Aasta lõpuni on veel kolm päeva, äsja möödunu kulges tormakalt.
Ärkasime koos Siimuga hilja, kuigi plaanisin varasemat äratust. Nagu ikka viimastel päevadel :)
Aga arsti juurde jõudsime õigeaegselt ja veetsime seal ligi kaks tundi - ukse taga järjekorras, vereproovi andes, röntgenijärjekorras, selle vastust oodates ja taas perearsti juurde pääsu oodates. Õnneks on pealtnäha lapsega asjad paremad, hoolimata püsivast pisikesest palavikust soovitas arst teha õues rahulikke jalutuskäike. Ja see meile ju ometi sobis - haarasime kohe härjal sarvist.
Esimene jalutuskäik viis meid Juku mänguasjakeskusesse, siis mängisime kahte kohta päkapikku, siis ostsime kampsunilõnga (sest hommikul selgus, et pojal pole ühtegi kampsunit enam selga panna ja ta arvas, et ema võiks selle talle kududa) ja siis istusime oma viimase ajal lemmikkohvikus kaubamaja II korrusel. Proovisin seal täna mojito-jäätisekokteili ja julgen seda soovitada ka teistele - selline mõnus piparmünt hõõgus pärast veel tükk aega suus :)
Kõikide käikude vahepeal kohtasime veel hulgaliselt minu tuttavaid, kelledest mõnedega oleks tahtnud kohe pikemalt rääkida. Näiteks armsa kursaõde K-ga, kellel, nagu selgus, on juba kolm last. Ja ta naudibki täiega vanemate juures elamist ja oma laste kasvatamist ja muid muresid ei olegi.
Ja mina jõudsin õhtul veel läbi hüpata I. juurest, kus veeta üks lahe tüdrukute olemine snäkkide ja sampusega.
Ja vähem kui tunni pärast naaseb ka ülejäänud pere pealinnast.
reede, detsember 28, 2007
Üks päev aasta lõpuni
Nii, kuna eilne päev oli meeleolukas ja tõttamist täis, oli täna oluliselt tasakaalukam. Kodust olemist, palju mõttemõlgutusi ja raamatulugemist.
Ja et homme ei peaks tormama (väike lootus on), panin salatikartuli keema.
Kirjutatud pühapäeva, 30.12 hilisõhtul
Ja et homme ei peaks tormama (väike lootus on), panin salatikartuli keema.
Kirjutatud pühapäeva, 30.12 hilisõhtul
kolmest päevast on saanud kaks päeva aasta lõpuni
Nii, möödunud päev möödus turbokiirusel, sest kolmest päevast on saanud vaid kaks, mis lahutab mind aasta lõpust. Kell näitab 1.16 ja ma olen äsja naasnud zavoodist, kuhu vedasin oma väga korralikud sõbrannad, kelledest mõni polnud ammu seal käind ja mõni üldse.
Aga oli mõnus olemine.
Nagu ka päeval, mis möödus samakiiresti - hommikune paartund perega, siis poodi ja mees tööle, siis koogiküpsetamine ja siis juba head inimesed külla tulidki.
Ühesõnaga - oli tõhus päev koos koogiküpsetamise, hõõgveini ja paari õllega :)
Ja laps laulab voodis - sa oled see kes jääb.
Ju ma siis olen :)
Aga oli mõnus olemine.
Nagu ka päeval, mis möödus samakiiresti - hommikune paartund perega, siis poodi ja mees tööle, siis koogiküpsetamine ja siis juba head inimesed külla tulidki.
Ühesõnaga - oli tõhus päev koos koogiküpsetamise, hõõgveini ja paari õllega :)
Ja laps laulab voodis - sa oled see kes jääb.
Ju ma siis olen :)
Tibijuttu
Tüdruklaps ohkas täna autos südantlõhestavalt, et aasta lõpp on nii kiire - kogu aeg on vaja kuskile tormata ja isegi üheks korralikuks shopinguks pole aega. Teme keeles tähendab see paar tundi poodides ilusate asjade vaatamist (nipsasjad, mänguasjad, raamatud, lõngad, koolitarbed - riided teda veel niiväga ei huvita).
Ja mina avastasin kiirkäigult poest naastes, et olin kodust välja tormanud meikimata. Ma ei mäleta, millal see viimati juhtus - silmad ju värvib ikka üks daam ära. Aga ju ma siis enam pole :)
Kirja pandud laupäeval, 29.detsembril
Ja mina avastasin kiirkäigult poest naastes, et olin kodust välja tormanud meikimata. Ma ei mäleta, millal see viimati juhtus - silmad ju värvib ikka üks daam ära. Aga ju ma siis enam pole :)
Kirja pandud laupäeval, 29.detsembril
pühapäev, detsember 23, 2007
Ei meeldi...
...mulle viimase aja trendid. See, et orkutis saadetakse ühesugune pühadelause kõigile sõpradele ning et sama tehakse ka telefoniga. See kaotab kogu pühadehubasuse ja muu võlu.
Mina seda ei tee. Seega ärge pahandage sõbrad, kui keegi tunneb, et ma pole teda meeles pidanud.
Mõtteis olen ma kõigi hääde inimestega, mõnega kohtume isegi aastavahetusel ja uuel aastal rokime täiega edasi.
Neljapäeval, 27.12 õhtul.
Mina seda ei tee. Seega ärge pahandage sõbrad, kui keegi tunneb, et ma pole teda meeles pidanud.
Mõtteis olen ma kõigi hääde inimestega, mõnega kohtume isegi aastavahetusel ja uuel aastal rokime täiega edasi.
Neljapäeval, 27.12 õhtul.
Ta tuli, ta tuli!
Lumi noh!
Juba eile õhtul tuli. Sellise õhukese, kuid siiski maad katva vaibana.
Ja jäi tänaseni püsima. Mõnus!
See on kolmapäevane, 26.12 sissekanne.
Juba eile õhtul tuli. Sellise õhukese, kuid siiski maad katva vaibana.
Ja jäi tänaseni püsima. Mõnus!
See on kolmapäevane, 26.12 sissekanne.
Unistus
Ju paistab vastu eha põhjavalgus;
kuu tõuseb hõbehelgil ülesse,
kesk taevast udu õrnus, Linnutee,
ja tähed ilmuvad... ja ööl on algus.
Puud seisavad kui valged kujud salgus,
pärg pandud pähe iga põõsale.
Õhk selge, ilm nii armas, vagune,
et unub talve karedus ja kalgus.
Ja iga kulukõrs, mis haljas lehtes
ei suutnud suvel aasalt õitseda,
vaid kõigist nägemata närtsis seal,
nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes
autähtedega kaetud otsata...
Kuukiired mängivad ta kuue peal.
(Jakob Liiv)
Selle unistuste pildi leidsin siit.
Ja soovin kõigile imesid ja helgust eesolevateks pühadeks!
Vastik, vastik, vastik
Inimesed, kandke helkureid!
Ja ärge astuge ülekäigurajale kunagi ilma helkurita ootamatult. Eesõigus võib ju olla, kuid kui 50 km/h liikuv autojuht teid ei märka, on ikka pahasti küll!
Täna läks ühel noormehel hästi, sest sain auto pidama ja minu taga ei liikunud ühtegi autot.
Aga minul on väga paha olla.
Ja ärge astuge ülekäigurajale kunagi ilma helkurita ootamatult. Eesõigus võib ju olla, kuid kui 50 km/h liikuv autojuht teid ei märka, on ikka pahasti küll!
Täna läks ühel noormehel hästi, sest sain auto pidama ja minu taga ei liikunud ühtegi autot.
Aga minul on väga paha olla.
Esimene esinemine
Nii. Esimene esinemine parmupillibändiga on seljataga. Mõnedel muidugi juba kaks, sest reedel kutsuti meid ka Kuku raadiosse esinema. Mina ei saand aga minna.
Kas see esinemine saalisolijaile sama hea tundus, kui meile laval, teavad vaid nemad. Aga meie vähemalt ise nautisime seda.
Ja pidu oli ka tore. Ja sellega kaasnenud bussisõidud. Hommikuse vaate hotellitoa aknast oskas hästi sõnastada aga minu kolleeg. Seda saab lugeda siit.
Nüüd aga jõuluaskeldustele!
kolmapäev, detsember 19, 2007
Juhtmetu
Olen nii läbi omadega, et väljend juhe koos minu kohta enam ei kehti. Sest ilmselgelt mul polegi enam juhet.
Põhjuseks jätkuvalt lapse haigus, enda taaskordne koletu seljavalu (mis tundub jubedam kui kevadel) ja tuhandeid kurbusesse tõukavaid emotsioone. (Tõsi, koolis õpitut meenutades neid tegelikult niipalju pole. Aga las ma petan end, et on...)
Ja ma ei tea mis aitaks. Vist esimest korda pole mul ideed, mida peaks ette võtma.
Põhjuseks jätkuvalt lapse haigus, enda taaskordne koletu seljavalu (mis tundub jubedam kui kevadel) ja tuhandeid kurbusesse tõukavaid emotsioone. (Tõsi, koolis õpitut meenutades neid tegelikult niipalju pole. Aga las ma petan end, et on...)
Ja ma ei tea mis aitaks. Vist esimest korda pole mul ideed, mida peaks ette võtma.
esmaspäev, detsember 17, 2007
Esmaspäevaselt
Meil on nüüd kuusk. Kohe palju rohkem jõulu on toas.
Homme lähen vanaemaga Valka. (Eesti-Valka ehk Valgasse).
Siim on jätkuvalt haige.
Ja piparkoogivõistlusele on laekunud juba neli võistlustööd. Kaks päeva on veel aega.
Homme lähen vanaemaga Valka. (Eesti-Valka ehk Valgasse).
Siim on jätkuvalt haige.
Ja piparkoogivõistlusele on laekunud juba neli võistlustööd. Kaks päeva on veel aega.
pühapäev, detsember 16, 2007
Miks küll...
...vahel on nii, et mõtled sõpradega minna paariks tunniks välja istuma, kuid siis on kell äkki pool viis hommikul, sa seisad Zavoodi kõige ägedamat peomöllu ja kui ei peaks, siis kojuminekule veel ei mõtlekski :)?
reede, detsember 14, 2007
Segane nädal
Nädal, mis hakkab kahe päeva pärast lõppema, on olnud segane ja kiire.
Juba eelmine nädal tõve küüsi langenud poeg hakkas eelmine nädalavahetus terveks saama, kuid pühapäeva öösel ärkas suure palaviku ja kehva enesetundega. Teisipäeval sai diagnoosiks angiini. Selle juures kõige hullem on asjaolu, et terve nädala on tal püsinud ligi 39 palavik. Kui täna hommikul näitkas kraad 37,2, siis õhtuks tõusis see taas oma viimase aja kõrgustesse.
Hoolduslehele ma seekord ei jäänud, sest I. sai suurema osa nädalast päeviti kodus olla, vaid täna mitte. Aga hoolimata sellest süda valutas kogu aeg ja kippusin ikka keset tööpäeva ka koju. Ühesõnaga - üks lõputu kiirustamine kogu nädala. Ise valves ka veel.
Nädalavahetus tõotab tulla rahulikum, kuigi pühapäeval peab ju taas tööle minema.
Homme läheb teine laps klassivenna juurde, kelle juures on mingi suurem pidu korraldatud klassikaaslastele. Ja jääb isegi ööseks (oh aegu, oh kombeid, kas mina oleks võinud sellistest asjadest omal ajal unistada :)). Kuna sellel klassivennal on hästi toredad vanemad ja kodu, ei hakka ma keelama ka. Seekord kasutame pojaga kahekesi oleku õppimisvõlgade taandamiseks. Neid on kahe nädalaga kuhjunud omajagu. Ja ega ma teda sel nädalal õppima saanud ka sundida, sest tänaseks on ta niigi omadega täitsa läbi.
Nüüd tuleb vaid pöialt hoida, et mu enda tervis alt ei vea. Nagu ikka pärast selliseid pingelisi aegu.
Sest muuhulgas sai just selle nädala jooksul minust ka uue parmupillibändi liige. Ja järgmisel reedel peaksime avalikult üles astuma. Millega ja kuidas see õnnestub, ei tea praegu ilmselt keegi. Aga parmupilli helin mulle meeldib :)
Juba eelmine nädal tõve küüsi langenud poeg hakkas eelmine nädalavahetus terveks saama, kuid pühapäeva öösel ärkas suure palaviku ja kehva enesetundega. Teisipäeval sai diagnoosiks angiini. Selle juures kõige hullem on asjaolu, et terve nädala on tal püsinud ligi 39 palavik. Kui täna hommikul näitkas kraad 37,2, siis õhtuks tõusis see taas oma viimase aja kõrgustesse.
Hoolduslehele ma seekord ei jäänud, sest I. sai suurema osa nädalast päeviti kodus olla, vaid täna mitte. Aga hoolimata sellest süda valutas kogu aeg ja kippusin ikka keset tööpäeva ka koju. Ühesõnaga - üks lõputu kiirustamine kogu nädala. Ise valves ka veel.
Nädalavahetus tõotab tulla rahulikum, kuigi pühapäeval peab ju taas tööle minema.
Homme läheb teine laps klassivenna juurde, kelle juures on mingi suurem pidu korraldatud klassikaaslastele. Ja jääb isegi ööseks (oh aegu, oh kombeid, kas mina oleks võinud sellistest asjadest omal ajal unistada :)). Kuna sellel klassivennal on hästi toredad vanemad ja kodu, ei hakka ma keelama ka. Seekord kasutame pojaga kahekesi oleku õppimisvõlgade taandamiseks. Neid on kahe nädalaga kuhjunud omajagu. Ja ega ma teda sel nädalal õppima saanud ka sundida, sest tänaseks on ta niigi omadega täitsa läbi.
Nüüd tuleb vaid pöialt hoida, et mu enda tervis alt ei vea. Nagu ikka pärast selliseid pingelisi aegu.
Sest muuhulgas sai just selle nädala jooksul minust ka uue parmupillibändi liige. Ja järgmisel reedel peaksime avalikult üles astuma. Millega ja kuidas see õnnestub, ei tea praegu ilmselt keegi. Aga parmupilli helin mulle meeldib :)
esmaspäev, detsember 10, 2007
See ongi pimedust peletav jõulumeeleolu!
Minu lemmikpaik Tartus. Tõeline jõuluime. Reaalselt veel kaunim kui pildil.
Et elu oleks lill
Kui mina või keegi teine sellise lille rinda paneb, ei saa ju keegi öelda, et elu pole lill?
Igatahes väikest meeleolu võiks see jõuluaega lisada küll.
Lõng: LoveGarn Crazy Liannist.
Igatahes väikest meeleolu võiks see jõuluaega lisada küll.
Lõng: LoveGarn Crazy Liannist.
reede, detsember 07, 2007
Jõuluettevalmistused
Et jõulud ikka tulevad, pole kahtlust.
Alustasime täna ettevalmistustega - tekkis idee kuuseehete valmistamiseks.
Sellised nad tulevad. Ise oleme rahul :)
Alustasime täna ettevalmistustega - tekkis idee kuuseehete valmistamiseks.
Sellised nad tulevad. Ise oleme rahul :)
Talvesoe
Lund küll enam peaaegu pole, kuid 300 grammi talvesooja seest, väljas ja hingele ootas mind kolmapäeval töölaual...
Üldse oli see üks tore ja soe päev - käisime Jõgeval, kus kohtasime ehtsat Jõuluvana ning pärast ka Elistvere loomapargist, kust iseenesest ei saa ju teisiti lahkuda kui vaid heas meeleolus. Karoliine oli ainult nii unine, küllap ootab teda tänavu kolmas talveuni (või teine? ei mäletagi enam peast :)).
Aga nüüd pakist. üritasin seda ka pildistada, aga sellega on ju see häda, et emotsioonid pildile ei mahu.
Pakist leidsin maailma kõige ilusamad kindad, mida ma pole nõus jagama ka oma lapsega mitte. Veelgi enam, ma ei söanda neid isegi kätte panna, sest nad on NII ilusad. Nüüd oleks neile sobivat mantlit või jopet juurde vaja, aga need tänavusse eelarvesse ei mahu... Ehk jäävad need sellisteks hea-tuju-kinnasteks. Et kui on vaja midagi ilusat päeva, võtan kindad. Sest lisaks kõigele on ka värvivalik nii minu-nii minu... (Õhkan endiselt õnnelikult!)
Siis oli pakis tee ja kuivatatud ploomid otse Pekingist (need olid ülimaitsvad!), kleepsud ja vardaotsad (kutsutakse neid vist nii). Ja kiri, mille käekiri oli eelmisest pakist juba tuttav :)
Aitäh, Väikekass!
Panin siia kinnastest eraldi pildi ka, sest need palmikud on näitamist väärt. Loodetavasti tulevad nad pildilt kuidagigi välja.
Minu enda pakike läheb teele homme. Kui ma kaks eelnevat korda olen muretsenud, mis hull, siis nüüd hakkavad ka juuksed halliks minema :) Aga ehk pakisaaja ikka leiab minu valikust midagi hingele, nii seest kui väljast.
-----------------------------------------
Tuhat vabandust kõigi ees!
Pakis olid ka jõuluhõngulised küünlad!
Paki koju tuues peitsin need aga kappi, sest mu lapsed olid eelmisel nädalal tõbistena kodus ja nii nad sinna ununesid... Aga samas olid need pakile täiuslikuks lisandiks, sest mina olen väga suur lõhnaküünalde fänn...
Kuidas ma küll pildistades nii unustasin, ei tea (punastan piinlikkusest)...
Üldse oli see üks tore ja soe päev - käisime Jõgeval, kus kohtasime ehtsat Jõuluvana ning pärast ka Elistvere loomapargist, kust iseenesest ei saa ju teisiti lahkuda kui vaid heas meeleolus. Karoliine oli ainult nii unine, küllap ootab teda tänavu kolmas talveuni (või teine? ei mäletagi enam peast :)).
Aga nüüd pakist. üritasin seda ka pildistada, aga sellega on ju see häda, et emotsioonid pildile ei mahu.
Pakist leidsin maailma kõige ilusamad kindad, mida ma pole nõus jagama ka oma lapsega mitte. Veelgi enam, ma ei söanda neid isegi kätte panna, sest nad on NII ilusad. Nüüd oleks neile sobivat mantlit või jopet juurde vaja, aga need tänavusse eelarvesse ei mahu... Ehk jäävad need sellisteks hea-tuju-kinnasteks. Et kui on vaja midagi ilusat päeva, võtan kindad. Sest lisaks kõigele on ka värvivalik nii minu-nii minu... (Õhkan endiselt õnnelikult!)
Siis oli pakis tee ja kuivatatud ploomid otse Pekingist (need olid ülimaitsvad!), kleepsud ja vardaotsad (kutsutakse neid vist nii). Ja kiri, mille käekiri oli eelmisest pakist juba tuttav :)
Aitäh, Väikekass!
Panin siia kinnastest eraldi pildi ka, sest need palmikud on näitamist väärt. Loodetavasti tulevad nad pildilt kuidagigi välja.
Minu enda pakike läheb teele homme. Kui ma kaks eelnevat korda olen muretsenud, mis hull, siis nüüd hakkavad ka juuksed halliks minema :) Aga ehk pakisaaja ikka leiab minu valikust midagi hingele, nii seest kui väljast.
-----------------------------------------
Tuhat vabandust kõigi ees!
Pakis olid ka jõuluhõngulised küünlad!
Paki koju tuues peitsin need aga kappi, sest mu lapsed olid eelmisel nädalal tõbistena kodus ja nii nad sinna ununesid... Aga samas olid need pakile täiuslikuks lisandiks, sest mina olen väga suur lõhnaküünalde fänn...
Kuidas ma küll pildistades nii unustasin, ei tea (punastan piinlikkusest)...
esmaspäev, detsember 03, 2007
Väikest printsi meenutades
Kõigil ei olegi ju sõpra olnud.
Mina, ja veel paljud, võivad olla rõõmsad, et neil oli selline hea sõber . Kelle täna viimasele teele saatsime.
Aga nüüd peab keegi tõesõna heaks hakkama.
Mina, ja veel paljud, võivad olla rõõmsad, et neil oli selline hea sõber . Kelle täna viimasele teele saatsime.
Aga nüüd peab keegi tõesõna heaks hakkama.
neljapäev, november 29, 2007
Imeilm
Kui täna hommikul kell 6.15 uksest õue astusin, tekkis tunne, et ei taha end üldse liigutada. Selline imeline ja inimestest puutumata ilm oli õues! See oli justkui vastukaaluks eilsetele uudistele - lisaks eelmises postituses käsitletule on meie majas kahte korterisse sisse murtud täpselt samasuguste akende kaudu, nagu on ka meil ning heal sõbral juhtus avarii. Inimesed õnneks kõik terved.
Aga mis kõige parem, see ilm läks järjest paremaks! Kui pool kümme taas uksest väljusin, oli maas juba paks-paks lumevaip, selline tõeline ettevalmistus jõuluajale!
Oh, kuidas ma armastan selliseid ilmu!
Ja Raekoja platsil seati jõuluvalgustust üles.
Varsti võidame pimeduse!
Aga mis kõige parem, see ilm läks järjest paremaks! Kui pool kümme taas uksest väljusin, oli maas juba paks-paks lumevaip, selline tõeline ettevalmistus jõuluajale!
Oh, kuidas ma armastan selliseid ilmu!
Ja Raekoja platsil seati jõuluvalgustust üles.
Varsti võidame pimeduse!
kolmapäev, november 28, 2007
Laupäev
Minu elus on kolme sorti laupäevi.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.
Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.
See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.
Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.
Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.
Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.
See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.
Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.
Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.
Mehest, kelle piltidega saab rahu pealekauba
Täna käisin üle kahe nädala E-Kunstisalongi neljapäevastel kunstiminutitel.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.
Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.
Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.
Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.
Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.
Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.
Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.
Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.
Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.
Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.
Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.
Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.
Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.
Hingedeajal mägede taha
Sain just teate, et Pauli ei ole enam.
Raske haigus sai temast võitu. Kuigi ta plaanis veel vähemalt kaks aastat kuni pensionini vastu pidada.
Aga küllap Paul teadis, et midagi seal mägede taga on. Küllap ta juba näeb seal lokkavat ilu ja päikesepaistet. Ehk seda, mida ta üritas ka oma õpilasi nägema panna.
Kuigi tema elu ei kulgenud piimajõgede kaldal, iseloomustas tema suhtumist elusse jutt, mida hiljuti kuulsin. Et loodusesse maalima minnes visanud ta oma õpilaste akvarellikarbist mustad värvid ära - seda ei minevat vaja.
Ilma mustata oskaksime ilmselt kõik oma aega paremini hinnata. Ja teha rõõmsaid ja läbipaistvaid tegusid. Paul pidas tähtsaks, et igaüks teeks oma asja. Ta ise tegi ka, läbi elu.
Mul on hea meel, et minu elutee ristus Pauliga omaga. Küll pooleteiseks aastaks, aga siiski. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ja kunagi kohtume mägede taga kõik.
Raske haigus sai temast võitu. Kuigi ta plaanis veel vähemalt kaks aastat kuni pensionini vastu pidada.
Aga küllap Paul teadis, et midagi seal mägede taga on. Küllap ta juba näeb seal lokkavat ilu ja päikesepaistet. Ehk seda, mida ta üritas ka oma õpilasi nägema panna.
Kuigi tema elu ei kulgenud piimajõgede kaldal, iseloomustas tema suhtumist elusse jutt, mida hiljuti kuulsin. Et loodusesse maalima minnes visanud ta oma õpilaste akvarellikarbist mustad värvid ära - seda ei minevat vaja.
Ilma mustata oskaksime ilmselt kõik oma aega paremini hinnata. Ja teha rõõmsaid ja läbipaistvaid tegusid. Paul pidas tähtsaks, et igaüks teeks oma asja. Ta ise tegi ka, läbi elu.
Mul on hea meel, et minu elutee ristus Pauliga omaga. Küll pooleteiseks aastaks, aga siiski. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ja kunagi kohtume mägede taga kõik.
pühapäev, november 25, 2007
Müts
Selline müts sai valmis. Sobib ka mu tütrekesele, kuid tegelikult läheb sünnipäevaks vanale rokipeerule. Kes tahtis sini-must-valget ja midagi põnevat.
Mulle hakkas see aga meeldima. Ja selle tegemine ka.
Nii et - kui on soovijaid, andke teada :)
Mulle hakkas see aga meeldima. Ja selle tegemine ka.
Nii et - kui on soovijaid, andke teada :)
Pauli näitus
Neljapäeva õhtul saime siis näituse avatud. Pauli näituse, mis sai ühe pildi järgi sümbolistliku pealkirja: Midagi on mägede taga.
Soe ja hingeline näitus sai. Ja pildid on superlahedad.
Aeg oli meile ka armuline, Paul saatis kõigile näituse avamisele tervitused.
Kauaks teda, siiski ei tea.
Ja see päev tervenisti oli väga raske. Hommikul oli ärgata raske, iga telefonihelin mõjus hirmutavalt ja üldse. Aga avamisüritus oli soe.
Mõned mõtted sellelt:
* Paul tegi neid akvarelle viimasel suvel suure pühendumusega. Praegu ta enam neid teha ei saa, nendeltki piltidelt on tema haigus juba tunda. Kasutage oma aega, sest keegi ei tea kunagi, kauaks seda antud on.
* Juba Pauli eelmisel näitusel lastekunstikoolis oli piltides tunda kohalolekut. Paul suudab maalida nii, et ta viib vaatajad pildil olevatesse kohtadesse. Ta on ka ise pilte maalides nendes kohtades. Ja nagu ta ise on öelnud: kunst algab seal, kus lõpevad sõnad.
Pauli pilte vaadates ei pea rääkima. Need räägivad iseenese eest.
Minge kuulake neid pilte Gildi galeriis kuni 14.detsembrini.
___________________________________________________________
* Ülemisel pildil galerist avakõne pidamas.
* Alumine minu lemmikpilt. "Vana mõisapark".
kolmapäev, november 21, 2007
Täna ja homme
Täna toimus siis taas meie korraldatud mäng TÜMK-is. Tundus, et osalejaile meeldis. Kuigi nõrga häälega inimestel ei maksa ikka korraldajaks trügida. Või siis tuleb mõni mees järgmine kord õhtujuhiks palgata.
Aga homme on jälle päev. Ja Pauli näituse avamine. Kell 17 Gildi galeriis. Näitus kannab pealkirja "Midagi on mägede taga".
Selline sümboolne pealkiri sai, ühe pildi järgi.
Aga homme on jälle päev. Ja Pauli näituse avamine. Kell 17 Gildi galeriis. Näitus kannab pealkirja "Midagi on mägede taga".
Selline sümboolne pealkiri sai, ühe pildi järgi.
esmaspäev, november 19, 2007
7/10 :)
Lets101 - Free Online Dating
Haa :)
Sellised asjad teevad ju tuju tsipa paremaks isegi siis, kui see tõsi ei ole :)
Tehke teste, sõbrad!
reede, november 16, 2007
Kaks kultuurielamust
Kõik aias
Eile käisin teatris. Vaatamas etendust "Kõik aias". See tekitas vastakaid tundeid. Tükk rääkis tõsistest asjadest, kuid publik möirgas kohati piinlikult naerda.
Mõtlema pani ka. Raha ja selle väärtuse üle. Et kas ohtlik on pigem vähe raha või pigem palju. Ilmselt siiski mõlemas variandis.
Igatahes oli peategelane Jenny ilmekas näide sellest, kuidas malbest koduperenaisest saab võimaluste tekkides enesekindel naine. Sellest hinnast seal taga ma ei räägi muidugi. See on omaette teema. Aga nii on see ju ka tegelikkuses - võimalused, vabadus ja sõltumatus annavad tegelikult ka enesekindlusele palju kaasa. Mina ei saa vist kunagi enesekindlaks :)
Küll aga on mul üks tuttav daam, kellel on elus olnud oma tegemistes piisavalt õnne ning kes naudib oma vabadust täiel rinnal.
Aga etenduse tipp oli miljonär Jack, kes nautis küll oma vabadust ja kellel oli nii absurdselt hea süda, et ta ka veel pärast enda tapmist oma sõpradele head soovis... Tema juttu kuulates hakkas küll süda verd tilkuma, sest tegelikult ma usun, et headust on meie ümber rohkem, kui me seda näeme.
Ja samas oli selles etenduses ka ehteestlaslikku pürgimust naabrist paremaks olemise poole.
Ühesõnaga, oma absurdsuse, tõsiduse ja pisikese huumorigagi see etendus meeldis mulle. Nii sisu kui lavakujunduse poole pealt. Ja mulle tundub, et arvestades olemasolevat majandussituatsiooni, on see etendus ka igati päevakajaline. Sestap on äge, et saal oli välja müüdud ja publiku seas oli tähtsaid prominentegi.
Kuhu põgenevad hinged
Tütre eestvedamisel jõudsin pühapäeval kinno kaema viimati linastunud kodumaist filmi. Ja kui ma alguses olin skeptiline, on mul hea meel, et ma seda nägin. Ja tegelikult tahaksin teine kord veel näha, sest ma ei usu, et ma suutsin kõiki pisinüansse selle ühe korraga haarata.
Sest osatäitmised olid selles filmis vägevad - nii peaosalised tüdrukud Anni ja Maya kui ka Anni ema.
Ja kohati oli see film oma suhete, keerdkäikude ja nendest tuleneva lumepalliefektiga nii kohutav, et mul hakkas endal õudne. Ja ma sain kinnitust asjadele, mida ma emana kunagi teha ei tohi. Nende asjade pärast peaksid seda filmi vaatama kõik lapsevanemad. Siis on ehk meie ümber rohkem õnnelikke teismelisi.
S. leidis filmist endale omad pointid. Ja ilmselt leiavad ka temast mõni aasta vanemad. Sest see iseisvumine ja OMA otsimine ei ole ju ühe päeva teema. Ja erinevad tunded, sealhulgas ka salahirmud, on pärisosa ka õige pisikeste maailmas. Kahjuks.
Natuke meenutas see film mulle ühte teist. "Naerata ometi", mis sai valmis siis, kui mina olin umbes oma tütre vanune. See oli tegelikult sama õudne oma traagiliste osatäitmiste ja suhetega. Ja see film paneb mul veel praegugi judinad üle selja jooksma.
Nagu ka hingede film. Ja kui see DVD-l ilmub, loodan, et jõuluvana selle mu kingikotti poetab. Sest see oli võimas film.
Muide, olen lugenud ka selle filmi aineks olnud Aidi Valliku Anni raamatut. Ja natuke on kahju, et sellest pole väga palju filmi alles jäänud. Sest mulle meeldis ka see raamat väga. Aga loodetavasti annab see filmiloojaile ainest veelgi.
Eile käisin teatris. Vaatamas etendust "Kõik aias". See tekitas vastakaid tundeid. Tükk rääkis tõsistest asjadest, kuid publik möirgas kohati piinlikult naerda.
Mõtlema pani ka. Raha ja selle väärtuse üle. Et kas ohtlik on pigem vähe raha või pigem palju. Ilmselt siiski mõlemas variandis.
Igatahes oli peategelane Jenny ilmekas näide sellest, kuidas malbest koduperenaisest saab võimaluste tekkides enesekindel naine. Sellest hinnast seal taga ma ei räägi muidugi. See on omaette teema. Aga nii on see ju ka tegelikkuses - võimalused, vabadus ja sõltumatus annavad tegelikult ka enesekindlusele palju kaasa. Mina ei saa vist kunagi enesekindlaks :)
Küll aga on mul üks tuttav daam, kellel on elus olnud oma tegemistes piisavalt õnne ning kes naudib oma vabadust täiel rinnal.
Aga etenduse tipp oli miljonär Jack, kes nautis küll oma vabadust ja kellel oli nii absurdselt hea süda, et ta ka veel pärast enda tapmist oma sõpradele head soovis... Tema juttu kuulates hakkas küll süda verd tilkuma, sest tegelikult ma usun, et headust on meie ümber rohkem, kui me seda näeme.
Ja samas oli selles etenduses ka ehteestlaslikku pürgimust naabrist paremaks olemise poole.
Ühesõnaga, oma absurdsuse, tõsiduse ja pisikese huumorigagi see etendus meeldis mulle. Nii sisu kui lavakujunduse poole pealt. Ja mulle tundub, et arvestades olemasolevat majandussituatsiooni, on see etendus ka igati päevakajaline. Sestap on äge, et saal oli välja müüdud ja publiku seas oli tähtsaid prominentegi.
Kuhu põgenevad hinged
Tütre eestvedamisel jõudsin pühapäeval kinno kaema viimati linastunud kodumaist filmi. Ja kui ma alguses olin skeptiline, on mul hea meel, et ma seda nägin. Ja tegelikult tahaksin teine kord veel näha, sest ma ei usu, et ma suutsin kõiki pisinüansse selle ühe korraga haarata.
Sest osatäitmised olid selles filmis vägevad - nii peaosalised tüdrukud Anni ja Maya kui ka Anni ema.
Ja kohati oli see film oma suhete, keerdkäikude ja nendest tuleneva lumepalliefektiga nii kohutav, et mul hakkas endal õudne. Ja ma sain kinnitust asjadele, mida ma emana kunagi teha ei tohi. Nende asjade pärast peaksid seda filmi vaatama kõik lapsevanemad. Siis on ehk meie ümber rohkem õnnelikke teismelisi.
S. leidis filmist endale omad pointid. Ja ilmselt leiavad ka temast mõni aasta vanemad. Sest see iseisvumine ja OMA otsimine ei ole ju ühe päeva teema. Ja erinevad tunded, sealhulgas ka salahirmud, on pärisosa ka õige pisikeste maailmas. Kahjuks.
Natuke meenutas see film mulle ühte teist. "Naerata ometi", mis sai valmis siis, kui mina olin umbes oma tütre vanune. See oli tegelikult sama õudne oma traagiliste osatäitmiste ja suhetega. Ja see film paneb mul veel praegugi judinad üle selja jooksma.
Nagu ka hingede film. Ja kui see DVD-l ilmub, loodan, et jõuluvana selle mu kingikotti poetab. Sest see oli võimas film.
Muide, olen lugenud ka selle filmi aineks olnud Aidi Valliku Anni raamatut. Ja natuke on kahju, et sellest pole väga palju filmi alles jäänud. Sest mulle meeldis ka see raamat väga. Aga loodetavasti annab see filmiloojaile ainest veelgi.
neljapäev, november 15, 2007
Insenertehniline isalahendus
Selle pealkirja laenasin ma Evelin Kivimaalt, kelle kolumnid Arteris igal laupäeval ilmuvad. Sellise pealkirjaga lugu ilmus möödunud laupäeval.
Ma pean ütlema, et tema kirjutistes on hoogu ja teravmeelsust. Seekordne meeldis mulle eriti, termin insenertehniline isalahendus kuulub nüüd minu igapäevasesse sõnavarra.
Ja veelgi enam, pühapäevasel isadepäeval kogesin seda ka ise. Mitte küll isa, aga abikaasalahendust.
Nimelt hakkasin oma valge pakiga saadud lõnga kerima. Panin lõnga ümber taburetijalgade ja siis püstijalu askeldasin. Kuniks I. käis siia ja sinna ja äkki võttis mikrolaineahjust klaasplaadi aluse pisikeste ratastega rõnga ja oligi mul mugav ja hästi töötav lõngakerimisvahend olemas.
Lihtne ja geniaalne.
Ma pean ütlema, et tema kirjutistes on hoogu ja teravmeelsust. Seekordne meeldis mulle eriti, termin insenertehniline isalahendus kuulub nüüd minu igapäevasesse sõnavarra.
Ja veelgi enam, pühapäevasel isadepäeval kogesin seda ka ise. Mitte küll isa, aga abikaasalahendust.
Nimelt hakkasin oma valge pakiga saadud lõnga kerima. Panin lõnga ümber taburetijalgade ja siis püstijalu askeldasin. Kuniks I. käis siia ja sinna ja äkki võttis mikrolaineahjust klaasplaadi aluse pisikeste ratastega rõnga ja oligi mul mugav ja hästi töötav lõngakerimisvahend olemas.
Lihtne ja geniaalne.
kolmapäev, november 14, 2007
teisipäev, november 13, 2007
Lihtsa naise elu
Teisipäev, 13.11.07
Mulle kohe meeldivad sellised ilmad nagu täna.
Selline mõnus lumesadu ja ootus. Oodata on ju igasuguseid asju - kelgutamist, suusatamist ja jõule. Ühte minu lemmikumat osa aastas.
Aga päeval käisin loo tegemise eesmärgil ühes huvitavas teraapias. Varsti saab sellest ka ajalehes lugeda. Siis panen siia ka lingi.
Aga igatahes nägu, mille kallal askeldati, on ausalt veidi siledam. Kui see protseduur vaid NII kallis ei oleks muidu:)
Üle pika aja pidin talveperioodil siis ilma meigita tänaval ringi käima - ained imenduvad nahka ja enne homset ei tohi ma näole midagi panna. Kui suvel õppisin ma meigitust nautima, siis talvel ei tee seda ma iialgi. Näol on kohe külm ju :)
Lisaks - oled üle pika aja kõigi oma iluvigadega väljas. Ja siis näed üle mitme kuu inimest, kelle ees ei tahaks selline olla. Aga õnneks on tegu lihtsate ja armsate inimestega. (Ma kohe oskan muretseda, eksole :))
Üle pika aja juhtus aga ka see, et ma lihtsalt jalutasin. Lihtsalt käisin jalg jala ette, vaatasin akendesse ja taevasse ja lasin lumel enda peale langeda. Vahepeal käisin kaubamajas lõhnu nuusutamas, leidsin kaks mõnusat uut ja ihaldusväärset. Aga no minu kümne aasta programmi nende ostmine ei mahu.
Ja siis hästi lõhnavana jalutasin jälle ja jälle ja nuusutasin värske lume lõhna ja lihtsalt olin.
Mõnus oli.
Selline vist ongi ühe lihtsa naise elu.
Mulle kohe meeldivad sellised ilmad nagu täna.
Selline mõnus lumesadu ja ootus. Oodata on ju igasuguseid asju - kelgutamist, suusatamist ja jõule. Ühte minu lemmikumat osa aastas.
Aga päeval käisin loo tegemise eesmärgil ühes huvitavas teraapias. Varsti saab sellest ka ajalehes lugeda. Siis panen siia ka lingi.
Aga igatahes nägu, mille kallal askeldati, on ausalt veidi siledam. Kui see protseduur vaid NII kallis ei oleks muidu:)
Üle pika aja pidin talveperioodil siis ilma meigita tänaval ringi käima - ained imenduvad nahka ja enne homset ei tohi ma näole midagi panna. Kui suvel õppisin ma meigitust nautima, siis talvel ei tee seda ma iialgi. Näol on kohe külm ju :)
Lisaks - oled üle pika aja kõigi oma iluvigadega väljas. Ja siis näed üle mitme kuu inimest, kelle ees ei tahaks selline olla. Aga õnneks on tegu lihtsate ja armsate inimestega. (Ma kohe oskan muretseda, eksole :))
Üle pika aja juhtus aga ka see, et ma lihtsalt jalutasin. Lihtsalt käisin jalg jala ette, vaatasin akendesse ja taevasse ja lasin lumel enda peale langeda. Vahepeal käisin kaubamajas lõhnu nuusutamas, leidsin kaks mõnusat uut ja ihaldusväärset. Aga no minu kümne aasta programmi nende ostmine ei mahu.
Ja siis hästi lõhnavana jalutasin jälle ja jälle ja nuusutasin värske lume lõhna ja lihtsalt olin.
Mõnus oli.
Selline vist ongi ühe lihtsa naise elu.
kolmapäev, november 07, 2007
300 gr talvesooja
Käes siis uue pakivahetusprojekti aeg.
Ankeet käes, pähkel pureda. Ma algajana kohe kardan neid käsitöökorüfeesid :)
Ankeet käes, pähkel pureda. Ma algajana kohe kardan neid käsitöökorüfeesid :)
Mööda jäneserada
Täna hommikul tulin tööle üle Raekoja platsi ja mööda Rüütli tänavat. Ja sain aru, miks Laine Jänes tänavakivi paigaldajate peale pahane oli. Sest ma jäin oma peenikesekontsaliste saabastega sinna kogu aeg kinni! Kui ma ei oleks mullu saabastekel korralikke kontsaplekke pannud, oleksin praeguseks ilmselt paljajalu.
Ja mind tegi kohutavalt pahaseks mõte, et vanalinnas ei saa mööda peatänavat patseerida! Et paned end ilusasti riidesse, kontsasaapad jalga ja jalutad. Ja tunned oma kodulinna ühest ilusaimast tänavast rõõmu.
Selle asemel tuleb välja otsida ketsid ja ilmselt Rüütli tänavalt kiiresti läbi joosta. Või käia mööda teisi tänavaid, mis on tegelikult ka toredad.
Ehk see aga ongi see, miks Rüütli tänaval ärid ei lokka?
Ja mind tegi kohutavalt pahaseks mõte, et vanalinnas ei saa mööda peatänavat patseerida! Et paned end ilusasti riidesse, kontsasaapad jalga ja jalutad. Ja tunned oma kodulinna ühest ilusaimast tänavast rõõmu.
Selle asemel tuleb välja otsida ketsid ja ilmselt Rüütli tänavalt kiiresti läbi joosta. Või käia mööda teisi tänavaid, mis on tegelikult ka toredad.
Ehk see aga ongi see, miks Rüütli tänaval ärid ei lokka?
teisipäev, november 06, 2007
Sõnumitooja asjad
Esmaspäev, 12.11.07
Eelmine nädal oli väsitav. Väga palju emotsioone ja korduvat kogemist teemal, et sõnumitooja lastakse lihtsalt maha. Kohe, armutult ja ilma pikema mõtlemiseta.
Las ma siis olen natuke surnud. Ja ilmselt oma otsekohesusega jään sõnumitoojaks ka edaspidi. Praegu tegelen aga asjadega, mis on ilusad ja head. Ja mis edastavad ka omamoodi sõnumeid. Ja tõestavad, et minus on peidus ka midagi muud kui sõnad.
Esmalt otsisin välja ühe lapsepõlvemustri ja hakkasin sõrmikut kuduma. Ilmselt saavad sellised välja nägema nii mõnedki minu jõulukingid. Erinevates variatsioonides lähevad need erinevatesse linnadesse.
Ja ilmselt saavad jõulukinkideks ka mõned minu lapse käsitööd - ta teeb kohe mõnuga kõike. Näiteks tikib, nagu näha juuresolevatelt piltidelt.
Maitse sai ta suhu selle hobusepildiga - seal oli muster ees ja lõngad ka kohe selle järgi olemas.
Siis aga hakkas ta ise mustreid maha joonistama, näiteks arvutist. Maal ja Tallinnas rõõmustasid tema silma aga vanaemade arvukad mustrilehed, kust ta leidis selle liblika.
Millest sündis kaunis tilluke nõelapadi.
Praegu heegeldab ta endale käpikuid. Tundub, et nendestki tuleb asja:)
Ja õues on jälle lumi maas. Libe ja külm, aga täitsa talvine.
Eelmine nädal oli väsitav. Väga palju emotsioone ja korduvat kogemist teemal, et sõnumitooja lastakse lihtsalt maha. Kohe, armutult ja ilma pikema mõtlemiseta.
Las ma siis olen natuke surnud. Ja ilmselt oma otsekohesusega jään sõnumitoojaks ka edaspidi. Praegu tegelen aga asjadega, mis on ilusad ja head. Ja mis edastavad ka omamoodi sõnumeid. Ja tõestavad, et minus on peidus ka midagi muud kui sõnad.
Esmalt otsisin välja ühe lapsepõlvemustri ja hakkasin sõrmikut kuduma. Ilmselt saavad sellised välja nägema nii mõnedki minu jõulukingid. Erinevates variatsioonides lähevad need erinevatesse linnadesse.
Ja ilmselt saavad jõulukinkideks ka mõned minu lapse käsitööd - ta teeb kohe mõnuga kõike. Näiteks tikib, nagu näha juuresolevatelt piltidelt.
Maitse sai ta suhu selle hobusepildiga - seal oli muster ees ja lõngad ka kohe selle järgi olemas.
Siis aga hakkas ta ise mustreid maha joonistama, näiteks arvutist. Maal ja Tallinnas rõõmustasid tema silma aga vanaemade arvukad mustrilehed, kust ta leidis selle liblika.
Millest sündis kaunis tilluke nõelapadi.
Praegu heegeldab ta endale käpikuid. Tundub, et nendestki tuleb asja:)
Ja õues on jälle lumi maas. Libe ja külm, aga täitsa talvine.
Mardipäev
Nii hea, et meil ikka korralikud Mardid omast käest. Laulavad, soovivad ja loevad luuletusi ja puha. Ja teine sanditamise aasta on alanud edukalt - eelmise aasta kavad olid inimestel meeles ja päeval laekus minu telefonile juba paar tellimust. Ehk on see võimalus äri püsti panemiseks :) - sest kadripäevakski on juba soovi avaldatud.
Ning pildi peal olevast kambast kaks tegid oma sandidebüüdi ja jäid sellega rahule. Ja loodetavasti sanditavad nad ka edaspidi ainult korraliku kavaga, sest inimeste siiras rõõm on ju seda väärt.
Aga - laske Mardid sisse, kuniks nad pole müdinal jooksu pannud. Kadrid ajavad neid ju taga, nagu rääkis meie mardisantide kava hüvastijätuluuletus.
Aga - kes arvab ära, millisest muusikalist on pärit kolm pildil olevat jopet, saab mu käest kindlasti kommi :)
_______________________________________________________________
No ma ei ole seniilne! Ma tean küll, millisel kuupäeval mardid mööda ilma ringi lippavad. Aga see va blogger otsustas, et tegu on kolmapäevase, 7. novembri sündmusega. Las ta siis arvab. Tegelikult on käes 9. novembri viimased tunnid.
Jõulukaartidest
Töö tõttu sattusin tänavu taas kokku ühe suure jõulukampaaniaga. Mis tekitab inimestes tundeid ja arvamusi, nagu näha Postimehe veebiküljelt.
Ma pean ütlema, et olles osapooltega vestelnud, ajas see kampaania korraldus minugi kurjaks - selle taga on ikka midagi väga valesti. Ja ma ei saa aru, kus see konks on. Aga igatahes on korraldajad millegagi vägagi mööda pannud, olgugi, et nad väidavad, et mujal maailmas on sellised asjad vägagi tavalised.
Eelkõige pahandavad mind kõiksugu segadused, mis selle kampaaniaga kaasas käivad: vassimine isikuandmetega (minul on tekkinud kahtlus, et kasutati eelmisel aastal saadud isikuandmeid selle vahega, et eesnimi jäeti ümbrikule trükkimata. Samas teavad kaardisaatjad täpselt, kellele nad selle ümbriku saatsid, sest selles on kiri: kui teie elukoht on muutunud, andke teada. Justkui tegeleks selle korraldusega keegi, kes lugeda ja kirjutada ei mõista!), viitenumbri segadused jms.
Ja kõige rohkem on mul kahju meie vaestes eesti kunstnikest, kes tegelikult on ühingu kaudu leidnud endale võimaluse eneseteostuseks! Sest sellise puudega, nagu on neil, on pea võimatu muud tööd reaalselt leida. Praegu jäävad nad aga ebakorrektsete kampaaniakorraldajate tõttu samuti halba valgusesse. Ma ei teagi, mis teha, et neid aidata saaks.
Idee õige doseeringu ja esitluse korral oleks aga igati plusspunkte väärt. Sain eelmine aasta minagi ühe oma nördinud töökaaslase käest need kaardid, tasusin nende eest ja saatsin laiali. Esimest korda üle aastate kasutasin valmis kaarte. Õnneks neidki vaid osa, sest õige jõulukaart tehakse ikka ise. Nagu ma olen teinud peaaegu terve oma elu.
Juba praegugi on kaardiidee kõrvadevahel küpsenud ja kuldse sädeleva liimi ostsin juba ka valmis.
Ma pean ütlema, et olles osapooltega vestelnud, ajas see kampaania korraldus minugi kurjaks - selle taga on ikka midagi väga valesti. Ja ma ei saa aru, kus see konks on. Aga igatahes on korraldajad millegagi vägagi mööda pannud, olgugi, et nad väidavad, et mujal maailmas on sellised asjad vägagi tavalised.
Eelkõige pahandavad mind kõiksugu segadused, mis selle kampaaniaga kaasas käivad: vassimine isikuandmetega (minul on tekkinud kahtlus, et kasutati eelmisel aastal saadud isikuandmeid selle vahega, et eesnimi jäeti ümbrikule trükkimata. Samas teavad kaardisaatjad täpselt, kellele nad selle ümbriku saatsid, sest selles on kiri: kui teie elukoht on muutunud, andke teada. Justkui tegeleks selle korraldusega keegi, kes lugeda ja kirjutada ei mõista!), viitenumbri segadused jms.
Ja kõige rohkem on mul kahju meie vaestes eesti kunstnikest, kes tegelikult on ühingu kaudu leidnud endale võimaluse eneseteostuseks! Sest sellise puudega, nagu on neil, on pea võimatu muud tööd reaalselt leida. Praegu jäävad nad aga ebakorrektsete kampaaniakorraldajate tõttu samuti halba valgusesse. Ma ei teagi, mis teha, et neid aidata saaks.
Idee õige doseeringu ja esitluse korral oleks aga igati plusspunkte väärt. Sain eelmine aasta minagi ühe oma nördinud töökaaslase käest need kaardid, tasusin nende eest ja saatsin laiali. Esimest korda üle aastate kasutasin valmis kaarte. Õnneks neidki vaid osa, sest õige jõulukaart tehakse ikka ise. Nagu ma olen teinud peaaegu terve oma elu.
Juba praegugi on kaardiidee kõrvadevahel küpsenud ja kuldse sädeleva liimi ostsin juba ka valmis.
Suur Lörr
Pitsat tehes armastan kasutada Vilma pitsapõhjapulbrit. Täna käisin poes ja mõtlesin kiire õunakoogi valmistamiseks osta ka vana head Juubeli tordipulbrit. Ja mis te arvate, kumma pulbriga ma pitsa valmis küpsetasin?
Õnneks leidsid lapsed, et magusa põhja pealt saab vähemalt hakkliha-juustusegu ära nokkida ja see on ka mõnus õhtusöök.
Aga minu tuju läks ikka täitsa lörri. Meenusid KÕIK asjad, mis minu elus viimasel ajal mulle meelehärmi teevad. Ja üldse. Tegu on ühe suure lörriga.
Kui pikaks üks must triip üldse venida võib?
___________________________
Ja see pagana blogger on otsustanud minu elu ka esmaspäeva peale seisma jätta, nagu nähtub eelmisest sissekandest, mis nagu seegi, on tehtud sootuks teisipäeval.
Õnneks leidsid lapsed, et magusa põhja pealt saab vähemalt hakkliha-juustusegu ära nokkida ja see on ka mõnus õhtusöök.
Aga minu tuju läks ikka täitsa lörri. Meenusid KÕIK asjad, mis minu elus viimasel ajal mulle meelehärmi teevad. Ja üldse. Tegu on ühe suure lörriga.
Kui pikaks üks must triip üldse venida võib?
___________________________
Ja see pagana blogger on otsustanud minu elu ka esmaspäeva peale seisma jätta, nagu nähtub eelmisest sissekandest, mis nagu seegi, on tehtud sootuks teisipäeval.
esmaspäev, november 05, 2007
Õpetaja Mai
Täna sain teate, et minu gümnaasiumiaegset eesti keele ja kirjanduse õpetajat Mai Hiiemäed ei ole enam.
Nagu kirjutas meile paljudele üks klassikaaslane: "Temast jääb mälestus - milline rangus tööde hindamisel, järelendmatus, samas krutskeid täis tögamised ja etteaimatava sisuga tunnikontrollid :)"
Ilmselt mäletavad meie lennust paljud sipupükstest välja kasvamise soovitust. Ja veel paljusid muidu vahvaid kilde. Ja seda, kuidas üksteise tunnikontrolle parandasime. Ja neid analüüsisime.
Tänu õpetaja Maile said ilmselt paljud oma ülikooli sisseastumiskirjandid tehtud vigadeta. Ja nagu kirjutas taas klassiõde Kersti: "Tema jonn ja järjekindlus valmistasid meid ette palju laiemaks kui ainult emakeele tundmiseks."
Mina mäletan seda, kuidas ta kiitis mu lennukat sulge ja avaldas siirast imestust selle üle, kui ühes klassikirjandis kirjutasin aednikuks hakkamise soovist... Mäletan, kuidas ta treenis mind Betti Alveri luulekonkursile minekuks ja kuidas ta mind jälgis, kui ma seal esinesin. "Tähetundi" ja Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" suudan senini peast esitada.
Tänu temale võiksin ilmselt praegu isegi anda kirjandiõpetuse tunde, sest kirjandi kirjutamise reeglid said raudselgeks. Nendesamade sissejuhatuste, teemaarenduste ja lõppude skeemidega vihikud on mul alles ja olen neid laenanud noorematele õppuritelegi. Samuti on alles kirjanduse vihikud, sest selliseid ülevaateid, nagu meie kohustuslikust kirjandusest Mai käe all ja juhendamisel koostasime, ei ole ilmselt teinud keegi teine. Näiteks Fausti ei ole me kunagi ise lugenud, kuid tänu õpetaja põhjalikult ülevaatele, probleemikäsitlusele ja analüüsile oskan sellest raamatust veel praegugi rääkida.
Ja ühe oma vähestest kahtedest sain just Mai käest, sest ei olnud Robinson Crusoet õigeks ajaks läbi lugenud. Ja kui ma saaks talle veel tunnistada, et Tõe ja õiguse I osa on ka läbi lugemata...
Mäletan tema siirast uhkust oma poja üle, kellest ta meile ikka aegajalt rääkis.
Ka pärast kooli lõppu mitmeid aastaid hiljem trehvasime Paide tänavail, niipalju kui ma seal käisin, ning kunagi ei läinud me üksteisest mööda mõni sõna juttu ajamata.
Õpetaja Mai andis minu elule päikest juurde.
Loodetavasti särab ta oma sooja südamega veel seal kaugel ülevalgi!
Nagu kirjutas meile paljudele üks klassikaaslane: "Temast jääb mälestus - milline rangus tööde hindamisel, järelendmatus, samas krutskeid täis tögamised ja etteaimatava sisuga tunnikontrollid :)"
Ilmselt mäletavad meie lennust paljud sipupükstest välja kasvamise soovitust. Ja veel paljusid muidu vahvaid kilde. Ja seda, kuidas üksteise tunnikontrolle parandasime. Ja neid analüüsisime.
Tänu õpetaja Maile said ilmselt paljud oma ülikooli sisseastumiskirjandid tehtud vigadeta. Ja nagu kirjutas taas klassiõde Kersti: "Tema jonn ja järjekindlus valmistasid meid ette palju laiemaks kui ainult emakeele tundmiseks."
Mina mäletan seda, kuidas ta kiitis mu lennukat sulge ja avaldas siirast imestust selle üle, kui ühes klassikirjandis kirjutasin aednikuks hakkamise soovist... Mäletan, kuidas ta treenis mind Betti Alveri luulekonkursile minekuks ja kuidas ta mind jälgis, kui ma seal esinesin. "Tähetundi" ja Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" suudan senini peast esitada.
Tänu temale võiksin ilmselt praegu isegi anda kirjandiõpetuse tunde, sest kirjandi kirjutamise reeglid said raudselgeks. Nendesamade sissejuhatuste, teemaarenduste ja lõppude skeemidega vihikud on mul alles ja olen neid laenanud noorematele õppuritelegi. Samuti on alles kirjanduse vihikud, sest selliseid ülevaateid, nagu meie kohustuslikust kirjandusest Mai käe all ja juhendamisel koostasime, ei ole ilmselt teinud keegi teine. Näiteks Fausti ei ole me kunagi ise lugenud, kuid tänu õpetaja põhjalikult ülevaatele, probleemikäsitlusele ja analüüsile oskan sellest raamatust veel praegugi rääkida.
Ja ühe oma vähestest kahtedest sain just Mai käest, sest ei olnud Robinson Crusoet õigeks ajaks läbi lugenud. Ja kui ma saaks talle veel tunnistada, et Tõe ja õiguse I osa on ka läbi lugemata...
Mäletan tema siirast uhkust oma poja üle, kellest ta meile ikka aegajalt rääkis.
Ka pärast kooli lõppu mitmeid aastaid hiljem trehvasime Paide tänavail, niipalju kui ma seal käisin, ning kunagi ei läinud me üksteisest mööda mõni sõna juttu ajamata.
Õpetaja Mai andis minu elule päikest juurde.
Loodetavasti särab ta oma sooja südamega veel seal kaugel ülevalgi!
Paulist, vol.2
Paulist kirjutasin siin.
Kurb lugu on see, et tema tervis on kohe väga vilets. Kohe nii vilets, et minu mõistus tõrgub vastu võtmast, et nii vilets saab olla.
Aga tema silmades särab endiselt tuluke. Tehatahtmise ja naljaviskamise tuluke. Kui tal eelmisel nädalal külas käisin, oli ta väga nõrk. Rääkimine võttis palju jõudu. Aga ometi lausus ta üht oma akvarelli vaadates: "Hmm, kivid on siin ütlemata hästi välja tulnud." :) Ja muid selliseid muhedaid ütlemisi oli veel.
Hea lugu on aga see, et olen kõik rattad käima saanud ja esialgse kokkuleppe kohaselt avatakse 3. või 4. detsembril Gildi galeriis tema akvarellide näitus. Loodan südamest, et tema sügavad tööd annavad jõuludeks inimeste hingedele avastamis- ja äratundmisrõõmu.
Ja kui läheb hästi, pannakse tema tööd taas näitusele jaanuaris lastekunstikooli ja kevadeks oleme saanud Narva näituseaja.
Sest kui mees on kodus voodis, ei tähenda see, et tema tööd kodus peavad olema. Nagu Paul ise ütles.
___________________________________
Lisa teisipäeva õhtul: Pauliga on lood ikka väga kehvad. Rattad läksid käima, ehk õnnestub näitus varem avada. Et mees jõuaks sellest veel ise ka rõõmu tunda. Jookseks nagu ajaga võidu. Ja aega ei saa paraku ka seisma panna, sest igal meil on see ilmselt oma pikkusega. Kuigi mu süda NII valutab sellele mõeldes. Ohh.
Kurb lugu on see, et tema tervis on kohe väga vilets. Kohe nii vilets, et minu mõistus tõrgub vastu võtmast, et nii vilets saab olla.
Aga tema silmades särab endiselt tuluke. Tehatahtmise ja naljaviskamise tuluke. Kui tal eelmisel nädalal külas käisin, oli ta väga nõrk. Rääkimine võttis palju jõudu. Aga ometi lausus ta üht oma akvarelli vaadates: "Hmm, kivid on siin ütlemata hästi välja tulnud." :) Ja muid selliseid muhedaid ütlemisi oli veel.
Hea lugu on aga see, et olen kõik rattad käima saanud ja esialgse kokkuleppe kohaselt avatakse 3. või 4. detsembril Gildi galeriis tema akvarellide näitus. Loodan südamest, et tema sügavad tööd annavad jõuludeks inimeste hingedele avastamis- ja äratundmisrõõmu.
Ja kui läheb hästi, pannakse tema tööd taas näitusele jaanuaris lastekunstikooli ja kevadeks oleme saanud Narva näituseaja.
Sest kui mees on kodus voodis, ei tähenda see, et tema tööd kodus peavad olema. Nagu Paul ise ütles.
___________________________________
Lisa teisipäeva õhtul: Pauliga on lood ikka väga kehvad. Rattad läksid käima, ehk õnnestub näitus varem avada. Et mees jõuaks sellest veel ise ka rõõmu tunda. Jookseks nagu ajaga võidu. Ja aega ei saa paraku ka seisma panna, sest igal meil on see ilmselt oma pikkusega. Kuigi mu süda NII valutab sellele mõeldes. Ohh.
Harry Potteri aeg
Täna kell 17 alustati eestikeelse uue Harry Potteri müüki. Lapsed jõudsid juba suvel mitu korda nägeleda, kes seda esimesena loeb, kui see lõpuks ilmub.
Täna suutsid nad päeval rahulikult kokku leppida. Et loeb Siim, kuna Sigrid alustas kõiki teisi osasid esimesena :)
Aga jõudsime kaubamaja Apollosse kell 17.15 ja see oli paksult inimesi täis. Kõigil oli käes mõistagi üks ja seesama raamat. Ja kavala turundusnipina tuli filmipoe telekast ka viimati kinos linastunud film.
Lahkusime poest mõlemaga.
Aga laste fantaasia on lahe. Nad olid uue raamatu ilmumisest väga elevil. Teel linna poole kuulsid nad hullunud fännide karjeid :) ja kohtumaja kõrvale jõudnuna kommenteerisid: kaubamaja parkla on umbes, fännid pargivad oma autosid juba siia.
Ja Sigrid, selle asemel, et harjutada klaveril oma keerulisevõitu kontserdilugusid, on hakanud kuulmise järgi Nightwishi Nemot õppima. Mõned read on juba noodikirjas ja mängides lisandunud ka akordid :) - ei teagi, kas selline loov lähenemine õppetööle on in või out, sest Mozart ja Tsaikovski on praegu raudselt kaotaja rollis.
Kuid tundub, et esimene koolipäev pärast vaheaega on olnud väsitav. Tuleb hakata jälle kuidagi järjele saama.
Täna suutsid nad päeval rahulikult kokku leppida. Et loeb Siim, kuna Sigrid alustas kõiki teisi osasid esimesena :)
Aga jõudsime kaubamaja Apollosse kell 17.15 ja see oli paksult inimesi täis. Kõigil oli käes mõistagi üks ja seesama raamat. Ja kavala turundusnipina tuli filmipoe telekast ka viimati kinos linastunud film.
Lahkusime poest mõlemaga.
Aga laste fantaasia on lahe. Nad olid uue raamatu ilmumisest väga elevil. Teel linna poole kuulsid nad hullunud fännide karjeid :) ja kohtumaja kõrvale jõudnuna kommenteerisid: kaubamaja parkla on umbes, fännid pargivad oma autosid juba siia.
Ja Sigrid, selle asemel, et harjutada klaveril oma keerulisevõitu kontserdilugusid, on hakanud kuulmise järgi Nightwishi Nemot õppima. Mõned read on juba noodikirjas ja mängides lisandunud ka akordid :) - ei teagi, kas selline loov lähenemine õppetööle on in või out, sest Mozart ja Tsaikovski on praegu raudselt kaotaja rollis.
Kuid tundub, et esimene koolipäev pärast vaheaega on olnud väsitav. Tuleb hakata jälle kuidagi järjele saama.
pühapäev, november 04, 2007
Kaks mõtet
Viimasel ajal on mulle silma/kõrva jäänud kaks mõttetera, mis on mind pisut puudutanud. Panen need siia kirja, et nad ei ununeks.
* Paljud inimesed on üksikud, sest nad ehitavad sildade asemel seinu.
* Sõltumatuks tunnistab end see, kes ei ole leidnud, kellest sõltuda.
* Paljud inimesed on üksikud, sest nad ehitavad sildade asemel seinu.
* Sõltumatuks tunnistab end see, kes ei ole leidnud, kellest sõltuda.
Kange kael
I. pidas laupäeval sünnipäeva. Et tähistada enda 30. eluaasta täitumist, mis teisipäeval aset leiab. Peab ütlema, et tormakalt tore pidu oli. Kuigi loomulikult olin ju ikka mina see, kes enne põdes, et kas ja kauaks minna ja üldse.
Peol oli palju toredaid sõpru, kellega pole tükk aega olnud aega maha istuda ja rääkida. Või lihtsalt olla. Või tantsu vihtuda.
Juuresoleva pildiga tervitan juubilari!
Koju jõudsin sealt alles varastel hommikutundidel. Nii ju juhtub, kui hoogu minnakse. Ja praegu veel on kael kange. Vana inimene (ikkagi mitu aastat üle 30) ei peaks rokkimist ja juustelehvitamist nii südamesse võtma.
Aga nagunii teen ma järgmine kord samamoodi.
Kuid selle õppisin ma nüüd ehk ära, et pärast martiini lõppemist ei ole mõistlik šampuse peale üle minna. Kui janu on, siis ikka vett juuakse ju :)
Peol oli palju toredaid sõpru, kellega pole tükk aega olnud aega maha istuda ja rääkida. Või lihtsalt olla. Või tantsu vihtuda.
Juuresoleva pildiga tervitan juubilari!
Koju jõudsin sealt alles varastel hommikutundidel. Nii ju juhtub, kui hoogu minnakse. Ja praegu veel on kael kange. Vana inimene (ikkagi mitu aastat üle 30) ei peaks rokkimist ja juustelehvitamist nii südamesse võtma.
Aga nagunii teen ma järgmine kord samamoodi.
Kuid selle õppisin ma nüüd ehk ära, et pärast martiini lõppemist ei ole mõistlik šampuse peale üle minna. Kui janu on, siis ikka vett juuakse ju :)
laupäev, november 03, 2007
Luiged läinud, lumememmed taga
Et siis tänavu ta täna esimest korda tuligi. Ja tõi palju rõõmu kõigile.
reede, november 02, 2007
Meisterdetektiiv Blomkvisti elu
Ahaaa! - nii hüüatas kõige rohkem tegelikult keegi Karupoeg Puhhi muinasjutus.
Aga mina hüüatasin ka, olles lugenud vihjeid ja teinud natuke uurimistööd blogides, kelle omanike elule ma kaasa elan. Ja saingi teada - sain paki Väikekassilt. See teadmine ei muuda õigupoolest palju, kuid nüüd sai pakk justkui hinge ja väge juurde - aitäh veelkord!
Kohe sean sammud aga maa poole. Ja poolepeal ilmselt postitan oma paki kaugete merede taha. Maale, kus ma olen oma elus vaid korra käinud. Ja siis ei jäetud ka palju aega hingetõmbamiseks ja maa ilu imetlemiseks.
Maal ootavad mind mu lapsed, kes on terve vaheaja ära olnud ja kelle igatsus kodu ja vanemate järele tundub olema suur. Ilmselt peabki vahepeal ära olema, et igapäevasest veelgi rohkem rõõõmu tunda.
Ja minu tüdruklapsel tuli eile pähe mõte, et nüüd on raha kogunemas niipalju, et võiks endale lõpuks ometi tšintšilja osta. Ja siis ta ei saanud selle mõtte peale öö otsa magada, mõtles hoopis tšintšiljadele nimesid välja---oeh.
Eks vaatame, kuhu vahepeale see kompromiss seekord püsima jääb. Meie segasummasuvilasse on ühest armsast hallist kassist minu arvates nimelt küll.
Aga mina hüüatasin ka, olles lugenud vihjeid ja teinud natuke uurimistööd blogides, kelle omanike elule ma kaasa elan. Ja saingi teada - sain paki Väikekassilt. See teadmine ei muuda õigupoolest palju, kuid nüüd sai pakk justkui hinge ja väge juurde - aitäh veelkord!
Kohe sean sammud aga maa poole. Ja poolepeal ilmselt postitan oma paki kaugete merede taha. Maale, kus ma olen oma elus vaid korra käinud. Ja siis ei jäetud ka palju aega hingetõmbamiseks ja maa ilu imetlemiseks.
Maal ootavad mind mu lapsed, kes on terve vaheaja ära olnud ja kelle igatsus kodu ja vanemate järele tundub olema suur. Ilmselt peabki vahepeal ära olema, et igapäevasest veelgi rohkem rõõõmu tunda.
Ja minu tüdruklapsel tuli eile pähe mõte, et nüüd on raha kogunemas niipalju, et võiks endale lõpuks ometi tšintšilja osta. Ja siis ta ei saanud selle mõtte peale öö otsa magada, mõtles hoopis tšintšiljadele nimesid välja---oeh.
Eks vaatame, kuhu vahepeale see kompromiss seekord püsima jääb. Meie segasummasuvilasse on ühest armsast hallist kassist minu arvates nimelt küll.
neljapäev, november 01, 2007
Ettenägelik naine
Kuigi viimasel ajal kisub kõik untsu, suutsin ma täna ometi ka midagi teha nii, et olen rõõmus. Nimelt ärkasin hommikul tundega, et talverehvid on vaja autole alla saada - eilne ilmateade lubas järgmiseks nädalaks ju lund ja 10 kraadi külmagi, mis ei ole ju ime, sest mardipäeval olen isegi kasuka ja viltidega mööda küla lipanud.
Hommikul helistasin töökotta, kus olen ka kaks varasemat korda käinud ja ennäe - saingi kella üheks aja. Ja kui töökotta jõudsin, tunnustas sealne lahe onu minu ettenägelikkust - lõuna ajal oleks tal mulle anda aega alles ülejärgmiseks nädalaks.
Nüüd saan vähemalt südamerahus maal ära käia. Sest eelmine aasta käisin oma vanade (suhteliselt siledate) suverehvidega Värskas ja see ei olnud meeldiv kogemus.
Hea, et mõnestki veast õppida oskan!
Hommikul helistasin töökotta, kus olen ka kaks varasemat korda käinud ja ennäe - saingi kella üheks aja. Ja kui töökotta jõudsin, tunnustas sealne lahe onu minu ettenägelikkust - lõuna ajal oleks tal mulle anda aega alles ülejärgmiseks nädalaks.
Nüüd saan vähemalt südamerahus maal ära käia. Sest eelmine aasta käisin oma vanade (suhteliselt siledate) suverehvidega Värskas ja see ei olnud meeldiv kogemus.
Hea, et mõnestki veast õppida oskan!
Valge pakk hingedeajaks
Täna, kui olin oma suurtelt tegemistelt taas korraks toimetusse naasnud, tuli üks alumise korruse töötaja ja tõi mulle paki. Alguses tegin suured silmad ja töökaaslased ümberringi toitsid oma fantaasiat ussitanud šokolaadi, hallitanud supi ja muude jubedustega. Seda enam, et pakisaaja ju soovis oma näo saladusse jätta :)
Aga siis nähes valget paki paberit koitis mulle millega tegu ja tuju läks juba enne paberi avamist ütlemata hääks. Ja veel paremaks avades (mida ma tegin kohe laua taga, sest mina ei ole teadupoolest kannatlik inimene).
Siin on minu üsna algeline fotojäädvustus sellest. Aga - mis siis pakis oli: imeline TitanWool meriinolõng (mis hakkas kohe mu töökaaslasele meeldima ja nüüd ma oskan teda Kaubamaja Lianni suunata), valge šokolaad, külmkapimagnet, isetehtud lillekesega patsikumm (mille tõenäoliselt mu tütar oma pikkade juuste taltsutamiseks maalt naastes hiivab), tee (eile just sai kodus hea tee otsa ja mõtlesin samme poodi seada!), suhkrukristallidega pulk (minu silmad näevad seda ausõna esimest korda!) ja armas anonüümne kirjake.
Minu lemmikuks sai algusest peale külmkapimagnet, mis kannab pealkirja "Ma armastan kududa!" (pildil kirjakese kõrval) - see on nii armas! Ja idee on väärt kõiki maailma küünlaid!
Ja minu tütreke, kes on praegu maal, muutus pakiuudist kuuldes vägagi elevaks ja käskis kõik jätta nii nagu on - et tema saaks ka asjast täieliku ülevaate.
Ma siiski teen endale tassi teed hingedele süüdatud küünlavalgel ja naudin seda. Sest halliks ja sombuseks kiskunud olemine sai just tänu sellele pakile mõnusa sära.
Aitäh Sulle, tundmatu tegija!
Aga siis nähes valget paki paberit koitis mulle millega tegu ja tuju läks juba enne paberi avamist ütlemata hääks. Ja veel paremaks avades (mida ma tegin kohe laua taga, sest mina ei ole teadupoolest kannatlik inimene).
Siin on minu üsna algeline fotojäädvustus sellest. Aga - mis siis pakis oli: imeline TitanWool meriinolõng (mis hakkas kohe mu töökaaslasele meeldima ja nüüd ma oskan teda Kaubamaja Lianni suunata), valge šokolaad, külmkapimagnet, isetehtud lillekesega patsikumm (mille tõenäoliselt mu tütar oma pikkade juuste taltsutamiseks maalt naastes hiivab), tee (eile just sai kodus hea tee otsa ja mõtlesin samme poodi seada!), suhkrukristallidega pulk (minu silmad näevad seda ausõna esimest korda!) ja armas anonüümne kirjake.
Minu lemmikuks sai algusest peale külmkapimagnet, mis kannab pealkirja "Ma armastan kududa!" (pildil kirjakese kõrval) - see on nii armas! Ja idee on väärt kõiki maailma küünlaid!
Ja minu tütreke, kes on praegu maal, muutus pakiuudist kuuldes vägagi elevaks ja käskis kõik jätta nii nagu on - et tema saaks ka asjast täieliku ülevaate.
Ma siiski teen endale tassi teed hingedele süüdatud küünlavalgel ja naudin seda. Sest halliks ja sombuseks kiskunud olemine sai just tänu sellele pakile mõnusa sära.
Aitäh Sulle, tundmatu tegija!
kolmapäev, oktoober 31, 2007
Uus perekonnaliige
Sellel pildil on meie uus perekonnaliige. Mistõttu me vajame ka talvel aeg-ajalt kärbseid. Kui kellelgi on, kasvatage neid hellalt. Sest meie karnivoor vajab küllaldast toitu.
Kardiässast käsitööline
Segased ajad olnud vahepeal jälla. Igavesti segased.
Aga segaduste vahepeal olen teinud nõrkemiseni tööd ja lisaks tutvusin laupäeval R. sünnipäeval kardimaailmaga.
Võiks ju kardisõitjaks hakata küll, kui keegi lubaks, et enam kuskile hunnikusse ei sõida - nagu seekord, nagu hakkasin end kindlalt tundma, sõitsin lihtsalt puusse. Koguni nii, et masina kättesaamiseks pidin sealt välja ronima ja see tuli lihtsalt seisma panna :) Aga lõpp hea, kõik hea. Järgmine kord lähen karti julgemalt.
Seni olen lihtsalt käsitööline - kohe on valmis saamas valge pakk hingede ajaks. Muretsen loomulikult jälle, et kas pakisaajale meeldib. Ehk aga siiski meeldib.
Ja lapsed olid vahepeal pikalt haiged. Vahva on aga see, et tüdruklaps on nakatunud ka käsitööpisikusse ning oma haiguse ajal tegi nooremale sugulasele ohtralt barbiriideid.
Siin pildil on näha ainult väike osa neist (punase jaki tegin mina, sest laps jäi nõutuks lõnga vähesuse tõttu ja arvas, et ei sellest tilgast head nahka saa. Sai küll :)).
Ja vaheajal vanaema juures olles on tema usina nõela alt väljunud mitu tikitud nõelapatja, mida sugulased kõik kiidavad. Reedel näen seda siis ise ka.
Aga segaduste vahepeal olen teinud nõrkemiseni tööd ja lisaks tutvusin laupäeval R. sünnipäeval kardimaailmaga.
Võiks ju kardisõitjaks hakata küll, kui keegi lubaks, et enam kuskile hunnikusse ei sõida - nagu seekord, nagu hakkasin end kindlalt tundma, sõitsin lihtsalt puusse. Koguni nii, et masina kättesaamiseks pidin sealt välja ronima ja see tuli lihtsalt seisma panna :) Aga lõpp hea, kõik hea. Järgmine kord lähen karti julgemalt.
Seni olen lihtsalt käsitööline - kohe on valmis saamas valge pakk hingede ajaks. Muretsen loomulikult jälle, et kas pakisaajale meeldib. Ehk aga siiski meeldib.
Ja lapsed olid vahepeal pikalt haiged. Vahva on aga see, et tüdruklaps on nakatunud ka käsitööpisikusse ning oma haiguse ajal tegi nooremale sugulasele ohtralt barbiriideid.
Siin pildil on näha ainult väike osa neist (punase jaki tegin mina, sest laps jäi nõutuks lõnga vähesuse tõttu ja arvas, et ei sellest tilgast head nahka saa. Sai küll :)).
Ja vaheajal vanaema juures olles on tema usina nõela alt väljunud mitu tikitud nõelapatja, mida sugulased kõik kiidavad. Reedel näen seda siis ise ka.
pühapäev, oktoober 21, 2007
Vikerkaar
Asjad liiguvad jätkuvalt allapoole: oma suurima mure lahendamiseks päästvat ideed ei paista, lisaks ise vahelduva eduga põdur ja lapsed juba neljandat päeva kõrges palavikus (teadmata põhjustel), olen ikkagi Vikerkaar.
Nagu Luizegi, temalt testi leidsin.
Nagu Luizegi, temalt testi leidsin.
| You Are a Rainbow |
 Breathtaking and rare You are totally enchanting and intriguing But you usually don't stick around long! You are best known for: your beauty Your dominant state: seducing |
kolmapäev, oktoober 17, 2007
Tujutõstjad tänavalt
Täna üritas armas töökaaslane J teatada uudist, et on erakordselt s... päev. Aga oli juba hilja.
Päev oligi selline, veidi metsapoole.
Õnneks vaatasin kodus fotokasse, kus oli paar arvutisse laadimata pilti - panen siinkohal ühe neist ka siia. Sellise tekstiga auto seisis eelmisel reedel meie maja ees. Kui kõik ona auto tagumikule midagi originaalset kirjutaksid, oleks liiklemine hoopis lõbusam. Ja viletsal päeval kisuks vunts oluliselt tihedamini taevapoole.
Päev oligi selline, veidi metsapoole.
Õnneks vaatasin kodus fotokasse, kus oli paar arvutisse laadimata pilti - panen siinkohal ühe neist ka siia. Sellise tekstiga auto seisis eelmisel reedel meie maja ees. Kui kõik ona auto tagumikule midagi originaalset kirjutaksid, oleks liiklemine hoopis lõbusam. Ja viletsal päeval kisuks vunts oluliselt tihedamini taevapoole.
esmaspäev, oktoober 15, 2007
Unistuste nädalalõpp
Kuigi möödunud nädala lõpp oli täis tuhat tegemist, lõppes see hästi. Nii nagu üks mõnus nädal peabki lõppema.
Kõigepealt küpsetasin leiba. Õpetuse sain siit. Esimene tegu läks untsu. Millegipärast tainas ei kerkinud ja sellest tulenevalt ka edasised hädad - veidi nätske, vormi küljes kinni ja üldse. Aga lõhna oli terve maja täis ja maitse on ka täitsa leiva oma. Lapsed kiitsid :)
Ja siis vaatasime Tantsud tähtedega ja pärast laste magamaminekut vaatasin ma veel ühte filmi ja lugesin raamatut ja olin kuni kella 1ni öösel. Nii hea oli.
Täna on enamvähem vaba päev ja homme hakkab jälle kõik otsast pihta.
Kõigepealt küpsetasin leiba. Õpetuse sain siit. Esimene tegu läks untsu. Millegipärast tainas ei kerkinud ja sellest tulenevalt ka edasised hädad - veidi nätske, vormi küljes kinni ja üldse. Aga lõhna oli terve maja täis ja maitse on ka täitsa leiva oma. Lapsed kiitsid :)
Ja siis vaatasime Tantsud tähtedega ja pärast laste magamaminekut vaatasin ma veel ühte filmi ja lugesin raamatut ja olin kuni kella 1ni öösel. Nii hea oli.
Täna on enamvähem vaba päev ja homme hakkab jälle kõik otsast pihta.
pühapäev, oktoober 14, 2007
Kirjumirju
Nii palju inimesi. Nii palju tundeid. Nii palju juhtumisi ja lugusid. Elu kihutab pöörase kiirusega. Ja väikesed hetked saavad kokku suurteks ja lagunevad siis jälle väikesteks tagasi.
Segane mõistujutt, kuid just täpselt nii on asjad läinud.
Olen väsinud ja ei tea, kas õnnelik. See selgub ilmselt hiljem.
Segane mõistujutt, kuid just täpselt nii on asjad läinud.
Olen väsinud ja ei tea, kas õnnelik. See selgub ilmselt hiljem.
teisipäev, oktoober 09, 2007
Viimasest minutist
Kuidas küll vabaneda viimase minuti sündroomist?
Kaks aastat tagasi sügisel suutsin veidi küll sellest sündroomist eemalduda, kuid see nõudis äärmist pingutust.
Äkki on olemas lihtsamaid nippe?
Kaks aastat tagasi sügisel suutsin veidi küll sellest sündroomist eemalduda, kuid see nõudis äärmist pingutust.
Äkki on olemas lihtsamaid nippe?
Laste mured
Eile helistas mulle minu tüdruklaps ja teatas, et kehaline kasvatus on nõme spordiala. Seal mängitakse vaid rahvastepalli ja kõik sihivad teda.
Täna mõmises ta kinniste silmadega, et kui saaks, võtaks ühe päeva vahelt lihtsalt ära. Et selle päeva saaks lihtsalt magada.
Ja pimedam aeg on veel ees...
Täna mõmises ta kinniste silmadega, et kui saaks, võtaks ühe päeva vahelt lihtsalt ära. Et selle päeva saaks lihtsalt magada.
Ja pimedam aeg on veel ees...
esmaspäev, oktoober 08, 2007
Kiiksuga mutt
Täna taasavastasin endal ühe kiiksu.
Nimelt, kui mingi asi on minu südames ja ma muretsen selle pärast ja tahan, et kõik laabuks, ei saa ma naljadest aru. Alles hiljem, väga pikki juhtmeid pidi jõuab nali minuni.
Alguses hakkan põledes asju seletama ja tekitan teistele vaid nalja juurde.
Aga no kui ise nalja ei tee, siis...
Nimelt, kui mingi asi on minu südames ja ma muretsen selle pärast ja tahan, et kõik laabuks, ei saa ma naljadest aru. Alles hiljem, väga pikki juhtmeid pidi jõuab nali minuni.
Alguses hakkan põledes asju seletama ja tekitan teistele vaid nalja juurde.
Aga no kui ise nalja ei tee, siis...
Kääritatud maa
Täna hommikul üle Toome tööle jalutades meenus mulle lõhn, mida ma nädalavahetusel maal käies korduvalt tundsin. Ja mis oli pigem meeldiv kui ebameeldiv.
Seda lõhna tunneb siis, kui minna võtmata vilja- või rapsipõllu servale. See on selline magusapoolne lõhnasegu küpsenud viljast ja seda paitanud päikesest, vahepealsetest vihmadest ja mulda tungivast niiskusest. Selline natukene kääritatud.
Ja vähemalt minu kodukandis on selliseid põlde millegipärast palju. Ei mäletagi, et varem oleks nii palju koristamata vilja sellisel ajal olnud.
Just seal põldude serval meenus mulle omaaegne menujook pealkirjaga Monostirskaja Izba - praegu müüakse seda just kääritatud joogi nime all.
Täna hommikul tundsin sedasama lõhna aga samuti mitu korda - ilmselt tuli see päikese käes jõudu kogunud ja praegu niiskuse meelevalda langenud värvilistest vahtralehtedest.
Hea, et täna oma tööletuleku teed muutsin.
Seda lõhna tunneb siis, kui minna võtmata vilja- või rapsipõllu servale. See on selline magusapoolne lõhnasegu küpsenud viljast ja seda paitanud päikesest, vahepealsetest vihmadest ja mulda tungivast niiskusest. Selline natukene kääritatud.
Ja vähemalt minu kodukandis on selliseid põlde millegipärast palju. Ei mäletagi, et varem oleks nii palju koristamata vilja sellisel ajal olnud.
Just seal põldude serval meenus mulle omaaegne menujook pealkirjaga Monostirskaja Izba - praegu müüakse seda just kääritatud joogi nime all.
Täna hommikul tundsin sedasama lõhna aga samuti mitu korda - ilmselt tuli see päikese käes jõudu kogunud ja praegu niiskuse meelevalda langenud värvilistest vahtralehtedest.
Hea, et täna oma tööletuleku teed muutsin.
pühapäev, oktoober 07, 2007
sügisesed soovid
Vahepeal on tunne, et ei jaksa ja ei tahagi siia midagi kirja panna.
Sest SELLINE väsimus on.
Ei taha enam tormata - selleks kellaks sinna ja teiseks siia.
Tahaks, et tööl ei oleks selline tempo taga (jah, võibolla on J-l siiski õigus, et ehk saan ma siin midagi ise ette võtta?).
Tahaks, et teeniks nii palju, et ei peaks raha pärast pidevalt muretsema.
Tahaks, et ettevõetud asjad laabuvad kõigi osapoolte osalusel (mitte nii, et mina teen ja organiseerin ja siis kuskil keegi keerab midagi untsu ja kogu maailma negatiivsed tunded tulevad minu peale, kes ma nagunii olen selle untsu pärast õnnetu).
Tahaks, et inimesed ja ka mina ise tahaksid ja suudaksid paremini suhelda, et ei tekiks mõttetutest sõnadest mõttetuid pingeid.
Tahaks, et ma ei käiks mööda tänavat, pilk peas olevatest tihedatest mõtetest maas ja kulm kortsus.
Tahaks, et headust oleks inimeste sees rohkem.
Tahaks üldse, et asjad oleksid korras.
Tahaks, et ka mu lähedastel läheks hästi.
Tahaks lihtsalt, lihtsalt kuskile ära.
Tahaks lihtsalt olla.
Kuigi liigutavaid hetki on ju ka.
Näiteks TÜ 375 sünnipäev koos oma tõrvikurongkäiguga ja müsteeriumiga Toomel ning uute avatud ausammastega ja piduehteis linnaga (kuningannat ei õnnestunud mul siiski näha ja see on kurb).
Näiteks päikesekuld, mis täna hommikul minu teekonnal Võrru hakkas läbi pilvede tungima ja lõpuks hallist massist võitu sai.
Näiteks kuldkollased ja mesimagusad õunad, mis J aiast täna meile jõudsid.
Suudaks ma selliseid aga veel rohkem märgata!
Sest SELLINE väsimus on.
Ei taha enam tormata - selleks kellaks sinna ja teiseks siia.
Tahaks, et tööl ei oleks selline tempo taga (jah, võibolla on J-l siiski õigus, et ehk saan ma siin midagi ise ette võtta?).
Tahaks, et teeniks nii palju, et ei peaks raha pärast pidevalt muretsema.
Tahaks, et ettevõetud asjad laabuvad kõigi osapoolte osalusel (mitte nii, et mina teen ja organiseerin ja siis kuskil keegi keerab midagi untsu ja kogu maailma negatiivsed tunded tulevad minu peale, kes ma nagunii olen selle untsu pärast õnnetu).
Tahaks, et inimesed ja ka mina ise tahaksid ja suudaksid paremini suhelda, et ei tekiks mõttetutest sõnadest mõttetuid pingeid.
Tahaks, et ma ei käiks mööda tänavat, pilk peas olevatest tihedatest mõtetest maas ja kulm kortsus.
Tahaks, et headust oleks inimeste sees rohkem.
Tahaks üldse, et asjad oleksid korras.
Tahaks, et ka mu lähedastel läheks hästi.
Tahaks lihtsalt, lihtsalt kuskile ära.
Tahaks lihtsalt olla.
Kuigi liigutavaid hetki on ju ka.
Näiteks TÜ 375 sünnipäev koos oma tõrvikurongkäiguga ja müsteeriumiga Toomel ning uute avatud ausammastega ja piduehteis linnaga (kuningannat ei õnnestunud mul siiski näha ja see on kurb).
Näiteks päikesekuld, mis täna hommikul minu teekonnal Võrru hakkas läbi pilvede tungima ja lõpuks hallist massist võitu sai.
Näiteks kuldkollased ja mesimagusad õunad, mis J aiast täna meile jõudsid.
Suudaks ma selliseid aga veel rohkem märgata!
kolmapäev, oktoober 03, 2007
pühapäev, september 30, 2007
Mina - parim kümnevõistleja!!!
Kui te arvate, et see on mingi niisama kõrvits, siis te eksite täiega.
See on auhind parimale kümnevõistlejale.
Ja parim kümnevõistleja - üllatus, üllatus - see olen mina.
Kümnevõistlus ise toimus Noarootsi poolsaarel Einbi külas möödunud laupäeval.
Koht oli süperhüperlahe - täitsa maailma ääre peal. Isegi kured lendasid sellest kohast aina üle, sest kesse ikka maailma ääre peal kõlkuda tahab. Ja meri, meri oli seal imeline ja Vormsi saar paistis ka täitsa kätte ära...
Ja võistlused olid ausad - nõudsid osavust, täpsust, rahulikku meelt ja mängude nautimist. Ega mingid jõu- ja kiirusnumbrid oleks minus tsempionit ju teinudki :) aga ürituse peakorraldaja, U., oli teinud tõsist kodutööd ja pakkus nii kõigile osalejaile lõõgastava laupäeva ja on ise ka aind kiidusõnu väärt.
Lõpetuseks siis ka üks pilt mängudel osalejaist kesk põnevaid hetki:
esmaspäev, september 24, 2007
Autosõidumuusika
Täna avastasin huvitava asja. Sõites taksos, häirib mind vägagi miski pealetükkiv ja agressiivne bumm-bumm muusika.
Ise autoroolis olles ei pruugi ma täpselt sama muusikat aga tähelegi panna, sest liikluse jälgimisega on niipalju tegemist.
Täna meenus mulle autoroolis olles aga taas, kui hea laul on Orumetsa "Hüvasti, Maria!". :) Need tunded, siirus ja kogu power, mis laulust õhkub. Mis ei ole tegelikult ju üdini positiivne. Aga sõnum ja tunded on laulus olemas.
Samal ajal üks teine laulja oma lauludega (ma parem teda ei nimeta, kuna ta on veel täitsa elu ja tervise juures ja käib kontsertegi andmas) ei meeldi mulle kohe enam üldse. Kuigi just tema oli see, kelle hääl täitis lapsepõlves meie elamise.
Aga mõne aja eest viibisin temaga koos seltskonnas. Hallipäine ja pealtnäha soliidne mees (peaaegu lapsepõlveiidol ju ikkagi!) osutus labaseks naistekütiks. Ja ka pisut elus kibestunud inimeseks. Ja iga kord kui ma teda raadios Elmar laulmas kuulen, tahan automaatselt raadiojaama vahetada. Täna ei vahetanud, vaid mõtlesin just neid mõtteid. aga enamasti küll.
Ise autoroolis olles ei pruugi ma täpselt sama muusikat aga tähelegi panna, sest liikluse jälgimisega on niipalju tegemist.
Täna meenus mulle autoroolis olles aga taas, kui hea laul on Orumetsa "Hüvasti, Maria!". :) Need tunded, siirus ja kogu power, mis laulust õhkub. Mis ei ole tegelikult ju üdini positiivne. Aga sõnum ja tunded on laulus olemas.
Samal ajal üks teine laulja oma lauludega (ma parem teda ei nimeta, kuna ta on veel täitsa elu ja tervise juures ja käib kontsertegi andmas) ei meeldi mulle kohe enam üldse. Kuigi just tema oli see, kelle hääl täitis lapsepõlves meie elamise.
Aga mõne aja eest viibisin temaga koos seltskonnas. Hallipäine ja pealtnäha soliidne mees (peaaegu lapsepõlveiidol ju ikkagi!) osutus labaseks naistekütiks. Ja ka pisut elus kibestunud inimeseks. Ja iga kord kui ma teda raadios Elmar laulmas kuulen, tahan automaatselt raadiojaama vahetada. Täna ei vahetanud, vaid mõtlesin just neid mõtteid. aga enamasti küll.
Sügiseselt
Eile algas sügis. Imeilusa ilma ja lehtede langemisega.
Ja tuju ja olemine on ka väga sügisene.
Lihtsalt.
Ja tuju ja olemine on ka väga sügisene.
Lihtsalt.
neljapäev, september 20, 2007
Vanutaja
Täna juhatas mu kolleeg mu vabatehnikas vanutatud sallide maailma. Õigupoolest andis mõned lingid ja rääkis sellest ja juba olin ma nakatunud.
Ja seadsin sammud Abakhani villaloori ja heiet ostma.
Protsess ise oli väga põnev. Esimene tegu läks untsu - ilmselt kasutasin liiga kõrget temperatuuri pesimasinas.
Teine tegu oli juba rahuldav, kuid salli sisse jäid mõned augud.
Homme tuleb ilmselt veel poes käia ja õhtul uus proovimine ette võtta. Sest tehnika on põnev ja lihtne. Ja tahtmine midagi põnevat teha suur.
Ja seadsin sammud Abakhani villaloori ja heiet ostma.
Protsess ise oli väga põnev. Esimene tegu läks untsu - ilmselt kasutasin liiga kõrget temperatuuri pesimasinas.
Teine tegu oli juba rahuldav, kuid salli sisse jäid mõned augud.
Homme tuleb ilmselt veel poes käia ja õhtul uus proovimine ette võtta. Sest tehnika on põnev ja lihtne. Ja tahtmine midagi põnevat teha suur.
pühapäev, september 16, 2007
Romantik. Täiega.
| You are a Total Romantic |
 For you, love is like a fairy tale. Or magic. Or a Meg Ryan movie. Problem is, you sort of want all three. You bring the spark in the relationship In turn, you expect your guy to keep the fire burning Not a bad deal, as long as you find the right Prince. |
Hurda süles on hea :)
Reede õhtul tegime lastega jalutuskäigu linnas. See tähendab, et mina jalutasin ja lapsed sõitsid oma ratastega, millest nad juba ongi tegelikult välja kasvanud. Aga veidi kannatab veel sõita.
Käisime aga kesklinnas ja Kassitoomel. Viimane oli paik, kus me ju peaaegu et elasime, kui lapsed väikesed ja ilmad ilusad olid. Tilluke korter Veski tänaval andis Kassitoomel aja veetmiseks suurepärase eelise, lisaks on seal tõesti tore. Nüüd on veel toredam, sest sinna on pandud kiiktoolid. Aga halb on see, et Veski klubi õu on kinni. Veel vähem kui kümme aastat tagasi sai sealt mõnusalt läbi jalutada ja seegi oli väga vahva.
Edasi suundusime Hurda parki. Mis ühikas elades oli ju peaaegu et meie kodupark. Mälestussambale lähenedes tähendas Sigrid: "Mõtle, ja mõned on nii lollid, et ronivad sinna raamatu peale."
Pidin tunnistama, et minagi olen roninud. Koos Kärdi ja Anne ja Heljaga. Ja isegi mitu korda :) Küllap seal tore oli, miks me muidu seda mitu korda tegime.
Seepeale arvas Sigrid, et ega need ronijad nii lollid ole ühtigi. Ja et nüüd ronivad nemad ka.
Siimul, kellest siin ka pilt on juures, tuli hiiglasliku Hurda sülle ronimine kordades lihtsamini välja kui Sigridil. Aga hakkama said mõlemad.
Ja lahe oli see, et rattasõidu tõttu olid neil ju kiivrid peas. Ja vahepeal möödusid meist vanainimesed, kes omavahel ahastasid, et mõtle, tänapäeval peavadki lapsed niiviisi tänavatel kiivritega liikuma... et mis aeg see küll on, aru ei saa...
:)
Aga nüüd mälumänguküsimus kõigile Hurda süles istunuile: Mis on kirjutatud tema käes olevasse raamatusse?
laupäev, september 15, 2007
Väikesed mäletajad
Siim avastas ükspäev, et tal on jalas väärt sokid. Kui ta neid kannab, siis meenuvad talle Muhumaa ja Põlgaste. Nendes paikades tema sokid valmisid.
Sigrid vaatas üle oma jalanõusid. Ühte paari proovides lausus ta endamisi: "Mõtle, need kingad on näinud isegi laulupidu. Need panengi kooli jalga."
Sigrid vaatas üle oma jalanõusid. Ühte paari proovides lausus ta endamisi: "Mõtle, need kingad on näinud isegi laulupidu. Need panengi kooli jalga."
pühapäev, september 09, 2007
Polegi lootusetu
Eile võtsin pärast paaripäevast põdemist ja proovisin I.-le helistada hotelli tavatelefonile - see on kõigist olemasolevatest variantidest kõige soodsam.
Kõige rohkem olin ma mures selle pärast, kas ma suudan administraatorile end selgeks teha, vene keeles see tähendab.
Kirjutasin vajaliku lause ühendamise kohta endale lausa paberile, et kriisiolukorras mitte pead kaotada. Veerisin selle talle ühe hingetõmbega ette. Ja - saingi ühendust :)
Kõige rohkem olin ma mures selle pärast, kas ma suudan administraatorile end selgeks teha, vene keeles see tähendab.
Kirjutasin vajaliku lause ühendamise kohta endale lausa paberile, et kriisiolukorras mitte pead kaotada. Veerisin selle talle ühe hingetõmbega ette. Ja - saingi ühendust :)
Vanadest meestest, vol.2
Selle eaka taadiga kohtumine tegi mulle väga palju rõõmu. Ja pani mõtlema elu üle.
Sellel taadil on 102-aastasena elujõudu ja tegemist rohkem, kui pooltel kuuekümnestel. Ilmselt rohkem kui paljudel kolmekümnestelgi :)
Tema mõte ja jutt voolavad selgelt ja ladusalt, ainult kõrvakuulmine on veidi kõvem. Aga mitte väga.
Tema tegemistest võiks kuulata tunde, sest detailide ja olukordade kirjeldamisoskus on kadestamist väärt. (Näide: "Ja siis ligines mulle keegi selja tagant ja pani oma käe minu pahemale õlale. Tahtsin tõusta, kuid ta ütles: "Istu, istu.") Tema jutte kuulates õnnestub kuulajal mõelda end aega, mis paljudele tundub dinosauruste kanti jäävat - kahekümnendatesse-kolmekümnendatesse. Ta mäletab papa Tõnissoni ennast :) - mina olen Tõnissonist lugenud vaid raamatutest.
Tema päevad on tegemisi täis, eriti siis, kui on kütteperiood. Siis on vaja ju tuba soojaks saada. Muul ajal loeb ta palju (ajalehte ja raamatuidki) ja suhtleb. Ja püüab ise hakkama saada. Ja muide, ajalehte loeb ta vähemalt kaks tundi. Aga selle ajaga jõuab ta vaid pealkirjad ja sisututvustused läbi töötada. Terve lehe läbilugemiseks tuleks võtta päev. Kellel seda aega aga niipalju on?
Selline elujõus taat peaks olema eeskujuks kõigile noortele. Ja ilmselt on siin võlusõnaks aktiivne elu ja pidev vaimu teritamine. Olen juba ammu saanud erinevates projektides tegeledes aru, et eaka inimese elu kvaliteedi määrab see, kuidas ta on seda vananemist ette valmistanud: kas tal on hobisid, kas ta huvitub ümbritsevast ja millised on tema suhted.
Ja meenutas mulle minu enda küla taati. Kes paar päeva enne saja aastaseks saamist oli võtnud ette retke läbi lumetuisu nelja kilomeetri kaugusel asuvasse poodi. Et osta leiba ja piduliku õhtu puhul kaks õlut. Samal ajal poodi sattudes veensime teda emaga tükk aega auto peale tulema, mitte jala tagasi minema. Hiljem leidsime tagaistmelt ühe kahest ostetud õllest – see oli sinna poetatud tänutäheks.
Need taadid on andnud mulle teooriast saadud teadmistele elusa kinnituse.
Sellel taadil on 102-aastasena elujõudu ja tegemist rohkem, kui pooltel kuuekümnestel. Ilmselt rohkem kui paljudel kolmekümnestelgi :)
Tema mõte ja jutt voolavad selgelt ja ladusalt, ainult kõrvakuulmine on veidi kõvem. Aga mitte väga.
Tema tegemistest võiks kuulata tunde, sest detailide ja olukordade kirjeldamisoskus on kadestamist väärt. (Näide: "Ja siis ligines mulle keegi selja tagant ja pani oma käe minu pahemale õlale. Tahtsin tõusta, kuid ta ütles: "Istu, istu.") Tema jutte kuulates õnnestub kuulajal mõelda end aega, mis paljudele tundub dinosauruste kanti jäävat - kahekümnendatesse-kolmekümnendatesse. Ta mäletab papa Tõnissoni ennast :) - mina olen Tõnissonist lugenud vaid raamatutest.
Tema päevad on tegemisi täis, eriti siis, kui on kütteperiood. Siis on vaja ju tuba soojaks saada. Muul ajal loeb ta palju (ajalehte ja raamatuidki) ja suhtleb. Ja püüab ise hakkama saada. Ja muide, ajalehte loeb ta vähemalt kaks tundi. Aga selle ajaga jõuab ta vaid pealkirjad ja sisututvustused läbi töötada. Terve lehe läbilugemiseks tuleks võtta päev. Kellel seda aega aga niipalju on?
Selline elujõus taat peaks olema eeskujuks kõigile noortele. Ja ilmselt on siin võlusõnaks aktiivne elu ja pidev vaimu teritamine. Olen juba ammu saanud erinevates projektides tegeledes aru, et eaka inimese elu kvaliteedi määrab see, kuidas ta on seda vananemist ette valmistanud: kas tal on hobisid, kas ta huvitub ümbritsevast ja millised on tema suhted.
Ja meenutas mulle minu enda küla taati. Kes paar päeva enne saja aastaseks saamist oli võtnud ette retke läbi lumetuisu nelja kilomeetri kaugusel asuvasse poodi. Et osta leiba ja piduliku õhtu puhul kaks õlut. Samal ajal poodi sattudes veensime teda emaga tükk aega auto peale tulema, mitte jala tagasi minema. Hiljem leidsime tagaistmelt ühe kahest ostetud õllest – see oli sinna poetatud tänutäheks.
Need taadid on andnud mulle teooriast saadud teadmistele elusa kinnituse.
Kole öö
Tänane öö oli kole. Lisaks sellele, et nägin unes igasugu jaburdusi, sealhulgas ka ühte riigikogu liiget, kukkus kass akna pealt alla.
Meil on nimelt selline kass, kes meie esimesel korrusel asuvast korterist liigub sisse-välja nagu ise tahab. Tahab õue - küsib ja läheb aknast, tahab tuppa - küsib akna taga ja tuleb.
Kusjuures, jah, ma tean küll, et linnas ei tohi kasse üksi välja lasta. Aga meil on selline turvaline majatagune ja lisaks on kassil ka oma käimised. Ma ei usu, et ta oleks eriti õnnelik, kui peaks õues jalutama vaid paela otsas peremehe kõrval kõlkudes.
Täna öösel läks tal aga midagi valesti ja ta kukkus aknaservalt alla. Mina ärkasin hirmsa kolina ja näugumise peale. Päris õudne oli. Aga katsusin ta öösel igalt poolt läbi - paistis terve olema. Ja nüüd päeval on ka paar korda sisse-välja liikunud.
Aga kuidagi tõsisem paistab teine. Ja magab palju. Seega peame teda jälgima.
Jube tunne on aga ikkagi sees ja see öine hääl kõlaks justkui ikkagi kõrvus.
Neljapäeva õhtul hiljem: kassiga on kõik korras. Jookseb lõnga järgi, lööb nurru ja suhtleb nagu ennegi.
Meil on nimelt selline kass, kes meie esimesel korrusel asuvast korterist liigub sisse-välja nagu ise tahab. Tahab õue - küsib ja läheb aknast, tahab tuppa - küsib akna taga ja tuleb.
Kusjuures, jah, ma tean küll, et linnas ei tohi kasse üksi välja lasta. Aga meil on selline turvaline majatagune ja lisaks on kassil ka oma käimised. Ma ei usu, et ta oleks eriti õnnelik, kui peaks õues jalutama vaid paela otsas peremehe kõrval kõlkudes.
Täna öösel läks tal aga midagi valesti ja ta kukkus aknaservalt alla. Mina ärkasin hirmsa kolina ja näugumise peale. Päris õudne oli. Aga katsusin ta öösel igalt poolt läbi - paistis terve olema. Ja nüüd päeval on ka paar korda sisse-välja liikunud.
Aga kuidagi tõsisem paistab teine. Ja magab palju. Seega peame teda jälgima.
Jube tunne on aga ikkagi sees ja see öine hääl kõlaks justkui ikkagi kõrvus.
Neljapäeva õhtul hiljem: kassiga on kõik korras. Jookseb lõnga järgi, lööb nurru ja suhtleb nagu ennegi.
Punane sügis
Selline sügisekuulutaja on minu akna all. Teised puud on veel rohelised, kuid tema juba punetab. "Varsti saab lehememme teha," rõõmustas täna mu tõbine poeg.
Tõbised ja pisikeses palavikus oleme endiselt kõik.
Ja Venemaal on ka rahutud ajad. Valitsus astus ju tagasi.
Ja väljas hakkab vihmutama.
Õnneks on akna all hallusele lisaks ka tükike punast.
Vanadest meestest, vol. 1
Üle-eelmises postituses, mis on tehtud pühapäeval, nagu mitu viimast ja nagu ilmselt ka see tänane (mina ei tea, mis mu bloggeril häda on, aga pühapäev on ju tegelikult ilus päev), lubasin kirjutada vaadest meestest. Õigupoolest on neid kaks, kes on viimasel ajal mu hinge puudutanud. Üritan nendest kirjutada kordamööda.
Esimene, ehkki kohtumiste järjekorras teine, on Paul Saar. Tartlastele peaks ta kõige rohkem tuttav olema Rukkilille monumendi järgi, mis hiljaaegu Riia-Pepleri nurgalt veidi eemale maavalitsuse ja vana Pepleri ühika vahele puude alla teisaldatud sai.
Mina kohtusin Pauliga nüüd juba üle aasta tagasi, tema pärast helistas mulle üks sotsiaaltöötaja.
Paulil on kaasasündinud tervisehäda, mistõttu tema liigesed on muundunud. Tollal oli tema auto, mis mehele oli tegelikult kui ratastool, otsi andmas ja uue ostmiseks polnud mingitki võimalust. Selliste lugude kirjutamine on alati noateral käimine ja mitmed lood olen ma jätnud ka kirjutamata. Aga Pauli vastu tekkis koheselt suur sümpaatia. Ja tunne, et asi on seda väärt.
Oligi. Üks mees, kes tegeleb mitte väga populaarsel ametialal, ostis Paulilt selle loo peale paar suurt maali ja Paul sai endale uue neljarattalise sõbra - volkswageni. Mis teenis teda truult ja muretult tervelt aasta, kui Pauli tabas uus häda - üks kole haigus. Millest paranemine on võimalik, kuid aeganõudev. Ja kõigil see ei õnnestu.
Aga Paul on lootusrikas, selgus, kui ma tal mõne päeva eest külas käisin. Ta on küll söönud üle 800 tableti ja ees oootavad teised raviviisid, kuid tahet selles heasüdamlikus ja omapärase huumorisoonega mehes on. "Kaks aastat veel pensinonini ja siin ma nüüd siis olen," itsitas ta voodiveerelt.
See haigus on teda ka muutnud. Varem aktiivne mees lamas minu külaskäigupäeval näiteks voodis. Et koguda jõudu järgmisel päeval aset leidva arstivisiidi tarvis.
Paulile annab jõudu tema looming. Ja selle loomine. Praegu saab tema näitust vaadata, muide, Tartu lastekunstikooli galeriis Tiigi tänaval. Täitsa tasuta.
See näitus sai ka alguse kahest haiglavoodis sündinud akvarellist. Ja haigla olnud kole koht.
Tema akvarellides on sees omamoodi hingus. Ja näitusel lustakas pealkiri. "Jooga-Jazz". "Ma sain hiljuti muusikakeskuse omanikuks ja siis on toodud mulle igasuguseid plaate. Mingisugust jazz-meditatsiooni kuulates mul selle olendi mõte pähe tuligi," muheles ta jutuajamise käigus.
See tähendab siis, et see tegelane Jooga-Jazz on ka pildile püütud.
Aga valdavalt on tema tööd mälupildid elu jooksul nähtud maastikest. Sest Paul on väga-väga armastanud koos oma õpilastega looduses ringi käia ja seda jäädvustada. Nüüd, juba talvest saati, ei ole ta seda saanud. Maastikud on aga tema sees ja suvega on ta loonud üle 50 akvarelli.
Paulil ei ole lähedasi. Aga tal on palju häid sõpru.
Mõtlesin, et proovin ka Pauli veidi aidata. Kirjutada mõne projekti ja proovida leida näitusepaiku ka Tartust kaugemal, et mehele veel rohkem jõudu haigusega toimetulekuks anda. Sest iga lootuskiir muudab tuleviku valgemaks.
Siis saab Paul jälle muretult sõita oma autoga ja jagada oma heasüdamlikkust ja soojust ka õpilastele. Nad on õnnelikud, et neid on just Paul õpetanud.
Ka kavandab Paul oma tillukese Tähtvere korteri kööki dussinurga ehitust. Sest saunas ta enam käia ei tohi. Sellest ehitusest suure osa maksab kinni linnavalitsus, kuid kolmandik on ikka vaja endal maksta. Kui õnnestuks taas mõned tööd müüa, ei peaks selle pärast muretsema. Ja saaks ennast ikka pärast rasket päeva pesta.
Mis aga kõige olulisem, on see, et Paulil silmad säravad. Hoolimata vintsutustest ja haigustest. Aga nii vist heade inimestega ongi.
Esimene, ehkki kohtumiste järjekorras teine, on Paul Saar. Tartlastele peaks ta kõige rohkem tuttav olema Rukkilille monumendi järgi, mis hiljaaegu Riia-Pepleri nurgalt veidi eemale maavalitsuse ja vana Pepleri ühika vahele puude alla teisaldatud sai.
Mina kohtusin Pauliga nüüd juba üle aasta tagasi, tema pärast helistas mulle üks sotsiaaltöötaja.
Paulil on kaasasündinud tervisehäda, mistõttu tema liigesed on muundunud. Tollal oli tema auto, mis mehele oli tegelikult kui ratastool, otsi andmas ja uue ostmiseks polnud mingitki võimalust. Selliste lugude kirjutamine on alati noateral käimine ja mitmed lood olen ma jätnud ka kirjutamata. Aga Pauli vastu tekkis koheselt suur sümpaatia. Ja tunne, et asi on seda väärt.
Oligi. Üks mees, kes tegeleb mitte väga populaarsel ametialal, ostis Paulilt selle loo peale paar suurt maali ja Paul sai endale uue neljarattalise sõbra - volkswageni. Mis teenis teda truult ja muretult tervelt aasta, kui Pauli tabas uus häda - üks kole haigus. Millest paranemine on võimalik, kuid aeganõudev. Ja kõigil see ei õnnestu.
Aga Paul on lootusrikas, selgus, kui ma tal mõne päeva eest külas käisin. Ta on küll söönud üle 800 tableti ja ees oootavad teised raviviisid, kuid tahet selles heasüdamlikus ja omapärase huumorisoonega mehes on. "Kaks aastat veel pensinonini ja siin ma nüüd siis olen," itsitas ta voodiveerelt.
See haigus on teda ka muutnud. Varem aktiivne mees lamas minu külaskäigupäeval näiteks voodis. Et koguda jõudu järgmisel päeval aset leidva arstivisiidi tarvis.
Paulile annab jõudu tema looming. Ja selle loomine. Praegu saab tema näitust vaadata, muide, Tartu lastekunstikooli galeriis Tiigi tänaval. Täitsa tasuta.
See näitus sai ka alguse kahest haiglavoodis sündinud akvarellist. Ja haigla olnud kole koht.
Tema akvarellides on sees omamoodi hingus. Ja näitusel lustakas pealkiri. "Jooga-Jazz". "Ma sain hiljuti muusikakeskuse omanikuks ja siis on toodud mulle igasuguseid plaate. Mingisugust jazz-meditatsiooni kuulates mul selle olendi mõte pähe tuligi," muheles ta jutuajamise käigus.
See tähendab siis, et see tegelane Jooga-Jazz on ka pildile püütud.
Aga valdavalt on tema tööd mälupildid elu jooksul nähtud maastikest. Sest Paul on väga-väga armastanud koos oma õpilastega looduses ringi käia ja seda jäädvustada. Nüüd, juba talvest saati, ei ole ta seda saanud. Maastikud on aga tema sees ja suvega on ta loonud üle 50 akvarelli.
Paulil ei ole lähedasi. Aga tal on palju häid sõpru.
Mõtlesin, et proovin ka Pauli veidi aidata. Kirjutada mõne projekti ja proovida leida näitusepaiku ka Tartust kaugemal, et mehele veel rohkem jõudu haigusega toimetulekuks anda. Sest iga lootuskiir muudab tuleviku valgemaks.
Siis saab Paul jälle muretult sõita oma autoga ja jagada oma heasüdamlikkust ja soojust ka õpilastele. Nad on õnnelikud, et neid on just Paul õpetanud.
Ka kavandab Paul oma tillukese Tähtvere korteri kööki dussinurga ehitust. Sest saunas ta enam käia ei tohi. Sellest ehitusest suure osa maksab kinni linnavalitsus, kuid kolmandik on ikka vaja endal maksta. Kui õnnestuks taas mõned tööd müüa, ei peaks selle pärast muretsema. Ja saaks ennast ikka pärast rasket päeva pesta.
Mis aga kõige olulisem, on see, et Paulil silmad säravad. Hoolimata vintsutustest ja haigustest. Aga nii vist heade inimestega ongi.
Tõbila
Võrreldes eilsega läks kõik veel rohkem teisiti, kui oleks tahtnud.
Nimelt jäin ise ka tõbiseks. Selline peavalu ja palavik ja niru olemine. Ja kummaline, et isegi järgiproovitud ravimid peavalu vastu ei aita. Ainult silmad kinni lamamine. Ja seda ju kaua ei jaksa.
Vahepeal tegin oma tõbistele lastele ka magustoitu - õunakettaid taignas - mille retsepti leidsin Elsa blogist.
Nämmad!
Nimelt jäin ise ka tõbiseks. Selline peavalu ja palavik ja niru olemine. Ja kummaline, et isegi järgiproovitud ravimid peavalu vastu ei aita. Ainult silmad kinni lamamine. Ja seda ju kaua ei jaksa.
Vahepeal tegin oma tõbistele lastele ka magustoitu - õunakettaid taignas - mille retsepti leidsin Elsa blogist.
Nämmad!
Kvaliteetne õhtu
Siis, kui oled ka argipäeval kodus, on paljude asjade jaoks palju rohkem aega.
Täna on meil selline minu lapsepõlvehõnguline õhtu - potis aurab õunakissell (aitäh, J toormaterjali eest) ja selle kõrval ootab söömist kihiline mannapuder. Just selline magustoit oli kunagi üks minu lemmikuid :)
Ja koos lastega askeldada ja jutelda on ütlemata mõnus. Ja kuskile ei ole kiiret - kuhu sa ikka haigete laste kõrvalt kiirustad.
Lisaks on lapsed head killumehed ka. Endiselt.
Enne andsin neile palavikualandajat ja Siim seadis end oma MP3 mängijaga teki alla. Küsisin, et mida sa seal nüüd teed, sain vastuseks: "Kuulan kvaliteetmuusikat."
Tema viimaste päevade lemmiklood on "Sweet home Alabama" Led Zeppelini esituses ja "Fortunate son" Cleerdence Clearwater Revival esituses. Viimasest loost ei teadnud ma varem midagi. Kuid nüüd tean.
Ja siis mõtlesin oma vanade meeste peale. Nende, kellega ma viimasel ajal kohtunud olen. Aga neist juba järgmises postituses, ehk täna hilisõhtul.
Aga kuupäevad on minu blogis täitsa untsus. Mina ei tea kuidas.
Täna on meil selline minu lapsepõlvehõnguline õhtu - potis aurab õunakissell (aitäh, J toormaterjali eest) ja selle kõrval ootab söömist kihiline mannapuder. Just selline magustoit oli kunagi üks minu lemmikuid :)
Ja koos lastega askeldada ja jutelda on ütlemata mõnus. Ja kuskile ei ole kiiret - kuhu sa ikka haigete laste kõrvalt kiirustad.
Lisaks on lapsed head killumehed ka. Endiselt.
Enne andsin neile palavikualandajat ja Siim seadis end oma MP3 mängijaga teki alla. Küsisin, et mida sa seal nüüd teed, sain vastuseks: "Kuulan kvaliteetmuusikat."
Tema viimaste päevade lemmiklood on "Sweet home Alabama" Led Zeppelini esituses ja "Fortunate son" Cleerdence Clearwater Revival esituses. Viimasest loost ei teadnud ma varem midagi. Kuid nüüd tean.
Ja siis mõtlesin oma vanade meeste peale. Nende, kellega ma viimasel ajal kohtunud olen. Aga neist juba järgmises postituses, ehk täna hilisõhtul.
Aga kuupäevad on minu blogis täitsa untsus. Mina ei tea kuidas.
Vävripakk käes!
Täna pidi kõik olema teisiti. Aga juba eile õhtul, kui üks laps lihtsalt halba enesetunnet kurtis ja teisele kaenla alla torgatud kraadiklaas palavikku näitas, hakkasid plaanid vett vedama.
Sekka veel öö otsa põdemist - minna tööle, või mitte. Aga et hommikulgi oli mõlema lapse kraadiklaas üle 37 ja pereisa Venemaa avarustes, otsustasin südamerahuks koju jääda. Ilmselt pean hommegi olema, sest temperatuur ei taha langeda. Püüan lihtsalt veidi kodus tööd teha.
Ja kummaline on see, et ühekorraga olid mu armsad kaksikud haiged vist kunagi imikupõlves. Igatahes ei mäleta seda aega.
Aga et kogu päev mokka ei läheks, otsustasin lõunaajal teha kiire käigu kesklinna. Lootsin veel, et saan veerand tunniga oma oodatud paki kätte, kuid võta näpust! Nagu kiuste oli sel lõunapausil minu ees 12 inimesest koosnev järjekord ning pakilettides töötas vaid 1 inimene. Õnneks lisandusid neile veel teine ja kolmaski ja nii ma jõudsin oma paki ära oodata. Kuid - tunnistan pattu - vahepeal jooksin postkontori uksest välja ja nihutasin oma parkimise alguseaega 5 min võrra edasi. Esimest korda elus. See ei olnud hea tunne ja ma loodan, et ma seda enam kunagi tegema ei pea.
Aga neid vintsutusi kroonis imeline punane pakk, mis tuli Tallinnast Helenilt koos vabanduskirjaga. Ma ise jätsin oma paki saatmise ju ka viimasele minutile, sestap oli see kõik täiesti õigeaegne! Aitäh, Sulle, Helen! Kindlasti leiab kogu paki sisu rakendust. Panen pildi ka siia üles - küpsised, muide, läksid pärast pildistamist kohe käiku. Lapsed tundsid pakist sama suurt rõõmu kui mina. Ja sellist kumminiiti oleksin ma pidanud homme ostma minema, tütre põlvikute jaoks :) Ja kõik muu on ka ainult ülivõrdes, mu tütreke hakkas juba planeerima, mis värvi ma järgmine kord võiksin eelistada :)
Igatahes võiks järgmine vahetus juba alata!
Minu tehtud pakist saab lugeda aga siit .
Sekka veel öö otsa põdemist - minna tööle, või mitte. Aga et hommikulgi oli mõlema lapse kraadiklaas üle 37 ja pereisa Venemaa avarustes, otsustasin südamerahuks koju jääda. Ilmselt pean hommegi olema, sest temperatuur ei taha langeda. Püüan lihtsalt veidi kodus tööd teha.
Ja kummaline on see, et ühekorraga olid mu armsad kaksikud haiged vist kunagi imikupõlves. Igatahes ei mäleta seda aega.
Aga et kogu päev mokka ei läheks, otsustasin lõunaajal teha kiire käigu kesklinna. Lootsin veel, et saan veerand tunniga oma oodatud paki kätte, kuid võta näpust! Nagu kiuste oli sel lõunapausil minu ees 12 inimesest koosnev järjekord ning pakilettides töötas vaid 1 inimene. Õnneks lisandusid neile veel teine ja kolmaski ja nii ma jõudsin oma paki ära oodata. Kuid - tunnistan pattu - vahepeal jooksin postkontori uksest välja ja nihutasin oma parkimise alguseaega 5 min võrra edasi. Esimest korda elus. See ei olnud hea tunne ja ma loodan, et ma seda enam kunagi tegema ei pea.
Aga neid vintsutusi kroonis imeline punane pakk, mis tuli Tallinnast Helenilt koos vabanduskirjaga. Ma ise jätsin oma paki saatmise ju ka viimasele minutile, sestap oli see kõik täiesti õigeaegne! Aitäh, Sulle, Helen! Kindlasti leiab kogu paki sisu rakendust. Panen pildi ka siia üles - küpsised, muide, läksid pärast pildistamist kohe käiku. Lapsed tundsid pakist sama suurt rõõmu kui mina. Ja sellist kumminiiti oleksin ma pidanud homme ostma minema, tütre põlvikute jaoks :) Ja kõik muu on ka ainult ülivõrdes, mu tütreke hakkas juba planeerima, mis värvi ma järgmine kord võiksin eelistada :)
Igatahes võiks järgmine vahetus juba alata!
Minu tehtud pakist saab lugeda aga siit .
Maailma lahedaimad lapsed
Üleeile maale ja eile hilisõhtul sealt tagasi sõites veendusin veelkord, et mul on maailma lahedaimad lapsed.
Sigrid näiteks jagas mulle hiljuti sünnipäevaks saadud raamatu toel õpetusi, kuidas eksamiks valmistuda. Üks põhilisi nippe oli see, et tuleb valida õige suurusega rinnahoidja. Sest muidu ei saa eksami ajal keskenduda, vaid tuleb muudkui õlapaela küünarvarrelt tagasi lükata.
Siis selgus, et Siim on otsustanud saksa keelt õppima hakata. Esimesel võimalusel. Sigrid veel täpselt ei tea, mis keelt ta lisaks inglise ja eesti keelele õppida tahaks. Kindel on aga see, et kunagi teeb ta oma ratsatalu ja seal on keeleoskust tarvis. Siim lubas talle oma saksa keelega appi minna, et siis Sigrid võib vabalt õppida midagi muud - vene või jaapani keelt näiteks. Jaapani keele kasuks rääkivat ka see, et kui koolis midagi unstu läheb, saab jaapani keeles vanduda ja õpetajad ei saa midagi aru.
Homme lähevad mu maailma lahedaimad lapsed aga jälle kooli. Kus tänavu on kuidagi palju õppida, vähemalt algatuseks. Ja ilmselt ainult hullemaks läheb.
Sigrid näiteks jagas mulle hiljuti sünnipäevaks saadud raamatu toel õpetusi, kuidas eksamiks valmistuda. Üks põhilisi nippe oli see, et tuleb valida õige suurusega rinnahoidja. Sest muidu ei saa eksami ajal keskenduda, vaid tuleb muudkui õlapaela küünarvarrelt tagasi lükata.
Siis selgus, et Siim on otsustanud saksa keelt õppima hakata. Esimesel võimalusel. Sigrid veel täpselt ei tea, mis keelt ta lisaks inglise ja eesti keelele õppida tahaks. Kindel on aga see, et kunagi teeb ta oma ratsatalu ja seal on keeleoskust tarvis. Siim lubas talle oma saksa keelega appi minna, et siis Sigrid võib vabalt õppida midagi muud - vene või jaapani keelt näiteks. Jaapani keele kasuks rääkivat ka see, et kui koolis midagi unstu läheb, saab jaapani keeles vanduda ja õpetajad ei saa midagi aru.
Homme lähevad mu maailma lahedaimad lapsed aga jälle kooli. Kus tänavu on kuidagi palju õppida, vähemalt algatuseks. Ja ilmselt ainult hullemaks läheb.
Sügis
Pikaks on kujunenud vahe blogimaailmas enda tegemistest märku andmisel, kuid seda saabunud sügist on minu jaoks kuidagi liiga palju.
Aga vahepeal on läinud lapsed kooli, ise olen tööl olemisega juba kohanenud (eks puhkusest ole juba aega möödas ka).
Ja eile võeti maal kartult, mis on kindel märk, et ees ootavad veel porised paduvihmailmad. Praegu on aga öökülmad ja muu siuke jama, mis kisuvad nina vesiseks ja üldse. Kurk on mul ju ka valus.
Kuigi mina eile kartult ei võtnud, arvestades mu lisandunud tervisehädasid. Selle asemel tegin tervisele sobivamat tööd - käisin ehituspoes, värvisin maja ja aknaümbruseid jms. Ühesõnaga - päev täis pikka ja ohtrat tööd.
Eile pidin Tartusse aga tagasi sõitma, sest I. läks Moskvasse ja meil lasti torudesse vett ja nüüd pean immitsevaid keermekohti jälgima. Üks nagu lõpetas tilkumise ära, kuid teisega on veel mure. Ilmselt pean homme sõber K.-d paluma, et ta asja üle vaataks. Seda enam, et eelmine aasta oli täpselt sama kamm ja K teadis täpselt, mis tegi.
Ja homme saan kätte oma värvipaki.
Ja ehk nüüd võtan end kokku ja panen siia ka rohkem ridasid kirja.
Aga vahepeal on läinud lapsed kooli, ise olen tööl olemisega juba kohanenud (eks puhkusest ole juba aega möödas ka).
Ja eile võeti maal kartult, mis on kindel märk, et ees ootavad veel porised paduvihmailmad. Praegu on aga öökülmad ja muu siuke jama, mis kisuvad nina vesiseks ja üldse. Kurk on mul ju ka valus.
Kuigi mina eile kartult ei võtnud, arvestades mu lisandunud tervisehädasid. Selle asemel tegin tervisele sobivamat tööd - käisin ehituspoes, värvisin maja ja aknaümbruseid jms. Ühesõnaga - päev täis pikka ja ohtrat tööd.
Eile pidin Tartusse aga tagasi sõitma, sest I. läks Moskvasse ja meil lasti torudesse vett ja nüüd pean immitsevaid keermekohti jälgima. Üks nagu lõpetas tilkumise ära, kuid teisega on veel mure. Ilmselt pean homme sõber K.-d paluma, et ta asja üle vaataks. Seda enam, et eelmine aasta oli täpselt sama kamm ja K teadis täpselt, mis tegi.
Ja homme saan kätte oma värvipaki.
Ja ehk nüüd võtan end kokku ja panen siia ka rohkem ridasid kirja.
kolmapäev, august 29, 2007
Ootamatu sügis
Külm on! No kuradi, kuradi külm on!
Isegi nii külm, et nende sõnadega laulujoru ei taha ümiseda.
Selle asemel tõmbaks end kuskile sooja magamiskoti sisse kerra ja oleks. Nagu siil lehtede all või karu lumises koopas.
Ja mina veel täna jonnisin hommikul õue vaadates ja otsustasin soojadest riietest loobuda. Et suvi on ju veel. Ja see oli viga, sest nüüd on kurk kihelemas ja nina kahtlane.
Külmatunnet süvendab endiselt kehva meeleolu ja igasugused mured. Ma ei teagi, millal nendest lahti saab. Ehk tuleks ajalehtede lugemine lõpetada? (Nimelt märkis mu tütar täna, et tema küll ei saa aru, miks täiskasvanud ajalehti loevad. Nagu neil endil muresid vähe oleks.)
Õnneks on maailmas olemas vähemalt helgeid inimesi, kes jagavad sõnasoojust nii, et põues hakkabki leigem. Nagu näiteks üks minu vanadest õppejõududest. Kes on tõesti muhe ja armas inimene.
Ootamatult saabunud sügisega võitlemiseks küpsetasin täna aga sokolaadimuffineid. Selliseid tihkeid. Ja magusaid.
Isegi nii külm, et nende sõnadega laulujoru ei taha ümiseda.
Selle asemel tõmbaks end kuskile sooja magamiskoti sisse kerra ja oleks. Nagu siil lehtede all või karu lumises koopas.
Ja mina veel täna jonnisin hommikul õue vaadates ja otsustasin soojadest riietest loobuda. Et suvi on ju veel. Ja see oli viga, sest nüüd on kurk kihelemas ja nina kahtlane.
Külmatunnet süvendab endiselt kehva meeleolu ja igasugused mured. Ma ei teagi, millal nendest lahti saab. Ehk tuleks ajalehtede lugemine lõpetada? (Nimelt märkis mu tütar täna, et tema küll ei saa aru, miks täiskasvanud ajalehti loevad. Nagu neil endil muresid vähe oleks.)
Õnneks on maailmas olemas vähemalt helgeid inimesi, kes jagavad sõnasoojust nii, et põues hakkabki leigem. Nagu näiteks üks minu vanadest õppejõududest. Kes on tõesti muhe ja armas inimene.
Ootamatult saabunud sügisega võitlemiseks küpsetasin täna aga sokolaadimuffineid. Selliseid tihkeid. Ja magusaid.
esmaspäev, august 27, 2007
Aeg suureks saada
Täna sain järjekordse kurva uudise. Minu tütre klaveriõpetaja on otsustanud aasta koolist eemal olla. Mis iseenesest ei ole paha - õpetaja arengut silmas pidades on õppetööst vabad aastad, kui neid võimaldatakse, lausa teretulnud.
Aga Sigrid, kellel on olnud mitmeid kriise oma õpingutes ja kes on nendest üle saanud ka tänu imelisele õpetajale, muutus kurvaks. Loodame, et uus õpetaja suudab kurbuse pühkida ja innustada uutele võitudele.
Aga - see uudis ei oleks ming kurvastanud, kui ei oleks ridamisi neid varasemaid. Mis kõik on ühtepidi rõõmsad, kuid lastele jällegi mitte nii väga... Nimelt läheb ka nende maailma parim klassijuhataja peagi lapsepuhkusele (umbes kuu aja pärast) ja Siimu supertreener vähendas oma treeningukoormust ning asemele tuleb teine! Kui Siimu uus treener on otsapidi ka vana ja samuti lahe inimene, siis laste klassijuhataja lapsepuhkusele jäämise uudise järel nutsid mitmed lapsed õhtul kodus ja vanemadki muutusid üsnagi murelikuks. Sest laste esimene õpetaja on olnud selline, nagu üks ESIMENE ÕPETAJA olema peab. Seda ei saa mõne sõnaga kirjutadagi, seda peab tunnetama :)
Ilmselt ongi siis eesolev aasta see, mis valmistab lapsi ette suurekssaamiseks.
Aga veel enne seda üritame maha pidada ühe hilinenud sünnipäevapeo. Suvel sündinud laste traagika ju, tänavu proovime siis peo järelepidamist.
Aga Sigrid, kellel on olnud mitmeid kriise oma õpingutes ja kes on nendest üle saanud ka tänu imelisele õpetajale, muutus kurvaks. Loodame, et uus õpetaja suudab kurbuse pühkida ja innustada uutele võitudele.
Aga - see uudis ei oleks ming kurvastanud, kui ei oleks ridamisi neid varasemaid. Mis kõik on ühtepidi rõõmsad, kuid lastele jällegi mitte nii väga... Nimelt läheb ka nende maailma parim klassijuhataja peagi lapsepuhkusele (umbes kuu aja pärast) ja Siimu supertreener vähendas oma treeningukoormust ning asemele tuleb teine! Kui Siimu uus treener on otsapidi ka vana ja samuti lahe inimene, siis laste klassijuhataja lapsepuhkusele jäämise uudise järel nutsid mitmed lapsed õhtul kodus ja vanemadki muutusid üsnagi murelikuks. Sest laste esimene õpetaja on olnud selline, nagu üks ESIMENE ÕPETAJA olema peab. Seda ei saa mõne sõnaga kirjutadagi, seda peab tunnetama :)
Ilmselt ongi siis eesolev aasta see, mis valmistab lapsi ette suurekssaamiseks.
Aga veel enne seda üritame maha pidada ühe hilinenud sünnipäevapeo. Suvel sündinud laste traagika ju, tänavu proovime siis peo järelepidamist.
pühapäev, august 26, 2007
Mina, Kentaur
Lootsin testi toel saada teada midagi head. Vaat mis välja tuli...
Otsisin lisa, sest kesseikka mäletab neid kaugeid aegu ja misse Kentaur siis täpselt on... Ja nädsis:
Kreeka mütoloogia tunneb lugupeetud õpetajat Chironi, kes oli kentaur - inimese keha ja peaga ning hobuse tagakehaga tegelane.
Antiikse uskumuse kohaselt ühendab kentaur eneses inimese mõistuse, filosoofia ja loomevõime ning looma instinktid ja tugevuse. Sümbolite keeles tähendab kentaur igikestvat tasakaaluotsingut intellekti ja instinktide vahel. Kristluses sümboliseerib kentaur hea ja kurja vahel heitlevat inimest.
Intellekt ja instinktid, hea ja kuri... Vastasseis on igavene, ent ilma üheta ei saaks välja paista teise sära. Seesama võitlus ja tasakaaluotsing läbib suurt osa kogu kirjandusest ja kunstist, mis aegade algusest kuni tänapäevani loodud on.
Kentauri võib vaadelda ka kui olendit, kes suudab hakkama saada nii maa kui ka õhu elemendiga. Jalad tihedalt maakamaral, pea tuuli trotsimas, lennukas oda ülespoole suunatud...
Asi läheb ikka järjest segasemaks. Ja enese leidmise lootus :)
| You Are a Centaur |
 In general, you are a very cautious and reserved person. However, you are also warm hearted, and you enjoy helping others in practical ways. You are a great teacher, and you are really good at helping people get their lives in order. You are very intuitive, and you go with your gut. You make good decisions easily. |
Otsisin lisa, sest kesseikka mäletab neid kaugeid aegu ja misse Kentaur siis täpselt on... Ja nädsis:
Kreeka mütoloogia tunneb lugupeetud õpetajat Chironi, kes oli kentaur - inimese keha ja peaga ning hobuse tagakehaga tegelane.
Antiikse uskumuse kohaselt ühendab kentaur eneses inimese mõistuse, filosoofia ja loomevõime ning looma instinktid ja tugevuse. Sümbolite keeles tähendab kentaur igikestvat tasakaaluotsingut intellekti ja instinktide vahel. Kristluses sümboliseerib kentaur hea ja kurja vahel heitlevat inimest.
Intellekt ja instinktid, hea ja kuri... Vastasseis on igavene, ent ilma üheta ei saaks välja paista teise sära. Seesama võitlus ja tasakaaluotsing läbib suurt osa kogu kirjandusest ja kunstist, mis aegade algusest kuni tänapäevani loodud on.
Kentauri võib vaadelda ka kui olendit, kes suudab hakkama saada nii maa kui ka õhu elemendiga. Jalad tihedalt maakamaral, pea tuuli trotsimas, lennukas oda ülespoole suunatud...
Asi läheb ikka järjest segasemaks. Ja enese leidmise lootus :)
laupäev, august 25, 2007
Ei meeldi
Täna on olemine üle mitme päeva kuidagi kehva. Natuke füüsilise tervise poolest, rääkimata vaimust. Ja siis ongi paras panna kirja, et midagi nende augustite juures mulle ei meeldi.
Nimelt ei meeldi herilased, kes sügavas suvehakus meie maja prügikasti elama kolivad. Ja prügi välja viies seal alati kurjalt inimeste peale sumisevad.
Ei meeldi äädikakärbsed, kes jälle ei-tea-kust meie majapidamisi ründavad. Aga ma otsisin välja ühe eelmise aasta nupukese, mille ma kirjutasin. See asub siin. Teadmiseks J-le ja endale ja võibolla veel mõnele.
Ei meeldi noored, kes üle pika suve linna kogunenuna öösiti meie akna all asuvas lasteaias hängivad. Oleks siis, et lihtsalt hängivad - nad tarvitavad seal ka alkoholi ja nende hääl muutub öö ja alkoholiuimade süvenedes järjest valjumaks. Mõnikord teevad ka sigadusi. Lahtise aknaga magamine on tõeliselt piin.
Ei meeldi kirbud, kes ikka ja järjekindlalt just augustis meie suhteliselt vabalt ringirändava kassi kasukasse elama kolivad. Tuleb jälle võtta ette kassile ebameeldivad protseduurid ja talle karvakasukasse tõhusat rohtu panna. Aga see on tegelikult suhteliselt leebe tegevus näiteks rõveda puugi väljatõmbamise kõrval. Lapse hangitud spetsiaalsete tangide toel sain ma sellel suvel puugieemaldamisega ka hakkama.
Ei meeldi ka see, et hommikujaheduses tahaks varbad kinniseid kingi. Aaga päeval hakkavad jalad nende kinniste sees jälle lahtiseid igatsema. Ainult lahtiste kingadega käimine toob aga ninna nohu.
Kindlasti on veel asju, mis mulle augusti juures ei meeldi. Aga ülesloetletud on need, mis viimastel päevadel ming kõige enam on häirinud.
Nimelt ei meeldi herilased, kes sügavas suvehakus meie maja prügikasti elama kolivad. Ja prügi välja viies seal alati kurjalt inimeste peale sumisevad.
Ei meeldi äädikakärbsed, kes jälle ei-tea-kust meie majapidamisi ründavad. Aga ma otsisin välja ühe eelmise aasta nupukese, mille ma kirjutasin. See asub siin. Teadmiseks J-le ja endale ja võibolla veel mõnele.
Ei meeldi noored, kes üle pika suve linna kogunenuna öösiti meie akna all asuvas lasteaias hängivad. Oleks siis, et lihtsalt hängivad - nad tarvitavad seal ka alkoholi ja nende hääl muutub öö ja alkoholiuimade süvenedes järjest valjumaks. Mõnikord teevad ka sigadusi. Lahtise aknaga magamine on tõeliselt piin.
Ei meeldi kirbud, kes ikka ja järjekindlalt just augustis meie suhteliselt vabalt ringirändava kassi kasukasse elama kolivad. Tuleb jälle võtta ette kassile ebameeldivad protseduurid ja talle karvakasukasse tõhusat rohtu panna. Aga see on tegelikult suhteliselt leebe tegevus näiteks rõveda puugi väljatõmbamise kõrval. Lapse hangitud spetsiaalsete tangide toel sain ma sellel suvel puugieemaldamisega ka hakkama.
Ei meeldi ka see, et hommikujaheduses tahaks varbad kinniseid kingi. Aaga päeval hakkavad jalad nende kinniste sees jälle lahtiseid igatsema. Ainult lahtiste kingadega käimine toob aga ninna nohu.
Kindlasti on veel asju, mis mulle augusti juures ei meeldi. Aga ülesloetletud on need, mis viimastel päevadel ming kõige enam on häirinud.
Olulised asjad
Täna tunnistas minu tütar mulle, et ühel tema sõbrannal tundub olema hoolivam ema kui teisel.
Miks ta seda järeldab?
Sest esimene ei saa alati välja kui ta tahab - näiteks siis, kui tuba on koristamata. Või kui laps on mingi sigadusega hakkama saanud. Või kui on käsil mingi koostegemine.
Teisel neid probleeme pole. Piisavat vaid oma vanemate jõllitamisest solvunud näoga ja üldse solvumisest ja siis saavat asi korda. Saab kohe õue.
Seda kõike rääkis mu tütar hoolimata sellest, et on juba kaks päeva tahtnud selle esimese sõbrannaga välja minna. Aga pole õnnestunud.
Ja siis ta tunnistas, et talle hoolivad vanemad meeldivad. Ja et meie oleme ka sellised.
Ma olen kogu aeg arvanud, et mul on maailma armsaimad lapsed!
:)
Miks ta seda järeldab?
Sest esimene ei saa alati välja kui ta tahab - näiteks siis, kui tuba on koristamata. Või kui laps on mingi sigadusega hakkama saanud. Või kui on käsil mingi koostegemine.
Teisel neid probleeme pole. Piisavat vaid oma vanemate jõllitamisest solvunud näoga ja üldse solvumisest ja siis saavat asi korda. Saab kohe õue.
Seda kõike rääkis mu tütar hoolimata sellest, et on juba kaks päeva tahtnud selle esimese sõbrannaga välja minna. Aga pole õnnestunud.
Ja siis ta tunnistas, et talle hoolivad vanemad meeldivad. Ja et meie oleme ka sellised.
Ma olen kogu aeg arvanud, et mul on maailma armsaimad lapsed!
:)
reede, august 24, 2007
Vastuoluline aeg
Lapsed on praegu mõnusas eas. Sellises äärmiselt vastuolulises.
Sigridiga koos teeme näiteks tema barbidele kostüüme ja samal ajal räägime sellest, kas ta võiks värvida oma juuksed mustaks või lõigata need üldse maha. Kas ta võiks pooleli jätta muusikakooli. Ja muid selliseid tähtsaid asju. Ja vaatame selliseid tõsiseid naistekaid. Nagu näiteks "Ikka ilma suudluseta" täna õhtul.
Juuste mustaksvärvimise kompromissina värvisime need täna selliseks punakaks. Tooniva sampooniga - sellega, mis tuleb pestes maha. Et anda juustele mõnusat sära. Laps on seni rahul. Lubasin, et proovime sama tootega ka musta ära. Kui ta süda kuidagi rahu ei saa.
Muusikakooli teema ilmselt jätkub nädala pärast. Mina kurja emana seda pooleli jätta ei luba. Kolm aastat ju ikkagi käidud. Ja annet on lapsel ka.
Aga barbid saavad endale järjest uusi kostüüme. Selle kirju pihikseeliku heegeldasin mina lõngast, mis Siimu pinalist üle jäi. Helesinise kostüümi heegeldas Sigrid ise. Komplekti kuulub siis müts, sall, topp ja seelik. Sall on pildil moekalt üle käe heidetud, sest toas on ju palav.
Pühapäeval tuleb Siim ka maalt linna tagasi.
neljapäev, august 23, 2007
Uued trendid
Minu lapsed on nakatunud käsitööpisikust. Nädal tagasi heegeldasin tüdruklapse sõbrannale sünnipäevaks pinali. Lastele hakkas nii meeldima, et palusid ka endale midagi taolist.
Siimu oma sai nüüd valmis. Nagu näha juuresolevalt pildilt.
Sigridile läheme homme Liannist lõnga ostma.
Siimu oma sai nüüd valmis. Nagu näha juuresolevalt pildilt.
Sigridile läheme homme Liannist lõnga ostma.
kolmapäev, august 22, 2007
Kass on kunn
Meie kass on viimasel ajal täitsa kunn. Ta kohe ei oska enam rahulikult olla - öö läbi siiberdab muudkui sisse-välja. Ja pererahvas olgu lahke ja muudkui avagu akent. Ja nii öö läbi.
Ausalt, lastega ei olnud omal ajal ka nii keeruline :)
Aga tee sa kassile selgeks, et nii pole lahe! Vähemalt pole see meil senini õnnestunud. Ja meie armastatud talvekarva koguv pere lemmik on täiega kunn.
teisipäev, august 21, 2007
Puhanud tööinimese hädad
Täna läksin siis üle pika aja ja pärast maailma parimat puhkust tagasi tööle.
Mulle tundus hommikul ärgates, et öösel nägin unes Muhumaa prožektorina säranud kuud ja tundsin juustes isegi rahustavat tuulehoogu...
Aga ärkamine oli karm. Akna taga sadas paksu paduvihma. Küllap seepärast lükkus kell 7.40-ks plaanitud ärkamine tavapäraseks 8.55 ärkamiseks (koosolek algab 9.30).
Paduvihm tõi esmalt meeltesse paanika - ma ei saa minna ju oma päikeselise pika seelikuga, sest teel tööle haakub sellesse kogu Riiamäelt alla linna voolav vesi...
Seega - jalga oma suvega armsaks saanud teksapüksid, millel saab sääred lihtsalt üles keerata.
Tööle jõudsin õigeks ajaks. Aga - looduselaps, kes on suvi otsa käinud paljajalu või kandnud äärmiselt maalähedasi lötsakaid jalanõusid, sattus linnaplätudega hädasse. Või mis hädasse, otse villide keskele! Nimelt teel tööle suutsid jalanõud mu armsatele varvastele ridamisi tekitada vastikult valutavad villid. Kui tööruumes sai paterdada paljajalu, siis objektile ju nii ei suundu :) - villid süvenesid õhtuks ja teevad praegu juba parasjagu valu. Ei teagi, mis homme...
Mulle tundus hommikul ärgates, et öösel nägin unes Muhumaa prožektorina säranud kuud ja tundsin juustes isegi rahustavat tuulehoogu...
Aga ärkamine oli karm. Akna taga sadas paksu paduvihma. Küllap seepärast lükkus kell 7.40-ks plaanitud ärkamine tavapäraseks 8.55 ärkamiseks (koosolek algab 9.30).
Paduvihm tõi esmalt meeltesse paanika - ma ei saa minna ju oma päikeselise pika seelikuga, sest teel tööle haakub sellesse kogu Riiamäelt alla linna voolav vesi...
Seega - jalga oma suvega armsaks saanud teksapüksid, millel saab sääred lihtsalt üles keerata.
Tööle jõudsin õigeks ajaks. Aga - looduselaps, kes on suvi otsa käinud paljajalu või kandnud äärmiselt maalähedasi lötsakaid jalanõusid, sattus linnaplätudega hädasse. Või mis hädasse, otse villide keskele! Nimelt teel tööle suutsid jalanõud mu armsatele varvastele ridamisi tekitada vastikult valutavad villid. Kui tööruumes sai paterdada paljajalu, siis objektile ju nii ei suundu :) - villid süvenesid õhtuks ja teevad praegu juba parasjagu valu. Ei teagi, mis homme...
Mürgitus vingust ja vingumürgitusest
Täna J. juures diivanil vingudes sain aru, et vahel on nii, et mõnda muidu vahvat inimest saab korraga liiga palju. Kohe nii, et tekib mingisugune mürgituseelne seisund.
Ilmselt on asi selles, et liiga palju saab koos oldud sellega, keda igapäevaselt enda kõrvale elama ei valiks.
Väikese distantsiga on temaga aga väga vahva suhelda. Et siis lahkhelisid ei tekiks, tuleb suhtlemises vahet pidada.
Aga see on vist ka üks minu kiiksudest.
Ja on hea, et on inimesi, kellele saab sellistest mürgitustest rääkida. Vingudes, ilma vingumürgituseta.
Ja üldse on vahel nii, nagu me ka tõdesime, et vahel on väga vinguda vaja. Saad aru küll, et ving kuskile ei vii, aga samas on ving ka ainus, mida antud olukorras teha saab. Ja vahel on vinguda väga hea. Sest vingudes mürgitust enamasti ei teki. See tähendab - ise vingudes. Mõne teise inimese vingumist kuulates võib mürgitus aga liigagi ruttu tabada.
Et kas siis nii, et mis pole lubatud Jupiterile, on lubatud härjale? (Või mispidi see ütlemine meil käiski?)
Ilmselt on asi selles, et liiga palju saab koos oldud sellega, keda igapäevaselt enda kõrvale elama ei valiks.
Väikese distantsiga on temaga aga väga vahva suhelda. Et siis lahkhelisid ei tekiks, tuleb suhtlemises vahet pidada.
Aga see on vist ka üks minu kiiksudest.
Ja on hea, et on inimesi, kellele saab sellistest mürgitustest rääkida. Vingudes, ilma vingumürgituseta.
Ja üldse on vahel nii, nagu me ka tõdesime, et vahel on väga vinguda vaja. Saad aru küll, et ving kuskile ei vii, aga samas on ving ka ainus, mida antud olukorras teha saab. Ja vahel on vinguda väga hea. Sest vingudes mürgitust enamasti ei teki. See tähendab - ise vingudes. Mõne teise inimese vingumist kuulates võib mürgitus aga liigagi ruttu tabada.
Et kas siis nii, et mis pole lubatud Jupiterile, on lubatud härjale? (Või mispidi see ütlemine meil käiski?)
neljapäev, august 16, 2007
Kõu olgu kiidetud...
... sest nüüd on minu maal ka internet! Ja üsna ruttu pärast uue teenuse turuletulemist - igasuguste elionide ja wimaxite ja tont teab kellega veel asju ajades ema igatahes niikaugele, et raalimassin oleks ühendatud ka maailmavõrku, ei jõudnud.
Aga ega maal palju arvuti taga olla jaksa, sest tegemist on omajagu. Aga hädapärased asjad (näiteks ühe loo kirjutamine) saab mugavalt aetud.
Aga ega maal palju arvuti taga olla jaksa, sest tegemist on omajagu. Aga hädapärased asjad (näiteks ühe loo kirjutamine) saab mugavalt aetud.
esmaspäev, august 13, 2007
Näitan isetehtut
Nii, mõtlesin kokku võtta julguse ja näidata ka ühtteist enda tehtut...
Esimese pildi peal siis ühed edevad sokid
ja teisel sokid minu viieaastasele vennatütrele koos ülejäänud lõngast meisterdatud pisikese koti(öökulli)ga, milles lasteaeda kas varusokke või soolapähkleid kaasa võtta (mõistagi juhuks, kui kõht tühjaks läheb).
Aga et tervis vedas alt, postkontorisse pakikest postitama täna ei jõudnud. Lähen ilmselt alles siis, kui nädala pärast taas armsas kausikujulises kalurikülas tagasi olen.
Esimese pildi peal siis ühed edevad sokid
ja teisel sokid minu viieaastasele vennatütrele koos ülejäänud lõngast meisterdatud pisikese koti(öökulli)ga, milles lasteaeda kas varusokke või soolapähkleid kaasa võtta (mõistagi juhuks, kui kõht tühjaks läheb).
Aga et tervis vedas alt, postkontorisse pakikest postitama täna ei jõudnud. Lähen ilmselt alles siis, kui nädala pärast taas armsas kausikujulises kalurikülas tagasi olen.
Tellimine:
Postitused (Atom)