Vanadest meestest, vol. 1

Üle-eelmises postituses, mis on tehtud pühapäeval, nagu mitu viimast ja nagu ilmselt ka see tänane (mina ei tea, mis mu bloggeril häda on, aga pühapäev on ju tegelikult ilus päev), lubasin kirjutada vaadest meestest. Õigupoolest on neid kaks, kes on viimasel ajal mu hinge puudutanud. Üritan nendest kirjutada kordamööda.

Esimene, ehkki kohtumiste järjekorras teine, on Paul Saar. Tartlastele peaks ta kõige rohkem tuttav olema Rukkilille monumendi järgi, mis hiljaaegu Riia-Pepleri nurgalt veidi eemale maavalitsuse ja vana Pepleri ühika vahele puude alla teisaldatud sai.
Mina kohtusin Pauliga nüüd juba üle aasta tagasi, tema pärast helistas mulle üks sotsiaaltöötaja.
Paulil on kaasasündinud tervisehäda, mistõttu tema liigesed on muundunud. Tollal oli tema auto, mis mehele oli tegelikult kui ratastool, otsi andmas ja uue ostmiseks polnud mingitki võimalust. Selliste lugude kirjutamine on alati noateral käimine ja mitmed lood olen ma jätnud ka kirjutamata. Aga Pauli vastu tekkis koheselt suur sümpaatia. Ja tunne, et asi on seda väärt.
Oligi. Üks mees, kes tegeleb mitte väga populaarsel ametialal, ostis Paulilt selle loo peale paar suurt maali ja Paul sai endale uue neljarattalise sõbra - volkswageni. Mis teenis teda truult ja muretult tervelt aasta, kui Pauli tabas uus häda - üks kole haigus. Millest paranemine on võimalik, kuid aeganõudev. Ja kõigil see ei õnnestu.
Aga Paul on lootusrikas, selgus, kui ma tal mõne päeva eest külas käisin. Ta on küll söönud üle 800 tableti ja ees oootavad teised raviviisid, kuid tahet selles heasüdamlikus ja omapärase huumorisoonega mehes on. "Kaks aastat veel pensinonini ja siin ma nüüd siis olen," itsitas ta voodiveerelt.
See haigus on teda ka muutnud. Varem aktiivne mees lamas minu külaskäigupäeval näiteks voodis. Et koguda jõudu järgmisel päeval aset leidva arstivisiidi tarvis.
Paulile annab jõudu tema looming. Ja selle loomine. Praegu saab tema näitust vaadata, muide, Tartu lastekunstikooli galeriis Tiigi tänaval. Täitsa tasuta.
See näitus sai ka alguse kahest haiglavoodis sündinud akvarellist. Ja haigla olnud kole koht.
Tema akvarellides on sees omamoodi hingus. Ja näitusel lustakas pealkiri. "Jooga-Jazz". "Ma sain hiljuti muusikakeskuse omanikuks ja siis on toodud mulle igasuguseid plaate. Mingisugust jazz-meditatsiooni kuulates mul selle olendi mõte pähe tuligi," muheles ta jutuajamise käigus.
See tähendab siis, et see tegelane Jooga-Jazz on ka pildile püütud.
Aga valdavalt on tema tööd mälupildid elu jooksul nähtud maastikest. Sest Paul on väga-väga armastanud koos oma õpilastega looduses ringi käia ja seda jäädvustada. Nüüd, juba talvest saati, ei ole ta seda saanud. Maastikud on aga tema sees ja suvega on ta loonud üle 50 akvarelli.
Paulil ei ole lähedasi. Aga tal on palju häid sõpru.
Mõtlesin, et proovin ka Pauli veidi aidata. Kirjutada mõne projekti ja proovida leida näitusepaiku ka Tartust kaugemal, et mehele veel rohkem jõudu haigusega toimetulekuks anda. Sest iga lootuskiir muudab tuleviku valgemaks.
Siis saab Paul jälle muretult sõita oma autoga ja jagada oma heasüdamlikkust ja soojust ka õpilastele. Nad on õnnelikud, et neid on just Paul õpetanud.
Ka kavandab Paul oma tillukese Tähtvere korteri kööki dussinurga ehitust. Sest saunas ta enam käia ei tohi. Sellest ehitusest suure osa maksab kinni linnavalitsus, kuid kolmandik on ikka vaja endal maksta. Kui õnnestuks taas mõned tööd müüa, ei peaks selle pärast muretsema. Ja saaks ennast ikka pärast rasket päeva pesta.

Mis aga kõige olulisem, on see, et Paulil silmad säravad. Hoolimata vintsutustest ja haigustest. Aga nii vist heade inimestega ongi.