Kui täna hommikul kell 6.15 uksest õue astusin, tekkis tunne, et ei taha end üldse liigutada. Selline imeline ja inimestest puutumata ilm oli õues! See oli justkui vastukaaluks eilsetele uudistele - lisaks eelmises postituses käsitletule on meie majas kahte korterisse sisse murtud täpselt samasuguste akende kaudu, nagu on ka meil ning heal sõbral juhtus avarii. Inimesed õnneks kõik terved.
Aga mis kõige parem, see ilm läks järjest paremaks! Kui pool kümme taas uksest väljusin, oli maas juba paks-paks lumevaip, selline tõeline ettevalmistus jõuluajale!
Oh, kuidas ma armastan selliseid ilmu!
Ja Raekoja platsil seati jõuluvalgustust üles.
Varsti võidame pimeduse!
neljapäev, november 29, 2007
kolmapäev, november 28, 2007
Laupäev
Minu elus on kolme sorti laupäevi.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.
Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.
See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.
Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.
Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.
Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.
See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.
Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.
Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.
Mehest, kelle piltidega saab rahu pealekauba
Täna käisin üle kahe nädala E-Kunstisalongi neljapäevastel kunstiminutitel.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.
Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.
Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.
Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.
Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.
Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.
Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.
Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.
Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.
Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.
Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.
Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.
Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.
Hingedeajal mägede taha
Sain just teate, et Pauli ei ole enam.
Raske haigus sai temast võitu. Kuigi ta plaanis veel vähemalt kaks aastat kuni pensionini vastu pidada.
Aga küllap Paul teadis, et midagi seal mägede taga on. Küllap ta juba näeb seal lokkavat ilu ja päikesepaistet. Ehk seda, mida ta üritas ka oma õpilasi nägema panna.
Kuigi tema elu ei kulgenud piimajõgede kaldal, iseloomustas tema suhtumist elusse jutt, mida hiljuti kuulsin. Et loodusesse maalima minnes visanud ta oma õpilaste akvarellikarbist mustad värvid ära - seda ei minevat vaja.
Ilma mustata oskaksime ilmselt kõik oma aega paremini hinnata. Ja teha rõõmsaid ja läbipaistvaid tegusid. Paul pidas tähtsaks, et igaüks teeks oma asja. Ta ise tegi ka, läbi elu.
Mul on hea meel, et minu elutee ristus Pauliga omaga. Küll pooleteiseks aastaks, aga siiski. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ja kunagi kohtume mägede taga kõik.
Raske haigus sai temast võitu. Kuigi ta plaanis veel vähemalt kaks aastat kuni pensionini vastu pidada.
Aga küllap Paul teadis, et midagi seal mägede taga on. Küllap ta juba näeb seal lokkavat ilu ja päikesepaistet. Ehk seda, mida ta üritas ka oma õpilasi nägema panna.
Kuigi tema elu ei kulgenud piimajõgede kaldal, iseloomustas tema suhtumist elusse jutt, mida hiljuti kuulsin. Et loodusesse maalima minnes visanud ta oma õpilaste akvarellikarbist mustad värvid ära - seda ei minevat vaja.
Ilma mustata oskaksime ilmselt kõik oma aega paremini hinnata. Ja teha rõõmsaid ja läbipaistvaid tegusid. Paul pidas tähtsaks, et igaüks teeks oma asja. Ta ise tegi ka, läbi elu.
Mul on hea meel, et minu elutee ristus Pauliga omaga. Küll pooleteiseks aastaks, aga siiski. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ja kunagi kohtume mägede taga kõik.
pühapäev, november 25, 2007
Müts
Selline müts sai valmis. Sobib ka mu tütrekesele, kuid tegelikult läheb sünnipäevaks vanale rokipeerule. Kes tahtis sini-must-valget ja midagi põnevat.
Mulle hakkas see aga meeldima. Ja selle tegemine ka.
Nii et - kui on soovijaid, andke teada :)
Mulle hakkas see aga meeldima. Ja selle tegemine ka.
Nii et - kui on soovijaid, andke teada :)
Pauli näitus
Neljapäeva õhtul saime siis näituse avatud. Pauli näituse, mis sai ühe pildi järgi sümbolistliku pealkirja: Midagi on mägede taga.
Soe ja hingeline näitus sai. Ja pildid on superlahedad.
Aeg oli meile ka armuline, Paul saatis kõigile näituse avamisele tervitused.
Kauaks teda, siiski ei tea.
Ja see päev tervenisti oli väga raske. Hommikul oli ärgata raske, iga telefonihelin mõjus hirmutavalt ja üldse. Aga avamisüritus oli soe.
Mõned mõtted sellelt:
* Paul tegi neid akvarelle viimasel suvel suure pühendumusega. Praegu ta enam neid teha ei saa, nendeltki piltidelt on tema haigus juba tunda. Kasutage oma aega, sest keegi ei tea kunagi, kauaks seda antud on.
* Juba Pauli eelmisel näitusel lastekunstikoolis oli piltides tunda kohalolekut. Paul suudab maalida nii, et ta viib vaatajad pildil olevatesse kohtadesse. Ta on ka ise pilte maalides nendes kohtades. Ja nagu ta ise on öelnud: kunst algab seal, kus lõpevad sõnad.
Pauli pilte vaadates ei pea rääkima. Need räägivad iseenese eest.
Minge kuulake neid pilte Gildi galeriis kuni 14.detsembrini.
___________________________________________________________
* Ülemisel pildil galerist avakõne pidamas.
* Alumine minu lemmikpilt. "Vana mõisapark".
kolmapäev, november 21, 2007
Täna ja homme
Täna toimus siis taas meie korraldatud mäng TÜMK-is. Tundus, et osalejaile meeldis. Kuigi nõrga häälega inimestel ei maksa ikka korraldajaks trügida. Või siis tuleb mõni mees järgmine kord õhtujuhiks palgata.
Aga homme on jälle päev. Ja Pauli näituse avamine. Kell 17 Gildi galeriis. Näitus kannab pealkirja "Midagi on mägede taga".
Selline sümboolne pealkiri sai, ühe pildi järgi.
Aga homme on jälle päev. Ja Pauli näituse avamine. Kell 17 Gildi galeriis. Näitus kannab pealkirja "Midagi on mägede taga".
Selline sümboolne pealkiri sai, ühe pildi järgi.
esmaspäev, november 19, 2007
7/10 :)
Lets101 - Free Online Dating
Haa :)
Sellised asjad teevad ju tuju tsipa paremaks isegi siis, kui see tõsi ei ole :)
Tehke teste, sõbrad!
reede, november 16, 2007
Kaks kultuurielamust
Kõik aias
Eile käisin teatris. Vaatamas etendust "Kõik aias". See tekitas vastakaid tundeid. Tükk rääkis tõsistest asjadest, kuid publik möirgas kohati piinlikult naerda.
Mõtlema pani ka. Raha ja selle väärtuse üle. Et kas ohtlik on pigem vähe raha või pigem palju. Ilmselt siiski mõlemas variandis.
Igatahes oli peategelane Jenny ilmekas näide sellest, kuidas malbest koduperenaisest saab võimaluste tekkides enesekindel naine. Sellest hinnast seal taga ma ei räägi muidugi. See on omaette teema. Aga nii on see ju ka tegelikkuses - võimalused, vabadus ja sõltumatus annavad tegelikult ka enesekindlusele palju kaasa. Mina ei saa vist kunagi enesekindlaks :)
Küll aga on mul üks tuttav daam, kellel on elus olnud oma tegemistes piisavalt õnne ning kes naudib oma vabadust täiel rinnal.
Aga etenduse tipp oli miljonär Jack, kes nautis küll oma vabadust ja kellel oli nii absurdselt hea süda, et ta ka veel pärast enda tapmist oma sõpradele head soovis... Tema juttu kuulates hakkas küll süda verd tilkuma, sest tegelikult ma usun, et headust on meie ümber rohkem, kui me seda näeme.
Ja samas oli selles etenduses ka ehteestlaslikku pürgimust naabrist paremaks olemise poole.
Ühesõnaga, oma absurdsuse, tõsiduse ja pisikese huumorigagi see etendus meeldis mulle. Nii sisu kui lavakujunduse poole pealt. Ja mulle tundub, et arvestades olemasolevat majandussituatsiooni, on see etendus ka igati päevakajaline. Sestap on äge, et saal oli välja müüdud ja publiku seas oli tähtsaid prominentegi.
Kuhu põgenevad hinged
Tütre eestvedamisel jõudsin pühapäeval kinno kaema viimati linastunud kodumaist filmi. Ja kui ma alguses olin skeptiline, on mul hea meel, et ma seda nägin. Ja tegelikult tahaksin teine kord veel näha, sest ma ei usu, et ma suutsin kõiki pisinüansse selle ühe korraga haarata.
Sest osatäitmised olid selles filmis vägevad - nii peaosalised tüdrukud Anni ja Maya kui ka Anni ema.
Ja kohati oli see film oma suhete, keerdkäikude ja nendest tuleneva lumepalliefektiga nii kohutav, et mul hakkas endal õudne. Ja ma sain kinnitust asjadele, mida ma emana kunagi teha ei tohi. Nende asjade pärast peaksid seda filmi vaatama kõik lapsevanemad. Siis on ehk meie ümber rohkem õnnelikke teismelisi.
S. leidis filmist endale omad pointid. Ja ilmselt leiavad ka temast mõni aasta vanemad. Sest see iseisvumine ja OMA otsimine ei ole ju ühe päeva teema. Ja erinevad tunded, sealhulgas ka salahirmud, on pärisosa ka õige pisikeste maailmas. Kahjuks.
Natuke meenutas see film mulle ühte teist. "Naerata ometi", mis sai valmis siis, kui mina olin umbes oma tütre vanune. See oli tegelikult sama õudne oma traagiliste osatäitmiste ja suhetega. Ja see film paneb mul veel praegugi judinad üle selja jooksma.
Nagu ka hingede film. Ja kui see DVD-l ilmub, loodan, et jõuluvana selle mu kingikotti poetab. Sest see oli võimas film.
Muide, olen lugenud ka selle filmi aineks olnud Aidi Valliku Anni raamatut. Ja natuke on kahju, et sellest pole väga palju filmi alles jäänud. Sest mulle meeldis ka see raamat väga. Aga loodetavasti annab see filmiloojaile ainest veelgi.
Eile käisin teatris. Vaatamas etendust "Kõik aias". See tekitas vastakaid tundeid. Tükk rääkis tõsistest asjadest, kuid publik möirgas kohati piinlikult naerda.
Mõtlema pani ka. Raha ja selle väärtuse üle. Et kas ohtlik on pigem vähe raha või pigem palju. Ilmselt siiski mõlemas variandis.
Igatahes oli peategelane Jenny ilmekas näide sellest, kuidas malbest koduperenaisest saab võimaluste tekkides enesekindel naine. Sellest hinnast seal taga ma ei räägi muidugi. See on omaette teema. Aga nii on see ju ka tegelikkuses - võimalused, vabadus ja sõltumatus annavad tegelikult ka enesekindlusele palju kaasa. Mina ei saa vist kunagi enesekindlaks :)
Küll aga on mul üks tuttav daam, kellel on elus olnud oma tegemistes piisavalt õnne ning kes naudib oma vabadust täiel rinnal.
Aga etenduse tipp oli miljonär Jack, kes nautis küll oma vabadust ja kellel oli nii absurdselt hea süda, et ta ka veel pärast enda tapmist oma sõpradele head soovis... Tema juttu kuulates hakkas küll süda verd tilkuma, sest tegelikult ma usun, et headust on meie ümber rohkem, kui me seda näeme.
Ja samas oli selles etenduses ka ehteestlaslikku pürgimust naabrist paremaks olemise poole.
Ühesõnaga, oma absurdsuse, tõsiduse ja pisikese huumorigagi see etendus meeldis mulle. Nii sisu kui lavakujunduse poole pealt. Ja mulle tundub, et arvestades olemasolevat majandussituatsiooni, on see etendus ka igati päevakajaline. Sestap on äge, et saal oli välja müüdud ja publiku seas oli tähtsaid prominentegi.
Kuhu põgenevad hinged
Tütre eestvedamisel jõudsin pühapäeval kinno kaema viimati linastunud kodumaist filmi. Ja kui ma alguses olin skeptiline, on mul hea meel, et ma seda nägin. Ja tegelikult tahaksin teine kord veel näha, sest ma ei usu, et ma suutsin kõiki pisinüansse selle ühe korraga haarata.
Sest osatäitmised olid selles filmis vägevad - nii peaosalised tüdrukud Anni ja Maya kui ka Anni ema.
Ja kohati oli see film oma suhete, keerdkäikude ja nendest tuleneva lumepalliefektiga nii kohutav, et mul hakkas endal õudne. Ja ma sain kinnitust asjadele, mida ma emana kunagi teha ei tohi. Nende asjade pärast peaksid seda filmi vaatama kõik lapsevanemad. Siis on ehk meie ümber rohkem õnnelikke teismelisi.
S. leidis filmist endale omad pointid. Ja ilmselt leiavad ka temast mõni aasta vanemad. Sest see iseisvumine ja OMA otsimine ei ole ju ühe päeva teema. Ja erinevad tunded, sealhulgas ka salahirmud, on pärisosa ka õige pisikeste maailmas. Kahjuks.
Natuke meenutas see film mulle ühte teist. "Naerata ometi", mis sai valmis siis, kui mina olin umbes oma tütre vanune. See oli tegelikult sama õudne oma traagiliste osatäitmiste ja suhetega. Ja see film paneb mul veel praegugi judinad üle selja jooksma.
Nagu ka hingede film. Ja kui see DVD-l ilmub, loodan, et jõuluvana selle mu kingikotti poetab. Sest see oli võimas film.
Muide, olen lugenud ka selle filmi aineks olnud Aidi Valliku Anni raamatut. Ja natuke on kahju, et sellest pole väga palju filmi alles jäänud. Sest mulle meeldis ka see raamat väga. Aga loodetavasti annab see filmiloojaile ainest veelgi.
neljapäev, november 15, 2007
Insenertehniline isalahendus
Selle pealkirja laenasin ma Evelin Kivimaalt, kelle kolumnid Arteris igal laupäeval ilmuvad. Sellise pealkirjaga lugu ilmus möödunud laupäeval.
Ma pean ütlema, et tema kirjutistes on hoogu ja teravmeelsust. Seekordne meeldis mulle eriti, termin insenertehniline isalahendus kuulub nüüd minu igapäevasesse sõnavarra.
Ja veelgi enam, pühapäevasel isadepäeval kogesin seda ka ise. Mitte küll isa, aga abikaasalahendust.
Nimelt hakkasin oma valge pakiga saadud lõnga kerima. Panin lõnga ümber taburetijalgade ja siis püstijalu askeldasin. Kuniks I. käis siia ja sinna ja äkki võttis mikrolaineahjust klaasplaadi aluse pisikeste ratastega rõnga ja oligi mul mugav ja hästi töötav lõngakerimisvahend olemas.
Lihtne ja geniaalne.
Ma pean ütlema, et tema kirjutistes on hoogu ja teravmeelsust. Seekordne meeldis mulle eriti, termin insenertehniline isalahendus kuulub nüüd minu igapäevasesse sõnavarra.
Ja veelgi enam, pühapäevasel isadepäeval kogesin seda ka ise. Mitte küll isa, aga abikaasalahendust.
Nimelt hakkasin oma valge pakiga saadud lõnga kerima. Panin lõnga ümber taburetijalgade ja siis püstijalu askeldasin. Kuniks I. käis siia ja sinna ja äkki võttis mikrolaineahjust klaasplaadi aluse pisikeste ratastega rõnga ja oligi mul mugav ja hästi töötav lõngakerimisvahend olemas.
Lihtne ja geniaalne.
kolmapäev, november 14, 2007
teisipäev, november 13, 2007
Lihtsa naise elu
Teisipäev, 13.11.07
Mulle kohe meeldivad sellised ilmad nagu täna.
Selline mõnus lumesadu ja ootus. Oodata on ju igasuguseid asju - kelgutamist, suusatamist ja jõule. Ühte minu lemmikumat osa aastas.
Aga päeval käisin loo tegemise eesmärgil ühes huvitavas teraapias. Varsti saab sellest ka ajalehes lugeda. Siis panen siia ka lingi.
Aga igatahes nägu, mille kallal askeldati, on ausalt veidi siledam. Kui see protseduur vaid NII kallis ei oleks muidu:)
Üle pika aja pidin talveperioodil siis ilma meigita tänaval ringi käima - ained imenduvad nahka ja enne homset ei tohi ma näole midagi panna. Kui suvel õppisin ma meigitust nautima, siis talvel ei tee seda ma iialgi. Näol on kohe külm ju :)
Lisaks - oled üle pika aja kõigi oma iluvigadega väljas. Ja siis näed üle mitme kuu inimest, kelle ees ei tahaks selline olla. Aga õnneks on tegu lihtsate ja armsate inimestega. (Ma kohe oskan muretseda, eksole :))
Üle pika aja juhtus aga ka see, et ma lihtsalt jalutasin. Lihtsalt käisin jalg jala ette, vaatasin akendesse ja taevasse ja lasin lumel enda peale langeda. Vahepeal käisin kaubamajas lõhnu nuusutamas, leidsin kaks mõnusat uut ja ihaldusväärset. Aga no minu kümne aasta programmi nende ostmine ei mahu.
Ja siis hästi lõhnavana jalutasin jälle ja jälle ja nuusutasin värske lume lõhna ja lihtsalt olin.
Mõnus oli.
Selline vist ongi ühe lihtsa naise elu.
Mulle kohe meeldivad sellised ilmad nagu täna.
Selline mõnus lumesadu ja ootus. Oodata on ju igasuguseid asju - kelgutamist, suusatamist ja jõule. Ühte minu lemmikumat osa aastas.
Aga päeval käisin loo tegemise eesmärgil ühes huvitavas teraapias. Varsti saab sellest ka ajalehes lugeda. Siis panen siia ka lingi.
Aga igatahes nägu, mille kallal askeldati, on ausalt veidi siledam. Kui see protseduur vaid NII kallis ei oleks muidu:)
Üle pika aja pidin talveperioodil siis ilma meigita tänaval ringi käima - ained imenduvad nahka ja enne homset ei tohi ma näole midagi panna. Kui suvel õppisin ma meigitust nautima, siis talvel ei tee seda ma iialgi. Näol on kohe külm ju :)
Lisaks - oled üle pika aja kõigi oma iluvigadega väljas. Ja siis näed üle mitme kuu inimest, kelle ees ei tahaks selline olla. Aga õnneks on tegu lihtsate ja armsate inimestega. (Ma kohe oskan muretseda, eksole :))
Üle pika aja juhtus aga ka see, et ma lihtsalt jalutasin. Lihtsalt käisin jalg jala ette, vaatasin akendesse ja taevasse ja lasin lumel enda peale langeda. Vahepeal käisin kaubamajas lõhnu nuusutamas, leidsin kaks mõnusat uut ja ihaldusväärset. Aga no minu kümne aasta programmi nende ostmine ei mahu.
Ja siis hästi lõhnavana jalutasin jälle ja jälle ja nuusutasin värske lume lõhna ja lihtsalt olin.
Mõnus oli.
Selline vist ongi ühe lihtsa naise elu.
kolmapäev, november 07, 2007
300 gr talvesooja
Käes siis uue pakivahetusprojekti aeg.
Ankeet käes, pähkel pureda. Ma algajana kohe kardan neid käsitöökorüfeesid :)
Ankeet käes, pähkel pureda. Ma algajana kohe kardan neid käsitöökorüfeesid :)
Mööda jäneserada
Täna hommikul tulin tööle üle Raekoja platsi ja mööda Rüütli tänavat. Ja sain aru, miks Laine Jänes tänavakivi paigaldajate peale pahane oli. Sest ma jäin oma peenikesekontsaliste saabastega sinna kogu aeg kinni! Kui ma ei oleks mullu saabastekel korralikke kontsaplekke pannud, oleksin praeguseks ilmselt paljajalu.
Ja mind tegi kohutavalt pahaseks mõte, et vanalinnas ei saa mööda peatänavat patseerida! Et paned end ilusasti riidesse, kontsasaapad jalga ja jalutad. Ja tunned oma kodulinna ühest ilusaimast tänavast rõõmu.
Selle asemel tuleb välja otsida ketsid ja ilmselt Rüütli tänavalt kiiresti läbi joosta. Või käia mööda teisi tänavaid, mis on tegelikult ka toredad.
Ehk see aga ongi see, miks Rüütli tänaval ärid ei lokka?
Ja mind tegi kohutavalt pahaseks mõte, et vanalinnas ei saa mööda peatänavat patseerida! Et paned end ilusasti riidesse, kontsasaapad jalga ja jalutad. Ja tunned oma kodulinna ühest ilusaimast tänavast rõõmu.
Selle asemel tuleb välja otsida ketsid ja ilmselt Rüütli tänavalt kiiresti läbi joosta. Või käia mööda teisi tänavaid, mis on tegelikult ka toredad.
Ehk see aga ongi see, miks Rüütli tänaval ärid ei lokka?
teisipäev, november 06, 2007
Sõnumitooja asjad
Esmaspäev, 12.11.07
Eelmine nädal oli väsitav. Väga palju emotsioone ja korduvat kogemist teemal, et sõnumitooja lastakse lihtsalt maha. Kohe, armutult ja ilma pikema mõtlemiseta.
Las ma siis olen natuke surnud. Ja ilmselt oma otsekohesusega jään sõnumitoojaks ka edaspidi. Praegu tegelen aga asjadega, mis on ilusad ja head. Ja mis edastavad ka omamoodi sõnumeid. Ja tõestavad, et minus on peidus ka midagi muud kui sõnad.
Esmalt otsisin välja ühe lapsepõlvemustri ja hakkasin sõrmikut kuduma. Ilmselt saavad sellised välja nägema nii mõnedki minu jõulukingid. Erinevates variatsioonides lähevad need erinevatesse linnadesse.
Ja ilmselt saavad jõulukinkideks ka mõned minu lapse käsitööd - ta teeb kohe mõnuga kõike. Näiteks tikib, nagu näha juuresolevatelt piltidelt.
Maitse sai ta suhu selle hobusepildiga - seal oli muster ees ja lõngad ka kohe selle järgi olemas.
Siis aga hakkas ta ise mustreid maha joonistama, näiteks arvutist. Maal ja Tallinnas rõõmustasid tema silma aga vanaemade arvukad mustrilehed, kust ta leidis selle liblika.
Millest sündis kaunis tilluke nõelapadi.
Praegu heegeldab ta endale käpikuid. Tundub, et nendestki tuleb asja:)
Ja õues on jälle lumi maas. Libe ja külm, aga täitsa talvine.
Eelmine nädal oli väsitav. Väga palju emotsioone ja korduvat kogemist teemal, et sõnumitooja lastakse lihtsalt maha. Kohe, armutult ja ilma pikema mõtlemiseta.
Las ma siis olen natuke surnud. Ja ilmselt oma otsekohesusega jään sõnumitoojaks ka edaspidi. Praegu tegelen aga asjadega, mis on ilusad ja head. Ja mis edastavad ka omamoodi sõnumeid. Ja tõestavad, et minus on peidus ka midagi muud kui sõnad.
Esmalt otsisin välja ühe lapsepõlvemustri ja hakkasin sõrmikut kuduma. Ilmselt saavad sellised välja nägema nii mõnedki minu jõulukingid. Erinevates variatsioonides lähevad need erinevatesse linnadesse.
Ja ilmselt saavad jõulukinkideks ka mõned minu lapse käsitööd - ta teeb kohe mõnuga kõike. Näiteks tikib, nagu näha juuresolevatelt piltidelt.
Maitse sai ta suhu selle hobusepildiga - seal oli muster ees ja lõngad ka kohe selle järgi olemas.
Siis aga hakkas ta ise mustreid maha joonistama, näiteks arvutist. Maal ja Tallinnas rõõmustasid tema silma aga vanaemade arvukad mustrilehed, kust ta leidis selle liblika.
Millest sündis kaunis tilluke nõelapadi.
Praegu heegeldab ta endale käpikuid. Tundub, et nendestki tuleb asja:)
Ja õues on jälle lumi maas. Libe ja külm, aga täitsa talvine.
Mardipäev
Nii hea, et meil ikka korralikud Mardid omast käest. Laulavad, soovivad ja loevad luuletusi ja puha. Ja teine sanditamise aasta on alanud edukalt - eelmise aasta kavad olid inimestel meeles ja päeval laekus minu telefonile juba paar tellimust. Ehk on see võimalus äri püsti panemiseks :) - sest kadripäevakski on juba soovi avaldatud.
Ning pildi peal olevast kambast kaks tegid oma sandidebüüdi ja jäid sellega rahule. Ja loodetavasti sanditavad nad ka edaspidi ainult korraliku kavaga, sest inimeste siiras rõõm on ju seda väärt.
Aga - laske Mardid sisse, kuniks nad pole müdinal jooksu pannud. Kadrid ajavad neid ju taga, nagu rääkis meie mardisantide kava hüvastijätuluuletus.
Aga - kes arvab ära, millisest muusikalist on pärit kolm pildil olevat jopet, saab mu käest kindlasti kommi :)
_______________________________________________________________
No ma ei ole seniilne! Ma tean küll, millisel kuupäeval mardid mööda ilma ringi lippavad. Aga see va blogger otsustas, et tegu on kolmapäevase, 7. novembri sündmusega. Las ta siis arvab. Tegelikult on käes 9. novembri viimased tunnid.
Jõulukaartidest
Töö tõttu sattusin tänavu taas kokku ühe suure jõulukampaaniaga. Mis tekitab inimestes tundeid ja arvamusi, nagu näha Postimehe veebiküljelt.
Ma pean ütlema, et olles osapooltega vestelnud, ajas see kampaania korraldus minugi kurjaks - selle taga on ikka midagi väga valesti. Ja ma ei saa aru, kus see konks on. Aga igatahes on korraldajad millegagi vägagi mööda pannud, olgugi, et nad väidavad, et mujal maailmas on sellised asjad vägagi tavalised.
Eelkõige pahandavad mind kõiksugu segadused, mis selle kampaaniaga kaasas käivad: vassimine isikuandmetega (minul on tekkinud kahtlus, et kasutati eelmisel aastal saadud isikuandmeid selle vahega, et eesnimi jäeti ümbrikule trükkimata. Samas teavad kaardisaatjad täpselt, kellele nad selle ümbriku saatsid, sest selles on kiri: kui teie elukoht on muutunud, andke teada. Justkui tegeleks selle korraldusega keegi, kes lugeda ja kirjutada ei mõista!), viitenumbri segadused jms.
Ja kõige rohkem on mul kahju meie vaestes eesti kunstnikest, kes tegelikult on ühingu kaudu leidnud endale võimaluse eneseteostuseks! Sest sellise puudega, nagu on neil, on pea võimatu muud tööd reaalselt leida. Praegu jäävad nad aga ebakorrektsete kampaaniakorraldajate tõttu samuti halba valgusesse. Ma ei teagi, mis teha, et neid aidata saaks.
Idee õige doseeringu ja esitluse korral oleks aga igati plusspunkte väärt. Sain eelmine aasta minagi ühe oma nördinud töökaaslase käest need kaardid, tasusin nende eest ja saatsin laiali. Esimest korda üle aastate kasutasin valmis kaarte. Õnneks neidki vaid osa, sest õige jõulukaart tehakse ikka ise. Nagu ma olen teinud peaaegu terve oma elu.
Juba praegugi on kaardiidee kõrvadevahel küpsenud ja kuldse sädeleva liimi ostsin juba ka valmis.
Ma pean ütlema, et olles osapooltega vestelnud, ajas see kampaania korraldus minugi kurjaks - selle taga on ikka midagi väga valesti. Ja ma ei saa aru, kus see konks on. Aga igatahes on korraldajad millegagi vägagi mööda pannud, olgugi, et nad väidavad, et mujal maailmas on sellised asjad vägagi tavalised.
Eelkõige pahandavad mind kõiksugu segadused, mis selle kampaaniaga kaasas käivad: vassimine isikuandmetega (minul on tekkinud kahtlus, et kasutati eelmisel aastal saadud isikuandmeid selle vahega, et eesnimi jäeti ümbrikule trükkimata. Samas teavad kaardisaatjad täpselt, kellele nad selle ümbriku saatsid, sest selles on kiri: kui teie elukoht on muutunud, andke teada. Justkui tegeleks selle korraldusega keegi, kes lugeda ja kirjutada ei mõista!), viitenumbri segadused jms.
Ja kõige rohkem on mul kahju meie vaestes eesti kunstnikest, kes tegelikult on ühingu kaudu leidnud endale võimaluse eneseteostuseks! Sest sellise puudega, nagu on neil, on pea võimatu muud tööd reaalselt leida. Praegu jäävad nad aga ebakorrektsete kampaaniakorraldajate tõttu samuti halba valgusesse. Ma ei teagi, mis teha, et neid aidata saaks.
Idee õige doseeringu ja esitluse korral oleks aga igati plusspunkte väärt. Sain eelmine aasta minagi ühe oma nördinud töökaaslase käest need kaardid, tasusin nende eest ja saatsin laiali. Esimest korda üle aastate kasutasin valmis kaarte. Õnneks neidki vaid osa, sest õige jõulukaart tehakse ikka ise. Nagu ma olen teinud peaaegu terve oma elu.
Juba praegugi on kaardiidee kõrvadevahel küpsenud ja kuldse sädeleva liimi ostsin juba ka valmis.
Suur Lörr
Pitsat tehes armastan kasutada Vilma pitsapõhjapulbrit. Täna käisin poes ja mõtlesin kiire õunakoogi valmistamiseks osta ka vana head Juubeli tordipulbrit. Ja mis te arvate, kumma pulbriga ma pitsa valmis küpsetasin?
Õnneks leidsid lapsed, et magusa põhja pealt saab vähemalt hakkliha-juustusegu ära nokkida ja see on ka mõnus õhtusöök.
Aga minu tuju läks ikka täitsa lörri. Meenusid KÕIK asjad, mis minu elus viimasel ajal mulle meelehärmi teevad. Ja üldse. Tegu on ühe suure lörriga.
Kui pikaks üks must triip üldse venida võib?
___________________________
Ja see pagana blogger on otsustanud minu elu ka esmaspäeva peale seisma jätta, nagu nähtub eelmisest sissekandest, mis nagu seegi, on tehtud sootuks teisipäeval.
Õnneks leidsid lapsed, et magusa põhja pealt saab vähemalt hakkliha-juustusegu ära nokkida ja see on ka mõnus õhtusöök.
Aga minu tuju läks ikka täitsa lörri. Meenusid KÕIK asjad, mis minu elus viimasel ajal mulle meelehärmi teevad. Ja üldse. Tegu on ühe suure lörriga.
Kui pikaks üks must triip üldse venida võib?
___________________________
Ja see pagana blogger on otsustanud minu elu ka esmaspäeva peale seisma jätta, nagu nähtub eelmisest sissekandest, mis nagu seegi, on tehtud sootuks teisipäeval.
esmaspäev, november 05, 2007
Õpetaja Mai
Täna sain teate, et minu gümnaasiumiaegset eesti keele ja kirjanduse õpetajat Mai Hiiemäed ei ole enam.
Nagu kirjutas meile paljudele üks klassikaaslane: "Temast jääb mälestus - milline rangus tööde hindamisel, järelendmatus, samas krutskeid täis tögamised ja etteaimatava sisuga tunnikontrollid :)"
Ilmselt mäletavad meie lennust paljud sipupükstest välja kasvamise soovitust. Ja veel paljusid muidu vahvaid kilde. Ja seda, kuidas üksteise tunnikontrolle parandasime. Ja neid analüüsisime.
Tänu õpetaja Maile said ilmselt paljud oma ülikooli sisseastumiskirjandid tehtud vigadeta. Ja nagu kirjutas taas klassiõde Kersti: "Tema jonn ja järjekindlus valmistasid meid ette palju laiemaks kui ainult emakeele tundmiseks."
Mina mäletan seda, kuidas ta kiitis mu lennukat sulge ja avaldas siirast imestust selle üle, kui ühes klassikirjandis kirjutasin aednikuks hakkamise soovist... Mäletan, kuidas ta treenis mind Betti Alveri luulekonkursile minekuks ja kuidas ta mind jälgis, kui ma seal esinesin. "Tähetundi" ja Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" suudan senini peast esitada.
Tänu temale võiksin ilmselt praegu isegi anda kirjandiõpetuse tunde, sest kirjandi kirjutamise reeglid said raudselgeks. Nendesamade sissejuhatuste, teemaarenduste ja lõppude skeemidega vihikud on mul alles ja olen neid laenanud noorematele õppuritelegi. Samuti on alles kirjanduse vihikud, sest selliseid ülevaateid, nagu meie kohustuslikust kirjandusest Mai käe all ja juhendamisel koostasime, ei ole ilmselt teinud keegi teine. Näiteks Fausti ei ole me kunagi ise lugenud, kuid tänu õpetaja põhjalikult ülevaatele, probleemikäsitlusele ja analüüsile oskan sellest raamatust veel praegugi rääkida.
Ja ühe oma vähestest kahtedest sain just Mai käest, sest ei olnud Robinson Crusoet õigeks ajaks läbi lugenud. Ja kui ma saaks talle veel tunnistada, et Tõe ja õiguse I osa on ka läbi lugemata...
Mäletan tema siirast uhkust oma poja üle, kellest ta meile ikka aegajalt rääkis.
Ka pärast kooli lõppu mitmeid aastaid hiljem trehvasime Paide tänavail, niipalju kui ma seal käisin, ning kunagi ei läinud me üksteisest mööda mõni sõna juttu ajamata.
Õpetaja Mai andis minu elule päikest juurde.
Loodetavasti särab ta oma sooja südamega veel seal kaugel ülevalgi!
Nagu kirjutas meile paljudele üks klassikaaslane: "Temast jääb mälestus - milline rangus tööde hindamisel, järelendmatus, samas krutskeid täis tögamised ja etteaimatava sisuga tunnikontrollid :)"
Ilmselt mäletavad meie lennust paljud sipupükstest välja kasvamise soovitust. Ja veel paljusid muidu vahvaid kilde. Ja seda, kuidas üksteise tunnikontrolle parandasime. Ja neid analüüsisime.
Tänu õpetaja Maile said ilmselt paljud oma ülikooli sisseastumiskirjandid tehtud vigadeta. Ja nagu kirjutas taas klassiõde Kersti: "Tema jonn ja järjekindlus valmistasid meid ette palju laiemaks kui ainult emakeele tundmiseks."
Mina mäletan seda, kuidas ta kiitis mu lennukat sulge ja avaldas siirast imestust selle üle, kui ühes klassikirjandis kirjutasin aednikuks hakkamise soovist... Mäletan, kuidas ta treenis mind Betti Alveri luulekonkursile minekuks ja kuidas ta mind jälgis, kui ma seal esinesin. "Tähetundi" ja Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" suudan senini peast esitada.
Tänu temale võiksin ilmselt praegu isegi anda kirjandiõpetuse tunde, sest kirjandi kirjutamise reeglid said raudselgeks. Nendesamade sissejuhatuste, teemaarenduste ja lõppude skeemidega vihikud on mul alles ja olen neid laenanud noorematele õppuritelegi. Samuti on alles kirjanduse vihikud, sest selliseid ülevaateid, nagu meie kohustuslikust kirjandusest Mai käe all ja juhendamisel koostasime, ei ole ilmselt teinud keegi teine. Näiteks Fausti ei ole me kunagi ise lugenud, kuid tänu õpetaja põhjalikult ülevaatele, probleemikäsitlusele ja analüüsile oskan sellest raamatust veel praegugi rääkida.
Ja ühe oma vähestest kahtedest sain just Mai käest, sest ei olnud Robinson Crusoet õigeks ajaks läbi lugenud. Ja kui ma saaks talle veel tunnistada, et Tõe ja õiguse I osa on ka läbi lugemata...
Mäletan tema siirast uhkust oma poja üle, kellest ta meile ikka aegajalt rääkis.
Ka pärast kooli lõppu mitmeid aastaid hiljem trehvasime Paide tänavail, niipalju kui ma seal käisin, ning kunagi ei läinud me üksteisest mööda mõni sõna juttu ajamata.
Õpetaja Mai andis minu elule päikest juurde.
Loodetavasti särab ta oma sooja südamega veel seal kaugel ülevalgi!
Paulist, vol.2
Paulist kirjutasin siin.
Kurb lugu on see, et tema tervis on kohe väga vilets. Kohe nii vilets, et minu mõistus tõrgub vastu võtmast, et nii vilets saab olla.
Aga tema silmades särab endiselt tuluke. Tehatahtmise ja naljaviskamise tuluke. Kui tal eelmisel nädalal külas käisin, oli ta väga nõrk. Rääkimine võttis palju jõudu. Aga ometi lausus ta üht oma akvarelli vaadates: "Hmm, kivid on siin ütlemata hästi välja tulnud." :) Ja muid selliseid muhedaid ütlemisi oli veel.
Hea lugu on aga see, et olen kõik rattad käima saanud ja esialgse kokkuleppe kohaselt avatakse 3. või 4. detsembril Gildi galeriis tema akvarellide näitus. Loodan südamest, et tema sügavad tööd annavad jõuludeks inimeste hingedele avastamis- ja äratundmisrõõmu.
Ja kui läheb hästi, pannakse tema tööd taas näitusele jaanuaris lastekunstikooli ja kevadeks oleme saanud Narva näituseaja.
Sest kui mees on kodus voodis, ei tähenda see, et tema tööd kodus peavad olema. Nagu Paul ise ütles.
___________________________________
Lisa teisipäeva õhtul: Pauliga on lood ikka väga kehvad. Rattad läksid käima, ehk õnnestub näitus varem avada. Et mees jõuaks sellest veel ise ka rõõmu tunda. Jookseks nagu ajaga võidu. Ja aega ei saa paraku ka seisma panna, sest igal meil on see ilmselt oma pikkusega. Kuigi mu süda NII valutab sellele mõeldes. Ohh.
Kurb lugu on see, et tema tervis on kohe väga vilets. Kohe nii vilets, et minu mõistus tõrgub vastu võtmast, et nii vilets saab olla.
Aga tema silmades särab endiselt tuluke. Tehatahtmise ja naljaviskamise tuluke. Kui tal eelmisel nädalal külas käisin, oli ta väga nõrk. Rääkimine võttis palju jõudu. Aga ometi lausus ta üht oma akvarelli vaadates: "Hmm, kivid on siin ütlemata hästi välja tulnud." :) Ja muid selliseid muhedaid ütlemisi oli veel.
Hea lugu on aga see, et olen kõik rattad käima saanud ja esialgse kokkuleppe kohaselt avatakse 3. või 4. detsembril Gildi galeriis tema akvarellide näitus. Loodan südamest, et tema sügavad tööd annavad jõuludeks inimeste hingedele avastamis- ja äratundmisrõõmu.
Ja kui läheb hästi, pannakse tema tööd taas näitusele jaanuaris lastekunstikooli ja kevadeks oleme saanud Narva näituseaja.
Sest kui mees on kodus voodis, ei tähenda see, et tema tööd kodus peavad olema. Nagu Paul ise ütles.
___________________________________
Lisa teisipäeva õhtul: Pauliga on lood ikka väga kehvad. Rattad läksid käima, ehk õnnestub näitus varem avada. Et mees jõuaks sellest veel ise ka rõõmu tunda. Jookseks nagu ajaga võidu. Ja aega ei saa paraku ka seisma panna, sest igal meil on see ilmselt oma pikkusega. Kuigi mu süda NII valutab sellele mõeldes. Ohh.
Harry Potteri aeg
Täna kell 17 alustati eestikeelse uue Harry Potteri müüki. Lapsed jõudsid juba suvel mitu korda nägeleda, kes seda esimesena loeb, kui see lõpuks ilmub.
Täna suutsid nad päeval rahulikult kokku leppida. Et loeb Siim, kuna Sigrid alustas kõiki teisi osasid esimesena :)
Aga jõudsime kaubamaja Apollosse kell 17.15 ja see oli paksult inimesi täis. Kõigil oli käes mõistagi üks ja seesama raamat. Ja kavala turundusnipina tuli filmipoe telekast ka viimati kinos linastunud film.
Lahkusime poest mõlemaga.
Aga laste fantaasia on lahe. Nad olid uue raamatu ilmumisest väga elevil. Teel linna poole kuulsid nad hullunud fännide karjeid :) ja kohtumaja kõrvale jõudnuna kommenteerisid: kaubamaja parkla on umbes, fännid pargivad oma autosid juba siia.
Ja Sigrid, selle asemel, et harjutada klaveril oma keerulisevõitu kontserdilugusid, on hakanud kuulmise järgi Nightwishi Nemot õppima. Mõned read on juba noodikirjas ja mängides lisandunud ka akordid :) - ei teagi, kas selline loov lähenemine õppetööle on in või out, sest Mozart ja Tsaikovski on praegu raudselt kaotaja rollis.
Kuid tundub, et esimene koolipäev pärast vaheaega on olnud väsitav. Tuleb hakata jälle kuidagi järjele saama.
Täna suutsid nad päeval rahulikult kokku leppida. Et loeb Siim, kuna Sigrid alustas kõiki teisi osasid esimesena :)
Aga jõudsime kaubamaja Apollosse kell 17.15 ja see oli paksult inimesi täis. Kõigil oli käes mõistagi üks ja seesama raamat. Ja kavala turundusnipina tuli filmipoe telekast ka viimati kinos linastunud film.
Lahkusime poest mõlemaga.
Aga laste fantaasia on lahe. Nad olid uue raamatu ilmumisest väga elevil. Teel linna poole kuulsid nad hullunud fännide karjeid :) ja kohtumaja kõrvale jõudnuna kommenteerisid: kaubamaja parkla on umbes, fännid pargivad oma autosid juba siia.
Ja Sigrid, selle asemel, et harjutada klaveril oma keerulisevõitu kontserdilugusid, on hakanud kuulmise järgi Nightwishi Nemot õppima. Mõned read on juba noodikirjas ja mängides lisandunud ka akordid :) - ei teagi, kas selline loov lähenemine õppetööle on in või out, sest Mozart ja Tsaikovski on praegu raudselt kaotaja rollis.
Kuid tundub, et esimene koolipäev pärast vaheaega on olnud väsitav. Tuleb hakata jälle kuidagi järjele saama.
pühapäev, november 04, 2007
Kaks mõtet
Viimasel ajal on mulle silma/kõrva jäänud kaks mõttetera, mis on mind pisut puudutanud. Panen need siia kirja, et nad ei ununeks.
* Paljud inimesed on üksikud, sest nad ehitavad sildade asemel seinu.
* Sõltumatuks tunnistab end see, kes ei ole leidnud, kellest sõltuda.
* Paljud inimesed on üksikud, sest nad ehitavad sildade asemel seinu.
* Sõltumatuks tunnistab end see, kes ei ole leidnud, kellest sõltuda.
Kange kael
I. pidas laupäeval sünnipäeva. Et tähistada enda 30. eluaasta täitumist, mis teisipäeval aset leiab. Peab ütlema, et tormakalt tore pidu oli. Kuigi loomulikult olin ju ikka mina see, kes enne põdes, et kas ja kauaks minna ja üldse.
Peol oli palju toredaid sõpru, kellega pole tükk aega olnud aega maha istuda ja rääkida. Või lihtsalt olla. Või tantsu vihtuda.
Juuresoleva pildiga tervitan juubilari!
Koju jõudsin sealt alles varastel hommikutundidel. Nii ju juhtub, kui hoogu minnakse. Ja praegu veel on kael kange. Vana inimene (ikkagi mitu aastat üle 30) ei peaks rokkimist ja juustelehvitamist nii südamesse võtma.
Aga nagunii teen ma järgmine kord samamoodi.
Kuid selle õppisin ma nüüd ehk ära, et pärast martiini lõppemist ei ole mõistlik šampuse peale üle minna. Kui janu on, siis ikka vett juuakse ju :)
Peol oli palju toredaid sõpru, kellega pole tükk aega olnud aega maha istuda ja rääkida. Või lihtsalt olla. Või tantsu vihtuda.
Juuresoleva pildiga tervitan juubilari!
Koju jõudsin sealt alles varastel hommikutundidel. Nii ju juhtub, kui hoogu minnakse. Ja praegu veel on kael kange. Vana inimene (ikkagi mitu aastat üle 30) ei peaks rokkimist ja juustelehvitamist nii südamesse võtma.
Aga nagunii teen ma järgmine kord samamoodi.
Kuid selle õppisin ma nüüd ehk ära, et pärast martiini lõppemist ei ole mõistlik šampuse peale üle minna. Kui janu on, siis ikka vett juuakse ju :)
laupäev, november 03, 2007
Luiged läinud, lumememmed taga
Et siis tänavu ta täna esimest korda tuligi. Ja tõi palju rõõmu kõigile.
reede, november 02, 2007
Meisterdetektiiv Blomkvisti elu
Ahaaa! - nii hüüatas kõige rohkem tegelikult keegi Karupoeg Puhhi muinasjutus.
Aga mina hüüatasin ka, olles lugenud vihjeid ja teinud natuke uurimistööd blogides, kelle omanike elule ma kaasa elan. Ja saingi teada - sain paki Väikekassilt. See teadmine ei muuda õigupoolest palju, kuid nüüd sai pakk justkui hinge ja väge juurde - aitäh veelkord!
Kohe sean sammud aga maa poole. Ja poolepeal ilmselt postitan oma paki kaugete merede taha. Maale, kus ma olen oma elus vaid korra käinud. Ja siis ei jäetud ka palju aega hingetõmbamiseks ja maa ilu imetlemiseks.
Maal ootavad mind mu lapsed, kes on terve vaheaja ära olnud ja kelle igatsus kodu ja vanemate järele tundub olema suur. Ilmselt peabki vahepeal ära olema, et igapäevasest veelgi rohkem rõõõmu tunda.
Ja minu tüdruklapsel tuli eile pähe mõte, et nüüd on raha kogunemas niipalju, et võiks endale lõpuks ometi tšintšilja osta. Ja siis ta ei saanud selle mõtte peale öö otsa magada, mõtles hoopis tšintšiljadele nimesid välja---oeh.
Eks vaatame, kuhu vahepeale see kompromiss seekord püsima jääb. Meie segasummasuvilasse on ühest armsast hallist kassist minu arvates nimelt küll.
Aga mina hüüatasin ka, olles lugenud vihjeid ja teinud natuke uurimistööd blogides, kelle omanike elule ma kaasa elan. Ja saingi teada - sain paki Väikekassilt. See teadmine ei muuda õigupoolest palju, kuid nüüd sai pakk justkui hinge ja väge juurde - aitäh veelkord!
Kohe sean sammud aga maa poole. Ja poolepeal ilmselt postitan oma paki kaugete merede taha. Maale, kus ma olen oma elus vaid korra käinud. Ja siis ei jäetud ka palju aega hingetõmbamiseks ja maa ilu imetlemiseks.
Maal ootavad mind mu lapsed, kes on terve vaheaja ära olnud ja kelle igatsus kodu ja vanemate järele tundub olema suur. Ilmselt peabki vahepeal ära olema, et igapäevasest veelgi rohkem rõõõmu tunda.
Ja minu tüdruklapsel tuli eile pähe mõte, et nüüd on raha kogunemas niipalju, et võiks endale lõpuks ometi tšintšilja osta. Ja siis ta ei saanud selle mõtte peale öö otsa magada, mõtles hoopis tšintšiljadele nimesid välja---oeh.
Eks vaatame, kuhu vahepeale see kompromiss seekord püsima jääb. Meie segasummasuvilasse on ühest armsast hallist kassist minu arvates nimelt küll.
neljapäev, november 01, 2007
Ettenägelik naine
Kuigi viimasel ajal kisub kõik untsu, suutsin ma täna ometi ka midagi teha nii, et olen rõõmus. Nimelt ärkasin hommikul tundega, et talverehvid on vaja autole alla saada - eilne ilmateade lubas järgmiseks nädalaks ju lund ja 10 kraadi külmagi, mis ei ole ju ime, sest mardipäeval olen isegi kasuka ja viltidega mööda küla lipanud.
Hommikul helistasin töökotta, kus olen ka kaks varasemat korda käinud ja ennäe - saingi kella üheks aja. Ja kui töökotta jõudsin, tunnustas sealne lahe onu minu ettenägelikkust - lõuna ajal oleks tal mulle anda aega alles ülejärgmiseks nädalaks.
Nüüd saan vähemalt südamerahus maal ära käia. Sest eelmine aasta käisin oma vanade (suhteliselt siledate) suverehvidega Värskas ja see ei olnud meeldiv kogemus.
Hea, et mõnestki veast õppida oskan!
Hommikul helistasin töökotta, kus olen ka kaks varasemat korda käinud ja ennäe - saingi kella üheks aja. Ja kui töökotta jõudsin, tunnustas sealne lahe onu minu ettenägelikkust - lõuna ajal oleks tal mulle anda aega alles ülejärgmiseks nädalaks.
Nüüd saan vähemalt südamerahus maal ära käia. Sest eelmine aasta käisin oma vanade (suhteliselt siledate) suverehvidega Värskas ja see ei olnud meeldiv kogemus.
Hea, et mõnestki veast õppida oskan!
Valge pakk hingedeajaks
Täna, kui olin oma suurtelt tegemistelt taas korraks toimetusse naasnud, tuli üks alumise korruse töötaja ja tõi mulle paki. Alguses tegin suured silmad ja töökaaslased ümberringi toitsid oma fantaasiat ussitanud šokolaadi, hallitanud supi ja muude jubedustega. Seda enam, et pakisaaja ju soovis oma näo saladusse jätta :)
Aga siis nähes valget paki paberit koitis mulle millega tegu ja tuju läks juba enne paberi avamist ütlemata hääks. Ja veel paremaks avades (mida ma tegin kohe laua taga, sest mina ei ole teadupoolest kannatlik inimene).
Siin on minu üsna algeline fotojäädvustus sellest. Aga - mis siis pakis oli: imeline TitanWool meriinolõng (mis hakkas kohe mu töökaaslasele meeldima ja nüüd ma oskan teda Kaubamaja Lianni suunata), valge šokolaad, külmkapimagnet, isetehtud lillekesega patsikumm (mille tõenäoliselt mu tütar oma pikkade juuste taltsutamiseks maalt naastes hiivab), tee (eile just sai kodus hea tee otsa ja mõtlesin samme poodi seada!), suhkrukristallidega pulk (minu silmad näevad seda ausõna esimest korda!) ja armas anonüümne kirjake.
Minu lemmikuks sai algusest peale külmkapimagnet, mis kannab pealkirja "Ma armastan kududa!" (pildil kirjakese kõrval) - see on nii armas! Ja idee on väärt kõiki maailma küünlaid!
Ja minu tütreke, kes on praegu maal, muutus pakiuudist kuuldes vägagi elevaks ja käskis kõik jätta nii nagu on - et tema saaks ka asjast täieliku ülevaate.
Ma siiski teen endale tassi teed hingedele süüdatud küünlavalgel ja naudin seda. Sest halliks ja sombuseks kiskunud olemine sai just tänu sellele pakile mõnusa sära.
Aitäh Sulle, tundmatu tegija!
Aga siis nähes valget paki paberit koitis mulle millega tegu ja tuju läks juba enne paberi avamist ütlemata hääks. Ja veel paremaks avades (mida ma tegin kohe laua taga, sest mina ei ole teadupoolest kannatlik inimene).
Siin on minu üsna algeline fotojäädvustus sellest. Aga - mis siis pakis oli: imeline TitanWool meriinolõng (mis hakkas kohe mu töökaaslasele meeldima ja nüüd ma oskan teda Kaubamaja Lianni suunata), valge šokolaad, külmkapimagnet, isetehtud lillekesega patsikumm (mille tõenäoliselt mu tütar oma pikkade juuste taltsutamiseks maalt naastes hiivab), tee (eile just sai kodus hea tee otsa ja mõtlesin samme poodi seada!), suhkrukristallidega pulk (minu silmad näevad seda ausõna esimest korda!) ja armas anonüümne kirjake.
Minu lemmikuks sai algusest peale külmkapimagnet, mis kannab pealkirja "Ma armastan kududa!" (pildil kirjakese kõrval) - see on nii armas! Ja idee on väärt kõiki maailma küünlaid!
Ja minu tütreke, kes on praegu maal, muutus pakiuudist kuuldes vägagi elevaks ja käskis kõik jätta nii nagu on - et tema saaks ka asjast täieliku ülevaate.
Ma siiski teen endale tassi teed hingedele süüdatud küünlavalgel ja naudin seda. Sest halliks ja sombuseks kiskunud olemine sai just tänu sellele pakile mõnusa sära.
Aitäh Sulle, tundmatu tegija!
Tellimine:
Postitused (Atom)