Kuula, palun!

"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles näitleja Alo Kurvits muuhulgas umbes nelja ja poole tunni eest, mil algas heategevuskontsert Maarja küla toetuseks. Kontsert, kus näitlejad esinevad tasuta ning kogu piletitulu läheb intellektipuudega noorte külaelu edendamiseks. See küla on üks väärt paik, kuid praegu selle väärtusi kirja panna ning sealseid toredaid inimesi kirjeldada läheks liialt pikaks. Küll ma võin aga rõõmuga tõdeda, et nii mõnedki kaaselanikud on minu head sõbrad. Ja külaelanike rõõmus meel ja kallistus annab jõudu ka siis, kui ülejäänud maailm tundub must ja morn.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.

Maitsev ja lihtne purukook pidulauale ja argipäevaks

Ühelt kohtumiselt sain kaasa mõnusa ja lihtsa koogiidee. Küpsetasin seda kodus juba kohtumisõhtul ja lapsed limpsasid keelt. Kindlasti teen ma seda kooki veel, mõne teise moosi või marjadega - sel korral katsetasin oma õuna-piparmündimoosi.

Aga koogiretsept ise siis järgnev:

Vaja läheb: 2 pakki küpsiseid (200 g pakk, minul kulus tegelikult ära u 1,5 pakki. Aga lastega peredes pole see ju probleem, sest lapsed söövad meeleldi ülejäänud niisama ära:)), 2 pakki kohupiima, 2 muna, sügavkülmutatud marju või moosi, umbes kolmveerand pakki võid, 1 pakk juubelitordipulbrit.

Valmistamine: Lao küpsised ahjupannile. Sega omavahel muna ja kohupiim ning vala segu küpsistele. Laota kohupiimale ühtlase kihina laiali marjad või moos, vajadusel lisa sinna veidi suhkrut. Näpi tordipulber ja umbes kolmveerand pakki võid omavahel purutaoliseks massiks ning puista sellega kook üle. Küpseta 180kraadises ahjus umbes veerand tundi, kuniks kook on pealt ilus ja helepruun.

Suhkruga soovitaksin olla pigem tagasihoidlikum, sest juubeli tordipulbrist peale tehtav kate on ikka pigem magus, kui vastupidi.

Ja isa lemmikmarjade või -moosiga tehtuna passib see hästi ka isadepäevaks :)

Lumememmepäev

Täna on olnud üks mõnusalt rahulik, kuid tegemisi täis päev. Ja justkui omamoodi rännak kümne aasta tagusesse aega. Sellesse aega, mil minu enda lapsed olid veel kahe aastased.

Nimelt, kuna mu sõpradel oli täna üks kurb sündmus ja nad ei tahtnud sinna oma põnne kaasa võtta, veetsin ma päeva koos kaheaastaste kaksikutega.

Ja see oli üks ütlemata rahulik ja tasakaalukas olemine. Vaatamata kõigele sellele, mida arvatakse tavaliselt olukorrast, kui kaksikud majas peaksid juhtuma olema.
Mängisime autodega, heegeldasime päkapikke, söime, laulsime, jalutasime õues, ehitasime lumememmesid (tänavused esimesed!) ja plärtsutasime porilompides. Ja nalja sai seejuures päris palju ja kõigil oli hea olla. Paar korda võttis ka naha märjaks (näiteks, kui õueminekuks kõik vormi said), kuid see just oligi see, mida ma kümme aastat tagasi olin kogenud.

Ja lahe on see, et mitte ühtegi nutuvõru kellegi suu ümber päeva jooksul ei olnud. Ning kui päeva teisel poolel I. koju naasis, pugesid lapsed mulle sülle ja põrnitsesid teda võõristavalt :)

Minu enda kaksikud veetsid hommikupooliku kodus, kuid siis evakueerisid (no kaheaastased on ju kohutavalt ohtlikud tegelased, kelle eest tuleb igaks juhuks jalga lasta) end koos oma sõbraga kinno ja siis sõbra juurde lauamänge mängima.

Mulle endale oli see päev justkui puhkus. Ilma väikeste lasteta ikka askeldad siia sinna, teed arvuti taga ühte ja teist ja kogu aeg mõtled, mis nüüd veel peaks jõudma.
Aga täna - kõik askeldused said enne päeva ning terve laupäev oli nagu üks laupäev ikka peab olema. Ainult pannkooke ei küpsetanud :) Aga see vist ongi rohkem pühapäevane tegevus. Ja mis kõige olulisem - õues sai jalutada. Olen ise oma jalutamissoolika hooletusse jätnud, kuid täna oli ütlemata värskendav naabertänavatel väikeseid tiire teha ja silmata, mis muutunud on. Ühtteist uut leidsin, võrreldes oma viimase jalutuskäiguga. Mis jääb - paraku, oh paraku - kevadesse. Kuid ma vabandan end muidugi välja sellega, et kuigi ma siin kodu ümber pole jalutanud, olen ma seda vahepeal ohtralt teinud maal, metsas, pealinnas ja mõnedes teisteski kaunites linnades.

Ning pisikeste sõprade lahkumine on südamesse jätnud sellise magusa igatsuse... Küll ükskord see aeg ka tuleb!

Hingede aja ilusad sõnad

Laupäeva esimestel öötundidel oli südamlik taaskohtumine juba veidi ülemeelikuks ja ülevoolavaks muutunud sõpradega. Aga ma ei tea, mis vingerpussi need tähed mängisid, igatahes pole ma ammu kuulnud nii palju häid sõnu kui siis. Ja sünnipäev polnud üldse minul :D

Igatahes olen ma rahul, et mind nähakse armsa ja elusa inimesena. (Pisinüanssidesse ei lasku ;))

Ja täna ütles üks armas endine kolleeg üht mu lugu kommenteerides: "Sa ei tee suuri sõnu ja retoorikat, sa... lihtsalt ütled. Nagu naabritüdruk, kes valutab südant kassipoja haige käpa pärast."

Loomulikult poetasin väikese heldimuspisara.

Vanadus vist :D

Roosiline kee

Ammu pole midagi väikest nikerdanud, üleeile õhtul oli aga vaja üks kingitus teha. Muidugi läksid mõtted kohe pärlite peale. Ja valmis sai selline asi:

Elevus

Läbi nädala on saatnud mind suur elevus.
Täna sain ühe toreda ajakirjandusauhinna.
Neljapäeval saan elus esimest korda koos lastega Heureka keskusesse ning õhtul lendan otse Brüsselisse. Ühele konverentsile.
Elu on põnev.

Ood oktoobrile

Just sellised ööd mulle oktoobri juures meeldivad:



Ja kui sellele on eelnenud veel Vennaskonna kontsert - nii hea ja ruttu, justkui mingi pehme ja särava puudutusena möödunud - kuigi pelgalt Vennaskonna muusikat oli seal kaks tundi - polegi ju muud tahta :)

Ning pealegi ongi Vennaskond üks müstiline nähtus. Küsimusele, kas Vennaskond on olemas, leiab vastuse bändile nime andnud raamatust "1984" (Orwell):

"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."

Sest nii ju on. Just!