"Üks mu sõber" ehk Tartu on sisetunne

Hiljaaegu ilmus kinolinale Mart Kivastiku film "Üks mu sõber", mis üle pika aja kinost lahkudes tekitas helge ja mõnusa tunde. Ja teadmise, et sõbrad aitavad kõigest üle - ka siis, kui me neid enda sõbraks ei julge pidada või neid tõrjume. Aga me peaksime julgema sõpru enda kõrval rohkem näha ja tundma, nii ütles üks peategelastest mulle ka pärastises intervjuus.

Kuigi filmis on paralleelselt sõpruse teemaga ju ka teine - üksinduse teema. Aga eks need kaks ongi elus sageli omavahel seotud ja üksteisest läbi põimitud. Sest ka inimeste seas saab olla oi kui üksi.

Filmi peategelased on lihtsad inimesed. Praeguste peategelaste asemel võivad seal samahästi olla sinu või minu vanemad. Või meie ise. Ja meie lugu. Mis alati ei ole rõõmus - kui palju seda ülevoolavat õnne ja rõõmu argipäevas ikka on, eksole.

Küllap just lihtsate inimeste lihtne lugu ongi see, mis puudutab. Ja paneb meid mõtlema igavikuliste ja lihtsate asjade üle. Ja see on hea. Ehk on mõnigi inimene pärast selle filmi vaatamist parem ja mõni inimene vähem üksikum.

Pealegi - see film ei olnud ju üdini kurb. Naerda sai ka. Päris mitu korda :) Ning Tartu fännidele annab see film sellest pisikesest puust linnast oma näo. Millele lisab kindlasti mõne uue nüansi. Ehk nagu kirjutab Põim Kama: "Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid."

Ja üle kõige meeldisis mulle Mart Kivastiku enda mõttekäigud laupäevases Päevalehes. Eriti see, kus ta ütleb, et Tartu on sisetunne.

Tegelikult ongi. Minul on oma sisetunde Tartu olemas ja ma armastan seda.

Mina jään ootama selle filmi jõudmist poelettidele nüüd.

Aga seniks - minge teie ka kinno :)!

Svjata Vatra viib fännid folkekspeditsioonile Karpaatidesse

„Ma pole terve elu jooksul ka vist nii palju korda saatnud, kui tänavu suvel,“ naeratab Ruslan Trochynskyi. Oktoobris CD, DVD ja dokumentaalfilmiga oma viieaastast sünnipäeva tähistava ansambli Svjata Vatra süda ja hing.

Lisaks CD ja DVD lindistamisele osales Ruslan Trochynskyi (33) nimelt koos bändiga Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil Läänemerel, lõpetas filmilooja Erik Norkroosiga koostöö oktoobris esitlusele tuleva dokumentaalfilmi „Püha tuli“ kallal ning hakkas õppima Mulgi muusiku rolli täna Ugalas esietenduvas lavastuses „Maakad“. Lisaks arvukalt kontserte nii Eestis kui välismaal ning lustakaid tegemisi koos oma abikaasa Terje ja kahe tütre Rute ning Kirkega.

„Ma kohe olen selline rahutu hing ja harjunud inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi istuda kodus, juua diivanil lösutades õlut ja vaadata jalgpalli. Kui jalgpall – siis parem juba ise väljakul palli taga ajades,“ ei tunne mees end vähimalgi määral väsinuna.

Nii ei kujutanud ta ka kuue aasta eest tänu armastusele Eestisse elama sattudes elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider. Viie aastaga on seesama bänd tulist folki mängides jõudnud suure osa eestlastest muusikasõprade südamesse. Nende „Kalyna“ on laul, mida laulab kontsertidel kaasa pea kogu publik.


Uuelt plaadilt saavad bändi vanad ja uued austajad kuulda vaid kaht uut lugu, Zilja Zeleneke ja Lety ptah, ülejäänud on paremik ansambli varem ilmunud kahelt plaadilt „Svjata Vatra“ ja „Kalyna“. „Uuel plaadil on meie kõige paremad lood tempokamad kui varasematel salvestustel ja jõuavad kuulajani just sellisena, nagu neid praegu kontsertidel mängitakse,“ selgitab Ruslan. Ka annab vanadele lugudele uut hõngu ja rütmipoolele jõulisust bändiga kaks aastat tagasi liitunud ukraina juurtega trummar Dmitri Dmitrenko.

Omamoodi maiuspalaks saab aga kindlasti plaadiga kaasasolev DVD, kus muusikasõbrad näevad ühe laulu esitamise jooksul bändi esinemas nii Viljandi Folgil kui Ukrainas, ja spontaanselt ümisemas ka bussis teel folkekspeditsioonile Ukrainasse.
Järgmist helikandjat ei maksa Ruslani sõnul Svjata Vatralt niipea oodata. „Viie aasta pärast ehk. Mõne loo sünd võtab pikalt aega ja kui mõned neist tulevadki kiirelt, siis selleks, et nad ka elama hakkaksid, peab neid kontsertidel palju läbi mängima,“ nendib Ruslan. Lisaks õpib bänd end tema sõnul läbi muusika tundma ja ainult nii on võimalik, et sünnib taas väga hea helikandja. Nagu seda on vastne „Zilja Zeleneke“.
___________________________________________________________________
Katkine tromboon ja varastatud trummid
Kaks aastat tagasi, veidi enne Svjata Vatra teise plaadi „Kalyna“ ilmumist, lõhuti Saksamaale esinema lennates pagasis Ruslan Trochynskyi tromboon. Tänavu, vahetult enne Riiga plaadi „Zilja Zeleneke“ lindistama sõitmist varastati trummar Dmitri Dmitrenko autost trummid. „Ilmselt varastaja polnud muusik, ta otsis lihtsalt midagi head. Mõned asjad sai Dima tagasi,“ meenutab Ruslan ja lausub, et kuigi Riias jäi tookord plaat salvestamata, ei kohku bändi liikmed tagasilöökidest.

„Mõnikord on uute asjade algatamiseks vaja vanast vabaneda. Tromboon oli mul viimane, mis alles ansambli Haydamaky aegadest. Dima elus oli ka palju muutusi,“ selgitab Ruslan, et kõikidel asjadel on elus oma energia ning seepärast nad tulevad ja lähevad täpselt omal ajal.



Svjata Vatra vastne plaat lindistati Tallinnas Eesti Raadio stuudios. Kolmepäevase live-sessiooni tulemuse on plaadile kinni püüdnud Alo Jaanivald, ilma kelle terava kõrva ja täpse käeta ei võeta ette ühtegi olulist esinemist alates selle aasta jaanuaris Hollandis Groningenis toimunud Showcase festivalist. Viimase lihvi andis plaadile lõunanaabrite menubändi BrainStorm helimees Talis Timrots.



Näitleb Ugala laval
Kuus aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyist on saanud meie oma ukraina mees Mulgimaal, kes oma kirglise hinge ja tulise lauluga on sulatanud palju südameid. Alates tänasest näeb Ruslani tema täies eheduses Ugala lavastuses „Maakad“, kus mehel on kanda Mulgi pillimehe roll.

Lavastaja Taago Tubin toob Rootsist pärit ja seal palju kiitvat tagasiside saanud „Maakates“ püünele väiksemale kogukonnale iseloomulikud suhtumised läbi hingemineva perekonnaloo. Ruslani sõnul näitab see tükk ilmekalt, kuidas inimesed ihkavad seda, mida neil pole. „See lavastus peaks panema inimesed mõtlema, et ükspuha, kus nad elavad või mida nad teevad, peavad nad seda nautima ja tundma, et see on tema koht. Ainult nii saab olla õnnelik,“ lausub Ruslan justkui oma elust rääkides.




Muide, kuigi Ruslan puhub laval ka trombooni, ei maksa lavalt oodata Svjata Vatra muusikat, kuid vihjeid ja üksikuid viisikatkeid kuuleb küll. Ja Ruslanil pole see etendus teatrilavale astuda esimene kord – ta on näitlejana üles astunud ka Ukrainas ning mänginud Ugala orkestris etenduses Merlyn.


Kuidas Svjata Vatra tormi üle elas
Svjata Vatra lõi suvel kaasa Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil, andes Läti, Gotlandi, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa sadamates kontserte ja lüües kaasa purjevarjuteatris.

Ventspilsi ja Gotlandi vahel tuli neil Emajõe lodja Jõmmu trümmis üle elada suur torm. „Istusime seal nagu lapsed hällis ja saime aru, miks lapsed hälli kiigutades kiiresti magama jäävad. See on lihtsalt nii hirmus tunne, et laps mõtleb ilmselt hällis, et parem ma juba ei karju, siis lõpetavad vanemad kiigutamise,“ naerab Ruslan Trochynskyi ja lisab peamise - kui reisid ühel laeval koos kahekümne inimesega kolm nädalat ja kõik on pärast veel edasigi sõbrad, võib seikluse kordaläinuks lugeda

Svjata Vatra
* Sündis 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt nii siin kui sealpool riigipiire. Ansamblis mängivad Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suits, Kalle Kindel, Dmitri Dmitrenko.

* Seni on bändil ilmunud kaks plaati – „Svjata Vatra" ja „Kalyna“. 20. oktoobril esitletakse Tallinnas kinos „Sõprus“ dokumentaalfilmi „Püha tuli“, sellele järgneb plaadiesitluskontsert VonKrahlis. 22. oktoobril saab sama programmi näha Viljandis Pärimusmuusika Aidas ja 23. oktoobril Tartu Genialistide klubis ning sügisel ka Riias, Liepajas, Helsingis ja Tamperes.

___________________________________________
Selle sissekande põhjuseks on ilmselgelt ka see, et pooleteise tunni eest naasin uue plaadi esitluskontserdilt, mis oli taas väga tuline ja vist isegi seniseid parimaid SV-l minu jaoks. Enne kontserti oli aga uhiuue dokumentaalfilmi "Püha tuli" esilinastus.

Selle filmi ainus miinus oli minu meelest, et kui sa bändi looga kursis pole, jääb taust arusaamatuks ja vast ka filmi kogu sisu ei jõua kohale. Kuid kultuuriekspeditsioon Karpaatidesse oli tõeliselt südantsoojendav, lummav, teele sundiv ja millegi eheda järgi igatsema panev. Ohhh, kuidas ma tahan mägedesse! Ja Käsmu!!!

Aga igatahes soovitan ma seda 56 minuti pikkust filmi vaatama minna, esialgu on teada, et oktoobri viimasel nädalal jookseb film kinos Sõprus. Ja kes tahab tausta teada, võib lugeda ka seda ja seda .

______________________________________________________________________________

Fotode autorid:

1. Aldo Luud. Selle foto pealkiri võiks minu meelest olla: Paigalseisu ei armasta.
2. Teet Malsroos.
3. Uhiuue CD/DVD esikaas
4. Foto teatri Ugala arhiivist.

Festivalisuvi

Rabarock, Viljandi pärimusmuusika festival, Viru folk, Tartuff...
Suvi on tegemist täis, kuid millist tegemist!
Mulle meeldivad minu festivalid. Kuigi pärast nende lõppu oleks emotsioonidest justkui mitmepäevane pohmell (kuigi ma vist päris täpselt ei tea, mis see on. Kuid udusolek, pidev totakas naeratus näol ja puhanud aju võiks olla selle tundemärk?).
Nagu praegu Viru folgilt. Palju päikest, imelist muusikat, lummavat ja kõige tasasemat merd, mida ma elus näinud olen (üks püüe suveõhtu värve pildile püüda on siin juures), langevaid tähti ja sõpru ning nende ülinunnusid lapsi.
Ma loodan, et ma ükskord siia ka pikemalt oma muljeid kirja jõuan panna.
Praegu tuleb usinalt tööd teha, et õhtul saaks Raekoja platsi minna filme kaema. Järjekordne festival ju :)

Kõige ilusam...

... asi siin maailmas on maailm ise. Luges Tom Hanksi kehastatud tegelane ühes minu lemmikfilmis "Kaldale uhutud" sünnipäevakaardilt, mille ta ühest pakist leidis.
Tom Hanks meeldib mulle näitlejana ka. Ühel ülimõnusal talveõhtul sain ka Forrest Cumpi otsast lõpuni ära vaadatud. Ja olen selle lummuses senini.
Õnneks pääseb Tom nüüd varsti sealt saarelt ära ka...

Tee, film ja ööhakk

Mis sobib ühte küllaltki päikeselist nädalalõppu, mis paraku küll lõpeb valutava kurgu ja kehva enesetundega?

Tegelikult ma mõtlesin vahepeal välja, kust see nüüd siis tuli. Nimelt ikka see kevad. Siis tõmbad ju sooja päikese käes jopelukku rohkem lahti ja salli ei pane korralikult kaela ja üldse... Vana inimene juba, aga ei ole õppinud... Sest kevadetunde vastu ju ei saa:) - see paneb tegutsema omasoodu.

Aga kell saab kohe südaöö, lapsed magavad ja majal on silmad unised. Mina tegin endale suure tassi teed, panin sinna mett sisse ning telekasse jooksma "Love Actually" mida eile mõistagi polnud aega vaadata. Kevad oli ju õues ja päike ka.

Ma tean küll, et tõbised peaksid magama ja mitte mõtlema homsetele kohtumistele ja üldse, sest tervis tuleb just nii paremini, kuid kuidas ma siis magan, kui peas on mitmed mõtted ja homme saab alguse ka üks paar kuud kestev üritus, kus minu vastutusalas on ma-ei-teaveel mitu eelteismelist last, kellega maailmaasju veidi selgeks rääkida...

Siiilikeeee, siiilikeee!

Hea uudis ka: udus ringi mässanud siil sai endale lõpuks mälestusmärgi.
See pandi siis Ukrainasse, Kiievi kesklinna. Üleni puidust tehtud siilikese okkad on metallkruvidest ning ta istub, kompsuke käpakestes, kõrge kännu otsas.
Ajaloo huvides olgu siis märgitud, et multikas "Siil udus" ilmus ekraanidele 1975. aastal. 2003. aastal hääletasid 140 kriitikut eri maadest multika läbi aegade parimaks. Seda saab vaadata ka minu otselingist minu blogi kõrvalveerul :) Häbilugu on see, et DVD-d pole endale selle multikaga veel ostnud. Aga - mul on varsti sünnipäev tulemas ;)
Ja tänu sellele ausambale on mul veel üks unistuste koht, kuhu reisida. Kiievisse oleks muidugi läinud ka ilma selle ausambata. Ja üldse - rohkem mälestusmärke ja ausambaid!

Aastavahetuse telerõõm

Mõned filmid, näiteks Armastus on see, mis praegu jookseb TV3-st ja Prints Zamundast kuuluvad kohustuslikku aastavahetusprogrammi. Viimast näeb lausa nii aasta viimasel kui uue aasta esimesel päeval. Ja ma vaatan neid alati, ausõna, hea meelega.
Ainult et Titanicut tänavu minu meeleheiteks televusserist ei tule. Kuidas saab uue aasta esimest päeva ilma selleta küll mööda saata?
Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kohe lähim - õnneks olen ma selle endale eelmisel aastal salvestanud. Seega... :)

Mamma mia! Depressiivsetest Eesti väikelinnadest saab väikelinnade hümn?

Möödunud nädalavahetusse mahub kolm väga suurt elamust, millest kaks tahan siinkohal endale aasta pärast lugemiseks kirja panna. Kes tahab, võib muidugi ka silmad üle ekraani libistada.
Nimelt reedel sattusin pealinnas Ärkamisaja filmifestivali pidulikule lõppkontserdile. Mis kohale jõudes osutus veel pidulikumaks, kui ma pressiteate järgi arvasin - tulijaid tervitas pikk punane vaip, küünaldesära ning fotoaparaatide välklambid. Nagu päris kinofilmis kohe :)
Kontserdil esitleti aga XXI sajandi orkestri (mulle see orkester vägagi imponeerib, nende eelmiseidki helikandjaid leidub minu plaadiriiulis) uhiuut plaati pealkirjaga "Üheksa", plaadil kõlavatest lauludest sai kontserdil kuulda seitset. Kui Maarja, Helin-Mari Arderi, Hedvig Hansoni, Laura, Lea Liitmaa ja Inese laulud olid orkestriseades oma tuntud headusest veidi paremadki, siis Hannaliisa Uusmaa lauldud "Depressiivsed Eesti väikelinnad" oli see, mis tõi mulle külmavärinad selga. Ja ainult seepärast, et see oli nii hea. Millised tunded, kirg, traagika ja jõud olid selles laulus tänu orkestri taustale! Tuttav, kuid endiselt kuulatav tekst vaheldus pillide pakutavate sügavate ja ilusate mõttepausidega.
Ühesõnaga, see oli täpselt nagu hümni laulmine. Kui ma leian ürituse, kus see kasutusele võtta, siis ma seda ka teen.
Ja Üheksa laule tahaks kuulata veelgi, sest plaadil on veel kaks laulu, mis kontserdil ei kõlanud.
Ning kui ma kunagi peaksin vajama muusikat ühe vinge tango tantsimiseks, siis saab see olema ilmtingimata sama orkestri ja Hendrik Sal-Salleri "Sel ööl". See laul on mulle meeldinud varemgi, kuid jälle - see on ilmselt üks parimaid kirgliku ja sõnadega tantsu taustaks.

Aga - eile avastasin kinokava kaedes, et Tartu uusimasse kinosse on jooksma pandud jällegi "Mamma Mia!". Ja otsustasin seda täna koos lastega vaatama minna. Eelkõige Abba muusika pärast.
Kino algus oli lahe - meie kõrval istusid kaks minust tsipa vanemat naisterahvast, kes avaldasid hämmeldust, et saalis viibib nii palju lapsi. Ja küsisid siis igaks juhuks minu käest, kas ma olen ikka ka viiendas saalis :)
Ja siis algas film. Ma ei tea, kas mul on praegu meeleolud sellised imelikud, aga mulle väga meeldis see. Avastasin enda jaoks sellest kaks laulu, kuid kogu see lugu (olen ka üks nendest vähestest, kes pole seda muusikaligi varem näinud) emadest ja tütardest ja iseenda leidmisest ja peresuhetest ja sõpradest oli nii hea, et ma aeg-ajalt itsitasin vahetpidamata. Saades isegi tütrelt märkuse osaliseks, et misasja ma kogu aeg itsitan :)
Ja kuigi Meryl Streep tundus kohati liiga kurnatud, andis see tema rollile vürtsi ning lauludele traagikat juurde. Igatahes see, see, see ja see kõlavad mu hinges praegugi veel. See on ka varem kõlanud, kuid nüüd sai ta uue hinguse.
Ning kui ma kunagi jälle kurb olen, siis on igati asjakohane see. Aga see algus peaks siis võimalikult filmilik olema :)
Ja tegelikult on asjakohased kõik need teised laulud ka, mis ka mu lastele enne tuttavad olid ning seetõttu (või millegi muu pärast?) ei tundunud neile emaga koos kinos käimine nii igav.

Ja et kui jõuluvana peaks ka blogisid lugemas käima, siis kaks kingivihjet on tal igatahes olemas :)

Lihtsalt kuri

Ma pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kõiki inimesi ei saa armastada. Või kui nüüd lähtuda sellise positiivse pedagoogika seisukohalt (hiljuti telekas olnud ja mul aastaid videokassetil olemasolev film "Heleni kasvatamine" tuletas seda meelde), siis inimesi on võimalik armastada, nende käitumist aga mitte.
Ehk - mind ajavad äärmiselt kurjaks egoistlikud, kitsa silmaringiga ja empaatiavõimetud inimesed. Ja eriti see, kui nad kõike seda oma äärmiselt rumala jutuga kohe mõnuga silma lasevad paista, sest nemad on maailma naba ja kõik teised mitte, eriti need, kes hindavad teistsuguseid asju ja teistsugust suhtlemisviisi ja.... Ja üldse.
Ma käisin küll tiiru õues, kuid olen päris viimase piiri peale viidud ja kuri. Tegelikult vist pigem õnnetu.
Oeh.

Selleks korraks punkt festivalile

Et ma kunagi ka aastatepärast mäletaks, siis tänavune Tartuff lõppes minu jaoks filmiga Naisest viidud. Õigupoolest ma tahaks väga näha ka linateost Hiroshima, mu arm. Sel lihtsal põhjusel, et filmi tutvustuses on kirjas minu hiljutine kogemus, et vahel võib üks öö ja üks linn rääkida armastusest rohkem, kui terve eelmine ja järgnev elu kokku. Aga muidugi võibolla ongi parem, kui ma seda ei näe, sest mine tea, kui sügavale see jälle poeb ja mitmeks päevaks rööpast välja raputab. Keeruline on see naise elu :)

Vähemalt tänane film jättis kõlama mõnusa mõtte, et kui miski üldse on elamiseks, siis on see elu. Ja see mõte on ju mõnusaks punktiks.

Ning seda õppisin ka, et kuigi laps väga tahab, ei tasu tema tahtmistele järgi anda. Isegi kui ta koristab ära kogu oma toa, sahtlid ja muudki veel. Nimelt tuli tütar samuti filmi kaema, kuid suurt rõõmu ta sellest ei tundnud. Igav lausa esimesel minutil ei hakanud, viiendal aga küll. Ja umbes kümme korda jõudis ta mu käest küsida, et kuidas ma küll seista jaksan. Ja mina kiusliku emana jaksasin filmi lõpuni :)

Kuid muidugi, mine sa, äkki põgenen laupäeval metsast ja tulen ikkagi filmi kaema. Ma olen ise ka endale viimasel ajal mõistatus, sest erinevalt varasemalt hästi korraldatud elust kuulan ka hetke häält. Vahel on selle kuulmiseks vaja 50 traagilist üksinduskilomeetrit, kuid hea on kõik, mis hästi lõpeb. Minus endas.

Täielik müstika

Ma olen väga õnnelik, et üleeile filmivaatamisest tekkinud õrnad meeleolud suutsin ületada ja eilegi sammud Raekoja platsi seadsin. Filmid Meduusid ja Across the Universe olid kantud sootuks teistest meeleoludest kui varasemad festivali raames nähtud.
Kuigi mõlemas oli ka traagikat omajagu, jäi nendest mõlemast minu jaoks kõlama üks - kui on armastus, ja kuskil ta kindlasti on, saab lõpuks kõik korda.
Teise filmi muusika (The Beatelsi looming) on muidugi omaette väärtus ja sellepärast ma tõttöelda kaheks filmiks üldse välja jäingi. Ja ei kahetsenud hetkegi. Vabaõhukinol on ju palju lisaväärtusi, näiteks see, et filme vaadates nägin paari langevat tähte. Ja kui linastuse lõppedes voogab üle linnasüdame aplaus, tekib tunne, et oled osa saamas millesti täiesti müstilisest.

Tartus näeb filme. Filme täis lugusid ja armastust.

Minu armsas Tartus käib praegu armastusfilmide festival Tartuff.

Nii sain eile osa Taarka esilinastusest (õigupoolest siis teistkordsest esilinastusest, esimene oli eelmisel nädalal Meremäel).
See mida ma nägin, oli võimas. Niipalju kirge ja tundeid ja valu pole ma ammu tundnud, kui eile. See film oli väga võimas ja kaasahaarav. Ma ei vaadanud filmi jooksul kordagi kellagi! Ja kuigi mitmedki tuttavad hindasid Siiri Sisaski selles filmis kuidagi võõraks, oli ta minu jaoks täpselt sobiv osatäitja. Kuigi südamelähedasem oli mulle see veidi noorem Taarka, ilmselt on tegu minu isiklikus vanuses. Aga tema ju veel nii kirglikult ei laulnud ka, laulva Taarkana oli Sisask ainuõige. Üks tuttav kurtis veel, et liiga vähe laulu oli. Minu meelest aga mitte, sest ega siis laulud ilma muu eluta sünni. Selles filmis oli olemas laul, muu elu ja veel tänagi õhtul südamepõhja kriipiv lugu, mis on päeval sundinud lauluema kohta lisateadmisi otsima ja viib mind ilmselt varsti ka Obinitsa kalmistule.

Aga täna läksin vaatama filmi Kirsiõied. See, mida ma seal nägin ja selle filmi ajal läbi elasin, on veel liiga värske. Igatahes andis see film loodetavasti väga paljudele edasi mõtte, et inimest tuleb armastada tema eluajal. Ainult argipäevale elades ei saa me tundma ei oma kaaslast või surume teda liialt alla. Ohverdame end, olles teinekord südamepõhjas õnnetud. Ja tehes hiljem nii õnnetuks ka oma lähedased. Surnute heaks ei saa enam keegi midagi teha.
Ja ütlemata kahju on sellest, kui meie sees peab hingitsema teine inimene, kellest osa saavad vaid üksikud.
Ühesõnaga - see oli tõeline ülemlaul armastusele, millest mina viimasel ajal koledasti puudust tunnen. Igatahes nutsin ma keset filmi ja Raekoja platsilt ülesmäge koju tulles ja Lotmani kuju juures seistes. Ja praegugi on hing vägagi hell.

Ja selles valguses ma ei tea, kas ma homme enam julgen filmi vaatama minna. Lihtsam on end ju oma tunnete ja mõtetega argipäeva peita.

Kõrini

Mulle meeldis see film . Olen üldse avastanud, et hästi tehtud road-movied lähevad mulle peale.
See oli hästi tehtud.