Kus on metroorongi kodu?

Metroo on üks kummaline nähtus. Lähed võõrasse maailmalinna ja siis selle asemel, et aeglaselt läbi linna loperdavasse ühistransporti istuda, tormad hoopis metroosse - kiiresse ja maa-aluses pimeduses kihutavasse rongi. Seda ju meie maal ei ole!
Minul on õnnestunud metrooga kaks korda elus sõita. Ja mõlemad korrad olen maa-alusest rongist väljunud siira hämmeldusega ja peamurdmist ning uurimistööd (tõenduspõhisus on ju kõige alus, eksole) on jagunud veel pärast reisigi.
Esimest korda Kopenhaagenis vapustasid mind metroorongid, millel ei olnud juhte! Lähed rongi ja istud ja oled ise nagu juht. Ja koged lõbustuspargi efekti seejuures, sest ainult väga tugeva närvikavaga inimesed suudavad istuda nina vastu teadmatusse kihutava rongi klaasakent ja silmata kogu seda kivi ning kurve...

Stockholmi metroo oli lahe aga sellepoolest, et pimedates käikudes looklevad relsid jõudsid aeg-ajalt ka maapinnale ja nendel hetkedel vähemalt minu pere pealt küll eestlaste tuimus välja ei paistnud, sest üllatushüüded tõid rõõmu kogu vagunile.
Stockholmis õnnestus mul väljuda aga metroo lõppjaamas. Ja ma tõesti tahaks väga teada, et kui see ongi metroorongi kodu, siis kuidas ta nina vastu seina sõitnuna sealt teiselt korruselt jälle ära saab? Arvestades fakti, et ühel pool rööbastel sõidavad rongid ühtepidi ja teisel teistpidi... Ma loodan, et selleks on vähemalt omaette mehikesed tööl. Või kui see ikkagi ei ole metroorongi kodu, kus siis on?

Mamma mia! Depressiivsetest Eesti väikelinnadest saab väikelinnade hümn?

Möödunud nädalavahetusse mahub kolm väga suurt elamust, millest kaks tahan siinkohal endale aasta pärast lugemiseks kirja panna. Kes tahab, võib muidugi ka silmad üle ekraani libistada.
Nimelt reedel sattusin pealinnas Ärkamisaja filmifestivali pidulikule lõppkontserdile. Mis kohale jõudes osutus veel pidulikumaks, kui ma pressiteate järgi arvasin - tulijaid tervitas pikk punane vaip, küünaldesära ning fotoaparaatide välklambid. Nagu päris kinofilmis kohe :)
Kontserdil esitleti aga XXI sajandi orkestri (mulle see orkester vägagi imponeerib, nende eelmiseidki helikandjaid leidub minu plaadiriiulis) uhiuut plaati pealkirjaga "Üheksa", plaadil kõlavatest lauludest sai kontserdil kuulda seitset. Kui Maarja, Helin-Mari Arderi, Hedvig Hansoni, Laura, Lea Liitmaa ja Inese laulud olid orkestriseades oma tuntud headusest veidi paremadki, siis Hannaliisa Uusmaa lauldud "Depressiivsed Eesti väikelinnad" oli see, mis tõi mulle külmavärinad selga. Ja ainult seepärast, et see oli nii hea. Millised tunded, kirg, traagika ja jõud olid selles laulus tänu orkestri taustale! Tuttav, kuid endiselt kuulatav tekst vaheldus pillide pakutavate sügavate ja ilusate mõttepausidega.
Ühesõnaga, see oli täpselt nagu hümni laulmine. Kui ma leian ürituse, kus see kasutusele võtta, siis ma seda ka teen.
Ja Üheksa laule tahaks kuulata veelgi, sest plaadil on veel kaks laulu, mis kontserdil ei kõlanud.
Ning kui ma kunagi peaksin vajama muusikat ühe vinge tango tantsimiseks, siis saab see olema ilmtingimata sama orkestri ja Hendrik Sal-Salleri "Sel ööl". See laul on mulle meeldinud varemgi, kuid jälle - see on ilmselt üks parimaid kirgliku ja sõnadega tantsu taustaks.

Aga - eile avastasin kinokava kaedes, et Tartu uusimasse kinosse on jooksma pandud jällegi "Mamma Mia!". Ja otsustasin seda täna koos lastega vaatama minna. Eelkõige Abba muusika pärast.
Kino algus oli lahe - meie kõrval istusid kaks minust tsipa vanemat naisterahvast, kes avaldasid hämmeldust, et saalis viibib nii palju lapsi. Ja küsisid siis igaks juhuks minu käest, kas ma olen ikka ka viiendas saalis :)
Ja siis algas film. Ma ei tea, kas mul on praegu meeleolud sellised imelikud, aga mulle väga meeldis see. Avastasin enda jaoks sellest kaks laulu, kuid kogu see lugu (olen ka üks nendest vähestest, kes pole seda muusikaligi varem näinud) emadest ja tütardest ja iseenda leidmisest ja peresuhetest ja sõpradest oli nii hea, et ma aeg-ajalt itsitasin vahetpidamata. Saades isegi tütrelt märkuse osaliseks, et misasja ma kogu aeg itsitan :)
Ja kuigi Meryl Streep tundus kohati liiga kurnatud, andis see tema rollile vürtsi ning lauludele traagikat juurde. Igatahes see, see, see ja see kõlavad mu hinges praegugi veel. See on ka varem kõlanud, kuid nüüd sai ta uue hinguse.
Ning kui ma kunagi jälle kurb olen, siis on igati asjakohane see. Aga see algus peaks siis võimalikult filmilik olema :)
Ja tegelikult on asjakohased kõik need teised laulud ka, mis ka mu lastele enne tuttavad olid ning seetõttu (või millegi muu pärast?) ei tundunud neile emaga koos kinos käimine nii igav.

Ja et kui jõuluvana peaks ka blogisid lugemas käima, siis kaks kingivihjet on tal igatahes olemas :)

Iga kehvalt alanud päev ei pruugi kehvalt lõppeda

Kuigi mõni päev kohe algab kehvasti ja mõtted eesolevale ei sunni aju ega keha säravatele mõtetele ja tegudele, on minu viimase aja päevad näidanud, et lõppeda võivad need üsnagi hästi. Lihtsalt tuleb end tunda ja ära märgata see kriitiline koht ning tõmmata pidurit. Ehk teisisõnu, et siin hullumeelses maailmas mingilgi määral tervet mõistust säilitada, tuleb end märgata.
Näiteks reedel hakkas juhe täitsa kokku jooksma, sest tiheda liiklusega maanteel jäi paarsada närvilist kilomeetrit selja taha, mõned kiired asjad olid ajada ja õhtul ees oodanud sündmus paari aasta vanusele traditsioonile toetudes sugugi ei vaimustanud.
Lasin oma vingul veidi tulla, kuid siis sain ise aru, kui nõme ma olen. Et mida ma vingun. See ei vii kuhugi, see ei aita midagi muuta ja üldse.
Võtsin hoopis ahistavad kingad jalast, tegin suure tassi head kohvi ja püüdsin leida paremaid killukesi enda ümbert. Ja leidsingi!
Ja nii läks ka õhtune sünnipäev üsna kenasti. Taas sai nähtud inimesi, keda umbes kord või kaks aastas näeb ja ka neid, keda näeb tihedamini, kuid kellega kohtumine on peaaegu alati puhas rõõm. Sai kuuldud igasuguseid uudiseid ja arvamusi. Rõõmustatud, et mu ümber on palju inimesi, kes alustavad tuleval aastal viiekümnendate teed. Mina olen ju alles neljakümnendate alguses  Ja lõpuks isegi leitud inimene, kes ometi kord ei tahtnud traditsioonilisse hommikuao kõrtsi putkata, vaid oli nõus mind viima Levist välja. Sel hetkel tundus, et olen oma tutvusringkonnas viimane inimene, kes seal käinud ei ole. Hiljem muidugi selgus, et neid on veel 
Aga mulle Levist väljas väga meeldis. See oli isegi parem kui Zavood. Seal oli ruumi rohkem ja seal oli mõeldud ka tantsimisele. Ja muusikavalik soojendas südant ja inimesed olid ilusad ja head. Üllataval kombel – või siis ka mitte – oli seal päris palju tuttavaid. Ja isegi uksetaguse turvamees oli hoolimata oma näilisest (või tegelikust?) karmusest üks sooja südamega tegelane.
Ja kokkuvõtteks kujunes sellest reedest üks mõnus päev, kuigi õppetund, et pealinnas ei tohi istuda igasse suvalisse taksosse, tuletas end mulle taas meelde. Õnneks ei olnud see seekord päris minu isiklik õppetund ja õnneks oskan ma juba õppida ka teiste vigadest.
Laupäev algas samuti kehvasti – just siis ilmnesid autol probleemid, miks ma nüüd mutrivõtmega ringi käin. Veelgi enam, sellel hetkel oli aku täitsa tühi ja ahastus suur. Õnneks pani äi auto juhtmetega käima ja siis tuli lakkamatult ümbruskonnas aku täitmiseks tiirutada. Paigas aga, kus on meri ja meri ja meri, ei ole see keeruline. Hiljem tegime paar pikematki tiiru, keskendudes üsna tormisele merele, kuid nautides ka Pirita jõge ja kloostrit. Ja veel hiljem läksin ma väsinult oma armsate Ketsi ja Kertsiga kohtuma ning see koos oma mojitode ja itsitamisega oli üks ütlemata värskendav ja tore kokkusaamine (mis siis, et särav naine nägi väsinud ja õnnetu välja ). Ilmselt tuleb pealinna tihedamini sattuda  Ja tütarlaste esitatud jõululaulud tuletasid meelde, et kaugel need päris pühad enam. Mulle ju teadupoolest see pühadeaeg meeldib. Ja õhtu tõi teele veel ühe toreda kohtumise ja siis oleks tahtnud öelda, et kaunis-hetk-oh-viibi-veel, kuid ma ei teinud seda. Sest hetked viibivad ja püsivad ainult muinasjuttudes. Vist.
Pühapäevgi algas pigem kehvasti – väljas oli tõusnud torm ja vihm ja plaanitud jalutuskäik lastega jäi ära. Ja siis hakkasid kuklas tiksuma eesootavad närvilised töökohustused, mis ei lasknud olukorda kuidagi nautida. Aga toimetaja kallistus ja heatahtlik suhtumine, ootamatult sülle langenud hea fotograaf ning õnnelikud asjaolude kokkusattumised lõpetasid sellegi päeva pigem hästi kui halvasti.
Vaatame siis, mida toovad järgmised päevad, kuid kindel on see, et igatahes saab ka endast õppida.

Kes põleb heleda leegiga, ei kustu iialgi keegina...

On tähendanud üks mu lemmikluuletajaid Virve Osila.
Heleda leegiga põlemine on aga vist üks minu elu ülesandeid. Olen seda tegelikult kahtlustanud juba aastaid varem ja seda on mulle korduvalt ka öeldud, kuid eile teadvustus see mulle taas. No mis teha, kui inimene on juba kord selliseks... kirglikuks loodud. Pealtnäha rahulik, aga no ei ole mulle paljud asjad ükskõik, ei ole. Ja sellest see põlemine...

Ühesõnaga, eile oli üks meeleheitlik ja kurb päev. Koguni nii, et lõpuks hakkasid ka pirukad panni peal minu üle naerma. Üksteise järel avanesid nende aplad suud irveks...

Aga samal ajal olid võnked läbi õhu minu meeleoludest jõudnud minu sõpradeni (õigupoolest üheni, L on viimasel ajal mind mitmelgi meeleheitlikul korral kodust välja vedanud ja tegelikult õigustatult), kes tegid ettepaneku, et kui mälumängule tõesti ei jõua, mindagum siis tantsuklubissegi. Ma ei liialda, see telefonikõne tõi pisarad silma. Maailmas on vähe inimesi, kes jagavad ära, mis ja kuidas mind endast välja võib viia. Aga nad on olemas.

Aga õhtust - ainuüksi teekond klubisse oli vahva, sest algselt pisikesena mõeldud seltskond muutus iga sammu järel suuremaks ja säravamaks.

See ettepanek oli üks ütlemata väärt asi - lisaks emotsionaalsele tantsuteraapiale keerles maailm silme ees vahepeal nii kiiresti, et selgena tundunud probleemid muutusid siiruviirulisteks triipudeks ja voolasid Tiigi seltsimaja akendest lihtsalt välja. Loodetavasti ei leidnud nad taas mu koduakende alla teed...

Lisaks andis eilne õhtu mulle võimaluse silmitsi seista ühe minu hirmuga. Ja kui veel nädala eest sooritasin ma linnatänavail põgenemiskatseid, siis eilne õhtu andis selguse, et sellel ei ole põhjust. Sest tegelikult katsumused ja lahkhelid ainult tugevdavad mõnede inimeste vahelisi suhteid. Kui nad on sõbrad. Ja mul on neid.

Ma vist ikka olen õnnelik inimene, kuigi tihti ma oma elu õnnelikult elada ei oska, tõdesin endamisi klubist pehmel, veidi niiskel vahtralehevaibal koju jalutades läbi imeilusa linnaosa. Aga kõike head vist korraga ei saagi.

P.S. Sellele pildile vajutades näeb inimesi ka tantsimas...

Tavaline samblapea

Ma ise ka imestan, aga mul on hämmastav oskus samastuda end ümbritsevate objektidega. Näiteks viibides sügiseses metsas sellisel natuke sombusel ja niiskel päeval saab minust loetud hetkedega samblapea. Minu peas kasvavasse samblasse armastavad pugeda putukad ja leiavad oma koha igasugused puuoksad ning värvilised lehed. Loodetavasti ei leia ma kodus samblaga võitlema ehk dušši alla asudes peast kunagi mõnd linnupesa.
Aga veel enne kojujõudmist võib minuga pärast sellistes oludes metsaskäimist palju nalja saada. Näiteks siis, kui otsustatakse metsast saabudes kukeseente praadimiseks või koogi küpsetamiseks minna poodi vajalikke komponente hankima. Siis tuleb minu peast enne inimeste sekka suundumist kõik see metsast kaasatoodud kraam välja noppida. Ja minu lapsed inimeste hämmeldunud pilkude all on seda rõõmuga senini ka teinud.

Aga muidu olen ma täiesti tavaline samblapea. Kes jääb suu ammuli jõllitama ilusaid hetki, nagu näiteks see punane puu selle rohelise põõsa tausta. See kasvab kuskil teiselpool Roiut (aga ma ei tea millisel pool, sest ma väga palju tolles kandis ei orienteeru). Kellele meeldib olla natuke üksi, kuid mitte palju. Kes aga saab vajadusel ka üksi hakkama. Näiteks suure tantsulembusega on mul jäänud veel valida kahe normaalse tantsupaiga vahel, kuhu saab minna ka üksi (sellist vastassugupoole esindajat pole ju vist veel leiutatud, kes minuga koos viitsiks sageli jalga keerutada). Kellele meeldib, kui teda hoitakse. Kes ihkab, et kõik oleks nagu ühes unistuste muinasjutus. Ühesõnaga, kellele meeldivad täiesti tavalised imelised asjad siin maailmas, mis tihti aga kipuvad defitsiitsed olema.

Valge šokolaadi kook ka. See sai just valmis.

Augusti teise poole hetkedest

Läksin oma puhkusega nii hoogu, et vahepeal jäi blogisissekannetesse suur auk. Tegelikult on see ju hea - suutsin end üle pika aja veidigi arvutimaailmast distantseeruda.
Panen nüüdsetel augusti viimastel tundidel mõned hetked siiski kirja, et oleks vähemalt endal hea aasta pärast lugeda.
-------------------
Kirjeldamata hetkedest on üks vahva õhtu see, kui paljud eestimaalased Märkamisaja nime kandval laulupeol ühtsust tunnetasid. Ma pean tunnistama, et ei vaadanud seda laulupidu isegi televiisorist mitte. Selle asemel läksin biopraktilise kreatiivsuse konverentsile (vol.2) kirjanike maja krüpti. Sündmus osutus suisa rahvusvaheliseks (üks pikk sõber osales koos kataloonlasega (loe:prantslasega) konverentsil telefonisilla kaudu otse hispaaniast). Ja mis oli raudselt kõige lahedam konverents, kus ma seni oma elu jooksul olen osalenud. Pidin paraku minagi jooksvalt ja loovalt seal esinema ettekandega, mis kandis pealkirja "Evegreen". Otseselt seotud selle teemaga. Üksikasjadesse ei laskuks, kuid järgmise taolise konverentsi saabudes valmistan ettekande ikka korralikult ja varakult ette :)

Taasiseseisvumispäeval võtsime ette teekonna pealinna poole, eesmärgiga sealt mõne päeva pärast Muhumaale minna. Viimane plaan luhtus, sest võõrustajal ilmnesid ootamatused, kuid ehk see oligi hea. Jäi üle pika aja mahti pealinnas ringi vaadata, Kärdi-Kertsi uued elupaigad üle kaeda ja nendega mõnusat juttu ajada ja lihtsalt
rahulikult olla.



Ja tänu sellele sain laupäeval teoks teha ühe ammuse unistuse - käia Türisalu pangal. Ja see, mida ma nägin, oli unistamist väärt. Just seal saavad taevas ja maa lihtsalt kokku ja kogu olemine on üksainus lõputu muinasjutt. Tänu heale ja piirkonda valdavale teejuhile veetsime aega ka panga all ja tegime seal väikese rännaku. Ma lähen sinna veel kindlasti tagasi!
Ning elus esimest korda tegime kiirreisi ka Paldiskisse ja Pakri poolsaare tippu. Otsisime üles ühe suure heinamaa, mis kunagi ilmselt oli lennuväli ja kust käidi Soomet pommitamas (hea, kui on palju ajaloolastest sõpru:)). Käisime Kloogal mälestusmärke kaemas. Ja veetsime ühe mõnusalt vaikse õhtu Väänas.

Ja vahepealsetelgi päevadel kõndisin ma kilomeetreid merekallast pidi, sest ei raatsinud oma vabu hetki bussiga sõitmise peale raisata. Ja hakkasin esimest korda elus mõtlema, et äkki peakski mõnda suure veega kalurikülla elama asuma.

Enne seda aga leidsin ka pealinnas vahvaid kohti. Koos lastega vanalinnas uidates jõudsime endalegi ootamatult lastekirjanduse keskusesse, mis oli väga armas ja soe paik. Soovitan kõigil lugemishimulistel lapsevanematel sealt läbi astuda! Lastega koos käisin ka loodus- (jääkaru Franzist on sinna topis tehtud. Ja üles kerkis küsimus - kas Lolo ja Pepe olid Adeelia või keiserpingviinid) ja tervishoiumuuseumis (kus oli peaaegu samasugune väljapanek nagu minu kooliajalgi, kuid lastele pakkus see tohutult avastamisrõõmu).

Minu isiklikud teed viisid mind aga kunsti kaema Vabaduse väljaku servas asuvatesse galeriidesse - kiikasin A. Pilari akvarellide näitust, Lola Liivati näitust, mis üle pika aja tekitas mus sooje tundeid abstraktse kunsti vastu ning Jaana Päeva/Lennart Mändi näitust "Suured ja väikesed", mis tõi minu päeva lõppu tõeliselt lustakaid ja mõnusaid emotsioone. Sel näitusel tuletasid origamikurekesed (oi, ma kujutan ette, milline puhas rõõm oli nende voltimine selle näituse jaoks!!!) mulle meelde, et "mingil tasandil on oluline ebaoluline, suur väike, sügvamõttelisus pealiskaudne ja paljusõnalisus puhas tühjus". Ja et tegelikult olen ma õnnelik inimene, sest minu maailm on värviline.

Ja nii ma sealt hiiglaslikke suuri kurgi kiigutades rõõmsamana lahkusingi... Ja tõdesin, et juba ammu pole ükski näitus mu tuju lihtsalt heaks teinud. See tegi.

Uues majas käidud

Üleeile otsustasin, et eile avatud Taskusse mina niipea ei lähe. Et lihtsalt ignoreerin elus esimest korda keset linna kerkinud uusehitust niikaua kui võimalik. Täna pidin enda sõnu sööma, sest ootamatult tekkinud võimalust ühe "allikaga" (Kets, see on hea sõna:)) trehvata ei saanud käest lasta ja et inimene on pärit teisest linnast, tahtis ta loomulikult televiisorist nähtud hiiglaslikku maja kaeda ja seal kohtuda.
Noh ja ei lasknud minagi siis käest võimalust vähemalt mingi pilk uuele keskusele silm peale heita.
Üldiselt on see muidugi vähemalt minu jaoks suhteliselt mõttetu koht, seda arvasin enne ja selles veendusin ka täna. Ainsad kohad, mis mulle pinget pakuvad, on mõnus raamatupood ja kino. Kuigi viimases jooksevad praegu täpselt samad filmid, mis Ekraanis ja ma ei saa küll aru, kuidas ta nüüd siis väga erilist konkurentsi osutama hakkab. Ükskord käid uudishimust ära ja siis lähed ikka oma kodulähedasse armsasse Ekraani.
Ülejäänud majas on hulgaliselt uhkete kaubamärkidega rõivapoode ja ehtepoode ja ehk veel midagi. Mis minu jaoks on eluliselt absoluutselt ebavajalikud. Ja silma hakkas ka see, et kauplustevälise ala põrandale oli ilmselt ilu eesmärgil torgatud klaasi meenutavast materjalist ringe, ruute jms. Aga need olid juba täna hirmus libedad, ei tea mis küll talvel peaks saama.
Aga lahe oli see, et Rehepapi nimelises toidukohas oli keset söögisaali suur puur kanade-kukkedega. Päris šeff oli teha intervjuud, kuke kiremine taustaks. Rahval muidugi lõbu laialt. Ja Rehepapi aknast bussijaama katusel kekslevaid varblasi ning bussiliiklust kiigata oli ka päris omamoodi mõnus.
Et häda sunnil pidin täna sinna minema autoga, kogesin kohe ka parkimismaja ebamugavusi. Vähe sellest, et ma seal ära eksisin, ennustan ma sealsesse majja lähiajal ka hulgaliselt automõlkimisi. Aga eks elu näitab.
Igatahes on kesklinn ühe hoone võrra rikkam, mis vanaprouasid ahhetama paneb teemal, et see ei ole enam nende vana hea Tartu. Mina isegi ei tea veel, kas see maja mulle meeldib. Ma olen temaga juba lihtsalt harjunud.
Ja jääb üle loota, et sest majast meie armsale kodulinnale vähemalt ohtralt tulu tõuseb.

Selleks korraks punkt festivalile

Et ma kunagi ka aastatepärast mäletaks, siis tänavune Tartuff lõppes minu jaoks filmiga Naisest viidud. Õigupoolest ma tahaks väga näha ka linateost Hiroshima, mu arm. Sel lihtsal põhjusel, et filmi tutvustuses on kirjas minu hiljutine kogemus, et vahel võib üks öö ja üks linn rääkida armastusest rohkem, kui terve eelmine ja järgnev elu kokku. Aga muidugi võibolla ongi parem, kui ma seda ei näe, sest mine tea, kui sügavale see jälle poeb ja mitmeks päevaks rööpast välja raputab. Keeruline on see naise elu :)

Vähemalt tänane film jättis kõlama mõnusa mõtte, et kui miski üldse on elamiseks, siis on see elu. Ja see mõte on ju mõnusaks punktiks.

Ning seda õppisin ka, et kuigi laps väga tahab, ei tasu tema tahtmistele järgi anda. Isegi kui ta koristab ära kogu oma toa, sahtlid ja muudki veel. Nimelt tuli tütar samuti filmi kaema, kuid suurt rõõmu ta sellest ei tundnud. Igav lausa esimesel minutil ei hakanud, viiendal aga küll. Ja umbes kümme korda jõudis ta mu käest küsida, et kuidas ma küll seista jaksan. Ja mina kiusliku emana jaksasin filmi lõpuni :)

Kuid muidugi, mine sa, äkki põgenen laupäeval metsast ja tulen ikkagi filmi kaema. Ma olen ise ka endale viimasel ajal mõistatus, sest erinevalt varasemalt hästi korraldatud elust kuulan ka hetke häält. Vahel on selle kuulmiseks vaja 50 traagilist üksinduskilomeetrit, kuid hea on kõik, mis hästi lõpeb. Minus endas.

Täielik müstika

Ma olen väga õnnelik, et üleeile filmivaatamisest tekkinud õrnad meeleolud suutsin ületada ja eilegi sammud Raekoja platsi seadsin. Filmid Meduusid ja Across the Universe olid kantud sootuks teistest meeleoludest kui varasemad festivali raames nähtud.
Kuigi mõlemas oli ka traagikat omajagu, jäi nendest mõlemast minu jaoks kõlama üks - kui on armastus, ja kuskil ta kindlasti on, saab lõpuks kõik korda.
Teise filmi muusika (The Beatelsi looming) on muidugi omaette väärtus ja sellepärast ma tõttöelda kaheks filmiks üldse välja jäingi. Ja ei kahetsenud hetkegi. Vabaõhukinol on ju palju lisaväärtusi, näiteks see, et filme vaadates nägin paari langevat tähte. Ja kui linastuse lõppedes voogab üle linnasüdame aplaus, tekib tunne, et oled osa saamas millesti täiesti müstilisest.

Tartus näeb filme. Filme täis lugusid ja armastust.

Minu armsas Tartus käib praegu armastusfilmide festival Tartuff.

Nii sain eile osa Taarka esilinastusest (õigupoolest siis teistkordsest esilinastusest, esimene oli eelmisel nädalal Meremäel).
See mida ma nägin, oli võimas. Niipalju kirge ja tundeid ja valu pole ma ammu tundnud, kui eile. See film oli väga võimas ja kaasahaarav. Ma ei vaadanud filmi jooksul kordagi kellagi! Ja kuigi mitmedki tuttavad hindasid Siiri Sisaski selles filmis kuidagi võõraks, oli ta minu jaoks täpselt sobiv osatäitja. Kuigi südamelähedasem oli mulle see veidi noorem Taarka, ilmselt on tegu minu isiklikus vanuses. Aga tema ju veel nii kirglikult ei laulnud ka, laulva Taarkana oli Sisask ainuõige. Üks tuttav kurtis veel, et liiga vähe laulu oli. Minu meelest aga mitte, sest ega siis laulud ilma muu eluta sünni. Selles filmis oli olemas laul, muu elu ja veel tänagi õhtul südamepõhja kriipiv lugu, mis on päeval sundinud lauluema kohta lisateadmisi otsima ja viib mind ilmselt varsti ka Obinitsa kalmistule.

Aga täna läksin vaatama filmi Kirsiõied. See, mida ma seal nägin ja selle filmi ajal läbi elasin, on veel liiga värske. Igatahes andis see film loodetavasti väga paljudele edasi mõtte, et inimest tuleb armastada tema eluajal. Ainult argipäevale elades ei saa me tundma ei oma kaaslast või surume teda liialt alla. Ohverdame end, olles teinekord südamepõhjas õnnetud. Ja tehes hiljem nii õnnetuks ka oma lähedased. Surnute heaks ei saa enam keegi midagi teha.
Ja ütlemata kahju on sellest, kui meie sees peab hingitsema teine inimene, kellest osa saavad vaid üksikud.
Ühesõnaga - see oli tõeline ülemlaul armastusele, millest mina viimasel ajal koledasti puudust tunnen. Igatahes nutsin ma keset filmi ja Raekoja platsilt ülesmäge koju tulles ja Lotmani kuju juures seistes. Ja praegugi on hing vägagi hell.

Ja selles valguses ma ei tea, kas ma homme enam julgen filmi vaatama minna. Lihtsam on end ju oma tunnete ja mõtetega argipäeva peita.

Võrumaast veel

Muude vahvate paikade kõrval külastasin eile ka kahte kirikut.

See tähendab, et külastada sai vaid ühte - Rõuge Maarja kirikut.
Ma ei ole teps mitte pärit kristlikust perest ja veelgi enam, ajastule kohaselt hoiti lapsi kirikust kaugel. Mina ei tohtinud isegi pühapäevakooli minna.
Aga juba mõnedki aastad tunnen ma seletamatut poolehoidu mõnede maakirikute vastu. Minu kodukandis on mu lemmikuteks olnud juba aastaid Anna ja Järva-Madise kirikud.
Aga Võrumaal katsun ma võimalusel ikka Rõuge kirikust läbi astuda.
Sealne seletamatu hõng ja vaikselt olemine hakkab pihta juba ukselävel külitava kaltsuvaibaga. Ja jätkub sees kõikjal. Ja ma ei oska tegelikult öelda, mis on see tunne, mis mind seal valdab. Aga ma tean, et ma tunnen end seal hästi.
Tänavu ronisin esimest korda ka kirikutorni.

Teine minu lemmikkirik Võrumaal on Plaani kirik.
Olen selle ümber juba mitu suve kiibitsenud, kuid sisse sinna pole pääsenud. Sees seal õigupoolest ilmselt polegi midagi, sest nõuka ajal oli selles kirikus ladu.
Aga järgmisel aastal teen ma eeltööd ja üritan sinnagi pääseda. Enne kui hilja - minu üks lemmikuid, Vormsil asunud õigeusu kiriku keset ühistuhoovi jõudis näiteks ümber kukkuda. Enne kui ma mõne oma plaani teoks oleks teha jõudnud.

Aga lisaks hetkedele jäävad mulle tänavu Võrumaad meenutama kimp piparmünti ja musi mesi. Mis siis, et viimane on tegelikult Harjumaa mesilaste töö tulemusena valminud. Ja kui hästi läheb, satun sinna lähiajal veel.

Maad ja taevast suudeldes

Lätlase Karlis Ile kätetöö kannab pealkirja "Munamägi - maa suudleb taevast".
See ütleb minu lemmikmaakonna kohta kõik ja väga tabavalt.

Külastasin oma sealseid lemmikpaiku veelgi. Mõnedest avalikest kohtadest vast homme veel. Praegu naudin lummust.

Naine koos lastega. Eksinud ja jälle leitud.

Laupäeval võtsin koos lastega ette igaastaseks traditsiooniks kujunenud retke Norra allikatele. Tänavu selle vahega, et plaanisime sealt otse üle Jõeküla silla Tartu poole sõitma hakata.
Endla looduskaitseala oli lummav nagu ikka. Kohalikud orhideed ja kesksuviste taimede värviküllus, allikate kohal hiiliv udu ja meeletu vaikus.

Jõeküla silla peal kohtasime poissmeeste õhtu tähistajaid, kes ootasid järgi enda bussi, mis kuskil eemal oli kraavi sõitnud. Teeolud olid lakkamatust vihmast lihtsalt nii hullud.

Ja vähe sellest - ma olen ikka kohutavalt äge, et ilma kaardita mööda Eestit ringi rändan. Või noh, kui sa oled keset paksu metsa, ega see kaart ka tegelikult ei aita.
Ühesõnaga õnnestus meil totaalselt ära eksida. Sõitsime mööda jubedaid teid, hinges värin, kas auto ikka veab järjekordsest mülkast läbi, kilomeetreid ja kilomeetreid. Ainsad väljalükkajad oleksid ju mu armsad lapsed olnud.

Kuni lõpuks nägime lehmi - me pole eal lehmade üle nii palju rõõmustanud kui laupäeval. See ju tähendas pärast üksikuid lagunenud maju ja imelisi kohti tsivilisatsiooni saabumist!

Ja kui me minu arvestuste järgi pidanuksime metsast väljuma kuskil Piibe maanteel, siis tegelikkuses jõudsime välja Jõgeva-Põltsamaa maanteele. Täielik müstika!

Ma armastan Zavoodi

Eriti šeff on võtta mehelt tema tühi mobiil enda kätte hoiule (sest mina ei kaota ju kunagi midagi) ja siis see Zavoodi ära kaotada.
Õnneks saab sealt aga kõik kätte. Ma olen selles endiselt veendunud.
Olen seal ennegi sugulaste maist vara otsimas käinud.
Telefoni sain ka tagasi.

Lühima suveöö lummuses

Ma olen üks tõeliselt pikajuhtmeline kaelkirjak. Ilmselt on kõik inimesed oma jaanipäevamuljed juba kirja pannud, ainult mina unelen siin. Aga tegemisi oli ka pärast seda toredat ööd ja päeva kuhjaga ja nii see läkski.
Nüüd aga parandan oma vea. Sest mul oli elu üks parimaid jaanipäevi. Eelmine niisama tore oli siis, kui oma toonaste kolleegidega otsustasin Peipsi äärde sõita. Männi otsa ronimine, põlevad küünlad järvel ja lõputu jalutuskäik mööda pehmet liivaranda on need, mis mulle tollest ajast meenuvad. Vahepeal, enne ja pärast seda, olen ma kogu aeg veetnud jaani maal.



Aga seekord võtsin suuna heade rattamatkaliste viimase õhtu plaanide järgi hoopis Tõrvale ja Läti piirile. See telk muide oli minu ja mu laste Lätimaine kinnisvara jaaniööl. Kus ma pärast mõnusat lõkkeõhtut magasin vist selle aasta parima une.
Kui hästi vaadata, näeb kaugustest ka piiriposti.
Kogu see õhtu tuletas meelde, kui tore on telgiga looduses rännata, kui hästi maitsevad lõkkel keedetud kartulid või ja tilliga ning et kahvligagi saab borši süüa. Rääkimata naljadest stiilis käiks ka korra Lätis ära või et kes kõige rohkem kodaraid murrab, saab pikimad linad. Need teevad asjaosalistele ilmselt nalja veel pikka aega. Kahju vaid, et kõike seda kuidagi talletatud ei saanud.
Järgmisel päeval kolasin lastega veel jasmiinilõhnalises Tõrvas ringi, kus Tantsumäel õnnestus süüa nii maasikaid kui mustikaid.
Ja tõestatud sai ka see, et jaanipäeva imed on olemas - kogu päeva maale langenud paks paduvihm lakkas meie Tõrvasse jõudmise hetkeks ning taaskülastas meid alles järgmisel päeval.



Nüüd ma tean täpselt, mida ma sellel suvel korduvalt teen. Telgin, telgin ja veelkord telgin. Hoolimata porisevast pereliikmest. See, et ma ise koos lastega ja sõpradega seda naudin, on kõige olulisem. Suvi ju!

Miks mulle meeldib pealinnas?

Möödunud nädalal sain kolm päeva veeta pealinnas. Teha tööd sealses kontoris ning uudistada kontorist väljapoole jäävat ka.

Ja naljakas on see, et on asju, millepärast mulle, maalapsele, suures pealinnas meeldib. Niisiis:

* sõbrad ja armsad inimesed. Neid on Tallinnasse viimasel ajal kolinud mitmeid, samuti olen saanud sealt endale uusi tuttavaid. Ja nii ma iga kord ikka püüan nendega ka kokku saada. Seekord käisime Kärdiga Woodstockis lõunal (kus nägin omakorda tuttavaid) ja Kertsiga merepäevadel hängimas. See oli tõeliselt lahe, mis siis, et ma pidin kolm korda auto alla jääma, oleksin vihmavarjuga inimesi torganud ja Kerts minuga ühtegi tantsutiiru ei teinud.
* kultuur. Seda on mujal ka, aga pealinnas on kultuuri, mida tahaks kogeda. Seekord sain mõnusa elamuse Hädaoru etenduselt ning Frank Sinatra galalt. Lisaks on seal ju näituseid, mis pealinnast väljapoole ei jõua ja üldse.
* raamatupoed. Tartusse tulevat ka varsti Rahva raamat, kuid Tallinna suured raamatupoed - Apollo Viru tänaval ning Rahva raamat Viru keskuses on mu lemmikud. Käin neis alati, kui vähegi mahti on. Jalutan, sirvin, vaatan ja enamasti ka ostan midagi. Tartu kaubamaja Apollos meeldib mulle ka käia, kuid see on selline pisike, armas ja kompaktne.
* meri. Sedagi on ka mujal Eestis, kuid viimasel ajal olen ma hakanud ka pealinna merd armastama. Lisaks Pirita merele on sealsel merel ka mitmeid teisi erinevaid ja armsaid nägusid. Mida mul annab veel avastada. Kuid need kõik annavad kordumatu vabaduse mõõtme.

Aga mis seal salata. Pealinn väsitas mu väga ära ka. Kohe nii, et olen kaks päeva järjest korralikult maganud. Ja maganud suve alguse maha. Aga mis sellest, suvi on ju tegelikult veel ees. Tasubki alguses jõudu koguda, et see lõpuni vastu pidada :)

Nüüd algab aga aasta lühimate ööde nautimine. Koos mõrkja karikakra- ja uimastava jasmiinilõhnaga, metsas laulvate lindude ja kastemärjase rohuga.

Ahjaa - Tallinn suutis seekord ka mu tuju parandada. Nimelt oli mul ühel päeval väga paha tuju. Pisarateni paha. Siis aga sattusin paplialleele, kus puud puistasid mind paplivatiga üle. Seda pehmust ja soojust oli mõnus püüda. Ja tujulegi mõjus see vaid positiivselt.

Tallinn hakkab must aru saama :)

Veel pungist

No ei saa üle ega ümber sellest...

L@ssie kirjutas nimelt nii ilusti, et: "Ja kes eelmise esmaspäeva hommikul tööle ilmus, pea kiilaks aetud ja silmis äraolev helk, siis teadke, et ta käis salaja nädalavahetusel Rakveres Pille - Riini laulmas."

Sest isegi nende silmist, kes Rakveres täitsa avalikult käisid, võib praegu veel helgivirvendusi leida...

Melumeenutus

Täna näitas ETV siis pooleteisttunnist kokkuvõtet punklaulupeost.

Ma pean ütlema, et see tekitas ikka tundeid. Ilmselt ei mõista seda need, kes peol ise ei käinud. Ka täna kuulsin ütlust, et tegu oli suure stiilipeoga.
Eks niipalju kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi.
Aga see oli võimas ja tore pidu. Igas mõttes.
Ja väga lahe oli ennast telekast näha (mina olin see, kes osutas Saaremaalt peole tulnud sopran Ülle sukkadele). Ja oma koorikaaslasi. Kelledest oli ikka päris häid suur-plaan võtteid. Ja üldse näha mulle armsaid inimesi.

Nüüd õitsvad valged ristikheinad

Käisin täna lastega nende rannahooaega avamas. Pangodi järves. Päris mõnus oli jälle. Vesi ei olnud padusoe, just selline mõnus. Muidugi soojem, kui pühapäeval Peipsis. Või kolm nädalat tagasi samas.
Aga enne seda käisime metsas. Oma lemmikmatkarajal Elva jõe ääres. Mets lõhnab imeliselt - piibelehed lõpetavad õitsemist, ristikheinad on oma õite tipul ja üldse. See oli tore.
Ja pärast kolme klaasi veini peaaegu naabrinaise juures saan ma aru, kus on mu pea, hing ja süda tegelikult. Oeh.

Maapealne paradiis on...

... rokenroll. Eksole.
Täna on esimene päev, kui ma pärast suurejoonelist punklaulupidu enamvähem mööda maapinda käin. Kolm päeva kulus pilvedelt alla jõudmiseks...

Aga ikkagi meenuvad väikesed killud: kuidas president Anarchy ajal püsti tõusis, kuidas tal olid jalas valged papud, kuidas kuu kadus ära ja päike hakkas juba tõusma, kuidas mõned käed lähevad öösel ikka väga külmaks ja muud sellised armsad.

Aga argipäev ajas mind täna pahaseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed üksteisesse lugupidamatult suhtuvad ja üksteise tegemisi maha teevad. Ja elavad end teiste peal välja. Ja mõtlevad endast ei tea mida ja räägivad oma sõpradest kummaliselt. Teistele oma sõpradele. Ma olin õhtuks väga väsinud. Ja kõige lõpuks solvusin ka, südamest. Seda pole juba ammu juhtunud.

Ilmselt pean elu kuidagi kergemalt suutma võtta. Aga täna ei suuda.

Tahan tagasi maapealset paradiisi!

Lähen magama ja ärgates hakkan seda taaslooma.

Seda enam, et järgmiseks nädalaks on mul kotis pilet Hädaoru etendusele. Ja täna helistas üks armas inimene ja kutsus veini jooma (mida ma ei saanud teha, sest Muumimammana oli mul parasjagu pooleli pirukategu). Ja Pokumaale saab lähipäevil minna. Ja Viljandi Folk hakkab ka terendama.