Ahaaa! - nii hüüatas kõige rohkem tegelikult keegi Karupoeg Puhhi muinasjutus.
Aga mina hüüatasin ka, olles lugenud vihjeid ja teinud natuke uurimistööd blogides, kelle omanike elule ma kaasa elan. Ja saingi teada - sain paki Väikekassilt. See teadmine ei muuda õigupoolest palju, kuid nüüd sai pakk justkui hinge ja väge juurde - aitäh veelkord!
Kohe sean sammud aga maa poole. Ja poolepeal ilmselt postitan oma paki kaugete merede taha. Maale, kus ma olen oma elus vaid korra käinud. Ja siis ei jäetud ka palju aega hingetõmbamiseks ja maa ilu imetlemiseks.
Maal ootavad mind mu lapsed, kes on terve vaheaja ära olnud ja kelle igatsus kodu ja vanemate järele tundub olema suur. Ilmselt peabki vahepeal ära olema, et igapäevasest veelgi rohkem rõõõmu tunda.
Ja minu tüdruklapsel tuli eile pähe mõte, et nüüd on raha kogunemas niipalju, et võiks endale lõpuks ometi tšintšilja osta. Ja siis ta ei saanud selle mõtte peale öö otsa magada, mõtles hoopis tšintšiljadele nimesid välja---oeh.
Eks vaatame, kuhu vahepeale see kompromiss seekord püsima jääb. Meie segasummasuvilasse on ühest armsast hallist kassist minu arvates nimelt küll.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Sa kasuta kõrvalehiilimiseks üht suhteliselt elutruud argumenti - tšintsilja on nimelt väga seltskondlik loom, seetõttu neid võetakse tavaliselt mitu tükki. Selleks vajaminev rahasumma on aga murettekitavalt suur. Üht võttes on aga alati see risk, et jääb teine kurvameelseks ja lõpetab nagu minu kilpkonn. Ja sellist asjade kulgu ei soovi ju keegi!
Pole tänu väärt:) Rõõm lugeda, et pakk meeldis!
Postita kommentaar