Õpetaja Mai

Täna sain teate, et minu gümnaasiumiaegset eesti keele ja kirjanduse õpetajat Mai Hiiemäed ei ole enam.
Nagu kirjutas meile paljudele üks klassikaaslane: "Temast jääb mälestus - milline rangus tööde hindamisel, järelendmatus, samas krutskeid täis tögamised ja etteaimatava sisuga tunnikontrollid :)"
Ilmselt mäletavad meie lennust paljud sipupükstest välja kasvamise soovitust. Ja veel paljusid muidu vahvaid kilde. Ja seda, kuidas üksteise tunnikontrolle parandasime. Ja neid analüüsisime.
Tänu õpetaja Maile said ilmselt paljud oma ülikooli sisseastumiskirjandid tehtud vigadeta. Ja nagu kirjutas taas klassiõde Kersti: "Tema jonn ja järjekindlus valmistasid meid ette palju laiemaks kui ainult emakeele tundmiseks."
Mina mäletan seda, kuidas ta kiitis mu lennukat sulge ja avaldas siirast imestust selle üle, kui ühes klassikirjandis kirjutasin aednikuks hakkamise soovist... Mäletan, kuidas ta treenis mind Betti Alveri luulekonkursile minekuks ja kuidas ta mind jälgis, kui ma seal esinesin. "Tähetundi" ja Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" suudan senini peast esitada.
Tänu temale võiksin ilmselt praegu isegi anda kirjandiõpetuse tunde, sest kirjandi kirjutamise reeglid said raudselgeks. Nendesamade sissejuhatuste, teemaarenduste ja lõppude skeemidega vihikud on mul alles ja olen neid laenanud noorematele õppuritelegi. Samuti on alles kirjanduse vihikud, sest selliseid ülevaateid, nagu meie kohustuslikust kirjandusest Mai käe all ja juhendamisel koostasime, ei ole ilmselt teinud keegi teine. Näiteks Fausti ei ole me kunagi ise lugenud, kuid tänu õpetaja põhjalikult ülevaatele, probleemikäsitlusele ja analüüsile oskan sellest raamatust veel praegugi rääkida.
Ja ühe oma vähestest kahtedest sain just Mai käest, sest ei olnud Robinson Crusoet õigeks ajaks läbi lugenud. Ja kui ma saaks talle veel tunnistada, et Tõe ja õiguse I osa on ka läbi lugemata...
Mäletan tema siirast uhkust oma poja üle, kellest ta meile ikka aegajalt rääkis.
Ka pärast kooli lõppu mitmeid aastaid hiljem trehvasime Paide tänavail, niipalju kui ma seal käisin, ning kunagi ei läinud me üksteisest mööda mõni sõna juttu ajamata.
Õpetaja Mai andis minu elule päikest juurde.
Loodetavasti särab ta oma sooja südamega veel seal kaugel ülevalgi!