Laupäev

Minu elus on kolme sorti laupäevi.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.

Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.

See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.

Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.

Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.