Kuigi viimastel päevadel olen ma pahandanud inimeste üle, olen ma samas ka kindlalt veendunud, et maailmas on olemas armsaid ja häid inimesi. Ma lihtsalt olen neid näinud ja oma käega puudutada saanud.
Mõned neist on olemas juba ammu, kuid mõned tulevad ühel hetkel su ellu. Lihtsalt.
Sa tead küll, et seesugune inimene on olemas, mäletad teda linnapildist ja üldse. Aga siis, ühel õhtul, satud rääkima. Ja teisel õhtul ka. Ja vahest kolmandalgi.
Ja sa tunned, et sa oled õnnelik, sest sinu ellu on tulnud veel üks kuldaväärt inimene.
Kuvatud on postitused sildiga inimesed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga inimesed. Kuva kõik postitused
neljapäev, september 25, 2008
kolmapäev, september 24, 2008
Lihtsalt kuri
Ma pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kõiki inimesi ei saa armastada. Või kui nüüd lähtuda sellise positiivse pedagoogika seisukohalt (hiljuti telekas olnud ja mul aastaid videokassetil olemasolev film "Heleni kasvatamine" tuletas seda meelde), siis inimesi on võimalik armastada, nende käitumist aga mitte.
Ehk - mind ajavad äärmiselt kurjaks egoistlikud, kitsa silmaringiga ja empaatiavõimetud inimesed. Ja eriti see, kui nad kõike seda oma äärmiselt rumala jutuga kohe mõnuga silma lasevad paista, sest nemad on maailma naba ja kõik teised mitte, eriti need, kes hindavad teistsuguseid asju ja teistsugust suhtlemisviisi ja.... Ja üldse.
Ma käisin küll tiiru õues, kuid olen päris viimase piiri peale viidud ja kuri. Tegelikult vist pigem õnnetu.
Oeh.
Ehk - mind ajavad äärmiselt kurjaks egoistlikud, kitsa silmaringiga ja empaatiavõimetud inimesed. Ja eriti see, kui nad kõike seda oma äärmiselt rumala jutuga kohe mõnuga silma lasevad paista, sest nemad on maailma naba ja kõik teised mitte, eriti need, kes hindavad teistsuguseid asju ja teistsugust suhtlemisviisi ja.... Ja üldse.
Ma käisin küll tiiru õues, kuid olen päris viimase piiri peale viidud ja kuri. Tegelikult vist pigem õnnetu.
Oeh.
reede, september 19, 2008
Komplimentidest
Komplimendid, mis tulevad südamest, on teinekord päris naljakad. Sest ritta satub suvaline ühik sel hetkel sobivaid sõnu. Ja suurest ärevusest midagi ilusat öelda ei tule suurem osa neist meelde.
Kaks armast viimase aja näidet:
* see on nii armas, kuidas sa ütled, et see on armas.
* kui sa tõesti tahaksid, et ma tahaksin, siis ma tahaksin küll.
Kaks armast viimase aja näidet:
* see on nii armas, kuidas sa ütled, et see on armas.
* kui sa tõesti tahaksid, et ma tahaksin, siis ma tahaksin küll.
neljapäev, september 11, 2008
Mõttetute puude TOP 3
Et seisaks silme ees. Ja tuleks mõne kuu pärast ümbervaatamisele.
1. Kastanipuu
2. Pärnapuu
3. Ploomipuu
Pühendusega I.-le seega.
Ja ikkagi - sõbrad, ma mahun teile taskusse!
1. Kastanipuu
2. Pärnapuu
3. Ploomipuu
Pühendusega I.-le seega.
Ja ikkagi - sõbrad, ma mahun teile taskusse!
teisipäev, august 19, 2008
esmaspäev, juuni 16, 2008
Veel pungist
No ei saa üle ega ümber sellest...
L@ssie kirjutas nimelt nii ilusti, et: "Ja kes eelmise esmaspäeva hommikul tööle ilmus, pea kiilaks aetud ja silmis äraolev helk, siis teadke, et ta käis salaja nädalavahetusel Rakveres Pille - Riini laulmas."
Sest isegi nende silmist, kes Rakveres täitsa avalikult käisid, võib praegu veel helgivirvendusi leida...
L@ssie kirjutas nimelt nii ilusti, et: "Ja kes eelmise esmaspäeva hommikul tööle ilmus, pea kiilaks aetud ja silmis äraolev helk, siis teadke, et ta käis salaja nädalavahetusel Rakveres Pille - Riini laulmas."
Sest isegi nende silmist, kes Rakveres täitsa avalikult käisid, võib praegu veel helgivirvendusi leida...
neljapäev, juuni 12, 2008
Maapealne paradiis on...
... rokenroll. Eksole.
Täna on esimene päev, kui ma pärast suurejoonelist punklaulupidu enamvähem mööda maapinda käin. Kolm päeva kulus pilvedelt alla jõudmiseks...
Aga ikkagi meenuvad väikesed killud: kuidas president Anarchy ajal püsti tõusis, kuidas tal olid jalas valged papud, kuidas kuu kadus ära ja päike hakkas juba tõusma, kuidas mõned käed lähevad öösel ikka väga külmaks ja muud sellised armsad.
Aga argipäev ajas mind täna pahaseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed üksteisesse lugupidamatult suhtuvad ja üksteise tegemisi maha teevad. Ja elavad end teiste peal välja. Ja mõtlevad endast ei tea mida ja räägivad oma sõpradest kummaliselt. Teistele oma sõpradele. Ma olin õhtuks väga väsinud. Ja kõige lõpuks solvusin ka, südamest. Seda pole juba ammu juhtunud.
Ilmselt pean elu kuidagi kergemalt suutma võtta. Aga täna ei suuda.
Tahan tagasi maapealset paradiisi!
Lähen magama ja ärgates hakkan seda taaslooma.
Seda enam, et järgmiseks nädalaks on mul kotis pilet Hädaoru etendusele. Ja täna helistas üks armas inimene ja kutsus veini jooma (mida ma ei saanud teha, sest Muumimammana oli mul parasjagu pooleli pirukategu). Ja Pokumaale saab lähipäevil minna. Ja Viljandi Folk hakkab ka terendama.
Täna on esimene päev, kui ma pärast suurejoonelist punklaulupidu enamvähem mööda maapinda käin. Kolm päeva kulus pilvedelt alla jõudmiseks...
Aga ikkagi meenuvad väikesed killud: kuidas president Anarchy ajal püsti tõusis, kuidas tal olid jalas valged papud, kuidas kuu kadus ära ja päike hakkas juba tõusma, kuidas mõned käed lähevad öösel ikka väga külmaks ja muud sellised armsad.
Aga argipäev ajas mind täna pahaseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed üksteisesse lugupidamatult suhtuvad ja üksteise tegemisi maha teevad. Ja elavad end teiste peal välja. Ja mõtlevad endast ei tea mida ja räägivad oma sõpradest kummaliselt. Teistele oma sõpradele. Ma olin õhtuks väga väsinud. Ja kõige lõpuks solvusin ka, südamest. Seda pole juba ammu juhtunud.
Ilmselt pean elu kuidagi kergemalt suutma võtta. Aga täna ei suuda.
Tahan tagasi maapealset paradiisi!
Lähen magama ja ärgates hakkan seda taaslooma.
Seda enam, et järgmiseks nädalaks on mul kotis pilet Hädaoru etendusele. Ja täna helistas üks armas inimene ja kutsus veini jooma (mida ma ei saanud teha, sest Muumimammana oli mul parasjagu pooleli pirukategu). Ja Pokumaale saab lähipäevil minna. Ja Viljandi Folk hakkab ka terendama.
teisipäev, juuni 03, 2008
Kadunud meestest
Olen terve nädalavahetuse mõelnud kirjutada siia midagi ka Juhan Viidingust. Sest möödunud nädalavahetusel räägiti temast palju. Aga aeg on voolanud omasoodu ja sobivat mõttehetke pole tekkinud.
Aga Juhan Viidingul on minu elus olnud kahtlemata tähtis roll. Nii ausat ja tundelist luulet, mis minuga on rääkinud, ei ole palju olemas.
Temaga seoses meenub üks äge õhtu, kui sügispäevade raames esines Tartus LA Doors. Enne seda kogunesime tollase kambaga meie Koidu tänava korterisse ja oli see nüüd G või P - kellelgi igatahes oli Viidingu luulekogu kaasas. Ja seda me siis deklameerisime veinijoomise kõrvale. Ja see oli ilus.
Neid luuletusi jagus veel ka külma sügisõhtusse, kui Ujula tänava spordihalli jalutasime.
Aga lisaks Juhan Viidingule on minu elus olnud tähtis roll veel mõnel kadunud suurmehel. Oma vanaisadest ma ei räägi. Nende mõlema matustel osalesin üsna noorena.
Näiteks Artur Alliksaarel, kelle avastasin enda jaoks ülikooliajal.
Ja siis Urmas Alender. Kes teadupoolest jäi Estoniale. Olin siis alustanud just oma töömehekarjääri ja mäletan, kuidas ühel varahommikul enne minu bussi peale minekut ema teatas, et mingi laev uppus ära. Tõeline traagika selgus alles tööle jõudes, kui raadiost iga nime püüdsime.
Urmas Alender jäi kahjuks ka selle mustema nimekirja sekka. Mälestasime teda ikka mõnedki aastad Koerus toimunud Holaööl. Ja laul "Teisel pool vett" toob mul senini pisara silma.
Ning Ott Arder. Tema luuletused on mind ka juba lapsest saati toetanud. Ja teevad seda praegugi.
Lisaks neile Paul Saar. Keda ma tundsin lähedalt ja kes oma päikeselisusega tegi nii mõnedki hetked valgemaks. Ja kes õpetas mulle, et teha tuleb seda va oma asja. Südamega.
Heade inimeste päevad vist ongi kahjuks loetud.
See peaks meile meelde tuletama, et iga hetk peab olema täisväärtuslik. Sest me ei tea kunagi, palju neid meile veel antud on.
Hoidkem neid.
Aga Juhan Viidingul on minu elus olnud kahtlemata tähtis roll. Nii ausat ja tundelist luulet, mis minuga on rääkinud, ei ole palju olemas.
Temaga seoses meenub üks äge õhtu, kui sügispäevade raames esines Tartus LA Doors. Enne seda kogunesime tollase kambaga meie Koidu tänava korterisse ja oli see nüüd G või P - kellelgi igatahes oli Viidingu luulekogu kaasas. Ja seda me siis deklameerisime veinijoomise kõrvale. Ja see oli ilus.
Neid luuletusi jagus veel ka külma sügisõhtusse, kui Ujula tänava spordihalli jalutasime.
Aga lisaks Juhan Viidingule on minu elus olnud tähtis roll veel mõnel kadunud suurmehel. Oma vanaisadest ma ei räägi. Nende mõlema matustel osalesin üsna noorena.
Näiteks Artur Alliksaarel, kelle avastasin enda jaoks ülikooliajal.
Ja siis Urmas Alender. Kes teadupoolest jäi Estoniale. Olin siis alustanud just oma töömehekarjääri ja mäletan, kuidas ühel varahommikul enne minu bussi peale minekut ema teatas, et mingi laev uppus ära. Tõeline traagika selgus alles tööle jõudes, kui raadiost iga nime püüdsime.
Urmas Alender jäi kahjuks ka selle mustema nimekirja sekka. Mälestasime teda ikka mõnedki aastad Koerus toimunud Holaööl. Ja laul "Teisel pool vett" toob mul senini pisara silma.
Ning Ott Arder. Tema luuletused on mind ka juba lapsest saati toetanud. Ja teevad seda praegugi.
Lisaks neile Paul Saar. Keda ma tundsin lähedalt ja kes oma päikeselisusega tegi nii mõnedki hetked valgemaks. Ja kes õpetas mulle, et teha tuleb seda va oma asja. Südamega.
Heade inimeste päevad vist ongi kahjuks loetud.
See peaks meile meelde tuletama, et iga hetk peab olema täisväärtuslik. Sest me ei tea kunagi, palju neid meile veel antud on.
Hoidkem neid.
neljapäev, mai 29, 2008
Tore õhtu
Eile oli üks tore õhtu. Vanade ja mitte nii väga vanade töökaaslastega.
Kuigi ma nagu ikka oma kohustuste küüsis põdesin, kas minna, olen rahul, et läksin.
Oli saun, oli lõke, oli mõnus seltskond, soe suveõhtu ja üks tantski kõigile teada kodulaulu järgi. Palju inside joke´i (kõige parem neist - asjast teadjad saavad aru: Ja mis kõige tähtsam - deadline pole mitte kell viis, vaid kahekümneesimesel :))
Ning siis tõusis päikegi. Õigupoolest hakkas tõusma, tõusu ei jõudnud ära oodata.
Tegelikult läheks selle seltskonnaga luurele ka. Rääkimata mõne järgmise aiapeo pidamisest :)
Aga Kertsi ja Ketsi kohalolek oleks siis juba ilmtingimata vajalik. Isegi kulme ei peaks selleks ära kammima :)
Kuigi ma nagu ikka oma kohustuste küüsis põdesin, kas minna, olen rahul, et läksin.
Oli saun, oli lõke, oli mõnus seltskond, soe suveõhtu ja üks tantski kõigile teada kodulaulu järgi. Palju inside joke´i (kõige parem neist - asjast teadjad saavad aru: Ja mis kõige tähtsam - deadline pole mitte kell viis, vaid kahekümneesimesel :))
Ning siis tõusis päikegi. Õigupoolest hakkas tõusma, tõusu ei jõudnud ära oodata.
Tegelikult läheks selle seltskonnaga luurele ka. Rääkimata mõne järgmise aiapeo pidamisest :)
Aga Kertsi ja Ketsi kohalolek oleks siis juba ilmtingimata vajalik. Isegi kulme ei peaks selleks ära kammima :)
reede, mai 16, 2008
Inimestele
Oma 400. sissekande pühendan Inimestele.
Kes mind tunnevad, teavad ilmselt, et mulle üldiselt inimesed meeldivad. Ma vaimustun nendest kergesti ja uute inimestega kohtudes tahan alati igasuguseid kentsakaid asju teada. Sest mulle tõesti lähevad inimeste tegemised korda.
Ja nende mõtted.
Ja nende elud.
Seetõttu olen õnnelik, et minu tööd ja tegemised on täis inimesi. Ja nende lugusid.
Valdavalt on inimesed armsad ka.
Näiteks eile kohtusin ma oma kunagise naabritädiga. Ma nägin teda viimati aastal 1985, ma pakun, kui ema eestvõtmisel elukohta vahetasime. Võibolla aga ka mõni aasta varem, sest meie vahepealne elukoht asus linna lähedal maal.
Õigupoolest oli mul naabritädi nimi meeles koguaeg ning et ta on muusikaringkondades tegija, oli see aeg-ajalt kõrvu jäänud. Eriti jäi aga tänavusel laste kooli aastapäevakontserdil, kus ta oli mitme suurepärase laulja juhendaja.
Eile toimunud kirikukontserdil istus ta aga minu kõrvale. Kui ma nägin ta silmi, tundsin ta otsemaid ära. Ja võtsin endas kokku julguse hakata temaga rääkima (tööl suhtlejad inimesed ei pruugi seda alati olla eraelus, eks). Ja pärast tere ütlemist ei saanudki ma väga palju rääkida, sest ta ütles kohe: "Sina oled ju minu naabritüdruk Silja!"
Ja et kogu tema pere mäletab mind ja üldse. See oli üks helge ja armas kohtumine.
Nagu naabritädi isegi, minu mälestustesse on ta jäänud sellise heasüdamliku Muumimammana, kes küpsetab lastele pannkooke ja laulab nendega. Ja lubab neil isegi klaverit klimberdada.
Mul on hea meel, et ma oma lapsepõlvemälestused sain taaselustada.
Ja seda ainult tänu inimestele.
Kes mind tunnevad, teavad ilmselt, et mulle üldiselt inimesed meeldivad. Ma vaimustun nendest kergesti ja uute inimestega kohtudes tahan alati igasuguseid kentsakaid asju teada. Sest mulle tõesti lähevad inimeste tegemised korda.
Ja nende mõtted.
Ja nende elud.
Seetõttu olen õnnelik, et minu tööd ja tegemised on täis inimesi. Ja nende lugusid.
Valdavalt on inimesed armsad ka.
Näiteks eile kohtusin ma oma kunagise naabritädiga. Ma nägin teda viimati aastal 1985, ma pakun, kui ema eestvõtmisel elukohta vahetasime. Võibolla aga ka mõni aasta varem, sest meie vahepealne elukoht asus linna lähedal maal.
Õigupoolest oli mul naabritädi nimi meeles koguaeg ning et ta on muusikaringkondades tegija, oli see aeg-ajalt kõrvu jäänud. Eriti jäi aga tänavusel laste kooli aastapäevakontserdil, kus ta oli mitme suurepärase laulja juhendaja.
Eile toimunud kirikukontserdil istus ta aga minu kõrvale. Kui ma nägin ta silmi, tundsin ta otsemaid ära. Ja võtsin endas kokku julguse hakata temaga rääkima (tööl suhtlejad inimesed ei pruugi seda alati olla eraelus, eks). Ja pärast tere ütlemist ei saanudki ma väga palju rääkida, sest ta ütles kohe: "Sina oled ju minu naabritüdruk Silja!"
Ja et kogu tema pere mäletab mind ja üldse. See oli üks helge ja armas kohtumine.
Nagu naabritädi isegi, minu mälestustesse on ta jäänud sellise heasüdamliku Muumimammana, kes küpsetab lastele pannkooke ja laulab nendega. Ja lubab neil isegi klaverit klimberdada.
Mul on hea meel, et ma oma lapsepõlvemälestused sain taaselustada.
Ja seda ainult tänu inimestele.
Tellimine:
Postitused (Atom)