Marizale ja Tarmole

Käed liibuvad kätele ja silmad viivlevad silmil,
nii algab me südamete lugu.
On kuuvalune märtsiöö, henna magus lõhn hõljub
õhus, mu vile on unarule jäetult maas ja su
lillepärg on lõpetamata.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.

Su safranivärvi loor teeb joobnuks mu silmad.
Jasmiinivanik, mille põimisid mulle, paneb võbisema
mu südame otsekui kiitus.
See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja
taasvarjamise mäng: mõned naeratused ja
natuke argust ja pisut magusat, kasutut rähklust.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.

Ei mingit saladust teispool praegust, ei võimatu
püüdlemist, ei varju hurmuse taga, ei kohmamist
pimeduse põhjas.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.

Me ei hulju kõigist sõnadest alati hääletusse, me ei tõsta
käsi tühjuse poole asjade järele, mis teiselpool loodetavat.
Piisab sellest, mida me anname ja saame.
Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja
temast valu viina.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.

(Tagore)

Vaikelu

Lõikasin täna kartulil südame seest välja.

Maja taga läks aga õitsele kibuvitsapõõsas ja tammed on praegu jutuhoos.

Kooliaasta läbi

Ja kooliaasta sai lastel ka tänasega läbi. Kahe lapse peale tulemuseks üks kiituskiri, üks kiidukiri, üks tänukiri vanematele, kaks nelja ja ülejäänud viied. Mul on tublid lapsed!

Valgus

Üks hea inimene nägi üksi pimedas öhes olles valgust. Ja püüdis selle pildile.

Kui mind üle pika aja piinama tulnud peavalgu ära läheb, muutub ka minu maailm jälle valgemaks. Aga praegu on veel kurb. Ja igatsus. Ja mittemidagitehatahtmine.

Iseloomunumbrid

Advanced Global Personality Test Results Extraversion |||||||||||||||| 62% Stability |||||||||||| 42% Orderliness |||||||||||||| 54% Accommodation |||||||||||| 50% Interdependence |||||||||||||||| 70% Intellectual |||||||||||| 42% Mystical |||||||||||| 43% Artistic |||||||||||||||||| 76% Religious |||||||||| 36% Hedonism |||||||||||| 50% Materialism |||||||||||| 50% Narcissism |||||||||||||||| 70% Adventurousness |||||||||||| 50% Work ethic |||||| 30% Humanitarian |||||||||||||||| 63% Conflict seeking |||| 16% Need to dominate |||||||||||||| 56% Romantic |||||||||||||||||||| 90% Avoidant |||||||||||| 50% Anti-authority |||||| 30% Wealth |||||||||| 36% Dependency |||||||||| 36% Change averse |||||||||||||| 56% Cautiousness |||||||||||||||| 63% Individuality |||||||||||||||| 63% Sexuality |||||||||||||||||| 76% Peter pan complex |||||| 30% Family drive |||||||||||||||| 63% Physical Fitness |||||||||||||||||| % Histrionic |||||||||| 36% Paranoia |||||||||||||| 56% Vanity |||||||||||| 50% Honor |||||||||||| 43% Thriftiness |||||| 30%

Take Free Advanced Global Personality Test
personality test by similarminds.com

Testi leidsin Elsalt.

Ma täna öösel...

Ma täna öösel nägin unes kodu
ja külavaheteed, mis rohtunud…
Ma nägin unes justkui oleksime
sel teel me esmakordselt kohtunud…
Ma nägin unes, et nii kaua-kaua
Ma oma pihus hoidsin sinu kätt…
Siis ärkasin…ja nii ma nüüd ei teagi
kas oli tere see või jumalagajätt…
(U.A.)

Tore õhtu

Eile oli üks tore õhtu. Vanade ja mitte nii väga vanade töökaaslastega.
Kuigi ma nagu ikka oma kohustuste küüsis põdesin, kas minna, olen rahul, et läksin.
Oli saun, oli lõke, oli mõnus seltskond, soe suveõhtu ja üks tantski kõigile teada kodulaulu järgi. Palju inside joke´i (kõige parem neist - asjast teadjad saavad aru: Ja mis kõige tähtsam - deadline pole mitte kell viis, vaid kahekümneesimesel :))
Ning siis tõusis päikegi. Õigupoolest hakkas tõusma, tõusu ei jõudnud ära oodata.

Tegelikult läheks selle seltskonnaga luurele ka. Rääkimata mõne järgmise aiapeo pidamisest :)

Aga Kertsi ja Ketsi kohalolek oleks siis juba ilmtingimata vajalik. Isegi kulme ei peaks selleks ära kammima :)

Armastan sind kaugelt

Ja ta heliseb, heliseb, heliseb...

Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Täna anti teada siis keelenõukogu uhkeima kõlaga eestikeelseteks lauseteks arvatud laused. Ma olen kogu aeg arvanud, et eesti keel on ilus.
Ja allpool olevate lausetegi seas on ilusaid, olen nii mõndagi neist endamisi siin juba mitu tundi korrutanud. Eriti meeldib mulle see pöialpoiste lause.

• «Üle oja mäele, läbi oru jõele.»
• «Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.»
• «Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime.»
• «Küll küllale liiga ei tee.»
• «Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.»
• «Ämber läks ümber.»
• «Millal maksan memme vaeva.»
• «Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.»
• «Ema tuli koju.»
• «Pöidlad pihku, pöialpoisid!»

Tahaksin olla ...

... luuletaja või kunstnik.
Just nüüd, kui ma olen näinud midagi nii täiuslikku. Midagi, mille olemasolu ei usuks, kui ei oleks ise tunda ja katsuda saanud. Midagi, mis tundub nii unenäoline. Mis tundub nagu muinasjutt või ilusa ilma pilv.
Tahaksin selle talletada helisevateks lauludeks ja püüda säravate värvidega koltumatule lõuendile.
Aga ma ei ole ei luuletaja ega kunstnik. Ja kõikvõimalikud talletused lisavad asjale omapoolse tõlgenduse.
Mis võib kogu ilu ära rikkuda.
Ja lõuendid, paraku, koltuvad. Nagu luuleraamatute paberidki.
Inimesed, kahjuks, suudavad maailmas kõige rohkem asju rikkuda. Aga õnneks suudavad nad ilu siiski ka luua. Hea tahtmise korral rohkemgi.
Seepärast ma pole ka väga kurb, et ma pole ei luuletaja ega kunstnik.
See annab mulle võimaluse kõike seda endas kanda täpselt nii ehedana, kui see olemas on.
Ja praegu ma veel ei taha mõelda sellest, et tegelikult on kõik, ka ülimalt täiuslik, mööduv.
Las ta veel olla.
Minu jaoks.
Lõpuks saab kõik nagunii lauluks.

Kõrini

Mulle meeldis see film . Olen üldse avastanud, et hästi tehtud road-movied lähevad mulle peale.
See oli hästi tehtud.

Laulud meil aitavad elada, võita

Ma ei ole siin veel kordagi kirjutanud oma sellekevadisest hobist, mis on aidanud mul tegelikult ka kõigi raskustega võidelda ja toonud mu ellu palju-palju head.
Nimelt laulmine.
Ma ei ole olnud suur karjainimene, kuid tänavu liitusin kooriga, mis sai kokku pandud selleks, et minna punklaulupeole. Kui ma alguses natuke kartsin, kas ikka suudan iga nädal korralikult proovides käia, siis elu näitas, et meeldiv seltskond, ühise tegemise rõõm ja laulmisest tulenev teraapia olid need, mis mind enda külge köitsid. Ja ma puudusin proovist vaid ühe korra siis, kui kuri kevadtõbi mulle oma jala ette pani.
Rõõm sellest, kuidas asjaarmastajatest kokku pandud koor suudabki neljahäälselt laulda Pilleriini refrääni, on igatahes võimas.
Ja möödunud nädalavahetusel oli meil laululaager. Et viimistleda kõiki õpitud laule - pidu on ju juba kahe nädala pärast.
See oli väsitav, kuid imeline ja tore. Eriti tore oli laagrile eelnev õhtu, mille veetsime väikese seltskonnaga. Sauna nautides. Ööbikuid ning rukkirääku kuulates. Ja lihtsalt olles.
Nüüd ootan laulupidu.
Sest laulud meil aitavad elada, võita.
Ma loodan, et hea jääb püsima ka pärast pidu.
Vähemalt mälestustes.

Kuidas...

...olla, kui kuidagi ei oska olla?
Olla lihtsalt.
Vaikselt.

788.- ehk jalgrattapealinnast

Üheks nädalavahetuseks aastas saab Tartust tõeline jalgrattapealinn. Tavaliselt on see üks maikuu nädalavahetus, mil rattaralli toimub lastele, terve päeva kihutavad Tartu tänavailm maailmaklassi ratturid ja pühapäeval antakse võimalus end proovile panna kõigil suurematel jalgrattasõpradel.
Ja ma pean ütlema, et mulle meeldib see nädalavahetus - olen juba aastaid jälginud tänavasõitu ja kavatsen seda teha ka tänavu.
Lisaks kavatsen ma kohe-kohe teha midagi, mida ma terve aasta pole teinud. Nimelt olen ma arstide soovitusel hoidunud jalgrattasõidust. Aga täna teen lastega ringi kaasa. Ahvatlus on nii suur. Eks pärast paistab, mis selg ütleb.
Aga. Tänavune nädalavahetus jääb mulle ilmselt eriliselt meelde. Juba eile tuli meie maja eest autosid ära parkida ning seetõttu oli meie majatagune erakordselt täis pargitud. Nii, et minu auto oli totaalselt kinni, ma ei pääsenudki rongi vastu sõitma. Sain sellest aga liiga hilja aru ja järgmisel hetkel sõitsin oma auto peegliga katki ühe teise auto peegli...
Võite arvata, et olin endast täitsa väljas ja ei saanud ka öösel eriti magada. Jätsin kojamehe vahele oma numbri ja hommikul võttis auto omanik minuga ühendust. Tegu on viljandilastega. Aga saame asja ära klaaritud. Hinnaks 788 krooni.
Ilmselt oli seegi märk, et vaja on aeg maha võtta ja lihtsalt olla.
Varsti saab.

Stabiliseerin hingevärinaid

Kes on õppinud armastama,
on õppinud surema.

Mida kõrgemad on mäed,
seda sügavamad on orud,
seda rängem on teekond
südames rändajale.

Seda suurem on rahu
mõistes, et ole kus oled,
alati oled sa päral.
(Doris Kareva)

Ojade elu

Teinekord on vulisevate ojade elu päris keeruline.
Terve elu voolavad nad rahulikult oma sängis ja vallutavad uusi sentimeetreid.
Siis tulevad aga tee-ehitajad ja panevad tee alla toru ja sunnivad oja edaspidi läbi selle voolama.
Ahistamine, ma ütlen!

See ja teine ehk arvamuse kujundamisest

Olen oma elus olnud usin arvamusekujundaja. Ja praegugi suudan arvata nii ühest kui teisest asjast midagi, kui ootamatult küsitakse. Ilmselt elukutse viga.
Aga ühest olen ma küll aru saanud, et inimesi kiputakse liialt ruttu hukka mõistma. Neid arvustama. Püüdmata andmast neile oma elu tegevuste üle ise otsustamise võimalust, püüdmata andmast neile võimalust oma elu elada ja nautida.
Sellisele tulemusele jõudsime koos Kärdiga mööda Supilinna tänavaid jalutades.
Näiteks arvatakse automaatselt, et kui naine saab lapse, siis on ta edaspidi ainult kodus - tegeleb lastega, keedab, koob ja küpsetab. Ja suhtleb omasugustega. Ja ootab meest koju. Ja ootab, ja ootab, ja ootab... Ja nii päevast päeva.
Ehk toimima peaks selline konservatiivne mudel, nagu see toimib paljudes riikides.
Ja emade peale, kes teinekord armastavad hullumiseni tantsimist hommikuni või lihtsalt sõpradega olemist päikesetõusuni, vaadatakse viltu. Mis siis, et neilegi meeldib oma lastega tegeleda, keeta, kududa ja küpsetada ja tegelikult tulevad nad kõige sellega toime, lubades ka endale isiklikke hetki.
Ja see on ainult üks näide, kuid ilmselt minu lähiringkondades teravalt üleval. Ja seepärast mul hinge peal. Tegelikult kujundatakse inimeste kohta arvamusi ka ikka väga ootamatutest valdkondadest lähtuvalt.
Ka mina olen aegajalt paljude asjade pärast õnnetu ja paljud asjad ajavad mind kurjaks. Aga ma ei mõista inimesi hukka, vaid püüan neid mõista. Ja aktsepteerin nende elu elamise oskust ning viisi. Ja püüan neilt õppida, kuigi see viimane ei pruugi alati hästi välja tulla.
Ja täiesti kindlalt võin ma öelda, et vajan ka oma isiklikke hetki. Näiteks sai ükskord mu hea sõbra elukaaslane pahaseks, kui kuulis, et ma naudin neid õhtuid, kui mu mees tööl on. Aga ausõna ma naudin, mitte küll alati, aga ikkagi. Siis ma näiteks ei pea tegema kodus korralikku süüa, saan õhtul vaadata telekast rahulikult nutukaid ja mõelda omi mõtteid. Ja kirjutada väsimuseni.
Ja eeloleva nädalavahetuse plaanin ma veeta telgis. Kui just külm ei ole - sellisel juhul koolimajas matil. Ja minu kodused on sellega rahul. Sest tagasi tuleb ju rõõmsam ja rahulolevam ema.

Ilmselt ma siiski olen natuke hull.
Ja otsin veel sisemist rahu.
Kas ma seda üldse leiangi?
Aga las ma olen selline.
Nagu olen.

Lapsed on suured

Muidu vist jälle ei usukski, aga juba saavad ise keldrist rattad kätte.

Proovikivi

Täna on meil plaanilise elektrikatkestuse tõttu elektrita päev.
Näis, kuidas elu kõigi mugavustega harjunud inimesed keset linna hakkama saavad.

Mereigatsus

Täna linnas kiirustades jõudis minu kõrvu ühel hetkel merekohin koos kajakate kisaga. Hetkeks tundus, et olen hulluks läinud - elan ju ikkagi Eesti lõunaosas väikeses puust linnakeses, kust meri on sadade kilomeetrite kaugusel. Siis taipasin, et tegu oli telefonihelinaga. Mis oli nii ehtne.
Ja siis ma taipasin korraga veel, et igatsen mere järgi. Mis on naljakas, sest sisemaa lapsena ja veekogudest kaugel elanuna ei ole mul olnud nendega suurt sinasõprust (ujuda ma ju ei oska!), rääkimata sellest, et meri mulle pikka aega üldse ei meeldinud.
Ilmselt aga vananedes muutuvad inimeste väärtushinnangud. Ja nii ma siin ihkan kasvõi korraks mere karget tuult tunda. Ja lõhna nuusutada.
Ülehomme viib töö mind pealinna ning päeva lõpuks võtan endale kindlasti hetke ka merd puudutada.

Liivakellas niriseb aeg

Ma olen vaimustuses eilselt täikalt kahe krooni eest ostetud Lehte Hainsalu sonetikogumikust "Liivakellas niriseb aeg"!!!

Minu lemmiksonetiks on praegu 1959. aastal kirjutatud "Nii tuli arm" seitsmes osa:

Kui maale lasub lõikuskuine öö,
kes meist ei oleks siis romantiline?
On igaviku taga päevatöö
ja vetest kerkib habras uduvine.

Me ümber öö kui soe ja pehme rätt,
ning Emajõgi tuledest on hele.
Sa hoiad vaikivana minu kätt
ja huuled vajutad mu laugudele.

Kas kuuled, kuidas kuskil kaugel ees
kaks tiiba kannab ühteainsat lindu?
Niisamuti on kahe keha sees
üks süda, tulvil põlemist ja indu.

Ja kuigi armsad kauaks lahku satuks,
see suveöö ei muutu olematuks.

Tegus nädalavahetus

Oli tore nädalavahetus. Tervis on muidugi jälle täitsa untsus, aga see pole vist ka ime, arvestades tekkinud pingeid ja üleelatud asju. Igatahes pean vist ikka arstile minema, sest mulle hakkab juba tunduma, et miski kopsupõletik võib olla. Kuigi I. kinnitas, et kõik köhivad ja kõigil ei saa ju olla. Aga kindlam vist kontrollida lasta on.
Aga mis siis tehtud sai?
Kõigepealt Kärdiga jalutatud nooruspõlve radadel. Supilinnas ja Vikerkaare kohvikus ja jõe ääres ja üldse. Ja tõdetud, et õige Tartu on meie jaoks ikka siinpool jõge. Ja natuke ka sealpool. Aga mingi Annelinn või sellised kohad on Tartust rääkides täitsa välistatud. Vahepeal nad lihtsalt hakkavad silma.
Siis lastega ronitud Toomkiriku tornidesse lootuses päikeseloojangut näha. Eile oli ju muuseumiöö ja kõik vahvad kohad kaua lahti. Päikeseloojangut tänu aplatele pilvedele muidugi ei näinud, kuid samas pole mul olnud eluski võimalust nendes tornides veerand tundi üksi olla. Eile olin, kuniks lapsed oma muuseumitiirult naasid. See oli tuuline, kuid ilus. Ja hea.
Täna olid aga Karlova päevad. Väga tore üritus. Laste eesvõtmisel sai ka täikale koht kinni pandud ja mõnede vanade mänguasjade-riietega äritsetud. Lapsed said oma päeva kulud tasa ja jäid plussi ka, mina ostsin endale kolm raamatut (Lehte Hainsalu luuletused, Heino Väli Silver Ükssilma raamatu ja S. Kärneri raamatu Viljandi isetegevuskunstnike tegemistest), ühe küünlajala peenikesele küünlale ja hea tuju mänguasja. Aga seal oli veel palju lahedaid asju - vend ostis maale näiteks kopsiku - sellise hea Vasara kopsiku. Valge ja musta käepidemega.
Lisaks olid seal erinevad töötoad (meil on nüüd lillekast, mille poeg meisterdas), eeskava, päästeameti demonstratsioon - ühesõnaga palju toredat ettevõtmist koos arvukate tuttavatega oma kodulinnajaost. Ja hoolimata kehvast enesetundest ning sombusest (kohati isegi vihmasest) päevast oli see üks väärt üritus.
Lisaks oli lastel emotsioone topelt, sest nad võitsid orienteerumisvõistluse, saades kamba peale auhinnaks jääteed ja küpsist ja pesapallikurika koos palliga. Elevust jagus ikka pikaks ajaks :)
Nüüd on natuke tööd ka tehtud ja tuleb ennetavalt võtta üks köha pärssiv Theraflu, et öö esimese poolegi veidi tukastada saaks.

Inimestele

Oma 400. sissekande pühendan Inimestele.
Kes mind tunnevad, teavad ilmselt, et mulle üldiselt inimesed meeldivad. Ma vaimustun nendest kergesti ja uute inimestega kohtudes tahan alati igasuguseid kentsakaid asju teada. Sest mulle tõesti lähevad inimeste tegemised korda.
Ja nende mõtted.
Ja nende elud.
Seetõttu olen õnnelik, et minu tööd ja tegemised on täis inimesi. Ja nende lugusid.
Valdavalt on inimesed armsad ka.
Näiteks eile kohtusin ma oma kunagise naabritädiga. Ma nägin teda viimati aastal 1985, ma pakun, kui ema eestvõtmisel elukohta vahetasime. Võibolla aga ka mõni aasta varem, sest meie vahepealne elukoht asus linna lähedal maal.
Õigupoolest oli mul naabritädi nimi meeles koguaeg ning et ta on muusikaringkondades tegija, oli see aeg-ajalt kõrvu jäänud. Eriti jäi aga tänavusel laste kooli aastapäevakontserdil, kus ta oli mitme suurepärase laulja juhendaja.
Eile toimunud kirikukontserdil istus ta aga minu kõrvale. Kui ma nägin ta silmi, tundsin ta otsemaid ära. Ja võtsin endas kokku julguse hakata temaga rääkima (tööl suhtlejad inimesed ei pruugi seda alati olla eraelus, eks). Ja pärast tere ütlemist ei saanudki ma väga palju rääkida, sest ta ütles kohe: "Sina oled ju minu naabritüdruk Silja!"
Ja et kogu tema pere mäletab mind ja üldse. See oli üks helge ja armas kohtumine.
Nagu naabritädi isegi, minu mälestustesse on ta jäänud sellise heasüdamliku Muumimammana, kes küpsetab lastele pannkooke ja laulab nendega. Ja lubab neil isegi klaverit klimberdada.
Mul on hea meel, et ma oma lapsepõlvemälestused sain taaselustada.
Ja seda ainult tänu inimestele.

Täiuslik iluuni

Või mis muud saab olla see, kui sa pool kaksteist otsustad teha endale lõhnava piparmünditee, selle ära juua ja siis edasi töötada, kuid ärkad alles hommikul ilma teki ja millegita virvendava teleekraani ees, tee külmana ja joomata laual?

Küsimus

Mida teeb paadunud šokohoolik, kui tal on raske ja mitu kuud šokolaadi mittesöönuna poes vastava riiuli ees seisatab?
Õige!
Sirutab käe ja paneb korvi lausa mitu šokolaadi.
Oeh...

Meeletorm

Eile oli mu meel nagu meri -
peegelselge. Maailma põhi
peaaegu paistis ära.

Täna on mu meel nagu meri -
tormab ja tormab, sõge,
kuhugi jõudmata.
(Doris Kareva)

Nagu juba aru saada, laenutasin üleeile raamatukogus käies endale Doris Kareva luulekogu "Aja kuju" ja imestan päevas ikka mitu korda, et miks mul seda küll olemas pole. Nii hea on see.
Aga vastupidiselt sellele luuletusele oli eile mul meeltes torm, täna hakkab siledamaks kiskuma. Mida sa ikka tormad, kui kuhugi ei jõua :)
Pealegi kisub argipäev oma kiirusega oravana rattasse tiirlema ja siis ei jää õnneks aega paljudele asjadele mõeldagi.
Ja lisaks on toimumas ju Karlova päevad - täna käisin näiteks Salemi kirikus kontserdil. Tore oli. Loodetavasti toob nädalavahetuski sama lahedat olemist.
Kuigi ühte toredust ei asenda nad eal. Mõnede inimestega ju on nii, et nad teevad su elu paremaks ainuüksi sellega, et teie teed kasvõi korraks ristuvad. Ehk nagu ühes teises luuletuses:

Süda kirjutab. Käsi veab read.
Käsi väsib. Süda ei väsi.
Kuni elad, kuulama pead,
mida kõneleb säsi:

see on oleva valu ja raev
vastu reetmist ja alandust -
see on oleva olemisvaev
tulvil ülevat pühendust.

Käsi kirjutab. Süda teab,
süda vaikib ja armastab.
Mida kõnelevad ta read,
see lummab ja hämmastab.
(Doris Kareva)

Kurvameelse karukella sündroom

Mõni päev on kohe selline, et hommikust saati on silmad märja koha peal ja kõik läheb hinge. Nagu täna.
Ja eriti hull lugu on sellistel päevadel see, et tegelikult ei ole ka lähiringkonnast oodata ei ilusaid sõnu ega tegusid. Pigem viimasel ajal vastupidi. Nagu täna.
Ja siis pole ime, et pika elu jooksul arvukalt eksameid teinuna lähen ma siiski enne pikaks ajaks viimaseks jäävat eksamit endast täiesti välja. Nagu täna.
Eksam sai vähemalt tehtud ja sisetunde järgi mitte halvasti. Hinde saab teada esmaspäeval.
Enesehaletsus ja nukrus ei kadunud aga ka taaskordsel jalutustuuril Karlova imelistel tänavatel. Kuigi lõhnavad sirelid ja väärikas täisõites kastan tegid kõik, et see teisiti oleks.
Teen nüüd ühe lõhnava ja sooja piparmünditee ning poen oma pehme teki alla.
Unenägudes on elu teinekord palju ilusam. Ehk tänagi.

Paanikaosakond

Ühe ja poole tunni pärast algab magistrieksam. Just selgus, et olen täna ainus tegija.
Olen õnnetu, kurb ja närvis. Sellist ärevust pole ammu kogenud.
Aga ilmselt on hullematki üle elatud.

Ministritel uued nimed

Oi, sattusin täna ETV kodukal ringi kolama ning mis ma leidsin Erisaate leheküljelt: 14.03 on nad pannud valitsuse ministritele uued nimed. Ja need on NII head, et ma vist hakkan seda saadet nüüd enne suurt suve veel vaatama :)

Aga et teilgi lõbus oleks:

Vabariigi Valitsuse Ametlik Anagrammofon

ANDRUS ANSIP - PARUN ISSAND
IVARI PADAR - PIIRAV RADA
URMAS PAET - PETA SURMA
TÕNIS LUKAS - SÕIN KALTSU
SIIM-VALMAR KIISLER - MARKSISMI RAVILEIL
JAANUS TAMKIVI - MATKIV SIUNAJA
JAAK AAVIKSOO - SAJA VAIA KOOK
LAINE JÄNES - NÄLJA ESINE
JUHAN PARTS - PUHJA NARTS
HELIR-VALDOR SEEDER - ORELLEHISED VARRED
MARET MARIPUU - ERI TUUMAPARM
REIN LANG - LANGNIRE
URVE PALO - PELUORAV
JÜRI PIHL - JÜRI PIHL (see nimi on meie hinnangul valmis anagramm).

...

Kõik, mida ma ei tohi mõelda,
mõtleb mind.
See, mida ma ei julge,
eriti.

Kõik mida olen taibanud,
ei aita.
Ja ega seda palju olegi.

(D. Kareva)

Fred ja Georg

Eile saabusid meile uued pereliikmed. Fred ja Georg. Sigrid väitis, et Fred tuli ise ta juurde. Georgi ta jälle lihtsalt võttis Fredile sõbraks.
Et täpselt ei tea, mida on Fredile ja Georgile õnneks vaja, on nende kodukarp täidetud toomingalehtedega. Sest toominga küljest nad mu tütreni jõudsid. Ja et nendel identsetel kaksikutel oleks hubasem, on karbis alati kaunistuseks ka üks lõhnav õiekobar.
Eile õhtul kerkis ka paanika. Sest üks kaksikutest oli kadunud. Täna Sigrid leidis ta oma pinali küljest. Ta arvab, et see oli Fred.
Georgile jälle meeldib magada kodukarbi serva peal. Ilmselt on tegu nöörilmagajate suguvõsast pärit olendiga.
Ja kui Fredile ja Georgile hommikul kastemärjaseid lehti tuua, ärkavad nad kohe üles ja hakkavad lehtedesse auke närima. See teeb inimpereliikmetele palju rõõmu.
Täna tegid Fred ja Georg tutvust ka klaveriga. Aga kuna sellesse ei jaksanud auku närida, kaotasid nad peagi huvi.
Kuidas meie elu koos Fredi ja Georgiga edasi läheb, ei oska öelda. Arvata on, et ühel hetkel hakkavad nad nukkuma. Ja siis peaks neile kuskile õue turvalise peidupaiga leidma. Et nad ka liblikapõlve tunda saaksid.
Ja lisaks pereisale ei ole Fredist ja Georgist eriti huvitatud meie kass. Aga see ongi ilmselt parem.

Unetu öö

Oi kui raske on oma tarvilikke tegemisi teha siis, kui oled uinunud kell neli hommikul ja pidanud ärkama napilt kolm tundi hiljem...
Ammu pole sellist asja olnud, kuid täna öösel vähkresin unetult. Kõige hullem on seejuures, et siis kipuvad igasugused kummalised mõtted pähe. Ja mälupildid. Viimased muidugi eelkõige ilusad.
Hea on muidugi see, et unetule ööle järgneval magan ma nagu kott. Väsimus on siis lihtsalt nii suur.
Aga ta on ka praegu.

Emadepäeval nurmenukuparadiisi...

Tänane emadepäev oli üle mitme aasta imeline.
Hommikul ootasin kärsitult enda äratamist - laua katmine ja kohvi keetmine võttis ju ometi plaanitust rohkem aega...
Korraldavad lapsed on aga imearmsad, eile said nad ka süüa teha rahuliku südamega, kui ema kontserdile läinud (no loomulikult ühe oma lemmikbändi kontserdile tantsima :)).
Ja salatikorvikestesse valminud kohupiimamaiused olid imemaitsvad, nartsissid-roosid samuti.
Ja pärast pea päev otsa muru niitmist ja sellele järgnenud saunaskäiku läksin koos tütrega oma lapsepõlve nurmenukuparadiisi... See oli veel imelisem kui ma mäletasin. Kogu see lõhn ja vaikelu on kõige parem antidepressant, mis maailmas üldse olemas on.
Kuid head asjad polnud sellega veel läbi - viisin nurmenukulõhna ka Maasika tänavale ning õielund puistavate kirsipuude all joodud kohvi tundus tõenäoliselt ahvatlev ka taevas säranud kuusirbile.
Tõeline idüll!

Tahan vs pean?!

Kuidas küll leida tasakaal asjade, mida ma tahan ja asjade, mida ma pean vahel? Või kuidas elu üldse läheb nii, et tahaks teistsuguseid asju, kui peab...
Mõistusega saan kõigest aru. Tundeinimesena aga...

Naljakas elu

Naljakas, kuidas asjad, mille pärast oled terve elu oled mõtetes põdenud, kätte jõudes tunduvad nii õiged, et põdemisest pole juttugi.

Ja mõnesõnaline armas teade annab ka sombusele päevale päikesekulda.

Inside Joke

Kui hommikul ärgates leiad külje alt kontsaga kinga ning seda proovides selgub, et see jalga ei mahu, on kindel, et sinust printsessi ei saa...

Öö lõhnas, elav ja pime...

Öö lõhnas, elav ja pime.
Vihm häälestas kõrget katust.
Me surnutest rääkisime
ja imest veel sündimatust.

Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja ---
ja põlatu ülenes.

Koit õhetas taevaserval.
Ning läbi jumalamaa
ma kõndisin Sinu kõrval,
liig tulvil, et tänada.
(D. Kareva)

Loojangute ja tõusude aeg ehk triibulise tuduriide teooria jätkuks

See kevad on minu romantilist meelt toitnud imeliste päikeseloojangute ja -tõusudega. Ainult et kui loojangute ajal on fotoaparaat kotis, siis tõusude ajal harilikult mitte. Need talletuvad silmisse ja meeltesse - nagu suur osa meie elust, mida tegelikult kuidagi jäädvustada ei saa. Head tahaks aga hoida...
Eks see elu ju ongi nii, et kui mõni külg lausa karjub ja ahastab, siis teine püüab seda oma ilu ja jõuga kompenseerida. Seega poleks nagu põhjust muretseda.
See kõik jõuab ju tegelikult jällegi välja minu triibulise tuduriide teooriani (mida ikka ja jälle tuleb üle rääkida, kasvõi enda jaoks): Nimelt on elu selle järgi musta-valgetriibuline pidžaama. Mustale triibule järgneb valge ja vastupidi.
Seega ei maksa heita meelt, kui must triip on liiga laia mõõdet võtmas - selle järel on helendamas valge. Ja kui pikalt on helendus päevi paitand, siis ühel hetkel tuleb kukkumine musta - see lihtsalt on nii, kontrollige järgi!

Tegelikult ihkaks minagi juba selle heledama triibu peale jõudmist. Oma elu kõigi külgedega.

Tegemisest - hilinemisega

Möödunud päevad on möödunud tormiliselt - nädalavahetusel sai töö tõttu pool Eestit läbi rännatud ning seetõttu pole siia jaksanud ka tähtsatest sündmustest kirjutada. Lisaks kimbutab köha - väga jube köha, mis ei lase elada ega magada.
Aga võtan end nüüd kätte ja hakkan jupikaupa sündmusi taastama.
Üks olulisemaid möödunud nädalavahetuse märksõnu oli ju Teeme ära.
Tegin minagi - pere korraldusel sattusin Keila-Joale. Suvilate külje alla.
Ja see pilt pani tegelikult ahastama - meie piirkonnas oli väidetavalt kaardistatud 9 tonni prügi ja nii see seal ilmselt oli ka. Uskumatu, et inimesed elavad ja suvitavad niiviisi rõõmsalt, endal aiatagused sitased.
Muidugi see meie piirkond oli vist Eesti üks räpasemaid - igatahes said prügisorteerimiskotid otsa enne meie lipujaama jõudmist ning olmeprügi kottegi jagus napilt. Et töö ei jääks tegemata, sai Keila-Joa pood meeskonnaliikmete poolt prügikottidest tühjaks ostetud.
Selle külje pealt tekkis küll tunne (kuuldes, et ka mujal Eestis värvilisi kotte nappis), et korraldajad oleksid võinud telekas kaunite värviliste kottide näitamise asemel öelda, et iga vabatahtlik võtab kümme kotti kaasa.
Ja uskumatu, mida inimesed kõike metsa ei vii! Igatahes leidsime sealt kõike, mis maailmas üldse olemas on.
Aga mulle meeldis see üritus ja olen valmis teinegi kord kaasa lööma. Ja öösel Tallinnast Järvamaa poole sõites oli tunne, et Eestimaa on puhtam küll. See tunne kestis pühapäeval mööda Piibe maanteed Tartugi poole sõites...
Tublid olime ja ära tegime! Peaaegu - sest kuuldavasti on koristamist vajavaid kohti veel...

Hetkede hoidmiseks

Eilse imelise paadisõidu ja tänase kauni magnoolia imetlemise vahele mahub palju ilusaid hetki, mis püsigu meeltes. Ja tootku uusi imelisi hetki. Sest tegelikult juhtuvad meiega ainult õiged asjad. Ja juhustel on meie elus paraku suur osa...