pühapäev, aprill 18, 2010

Katkenud tee

Vanal Peedu veskitammil käib võitlus. Kumb jääb peale, puu või vesi?

pühapäev, aprill 11, 2010

Minul on mitu tahku...

Elul on ikka lahedalt palju tahkusid :)
Et sel nädalavahetusel ära sõita ei saanud, veetsin sellest suurema osa loomulikult jõe ääres - midagi pole teha, kui Kausikujulises Kalurikülas on tunda mereõhku, siis on vesi kahtlemata tegija... Eriti siis, kui ta tõuseb iga päevaga.



Ehk siis - nii jalgsi kui jalgrattaga jõe äärde sattudes tuleb kangekaelselt kõnniteedel käijatel (sõitjatel) arvestada ka veetakistusega.



Mereröövlilaev võib end muidugi praegu õigusega laevaks pidada. Ja lapsed tunda end päris meremeestena.



Minu lastele meeldis ka väga omadega jões olla :) Mis seda viga teha, kui jalas on tõhusad kummisaapad :)



Aga igatahes tasub jõe ääres jalutades olla tähelepanelik - oksaraagudel kiirsõitu nautivaid linavästrikke ei õnnestunud mul üles püüda, kuid oksarägastikus puhkavad pardid olid ka mõnusad jälgida. Neid mööda jalutavad inimmassid ikka üldse ei kõiguta.



Vähe sellest - kui on soovi, poseerivad nad mõnuga. Ja jalutavad rõõmuga kaasa.



Aga lastel on rõõmu laialt. Sest seal, kus laiutab muidu rand, on nüüd määratusuur veeväli. Ja rannaatraktsioonidel turnides saab osa veepargi põnevusest - kas kukud vette või mitte. Poisslapse tõin sealt koju täiesti märjana... :)




Ja tõelist kadedust tundis kummikuteta ema siis, kui tütar oli kuskil seal kaugustes päikese käes juba veerand tundi kevadet nautinud.

Ning lisaks kõigele sellele said nädalavahetusel puhtaks aknad, käidud K sünnipäeval ka imehääl Kosmikute ja SingerVingeri kontserdil. Sellest ka päevased üminad ja pealkiri sellel postitusel - on kasevete aeg!

Ja elu on täitsa kevadlill.

neljapäev, aprill 08, 2010

Vetepeegel

Kui jõest saab taevas ja taevast voolav jõgi...



Elu on mäng :)

kolmapäev, aprill 07, 2010

Piirid

Kust läheb piir näilise ja tõelisuse vahel? Ja kumb on parem? Õigem? Ilusam?

Ilus elu on täis küsimusi.

pühapäev, aprill 04, 2010

Kevadveed ja -teed

Sellel nädalavahetusel sain taas kogeda seda, kui erinev on Eestimaa. Kui Tartus käivad lapsed koolis juba ketsidega, siis maal oli ilma kummikuteta liikumine võimatu. Ja mitte ainult pori pärast - paljudes paikades oli lumi veel valdav. Märg lumi.
Sest selle nädalavahetuse suurim tegija oli ilmselt vesi - oma ilus ja valus.



Näiteks hakkasid Tuhala nõiad saunas vihtlema ja nõiakaev üle "keema". Mina nägin seda looduse imet esimest korda elus. Varasematel aastatel olen lihtsalt jõudnud saunaõhtu lõpuks.




Meie käisime Tuhalas kaevu "keemise" esimesel õhtul ja siis oli rahvast veel vähevõitu, kuigi neid voolas sinna ja sealt ära lakkamatu joana. Huvitav, mida mõtlesid need Ülo Õuna loodud kivist Eit ja Taat, kui kogu see kirev kamp nende selja taga edasi-tagasi saalis. Üks härra oli lausa lipsu ette pannud, ülikonnapüksid jalga ja kingad ka...



Täna käisime ühes minu lemmikpaigas. Endla looduskaitsealal, Oostriku allikatel. Sealse rahu ja ilu vastu ei saa miski. Isegi mitte allika kõrvalt mööda minev tee, sest uitajaid sellisel porisel ajal sinna väga ei satu.



Küll oli seal romantikaotsijaid käinud talvel. Looduslikku ilu olid nad vürtsitanud küünlaleekidega... Ja siis pooleldi põlenud küünlad ja nende metallümbrised lihtsalt allikaserva ja - vette jätnud. Korjasime lastega neid paarkümmend tükki. Selline asi teeb kurvaks...



Aga et looduses peab valitsema tasakaal - pärast küünalde kokkukorjamist märkasin, et kullased vesikupud hakkavad vaatamata allikate ümber laiunud jahedusele ja lumele oma õisi avama... Küll nemad juba teavad, millal on õige aeg!



Tee ääres seisid väsinud varemed. Kunagi oli siin uhkete kaaristutega Norra mõisa tall-tõllakuur.



Ja Norra mõisa härrastemaja ise. Ehitatud 1792. Renoveerimine on pooleli, kuid vähemalt ei lagune miski nii hullusti, nagu ma mäletan seda oma lapsepõlvest. Tõsi, siis võis varemetes käies imetleda vanu seina- ja laemaalinguid. Nüüd on ainult hall betoon.



Koduteel kohtasime veel maastikku mäe ja veistega.



Ja nädalavahetuse lõpetas tänase päeva kohustuslik osa. Vähemalt nendes peredes, kus on lapsed.

Oli tore nädalavahetus :)

neljapäev, aprill 01, 2010

Päevapuudutused

Mulle see kevadine kellakeeramine kohe üldse ei passi. Ime seegi, et silmad praegusel kellaajal veel lahti. Sestap pikka juttu ei tee.
Ei jaksa lihtsalt.
Ehk pildid annavad mõne puudutuse minu päevast.



Käisin külas Reelikal, kelle õnnelepatriinud on jõudnud väga paljude inimesteni. (P.S. Kui on keegi, kelleni pole, andke märku. Organiseerime! See pilt on tehtud suvel folgi ajal Viljandi Jaani kirikus)



Piilusime Soomaa rahvusparki, mis teiselpool seda sängist välja voolanud vetemöllu paistis. Ilmselt teega selle all on halvad lood.



Ja siis oli üks tore meisterdamisõhtu minu elus tähtsat rolli mänginud majas, kus praegu elavad sõbrad. Selles majas käimine jätab alati sellise mõnusa tunde sisse. See jalamatt oleks mind justkui kõnetanud :)

Ja lisaks nägin veel kolme kirjut liblikat ja kahte pesal istuvat üsna väsinud ilmega toonekurge.