Ma vaatan...

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi; talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!""

/Juhan Viiding/

Värvi- ja tundepillerpall

Kõige paremini võtab selle minu vaieldamatu lemmik Artur Alliksaar oma luuletuses "Kevadskertso".

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraaži ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.



Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.



Tähenduste otsimine ridade vahelt on ajugümnastika mõttes lubatud ja soovitatav!

Õied tabasin eile Tartu botaanikaaias.

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

... kui tsiteerida klassikuid. Ehk - üks mu armsatest orhideedest puhkes sellel talvel juba kolmandat korda õide.



Elu on luule!

Ainult see elu

Hingata sinu suu läbi,
elada sinu silamade süvas,
põimuda soon-soonelt,
olla koos,
sest aega on nii vähe meie jaoks.
Ainult see elu.
Ainult see elu.
(Eeva Park)

Sügisetüdruk

Üks tüdruk tümedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta seisab valguse ees,
sa mööda temast ei saa.

Ei läbi, ei ümber, ei üle.
See süda tüdruku sees,
see sügisepilgaris põleb
su enese südames.

Sest valust, sest elavast süüst
(Sa vabised!) valla ei saa.
Tükk tüdruku sügiserüüst
su silmad seob iluga.

Ja huulile tulevad sõnad,
mis saavad su saatuseks.
Sääl sulavad luuleks su uned,
sääl luulega elu on üks.

Üks tüdruk tumedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta süda on valguse sees,
su südamevaluks ta saab.

(D.Kareva)

Sügis

Pühendatud vähem kui kahe tunni pärast, kell 0.18 algavale sügisele. Tänane ilm juba rääkis tema saabumisest... ja pea see kõik ei ole nii nagu allolevas Ellen Niidu luuletuses...



Sügisesadude
hallusse kadudes
suvi läks kaugete küngaste taha.
Sõnatu murega
loodus jäi surema.
Mets oma rüü poetas ohates maha.

Taevas on tinane,
ududevinane.
Tuule käes põlvili painduvad palud.
Hõõgub mu akna all
mullale lähedal
viimane lill nagu lahkumisvalu.

Kohtumine

Kohtuvad hämaras toas
selgus ja salapära.

Õieleht lehe haaval
armastus annab end ära.

Doris Kareva

Unuvate õhtute laul

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.


Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.

/A.Alliksaar/

Ono No Komachi

jalad väsivad
jalad väsivad
ära uneteid pidi
kohtumas käies
näha et kalli pilku
aga see pole ju see

(Rein Raud)

Lahkühtimine

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost...

/Artur Alliksaar/

Mõtted on hajali ja pea pulki täis

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

(Doris Kareva, Aeg)

10 aastat

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
on üksteist.
Veel ei ole hilja
hakata armastama.

(O. Arder)

Nokturn

Kresside leegis tuksatab sügise süda,
pudeneb pihule hilise õnne kild.
On selles öös üksainuke helendav rada -
lähen ja tunnen, kui habras on sõnade sild.

Ei, ma ei usu, ütlen. Ja ometi usun.
Ei, ma ei armasta, ütlen. Kuid hinges on lõõm.
Möödunud mure mu olemust maadligi rusus.
Tänasel ööl aga tõusen. Ja lahvatab rõõm!

Lumm hajub pea. Aga iial ei unusta seda,
kuidas sa hoidsid mind. Süda sul kumedalt lõi...
Kresside leegis tuksatab sügise süda,
teades, et hiline õnn kaua kesta ei või.

(Virve Osila)

Kohe algab sügis!

Vaata, kui tahad, mulle silma.
Mis see silmale teeb.
Kaks läksid lahku laia ilma.
Mis see ilmale teeb.

Aasta tuleb ja teine tuleb.
Vahel on lumi maas.
Metsas õitsevad sinililled -
paemurrus paljas paas.

Mine, kullake, meelest ära.
Minul on muutlik meel.
Talvel oli ja suvel oli.
Sügis on alles eel.

(Viivi Luik)

Usun...

Usun sõna jälgede
olemasolemist
aegade teedel.
Lumistel. Ränistel.
Kõrbete tuulises, tulises liivas.
Usun lausutud lause
kutset või hoiatust:
Tule. Seisata. Tõtta.
Usun, et suu
sosinasoojast on saadud
kätega tehtud asjade
nimed ning hing.
Heade asjade hea hing.
vihast kurjade kuri.
Usun mõtete kõrget lendu
ja madalat maamulda juudumist.
Vee peal kõndimist.
Valguse laotamist
varjude vahele.

/Mart Raud/

Kurbus

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

(D. Kareva)

Ühe pisikese inimlapse elu jäi lühemaks, kui ta seda oleks pidanud. Ta tuli ja sai seda maailma näha vähem kui kuu. Siis otsustas ta liblikana minna.
Ja kuigi liblikate ilus elu kestab vaid päeva, jäävad nad meiega päevadeks.

Ka siis, kui kurbus lahtub.

Võib-olla armastus on ookean

Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.

Oh häda, häda - ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees.

(Hando Runnel)

Mitmetele asjadele mõeldes

Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.

Hundid on metsas ja lambad on saras
ja pere peab õhtupalvust.
Ikka on keegi, kes välja läheb,
et vaadata viimast valgust.

Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.

Puu all istudes puhus pilli,
kuni läks pimedaks.
Siis ta tõusis, vilistas koera,
sirutas end ja läks.

(Doris Kareva)

Viimaste päevade (tegelikult kuude) meelteseisund

Kui kõnelda üksainus kord
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
(Doris Kareva)

Kuidas tahaks öelda ja mitte olla tardunud. Kuid - uskumatu, ent siiski tõsi - on hetki, mil ma seda ei julge. Ja olen selle asemel nii tasa-tasa, lootes, et hetk nii igavesti kestab. Aga hetkigi tuleb toita...
Püüan seda meeles pidada.

Öö valge on õnn ...

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl, -
kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauguse rand -
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -
on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn --
veel kuskil on otsata hää -
kõik kordub, ons kordaja isegi uus,
see küsimus helises mõnegi suus -
las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguste rand -
ööl tuhat on paitavat kätt;
käi tasa ja laula nii üksinda teel,
et vabaneks kõigest kord kütkend meel --
ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm -
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl -
las särada õnnelik silm.

(Ernst Enno)