Roosiline kee

Ammu pole midagi väikest nikerdanud, üleeile õhtul oli aga vaja üks kingitus teha. Muidugi läksid mõtted kohe pärlite peale. Ja valmis sai selline asi:

Elevus

Läbi nädala on saatnud mind suur elevus.
Täna sain ühe toreda ajakirjandusauhinna.
Neljapäeval saan elus esimest korda koos lastega Heureka keskusesse ning õhtul lendan otse Brüsselisse. Ühele konverentsile.
Elu on põnev.

Ood oktoobrile

Just sellised ööd mulle oktoobri juures meeldivad:



Ja kui sellele on eelnenud veel Vennaskonna kontsert - nii hea ja ruttu, justkui mingi pehme ja särava puudutusena möödunud - kuigi pelgalt Vennaskonna muusikat oli seal kaks tundi - polegi ju muud tahta :)

Ning pealegi ongi Vennaskond üks müstiline nähtus. Küsimusele, kas Vennaskond on olemas, leiab vastuse bändile nime andnud raamatust "1984" (Orwell):

"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."

Sest nii ju on. Just!

Kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks...

Viimase paari nädala jooksul olen jaksanud lugeda päris mitut raamatut, mis on mind sügavalt puudutanud. Üks neist oli Varraku ajaviitesarjas ilmunud Santa Montefiore "Prantsuse aednik".

Tõsiselt tundeline, nauditav ja haarav lugemine (ning südamesse pugev, ma ikka pühkisin päris mitu korda silmanurgast pisara) ühe neljakümnendatesse jõudnud naise jaoks. Selles romaanis oli kõike, mis ühe naise ellu kuulub (kui mitte päris kõigi naiste, siis suure osa ellu neist küll) - pereelu ja lapsi, ootamatut kirge ja valikuid armastuse ja kohustuste vahel. Üks peategelasest mees ei olnud mitte vaid osavate kätega aednik, vaid lisaks ka tõeline meister külvama inimsüdametesse imesid. Ja andma edasi lihtsaid, inimlikke ja äärmiselt olulisi elutarkusi.

Ja ma usun raamatu kandvat ideed: kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks.

Üle pika aja pidin tegema ka enda jaoks väljakirjutusi. Panen mõned ka siia kirja. Et oleks veel üks võimalus lihtsaid asju endale meelde tuletada.

* Tegelikult peitub ilu kõiges, tuleb see vaid üles leida.

* Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele. /.../ Armastuses või võluväes ei ole midagi üleloomulikku, lihtsalt meis endis pole piisavalt uljust või eneseusku.

* /../ Sellega on samamoodi nagu päikeseloojanguga. Midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida, aga läinud ta ongi. Või nagu vikerkaarega, mida võib armastada kaugusest, aga mida on võimatu… /.../

* Abieluga tuleb vaeva näha. Kui tekivad praod, võivad need edasi mõraneda. Pragusid ei tohi tekkida.

* Mõnikord võib suur armastus lämmatada. Ega armastuses midagi paha pole, aga meil kõigil on veidi vabadust vaja. Suhted on ju ikka siis paremad, kui kahe inimese vahel on ka hingamisruumi.

* Armastamiseks on nii palju erinevaid võimalusi ja nii palju erinevaid varjundeid ja värve.

R-kioski huumor

Täna sattusin R-kioskisse.
Kui müüja minu ees olevale kahele ostjale uut müügilolevat nätsu pakkus, tundus see alguses veider.
Siis nägin leti kohalt silti: "Siin on meie uus näts. Kui müüja unustas sulle seda pakkuda, küsi endale tasuta pakk."
See tundus nii jabur, et ma hakkasin peaaegu laginal naerma.
Müüja (nägupidi tuttav, tegu minu kodulähedase R-kioskiga)vaatas minu naeru ja küsis, et noh, kas te siis ei taha nätsu või.
Kuna lapsed on hoogsad nätsutajad, hakkas mul tast kahju ja ostsin ühe paki.
"Teie naerate, aga mul on suu juba väsinud," püüdis ta mu lõbusust jahutada.
Lohutasin teda, et mõistan teda igati. Ja pean seda väga omapäraseks müügitehnikaks.
Küsisin ka, et mis siis müüjast saab, kui ta unustab nätsu pakkuda.
Pidi mingi omalaadne võistlus olema: kes kõige rohkem nätsupakke tasuta annab, läheb halba kirja. Ja tont teab, mis nende halbadega siis juhtub.
Mul oli müüjast kahju. Ausalt.
Aga naljakas on veel senimaani,

Raamatujahi soojus

Täna oli vaja paari konkreetset raamatut.
Lutsu raamatukogus läks süda soojaks, sest käsitööraamatute riiuli kõrvale oli pandud korv lõngadega ja vardad. Soovitusega muster kohe järgi proovida.
Ning üle Rahva raamatu kõlasid sellised mahedad rumbahelid, et tahtmine tantsida on senini sees.

Ainult see elu

Hingata sinu suu läbi,
elada sinu silamade süvas,
põimuda soon-soonelt,
olla koos,
sest aega on nii vähe meie jaoks.
Ainult see elu.
Ainult see elu.
(Eeva Park)

Loov naine

Vahel ma üllatan ennast ise ka. Näiteks eile, kui tekkis suurepärane idee hakata skulptuure moodustama.
Mäng oli küll üürike ja ilmseltgelt peletas mõned külalised, kuid I ja minu Vabadussammas (see Ameerika oma), Russalka, Suudlevad tudengid, Viljandi linnapea koer, Peterson, Hurt jt skulptuurid tulid meil ikka hästi välja :)
Usutavasti peakski selle võtma seltskonnaõhtute mängude rubriiki igasuguste aliaste, sõnamängude ja muude kõrvale.

Sügise võlumaa

Õues möllab sügistorm, enamus inimesi putkab selliste ilmadega tuppa peitu. Mina aga vedasin teist aastat järjest just ühel külmal õhtul oma lapsed lodjale, et kuulda tarkusi taevatähtedest ja teha tiir öisel jõel. Eile liitusid meiega I ja H ka.
Ja kuigi aeg-ajalt sadas vihma ja vahepeal midagi jäisematki, vahepeal oli tuul nii kibe, et põsed hakkasid lausa valutama, nägime üksikutest pilveaukudest ka mõndasid tähti (näiteks Kassiopeiat) ja vähemalt mina tundsin, et elu on ikka üks pagana mõnus asi. Ning kaugelt pärast südaööd joodud tass kuuma teed soojendas ihuliikmed üles ja uni oli nii hea, nii hea.
Ning täna õhtul lõpeb navigatsioonihooaeg. Lemmikbändide kontserdiga - seega, kampsun selga ja sügistuulte kätte!

Aga heast fotoaparaadist tunnen ühe rohkem puudust. Tuleks see vikingloto võit ometi...

Talvehõnguline päev

Tänane hommik algas nii:



Ma ise olin saabunud härmatise ilust nii lummatud, et termomeetrit ei sattunud vaatama, kuid paari kilomeetri kauguselt kirja pandud info räägib viiest külmakraadist.
Mis võib olla tõsi, sest juba paar tundi enne südaööd hakkasid jalatallad saunalavalt õue tormates külmetama, taevas oli selge-selge ning õues seisnud auto aknadki oli seks ajaks muutunud läbipaistmatuks.



Hommikuks olid lisaks mõnusalt mõrudad pihlakad pugenud lehtede varju, ilmselt lootuses leida sooja.
Ja haned pidid nägema tüki vaeva, et jää alt janukustutuseks vee kätgte saaks.

Ja päeva teiseks pooleks, mil olin naasnud Tartusse, hakkas õhk lõhnama lume järgi.

Talv pole enam kaugel.

Inimese elu...

... on tõepoolest võrreldav ühe kastepiiskades pärlendava hommiku või kuumal suvepäeval jahedust pakkuva tuuleiiliga. Mõnikord on see pikem, mõnikord lühem. Ilmselt kestab see täpselt niikaua, et ära on antud kogu armastus, tehtud on kõik teod. Kuigi mahajääjaile tundub see ehk teisiti.
Annaks taevas meile kõigile pikalt aega armastada ja lähedasi hoida!

Neljas päev kammimata peaga

Aeg-ajalt otsin artikleid, kus räägitakse lokkis juuste hooldamisest. Reedel tegin ülipüüdliku ja -osava juuksuri käe all läbi taas kuuma kääri lõikuse ja olen soenguga üsna rahul. Kui need juuksed ainult veel kasvada ka tahaks :)
Aga üsna põnev lähenemine tundus minu jaoks see, et juukseid üldse ei kammita. Jah, mis seal salata, näiteks niiskete juuste kammimine ju venitab neid ja üldse.
Kuid minu jaoks, kellel kamm alati kadunud on, tundus see põnev väljakutse.
Ja täna läheb neljas päev kammimata peaga. Ning ma pean ütlema, et väljanägemisel pole tegelikult mingit vahet, sest ühel lokkpeal on juuksed ju nagunii kogu aeg sassis.
Ühesõnaga, vaatan nüüd, kaua mul meeles püsib juukseid mitte kammida ja kaua pea kriitikat kannatab. Sisemaal on see ilmselgelt lihtne, kui mere äärde peaks sattuma, ei tea mis saab. Ühesõnaga - põnev, põnev :)

Kuidas ja millal mehega rääkida?

60-ndatel välja antud (põhiliselt naistele) koduse majapidamise kohta õpetuslik raamat soovitab: enne kui proovite mehega rääkida, söötke ta kõht täis

Siit leidsin paar katkendit:

”…Te peate meeles pidama, et mehe töölt saabumise ajaks tuleb ette valmistuda iga päev. Valmistage ette lapsed, peske nad puhtaks, kammige ja riietage nad puhastesse, pidulikesse rõivastesse. Lapsed peavad rivistuma ja tervitama isa, kui ta siseneb uksest. Selleks puhuks pange ise ette puhas põll ja üritage ennast kaunistada — näiteks siduge juustesse pael.

Mehega vestlusse ärge laskuge, teadke, et ta on väga väsinud ja et tal on vaja iga päev minna tööle teie nimel — vaikides söötke ta kõht täis ja alles siis, kui ta on lehe läbi lugenud, võite proovida temaga rääkida.”

Raamatus on ka osa “Soovitused meestele”:

“Peale suguakti oma naisega te peate tal lubama minna vannituppa, kuid järgi minna ei ole vaja. Laske tal olla omaette. Võibolla ta tahab nutta.”

:)

Sõstrasilmalt

Pean endale siia talletama ka ühe ütlemata vahva K. sünnipäevapeo, mis nädalavahetusel aset leidis. Kuigi mõnusat looduskaunis kohas väljas olemise võimalust pakuti terveks nädalavahetuseks, läksin ma sinna üheks õhtuks. Lapsed, töö jms kohustused, mis mul ikka. Ses mõttes olen ma ikka üks igav naine, nagu ma mõnda aega tagasi kuulsin.
Aga see sünnipäevapidu oli tore. Oli loodust ja sauna (kuigi mina, suur saunasõber, sinna ei jõudnud. hoopis külmetasin teisel hommikul külma dušši all...), süldilauda ja laulu, pöörast tantsu (valdavalt koos ühe õppinud sõbraga, kes viimasel ajal pealinnas muudkui aga kaob paari tunni kaupa salapärastesse kohtadesse - pärast jälle selgub, et tal tantsukingad kotis ja tantsimast ta just tuli :D Meestel on ikka ses suhtes lihtsam, kuigi ta väidab mulle vastupidist.) ja mõnusat olesklemist ja äärmiselt totakat, kuid lõõgastavat juttu koos toredate sõpradega kõrvaltänavast ja kaugemalt. Aga ärge arvake, et seekord miskid valsid ja tšatšad kavas olid, ikka meeletu rokk ja roll näiteks Singer Vingeri ja teiste selliste hääduste saatel. Tõsi, vanameister Uno võimaldas mõned kiiremad foksisammud ka.
Aga mis kõige olulisem, see nädalavahetus tõi mulle tagasi tunde, et mind on ikka kellelegi vaja. Kohe päriselt. Ja see on ütlemata hea tunne.
Ning erinevate peetud võistluste raames mulle ootamatult sülle langenud Sõstrasilma tiitel paneb muhelema veel tänagi :)
Mul on oma sõpradega (ja nende sõpradega jne jne - sest normaalsed inimesed tõmbavad ligi ju teisi samasuguseid!) ikka vedanud!

Ahjaa, ja nädalavahetusest pärineb ka üks viimaste aegade parimaid tsitaate. Ütlejaks Mart Juur Postimehe lisas AK: "Täna ütled "kräpp", homme ütled "fakk", ülehomme "huinjaa", üleülehomme reedad kodumaa." Just nii see käib, seltsimehed. Aga teie küsite, miks uut keeleseadust üldse vaja on."

Jättes praegu selle tsiteeringu tagamaa lahkamata, sest eks seda ole tehtud juba küll ja küll, on see minu meelest päris lustakas ja leidlik mõte.

Sügispakike käes!

Pärast pikka ootamist jõudis kuldse sügispaki vahetuse pakike lõpuks ka minuni :) Plaanisin pärast teate saamist kohe teise linna otsa kandekeskusesse tormata, kuid vahepeal tuli üks tööülesanne ja nii pidin mitu tundi praadima ... Aga asi oli seda väärt!
Ja lahe on see, et Sigridi pakki otsustasime mitte posti panna, kuna Della aadressiks oli märgitud Tartu aadress ning nagu ma kirjutasin Sigridile saadetud paki postituse juures, liiguvad linnasiseselt pakid ebamõistlikult kaua ja nende kohaletoimetamiseks kulub liiga palju resurssi (igasugust!) ning seetõttu otsustasime Dellale paki otse koju viia. Pärast mõnda ponnistust ja ootamist see eile õnnestus (kohtusin küll Della tütrega) ja täna sain paki samast perest - nii lahe :)
Pakike oli selline tõeliselt minusuguse õrna naise hingele.
Kuldsed küünlad sügisvalgust peletama, pisike lepatriinude ja kassidega nukipadjake (ma veel mõtlen, kas hakkan teda nõeltega torkima või leian talle ehk mõne muu kasutusala), kannatuslille-nõuapähklipuu vannisool (mul endal isiklikku vanni pole, kuid mul on mõned tuttavad vannid ja selle soola lõhn on nii hurmav ja ahvatlev, et proovin selle juba varsti ära), Toffife-kommid, kaunis tekstiiliga kaetud märkmik (ausalt, suure kirjainimesena tekkis mul otsekohe tahtmine sinna midagi kirjutada. Aga esialgu tundub, et ükski mõte pole nii ilus, et seda sinna kirja panna raatsiks. Aga küll need sobivad mõtted ka tulevad :)), isetehtud kotike, mille sisuks olid imelised pärlid ise traadile lükkimiseks ning valmis kõrvarõngad, kaardike ja





heegeldatud lehekujulised laudlinikud. Punased, muidugi :)

Aitäh, Della, selle imearmsa paki eest!

Maailma lõpus on kohvik...

Kas see, kui aasta napi esimese kümne kuu jooksul puudutab sind südamepõhjani nelja hea inimese üle vikerkaaresilla minek, on hea või halb? Kas seda on vähe või palju? Kas see tähendab, et vanadus hakkab saabuma ja selliste asjadega tuleb paratamatult leppida? Kas häid inimesi tabanud tõbedega peab leppima ja kas seda saab teha?
Jälle nii palju küsimusi.
Sest lahkus üks hea inimene, kes on minu ellu - nii isiklikus kui erialases plaanis - andnud tohutut palju. Tema ärakuulamisoskus, sihikindlus, konkreetsus ja raskete aegadega toimetulekuoskus on need, mis on mind ikka imetlema pandud. Ta on inimene, kellele elu veeretas õnne kõrval ette ka nii palju mureorge, et sellele ainuüksi mõeldes hakkas kõrvalseisjal kõhe. Aga ta ei kurtnud. Eriti. Vaid lähedasemad teadsid, milles on point.
Kuid kõige selle kõrval suutis ta peaaegu alati särada (ta oli inimene, ta teadis, et igal inimesel on õigus ka kehvematele päevadele), üle kõige armastas ta pidudel tantsida ja laulda.
Loodetavasti see lubatud kohvik seal maailmalõpus pakub talle nüüd helgemaid hetki ja päikeselist rõõmu. Ja et me kunagi siis tõesti seal kohtume.
Pärast laupäevast ärasaatmist.

Pealinnamõtted

Sattusin täna hommikul pealinna tipptundi. Tööle jõudmiseks sõitsin Piritalt kesklinnani 20 km/h. Päris ootamatu ja huvitav kogemus maalapsele. Aga teist korda väga ei tahaks samas olukorras olla. Seega - pool üheksa ei maksa sõitma hakata.

Kohtasin tänaval vana koolivenda. Oli must mõned aastad ees. Rääkisime elust ja olemisest. Ja lahkusime sõpradena. Aga mis ta nimi on :)? (Tuleb õhtul kodus albumeid sirvima hakata...)

Ja muidu on hästi. Imeliste inimestega kohtumise järel käid lihtsalt nende lummuselooriga kaetuna ringi...