Mehest, kelle piltidega saab rahu pealekauba

Täna käisin üle kahe nädala E-Kunstisalongi neljapäevastel kunstiminutitel.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.


Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.

Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.

Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.

Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.

Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.

Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.