Kolisevad ämbrid

Millal üks toredas eas naisterahvas ometi õpib ja ei astu ämbrisse, mille kolin teda suisa paar nädalat saadab?

Igatahes kavatsen ma endale kuskile tätoveerida meeldetuletuse, et tuleb ikka 100 korda mõelda ja alles siis 1 kord otsustada, kellega ja mis asjus koostööd teha.

Jube nüri on, kui meeskonnatööst saab taaskord justkui sinu isiklik projekt, sest kokkulepped ei kehti... et aga mitte publiku ees narriks jääda, rügad mitu õhtut une ja teiste toredate asjade arvelt ja saad hakkama.

Saatanlik plekikolin kuskil kaugustes tegevusi saatmas.

Ma vaatan...

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi; talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!""

/Juhan Viiding/

Suveraamatutest

Sellel suvel oli mul raamatute lugemisega kehvad lood.

Lugesin mõned kohustuslikud erialased asjad, kuid ilukirjandus pakkus valdavalt vaid pettumust. Ja nii ei tahtnudki kohe uuega alustada... sest muusika ja teater kõnetasid mind oluliselt rohkem.

Kuid - augusti keskpaigas võtsin taas julguse kokku ning alustasin riiulile jõudnud Rosie Alisoni "Mõte sinust".

See raamat tegi tasa kõik eelmised pettumused ning haaras mind kohe esimesest reast. Veelgi enam, esimene lõik oli nii mõjus, et lugesin seda korduvalt ja korduvalt...

Read, mis mind puudutasid ja minu hingepõhja ladestunud asju välja kaevasid, kõlasid nii:

"On kummaline, et kõigist neist inimestest, keda me elu jooksul kohtame, leiame end äkki ainult ühe võimusest. Kord tema nägu näinud, seab end sisse kestev, talumatu, igas närvilõpmes kiirgav südamevalu, millele keegi pole välja suutnud mõelda ravi. Kogu selle maailma imepärasus võtab kuju ainult ühes inimeses ja seejärel ei ole enam mingit tagasiteed. Sedasorti armastus ei saa otsa, vähemalt mitte enne surma."

See kõik on pagana õige.

Ja raamat ise oli hea. Kohati ootamatu. Aga ilus.

Küllap raamatutega on mul nüüd nagu etendustega, et loed ja näed ning heade asjade vahele peab tulema ka mõni tõrvatilk. Et oskaks tulevat hääd rohkem nautida.

14 aastat...

... on mul eilse seisuga au olnud olla minu vahvate laste ema.

See on olnud üks pöörane ja õpetlik aeg. Ilmselt mõlemapoolselt :)

Ehk nagu räägib Vahur Kalmre tänase Eesti Ekspressi rubriigis "Käbid ja kännud": "Lapsed õpetavad aegade lõpuni, totaalne elukestev õpe. Sest olla situatsioonis, mis on sulle esimene, on ju igavene."

Emadepäevaliselt

Tänavune emadepäev viis mind kokku ka täna Aasta Ema tiitliga pärjatud Sirje Saarega.

Millegipärast pani see mind mõtlema, kui palju armastust on tegelikult emade elus. Ehk nagu jäi kõlama Estonia kontserdisaalist - armastus pole mitte vaid pelk tunne, vaid soov kanda teise inimese muresid. Seega, kui armastus kuskil üldse olemas on, siis on ta emade südames. Sellele tasub teinekord mõelda, kui argipäev suhetesse hallid mõrad lööb.

Aga tahaksin siia panna kirja mõned väärt mõtted, millest seitsme lapse ema Sirje Saar rääkis ja mida mul ei õnnestunud oma artiklisse punuda.

* Lapsed vajavad kindlat rutiini ja reegleid.
* Vanemad on laste sõbrad, kuid nad ei saa alati olla lastega ühes paadis.
* Ükskõik kui suur pere ka ei ole, iga laps vajab oma aega koos vanematega, et tunda: ka tema on tähtis.
* Alati ei pea kõiges olema tubli.
* Oma lapse heaks pole ükski ohver kunagi liiga suur – lapse tulevikku panustamine toob tulevikus ka endale südamerahu.
* Elu igas valdkonnas on oluline osata hinnata seda, mis on olemas, mitte nutta taga seda, mida pole. Eriti kehtib see oma lapse kasvatamisel - tuleb rõhuda temas olemasolevale heale ja tugevatele külgedele.

Värvi- ja tundepillerpall

Kõige paremini võtab selle minu vaieldamatu lemmik Artur Alliksaar oma luuletuses "Kevadskertso".

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraaži ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.



Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.



Tähenduste otsimine ridade vahelt on ajugümnastika mõttes lubatud ja soovitatav!

Õied tabasin eile Tartu botaanikaaias.

Suhted kui kummipaelad

Suhted on nagu kummipaelad, mille puhul väike pinge on lubatav, isegi soovitatav, kui kaks otsa tihedalt kokku jäävad. Kui see on liiga lõtv, laguneb kõik laiali, nagu need abielud, kus inimesed ütlevad, et nad ei tülitse kunagi, ja mis siis üleöö lahustuvad eimillekski, isegi mitte vastastikuseks süüdistamiseks. Liiga palju pinget, ja see katkeb. Kogu asi on tasakaalus. Häda on selles, et tavaliselt ei saa sa enne tasakaalu kaotamist mingit eelhoiatust.

Fiona Neill "Noore ema pihtimused"

Rõõm viib edasi

Lõpetasin eile J. Powelli raamatu "Julie&Julia" lugemise. Selle lõpuosas oli lõik:

"Julia õpetas mulle, mida on vaja oma raja leidmiseks maailmas. See polnud üldse see, mis mina arvasin. Mina arvasin, et kõik on kinni - ma ei teagi - usalduses või tahtes või vedamises. Need on midugi head omadused, selles pole küsimustki. Kuid on veel midagi, millest kõik need teised asjad välja kasvavad.
See on rõõm."

Ka mina olen veendunud, et rõõm tegemistest on edasiviiv jõud. Kui sa ei armasta oma tööd, oma tegevusi, oled kurb ja õnnetu. Mina olen suure osa oma eluga jõudnud rõõmuni. Mis võiks olla veel parem, eksole!

Pildil on päikeseloojang Kakerdaja rabajärvel, novembrilõpune rabamatk seal oli puhas rõõm nii mulle kui pojale. Kindlasti oli oma osa selles suurepärastel matkajuhtidel!

Tahan vana finišit tagasi!

Sel nädalavahetusel oli Otepääl taas suusapidu, mis pakkus vaatemängu ja emotsioone ja võttis mu hääle :) - Tore oli, ühesõnaga. Minu jaoks kuuendat korda.

Ainus, mille kallal nuriseda ja tegelikult on see vähemalt pealtvaatajatele oluline asi: uuendused staadionil olid viinud finiši rahvast tüki maad eemale plankude taha. Ja võtsid üsna kalli piletihinna juures ära suure osa rõõmust - ei näinud enam sportlasi nii lähedalt. Kui eile läksid ringid staadionilt rahva eest läbi, siis täna suusatasid sprtlased kuskil kaugustes. Täna oleks väga-väga tahtnud oma silmaga näha seda, kes millal üle joone libiseb - napikaid ja fotofinišeid oli päris mitu. Aga - sportlaste vaatamise asemel (kes teisel pool planku rühkides nägid välja nagu hülged) kinnistusid pilgud ekraanile, et tähtsatest sekunditest osa saada.

Kardan, et tuleval aastal on selliste tingimuste juures tribüünile pileti ostjaid vähem kui tänavu. Ja see oleks ju ometi piinlik, kui telekaamerad peaksid sportlastele taustaks pooltühje tribüüne näitama...

Seega - andke meile meie vana finiš ja veel suurem rõõm maailma suusaässade kihutamisest tagasi!

Pildil on tribüüni eest mööda rühkiv Andrus Veerpalu, kes tegi eile väga hea sõidu ja saavutas viienda koha.

Kuidas kasvatada lapsi?

Eelmisel aastal lugesin palju, lisaks ka selliseid palju laineid löönud toredusi nagu Jesper Juuli "Sinu tark laps" ja Michael Winterhoffi "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?".

Ma pean ütlema, et olen selliste raamatute osas sageli päris skeptiline. Aga need kaks raamatut andsid mõtteainet, samuti sain seletuse ja raamid minu peas keerelnud mitmetele mõtetele. Seega soovitan soojalt :)

Neljapäeval käis Jesper Juul Tallinnas. Kahjuks ei õnnestunud mul endal tema loengule minna, kuid meeldetuletuseks endale ERR vahendusel kaks olulist mõtet:

"Kõige parem, mida üks lapsevanem oma laste heaks teha saab, on mitte takistada nende arengut terveteks ja elurõõmsateks inimesteks kasvamisel. "Ma võin teile garanteerida, et kui te loobute laste kasvatamisest viisakateks ja hoolivateks inimesteks, siis nad kasvavad nendeks, hoolimata sellest, et te pole seda neile peale surunud," toonitas Juul."

""Vanemad on väga enesekesksed. Neile meeldib olla populaarne ning nende armastus on seeläbi kaotanud oma soojuse. Seetõttu ei ole nendes perekondades tegelikku armastust ning nendest peredest tulevad väikesed türannid." See tõttu on Juuli sõnul kõige alus armastuse praktiseerimine perekonnas. Tunnet, et kedagi armastatakse tuleb väljendada ka tegudes."Fakt, et ma armastan oma naist, ei oma mingit tähtsust minu naise jaoks enne, kui ma pole oma armastust armastavaks käitumiseks," toob Juul näite elust enesest."

Karjäär algab elutoa diivanilt?

Ühel õhtul mõtlesin siin kohtumistele, mis eelmisel aastal mulle osaks said. Need viisid mõtted veel ka kaugemale, et teha üks naljakas (?) kokkuvõtlik tähelepanek.

Nimelt on hästi palju praeguses teadusmaailmas ja üldse tublisid naisi, kes on oma karjääri hakanud üles ehitama, kohandades end oma kodu ja pere järgi. Töötades siis, kui selleks on aega, ning paigas, kus selleks parasjagu võimalusi on: elutoa diivanil, köögilaua taga, magamistoas jne. Samal ajal on see olnud loomulik, et pereisal on olemas kabinet, töölaud jms.

Naised on endale oma töönurga saanud sageli alles siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja koju tekib ruumi rohkem.

Ma võiks ka kontoris rohkem käia, aga elutoa diivan on mugavam.

Ehk on see märk :)?

Kas kulgeda või olla õnnelik?

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

Seemneprintsiip

"...kui mina midagi kirjutan - noh laule või midagi - siis ma teen seda alati niisugusel seemneprintsiibil, et sealt seest oleks kunagi võimalik mingi ammune tore päev või tunne või hoopis mõni nägu välja joonistada. See on nagu seemnete tekitamine, mis on võimalik millalgi jälle kasvama panna või umbes nii..."

Selline mõte jäi paljude muure kõrval kõlama eile Draamafestivali raames nähtud etenduselt "Algus".

Kuid sellesama mõtte väljaütlemise järel sai selgeks minu tasapisi pähe tekkinud mõte, et olgugi sõnad aeg-ajalt mõttetud, ma vajan neid ka iseenda tarbeks. Justnimelt, et kunagi meenutada mõnda päeva või tunnet.

Ehk. Mulle tundub, et ma olen päriselt blogimaailmas tagasi.

Taevasoojus

Naljakas on mõelda, et mõnda taevatähte vaadates võib sedasama samal ajal teha ka mõni teine inimene kümnete, sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Tähed on täiesti kindlalt pilkude kohtumiskoht.
Ja üks soe pilk aitab paljust üle.
Seepärast tuleb taevasse vaadata vaid soojade ja heade mõtetega.

Liiga täis ei maksa kellelgi kasvada...

Möödunud laupäeval käisin koos lastega kaemas Vanemuises novembri lõpus esietendunud tükki „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)

Aga kui armastus...

Kui armastus on illusioon ja tundub ilus vaid senikaua, kuniks ajus jätkub energiat selle pildi maalimiseks või hoidmiseks, siis võib ju kõik ollagi meie ettekujutus?

Aga kui armastus on olemas ja kõik muu on olemas, siis kaob armastus koos kõigega ja on ikkagi kaduv?

Roy Strider, Minu Mongoolia

(soovitan lugeda. olen poole peal, kuid raamatu ilust puudutatud)

Ärkvelpüsimise kiituseks

„Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles illusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust.”

Tõnu Õnnepalu

Armastus päästab ka ilmvõimatust

Minu telefonis on mõned sõnumid, mida ma kustutada ei raatsi. Ühe sellise sain vähem kui kuu aja eest Kristinilt. Hilisel õhtul ütles ta mulle: "KÕIGE tähtsam elus on õppida armastama. Elu armastuseta on väärtusetu!:-)"

Kohtusin Kristiniga esimest korda umbes aasta eest, enne seda olin temast lugenud vaid ajalehtedest. Vahepeal põrkusime niisama tänaval, kuid pikemaks jutuajamiseks andis põhjuse tema lugu, mille ta kirjutas raamatuks.



"Süda Itaaliast" on raamat, mis on mulle viimasel ajal eriti hinge läinud. Kuigi olin Kristini looga kursis - nii teiste vahendusel kui otseallikaga suheldes - andis see raamat tema uskumatule loole hoopis inimlikumad mõõtmed. Lugu, kus inimene saab uue elu siirdatud südamega, on eriline ja aukartustäratav.
Kõik need ausalt kirja pandud suhted, kannatused, hirmud, rõõmud ja läbielatu panid mind lugedes mitu korda pisaraid valama. Kuid - veetsin selle raamatuga ühe laupäeva - haarav lugemine oli see vaatamata tekkinud tunnetele ning enne viimase leheküljeni jõudmist seda käest panna ei saanud.
Kristin on raamatus esitanud vägagi detailselt oma haigusega seonduva loo, kuid selle kõrval saab osa nii eestlaste kui itaallaste olemusest, saab võrrelda nende kahe maa kultuuri ja meditsiinisüsteemi. Kõik need teemad on omavahel päris meisterlikult läbi põimitud.

Mind isiklikult puudutas väga ka raamatusse talletatud naise lugu, tema keerulised suhted abikaasaga ning eneseleidmine.
Ühesõnaga - minu jaoks oli see raamat tõepoolest (nagu lubas kiri tagakaanel) aus pilguheit iseendasse ja küsimine elu mõtte järele.
Mina sain Kristinilt ja tema kirjutatud raamatust jõudu, et uskudes, lootes ja armastades võib üle saada ka ilmvõimatuna näivatest probleemidest. Praeguseks olen aru saanud, et Kristini lool on ka minu kasvamises oma osa. Ma tunnen nii.

Kuid ühtlasi toitis tema lugu minu sügavat veendumust, et tegelikult on meis kõigis oma lugu peidus. Lugu, mis võib kedagi puudutada, lugu, mis võib kellelegi jõudu anda. Oskaks vaid selle nupu üles leida, mis loo meie seest valla päästaks.

Ning ma hoian pöialt, et Kristinil läheb hästi ja ta leiab elust just selle, mida kõige rohkem ihkab.

Kristini ja tema raamatu sündimise loost on tartlastel aga võimalik osa saada teisipäeval, 10. novembril kell 14 Rahva Raamatu kaupluses toimuval esitlusel.

Ohh, ja tahtsin siia juurde panna ka paari katkendit raamatust, kuid avastasin, et raamat on ununud pealinna... Ehk siis teine kord.

Kuid püüan siia edaspidigi kirja panna lugusid ja inimesi, mis mind on puudutanud. Väikesed puudutused teevadki meist ju selle, kelleks me saanud oleme.

Kuula, palun!

"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles näitleja Alo Kurvits muuhulgas umbes nelja ja poole tunni eest, mil algas heategevuskontsert Maarja küla toetuseks. Kontsert, kus näitlejad esinevad tasuta ning kogu piletitulu läheb intellektipuudega noorte külaelu edendamiseks. See küla on üks väärt paik, kuid praegu selle väärtusi kirja panna ning sealseid toredaid inimesi kirjeldada läheks liialt pikaks. Küll ma võin aga rõõmuga tõdeda, et nii mõnedki kaaselanikud on minu head sõbrad. Ja külaelanike rõõmus meel ja kallistus annab jõudu ka siis, kui ülejäänud maailm tundub must ja morn.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.

Kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks...

Viimase paari nädala jooksul olen jaksanud lugeda päris mitut raamatut, mis on mind sügavalt puudutanud. Üks neist oli Varraku ajaviitesarjas ilmunud Santa Montefiore "Prantsuse aednik".

Tõsiselt tundeline, nauditav ja haarav lugemine (ning südamesse pugev, ma ikka pühkisin päris mitu korda silmanurgast pisara) ühe neljakümnendatesse jõudnud naise jaoks. Selles romaanis oli kõike, mis ühe naise ellu kuulub (kui mitte päris kõigi naiste, siis suure osa ellu neist küll) - pereelu ja lapsi, ootamatut kirge ja valikuid armastuse ja kohustuste vahel. Üks peategelasest mees ei olnud mitte vaid osavate kätega aednik, vaid lisaks ka tõeline meister külvama inimsüdametesse imesid. Ja andma edasi lihtsaid, inimlikke ja äärmiselt olulisi elutarkusi.

Ja ma usun raamatu kandvat ideed: kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks.

Üle pika aja pidin tegema ka enda jaoks väljakirjutusi. Panen mõned ka siia kirja. Et oleks veel üks võimalus lihtsaid asju endale meelde tuletada.

* Tegelikult peitub ilu kõiges, tuleb see vaid üles leida.

* Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele. /.../ Armastuses või võluväes ei ole midagi üleloomulikku, lihtsalt meis endis pole piisavalt uljust või eneseusku.

* /../ Sellega on samamoodi nagu päikeseloojanguga. Midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida, aga läinud ta ongi. Või nagu vikerkaarega, mida võib armastada kaugusest, aga mida on võimatu… /.../

* Abieluga tuleb vaeva näha. Kui tekivad praod, võivad need edasi mõraneda. Pragusid ei tohi tekkida.

* Mõnikord võib suur armastus lämmatada. Ega armastuses midagi paha pole, aga meil kõigil on veidi vabadust vaja. Suhted on ju ikka siis paremad, kui kahe inimese vahel on ka hingamisruumi.

* Armastamiseks on nii palju erinevaid võimalusi ja nii palju erinevaid varjundeid ja värve.