Jääst jänes

Tartu Raekoja platsis avati täna jääst jänese skulptuur, mis kestab niikaua, kui ilmataat talle päevi annab. See tähistab siis traditsiooniliselt järjekordse looma-aasta algust.

Veetsin seal läheduses veerand tundi ja keegi ei öelnud selle aja jooksul: "Näe, jänes!" Selle asemel öeldi: "Näe, euro." Ja üks ütles veel telefonis rääkides sõbrale reportaaži-vormis, et kui hoolega vaadata siis näeb jänest ka.
Skulptuuri teisel poolel on ka kroon, kuid kroonist ei rääkinud selle kuju juures enam keegi.

Kuigi see on jääskulptuur, mis seniolnuist nõuab kõige enam vaatamist, meeldib see mulle varasematega võrreldes kõige vähem. Aga ikkagi tasub teda vaatama minna!

Ja peale selle soovin kõigile lõbusat ja loovat kassi(jänese)aastat! Püüdkem ikka millegi järgi igatsedes meeles pidada, et imed juhtuvad hetkega, vaid võimatud asjad võtavad kauem aega...

Üks väike rosin igasse päeva

Päevad mööduvad tuhandeid kilomeetreid tunnis tuhiseva linnu lennul. Nii palju on näha ja teha ja vaadata ja avastada. Hiljaaegu just küsiti mult, et kas mul on igav.
Aga igav on tundmus, mida ma juba ammu ei tunne. Ma võin küll olla üksi ja teinekord õnnetugi (varsti ma pean siia vist ühe selleteemalise sissekande tegema, lükkan seda aina edasi, kuid ega enda eest ei põgene ikka küll), aga igav küll pole. Eelpoolloetletud põhjustel.

Vahepeal täitsin oma päevi siis laste rattamaratoni ja ühe vahva juubelipeoga paarkümmend aastat vanemate inimeste seltskonnas.

Pühapäeval võtsin ette ja läksin vaatama näituseid ja annan siinkohal taas sooja soovituse. Kunstnike majas on veel 5. oktoobrini avatud näitus Põranda all ja tingimisi.

Väljavõte näituse tutvustusest: "Kandev ja avangardne osa meie sõjajärgses abstraktses kunstis on Kõrgemas Kunstikoolis “Pallas” õppinud ja Tartus koondunud mitteametlikku, 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loomingul. Näituse koostamisel on huvi pakkunud just ajajärk, mil tinglikku kunsti ei olnud võimalik Eestis eksponeerida, aga ometi luua kasvõi iseenda kosutuseks. Uuritakse samuti mänge piirialadel. Natuurist lähtunud, aga selgelt esemetu kunsti kogemusest rikastatud või ka sürrealismi sulatusahjust läbi käinud ilminguid."
Ja näitus on väga mõtlemapanev ja ulatuslik - tervelt 32 kunstniku tööd, mõnelt veel mitut - saab seal kaeda. Igatahes kogesin ma seal tundeid seinast seina.
Kui mul oli seal ka juba mitu tuttavat tööd, näiteks Lola Liivati pintslist, siis oli ka uut ja avastamishõngulist, nagu ikka ühel heal näitusel. Eriti jäid seekord millegipärast meelde Eudard Rüga meisterlikud ja ülidetailsed linoollõiked.

Ja kui see näitus õhkab tõsisemaid toone, siis monumentaalgaleriis on ikka lausa lustlik Eero Ijavoineni väljapanek, mis kannab pealkirja "Monumentide aeg".
Minu süda lausa sulas, vaadates fotoseeriat hallist prouast ja tundmatutest tegelastest. Üle pika aja tundsin ma, et need on fotod, mis võiksid ka minu kodus rippuda. Ja halli prouat silmitsedes sain ma täpselt aru, miks minust korralikku ametnikku ei saanud... Ja ma ei ole selle üle sugugi kurb! Pigem olen ma oma tööeluga üldises plaanis ikka väga rahul. Ja lausa lõbus oli skulptuur, mis minu loogilisi ringe pidi jäi viimaseks ja mis teatas, et "Ela ja sära!".

Ja nagu ma olen õppinud, kui näitus toob naeru näole ja teeb tuju heaks, on aeg selleks päevaks lõpetada. Muidu see olemine võib ruttu muutuda :)

See otsus oli õige, sest kohe pärast seda saabus minu selle päeva rosin. Nimelt osutus selleks üks vanamemm, kes Riiamäel sel päeval piparmünti müüs. Värske piparmünt, selle lõhn, sellest tehtud tee ja mojitogi on ühed parimad asjad maailmas!

Eilse, sügise saabumise päeva rosin oli minu jaoks, nagu ilmselt ka paljude teiste jaoks, päike. See lausa sundis panema selga kleiti ja tänaval veidi patseerima. Mmmmmm!

Päike paistab tänagi, kuid kuna tänane päev on täis kohtumisi erinevate inimestega erinevates linnaservades, siis vahetasin kleidi oma armsate teksade vastu - nii on mugavam rattaga mööda linna tuhiseda. Muide, eriti mõnus on see varasel hommikutunnil, mil õhus on veel öökülma, kuid tammetõrud, ehmudes paitava päikese soojusest, lihtsalt potsatavad inimestele pähe.

Tänase päeva rosinat aga alles veel otsin.

Augusti teise poole hetkedest

Läksin oma puhkusega nii hoogu, et vahepeal jäi blogisissekannetesse suur auk. Tegelikult on see ju hea - suutsin end üle pika aja veidigi arvutimaailmast distantseeruda.
Panen nüüdsetel augusti viimastel tundidel mõned hetked siiski kirja, et oleks vähemalt endal hea aasta pärast lugeda.
-------------------
Kirjeldamata hetkedest on üks vahva õhtu see, kui paljud eestimaalased Märkamisaja nime kandval laulupeol ühtsust tunnetasid. Ma pean tunnistama, et ei vaadanud seda laulupidu isegi televiisorist mitte. Selle asemel läksin biopraktilise kreatiivsuse konverentsile (vol.2) kirjanike maja krüpti. Sündmus osutus suisa rahvusvaheliseks (üks pikk sõber osales koos kataloonlasega (loe:prantslasega) konverentsil telefonisilla kaudu otse hispaaniast). Ja mis oli raudselt kõige lahedam konverents, kus ma seni oma elu jooksul olen osalenud. Pidin paraku minagi jooksvalt ja loovalt seal esinema ettekandega, mis kandis pealkirja "Evegreen". Otseselt seotud selle teemaga. Üksikasjadesse ei laskuks, kuid järgmise taolise konverentsi saabudes valmistan ettekande ikka korralikult ja varakult ette :)

Taasiseseisvumispäeval võtsime ette teekonna pealinna poole, eesmärgiga sealt mõne päeva pärast Muhumaale minna. Viimane plaan luhtus, sest võõrustajal ilmnesid ootamatused, kuid ehk see oligi hea. Jäi üle pika aja mahti pealinnas ringi vaadata, Kärdi-Kertsi uued elupaigad üle kaeda ja nendega mõnusat juttu ajada ja lihtsalt
rahulikult olla.



Ja tänu sellele sain laupäeval teoks teha ühe ammuse unistuse - käia Türisalu pangal. Ja see, mida ma nägin, oli unistamist väärt. Just seal saavad taevas ja maa lihtsalt kokku ja kogu olemine on üksainus lõputu muinasjutt. Tänu heale ja piirkonda valdavale teejuhile veetsime aega ka panga all ja tegime seal väikese rännaku. Ma lähen sinna veel kindlasti tagasi!
Ning elus esimest korda tegime kiirreisi ka Paldiskisse ja Pakri poolsaare tippu. Otsisime üles ühe suure heinamaa, mis kunagi ilmselt oli lennuväli ja kust käidi Soomet pommitamas (hea, kui on palju ajaloolastest sõpru:)). Käisime Kloogal mälestusmärke kaemas. Ja veetsime ühe mõnusalt vaikse õhtu Väänas.

Ja vahepealsetelgi päevadel kõndisin ma kilomeetreid merekallast pidi, sest ei raatsinud oma vabu hetki bussiga sõitmise peale raisata. Ja hakkasin esimest korda elus mõtlema, et äkki peakski mõnda suure veega kalurikülla elama asuma.

Enne seda aga leidsin ka pealinnas vahvaid kohti. Koos lastega vanalinnas uidates jõudsime endalegi ootamatult lastekirjanduse keskusesse, mis oli väga armas ja soe paik. Soovitan kõigil lugemishimulistel lapsevanematel sealt läbi astuda! Lastega koos käisin ka loodus- (jääkaru Franzist on sinna topis tehtud. Ja üles kerkis küsimus - kas Lolo ja Pepe olid Adeelia või keiserpingviinid) ja tervishoiumuuseumis (kus oli peaaegu samasugune väljapanek nagu minu kooliajalgi, kuid lastele pakkus see tohutult avastamisrõõmu).

Minu isiklikud teed viisid mind aga kunsti kaema Vabaduse väljaku servas asuvatesse galeriidesse - kiikasin A. Pilari akvarellide näitust, Lola Liivati näitust, mis üle pika aja tekitas mus sooje tundeid abstraktse kunsti vastu ning Jaana Päeva/Lennart Mändi näitust "Suured ja väikesed", mis tõi minu päeva lõppu tõeliselt lustakaid ja mõnusaid emotsioone. Sel näitusel tuletasid origamikurekesed (oi, ma kujutan ette, milline puhas rõõm oli nende voltimine selle näituse jaoks!!!) mulle meelde, et "mingil tasandil on oluline ebaoluline, suur väike, sügvamõttelisus pealiskaudne ja paljusõnalisus puhas tühjus". Ja et tegelikult olen ma õnnelik inimene, sest minu maailm on värviline.

Ja nii ma sealt hiiglaslikke suuri kurgi kiigutades rõõmsamana lahkusingi... Ja tõdesin, et juba ammu pole ükski näitus mu tuju lihtsalt heaks teinud. See tegi.

Skageni ranna valgus

Täna Pirita teele sattudes tabas mind tõeline dejavu: ma sattusin ühe oma lemmikmaali sisse. Just sellise, 1899 aastal norra-taani kunstniku Krøyeri Skageni rannas maalitud pildi sisse. See oli sõnalseletamatult ilus. Kogu see valgus ja purjekad taamal. Ja päike. See valgus ja värvide mäng oli täpselt selline, mis ilmselt tegi ammusel ajal Skageni rannast mitmete kunstnike lemmiku.

Selles valguses tekkis mul väike igatsus selle pealtäha tillukese, kuid sisult suure muuseumi järele, kus ma Kopenhaagenis viibides oma lemmikmaali nägin. Ja ka palju teisi imelisi pilte. Ja üks mis kindel - ühel päeval käin ma seal Skageni rannas ka ise ära ja jalutan selles imelises valguses mööda mõnusat rannaliiva...