Segane nädal

Nädal, mis hakkab kahe päeva pärast lõppema, on olnud segane ja kiire.
Juba eelmine nädal tõve küüsi langenud poeg hakkas eelmine nädalavahetus terveks saama, kuid pühapäeva öösel ärkas suure palaviku ja kehva enesetundega. Teisipäeval sai diagnoosiks angiini. Selle juures kõige hullem on asjaolu, et terve nädala on tal püsinud ligi 39 palavik. Kui täna hommikul näitkas kraad 37,2, siis õhtuks tõusis see taas oma viimase aja kõrgustesse.
Hoolduslehele ma seekord ei jäänud, sest I. sai suurema osa nädalast päeviti kodus olla, vaid täna mitte. Aga hoolimata sellest süda valutas kogu aeg ja kippusin ikka keset tööpäeva ka koju. Ühesõnaga - üks lõputu kiirustamine kogu nädala. Ise valves ka veel.
Nädalavahetus tõotab tulla rahulikum, kuigi pühapäeval peab ju taas tööle minema.
Homme läheb teine laps klassivenna juurde, kelle juures on mingi suurem pidu korraldatud klassikaaslastele. Ja jääb isegi ööseks (oh aegu, oh kombeid, kas mina oleks võinud sellistest asjadest omal ajal unistada :)). Kuna sellel klassivennal on hästi toredad vanemad ja kodu, ei hakka ma keelama ka. Seekord kasutame pojaga kahekesi oleku õppimisvõlgade taandamiseks. Neid on kahe nädalaga kuhjunud omajagu. Ja ega ma teda sel nädalal õppima saanud ka sundida, sest tänaseks on ta niigi omadega täitsa läbi.
Nüüd tuleb vaid pöialt hoida, et mu enda tervis alt ei vea. Nagu ikka pärast selliseid pingelisi aegu.
Sest muuhulgas sai just selle nädala jooksul minust ka uue parmupillibändi liige. Ja järgmisel reedel peaksime avalikult üles astuma. Millega ja kuidas see õnnestub, ei tea praegu ilmselt keegi. Aga parmupilli helin mulle meeldib :)