Tänavune emadepäev viis mind kokku ka täna Aasta Ema tiitliga pärjatud Sirje Saarega.
Millegipärast pani see mind mõtlema, kui palju armastust on tegelikult emade elus. Ehk nagu jäi kõlama Estonia kontserdisaalist - armastus pole mitte vaid pelk tunne, vaid soov kanda teise inimese muresid. Seega, kui armastus kuskil üldse olemas on, siis on ta emade südames. Sellele tasub teinekord mõelda, kui argipäev suhetesse hallid mõrad lööb.
Aga tahaksin siia panna kirja mõned väärt mõtted, millest seitsme lapse ema Sirje Saar rääkis ja mida mul ei õnnestunud oma artiklisse punuda.
* Lapsed vajavad kindlat rutiini ja reegleid.
* Vanemad on laste sõbrad, kuid nad ei saa alati olla lastega ühes paadis.
* Ükskõik kui suur pere ka ei ole, iga laps vajab oma aega koos vanematega, et tunda: ka tema on tähtis.
* Alati ei pea kõiges olema tubli.
* Oma lapse heaks pole ükski ohver kunagi liiga suur – lapse tulevikku panustamine toob tulevikus ka endale südamerahu.
* Elu igas valdkonnas on oluline osata hinnata seda, mis on olemas, mitte nutta taga seda, mida pole. Eriti kehtib see oma lapse kasvatamisel - tuleb rõhuda temas olemasolevale heale ja tugevatele külgedele.
Kuvatud on postitused sildiga kohtumised. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kohtumised. Kuva kõik postitused
pühapäev, mai 08, 2011
teisipäev, oktoober 26, 2010
Sinilind viib sihile
Justkui nägemispuudest oleks veel vähe, on Elli Ojakivi (47) pidanud rinda pistma ka ajukasvajaga. Ometi julgeb ta kinnitada: unistused on selleks, et täituda. Tuleb ainult tahta ja tasapisi tegutseda.
Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.
Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.
Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.
Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.
Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.
Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.
Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.
Kirjutamata testament
Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.
Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.
Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."
Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"
Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.
"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"
Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.
Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.
"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"
Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.
Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."
Puue: varjata või mitte?
Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.
Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.
Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.
Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."
Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."
Uus algus
Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."
Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.
Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.
Mehisuse supernäide
JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg
Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.
See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.
See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.
Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.
Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.
Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.
Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.
Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.
Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.
Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.
Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.
Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.
Kirjutamata testament
Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.
Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.
Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."
Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"
Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.
"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"
Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.
Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.
"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"
Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.
Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."
Puue: varjata või mitte?
Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.
Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.
Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.
Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."
Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."
Uus algus
Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."
Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.
Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.
Mehisuse supernäide
JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg
Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.
See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.
See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.
Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.
Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.
laupäev, oktoober 23, 2010
Uued sarjad
Nii, et ma ikka olen natukene sõnaaher ja ei ole mõnedest asjadest üle saanud või ei oska neid sõnastada, siis otsustasin, et lasen oma armsatel sõpradel, kes siia blogisse tee jõunud, lugeda ka midagi toredat ja alustan kahte uut sarja - ilmumata ja ilmunud lood.
Ilmunud lugudest tahaksin siin ilmutada artikleid inimestest, kellega kohtumine on minusse jätnud mõjusa jälje, kuid kellest kirjutatud lugu on ilmunud mõnes sellises väljaandes, mis levib vaid mingis kitsas ringkonnas.
Ning et minu igapäevatöös tuleb kahjuks ikka ette (õnneks harva), et mõned lood jäävad erinevate ebasoodsate mõjude kokkulangemise tõttu ilmumata, siis oleks ka see hea koht nende ilmutamiseks. Vähemalt iseenda jaoks, sest minu jaoks on suurem osa enda tööst tähtis.
Ja ehk leiab siia mõnikord tee ka mõni artikkel väga kaugest minevikust (just leidsin ühest kastist loo Annest ülikoolis... seda oleks ju tore mälu värskendamiseks lugeda :))
Ühesõnaga - toredaid lugemiselamusi!
Ilmunud lugudest tahaksin siin ilmutada artikleid inimestest, kellega kohtumine on minusse jätnud mõjusa jälje, kuid kellest kirjutatud lugu on ilmunud mõnes sellises väljaandes, mis levib vaid mingis kitsas ringkonnas.
Ning et minu igapäevatöös tuleb kahjuks ikka ette (õnneks harva), et mõned lood jäävad erinevate ebasoodsate mõjude kokkulangemise tõttu ilmumata, siis oleks ka see hea koht nende ilmutamiseks. Vähemalt iseenda jaoks, sest minu jaoks on suurem osa enda tööst tähtis.
Ja ehk leiab siia mõnikord tee ka mõni artikkel väga kaugest minevikust (just leidsin ühest kastist loo Annest ülikoolis... seda oleks ju tore mälu värskendamiseks lugeda :))
Ühesõnaga - toredaid lugemiselamusi!
reede, september 17, 2010
Parvemees Matti
Täna õnnestus mul teha üks südantsoojendav tiir mööda Tartumaa hoolekandeasutusi. Päeva jooksul kriipis hinge päris mitu kohtumist, üks meeleolukamaid oli parvemees Mattiga.
Matti on nimelt see mees, kes aastaid on vändanud Kavastu parve, et nii ümbruskonna inimesed kui juhuslikud rännuhimulised ikka otsemini üle Emajõe saaksid. Mõned aastad tagasi sai Matti ka teleekraanil töömurdja tiitli. Oma elus on Matti ikka päris suure hulga tööd maha murdnud.
Aga Matti on ka krutskimees. Kui suurest hulgast naistest koosnev seltskond täna parvega üle jõe sai (täna väntas parve üks teine mees, kuid kas Matti on juba pensionile jäänud, jäi elevuses küsimata), oli Matti kohal nagu viis kopikat ja küsis, kas keegi talle naiseks ei taha tulla.
"Ma suudlen su silmi..." algas tema külgelöömisviis. Ühele naisele teise järel. Kuniks paar asjalikumat küsisid, kas ehk Mattil suitsukala pole. Aga no kuidas siis ei ole kala mehel, kelle jaoks Emajõgi on peaaegu kodu (vaata allpoolt, milline oli jõgi peaaegu Matti koduväravast vaadatuna täna). Muidugi oli! Ja nii viis ta karja naisi endale koju ja tõi toast kaks värskelt valminud hõrgult lõhnavat suitsulatikat.
Ja saatis naised teele, neile ühe laulu, ühe suupilliloo teise järel esitades.
Matti on muhe mees, kellega kohtudes on tunne, nagu oleks vana sõpra näinud. Kuigi elusast peast nägin mina teda esimest korda, niisamuti, kui sõitsin Kavastu parvel elus esimest korda. Eriti meeldivad mulle Matti nägu ja silmad - nendes on kirjas Matti elulugu.
Madis Jürgen on Matti olemuse tabanud peaaegu kümnesse. Päriselt aimu saab sellest aga ainult Mattiga kohtudes.
Matti on nimelt see mees, kes aastaid on vändanud Kavastu parve, et nii ümbruskonna inimesed kui juhuslikud rännuhimulised ikka otsemini üle Emajõe saaksid. Mõned aastad tagasi sai Matti ka teleekraanil töömurdja tiitli. Oma elus on Matti ikka päris suure hulga tööd maha murdnud.
Aga Matti on ka krutskimees. Kui suurest hulgast naistest koosnev seltskond täna parvega üle jõe sai (täna väntas parve üks teine mees, kuid kas Matti on juba pensionile jäänud, jäi elevuses küsimata), oli Matti kohal nagu viis kopikat ja küsis, kas keegi talle naiseks ei taha tulla.
"Ma suudlen su silmi..." algas tema külgelöömisviis. Ühele naisele teise järel. Kuniks paar asjalikumat küsisid, kas ehk Mattil suitsukala pole. Aga no kuidas siis ei ole kala mehel, kelle jaoks Emajõgi on peaaegu kodu (vaata allpoolt, milline oli jõgi peaaegu Matti koduväravast vaadatuna täna). Muidugi oli! Ja nii viis ta karja naisi endale koju ja tõi toast kaks värskelt valminud hõrgult lõhnavat suitsulatikat.
Ja saatis naised teele, neile ühe laulu, ühe suupilliloo teise järel esitades.
Matti on muhe mees, kellega kohtudes on tunne, nagu oleks vana sõpra näinud. Kuigi elusast peast nägin mina teda esimest korda, niisamuti, kui sõitsin Kavastu parvel elus esimest korda. Eriti meeldivad mulle Matti nägu ja silmad - nendes on kirjas Matti elulugu.
Madis Jürgen on Matti olemuse tabanud peaaegu kümnesse. Päriselt aimu saab sellest aga ainult Mattiga kohtudes.
Tellimine:
Postitused (Atom)