Eelmine nädal oli väsitav. Väga palju emotsioone ja korduvat kogemist teemal, et sõnumitooja lastakse lihtsalt maha. Kohe, armutult ja ilma pikema mõtlemiseta.
Las ma siis olen natuke surnud. Ja ilmselt oma otsekohesusega jään sõnumitoojaks ka edaspidi. Praegu tegelen aga asjadega, mis on ilusad ja head. Ja mis edastavad ka omamoodi sõnumeid. Ja tõestavad, et minus on peidus ka midagi muud kui sõnad.
Esmalt otsisin välja ühe lapsepõlvemustri ja hakkasin sõrmikut kuduma. Ilmselt saavad sellised välja nägema nii mõnedki minu jõulukingid. Erinevates variatsioonides lähevad need erinevatesse linnadesse.
Ja ilmselt saavad jõulukinkideks ka mõned minu lapse käsitööd - ta teeb kohe mõnuga kõike. Näiteks tikib, nagu näha juuresolevatelt piltidelt.
Maitse sai ta suhu selle hobusepildiga - seal oli muster ees ja lõngad ka kohe selle järgi olemas.
Siis aga hakkas ta ise mustreid maha joonistama, näiteks arvutist. Maal ja Tallinnas rõõmustasid tema silma aga vanaemade arvukad mustrilehed, kust ta leidis selle liblika.
Millest sündis kaunis tilluke nõelapadi.
Praegu heegeldab ta endale käpikuid. Tundub, et nendestki tuleb asja:)
Ja õues on jälle lumi maas. Libe ja külm, aga täitsa talvine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar