Liiga palju pisaraid?

Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.

Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.

Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.

Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.

Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.

P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!

Meelerahu poole

Hiljaaegu küsis üks mind vähe aega tundnud inimene, kas mul kunagi igav ka on.
Sain talle vastata kõhklemata: ei ole.
Sest maailmas avastamist-tegemist-kogemist on nii palju, et ühe inimese elueast selleks ei piisa. Lisaks enda jaoks tehtavale (loe: isiklikud hobid ja huvid) on väga palju teha koos lastega, teha koos sõpradega ja ka tööd teha... viimane ei saa teadupoolest kunagi otsa.
Ja mõnikord harva, nagu sel nädalavahetusel, kui mul tõesti on, ma lihtsalt magan. Et ammutada jõudu uuteks tegemisteks.

Nii ma sellele tuttavale ka vastasin. Ja lisasin, et see, kui sul ei ole endaga igav, näitab, et sa saad endaga hästi läbi. See pani ta mõtlema.

Möödunud nädal aga tõi taas minuni teadmise, et endaga läbisaamise kõrval on vaja ka sügavat ja sisemist meelerahu. Eelmisel nädalal tõi väga palju pisikesi ja veidi suuremaid seiku minu südamepõhjast esile kõike seda olulist, mida minul on meelerahu saamiseks tarvis. Pidin kaotustega leppima, võtma vastu otsuseid mõne suure asja lõpetamise alustamiseks ja lihtsalt seisma silmitsi maailma selle poolega, mis mulle väga ei meeldi. Tõe huvides olgu ka mainitud, et selle kõige kõrval oli eelmises nädalas muidugi ka palju tillukesi asju ja inimesi, kes panid mind väga pisikeste asjadega naeratama. See näitab loodetavasti, et kõik pole kadunud :)

Ilmselt ongi endaks kasvamise teel olulised need kaks olulist poolt: endaga hästi läbisaamine ja meelerahu. Ma lubasin endale, et olen enda vastu aus ja astun nüüd pisikesi sammukesi ka sisemise rahu poole. See tee ei saa olema valutu... Aga on seda väärt. Sest kui on olemas meelerahu, tuleb tasapisi ka kõik muu.

Kõigi nende mõtete krooniks on read Ave Alavainult, mis eile mulle näppu juhtusid.

Tuleb maha kustutada
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt…

Ja mina ju ometi olen... Vähemalt ma usun nii.

Edit: Nüüd jäi näppu ka üks teemakohane Hiina vanasõna: Et mure ja vaeva linnud aegajalt üle Su pea lendavad,seda Sa muuta ei saa. Aga,et nad Su juustesse pesa ehitavad,seda saad küll ära hoida.

Miks me nii tõbised oleme?

Kas keegi tark oskaks vastata küsimusele, miks paljud (mina, minu pere, paljud tuttavad ja nende lapsed) pärast nii imelist suve juba septembri alguses täitsa haiged on? Ja ikka korralikult ja igasugustes jõledustes?

Piirid

Kust läheb piir näilise ja tõelisuse vahel? Ja kumb on parem? Õigem? Ilusam?

Ilus elu on täis küsimusi.

Kiituse kiituseks

Silmadega armastamise kõrval armastavad inimesed ka kõrvadega. Nad tahavad kuulda, kui ilusad, osavad ja toimekad nad on.
Või lihtsalt kuulda tunnustavaid sõnu ilusa hetke eest.
Nad ootavad märkamist.
Tusasel hommikul toob naeratuse suule ka see, kui kolleeg märkab äsja juuksuri käe all värskema ilme saanud kiharaid. Või uut kleiti, mis oma värvidega selle kandja lausa särama paneb. Pikka päevaväsimust aitavad naabrinaise kiidusõnad õitseva aknalaua kohta või ülemise korruse põnni säravalt naeratav meeldetuletus, et talle soovitatud raamat oli nii põnev. Ja kui keskpäeval märkab ülemus ka tehtud tööd kiita, on päev täiesti korda läinud.
Kuid nende heade emotsioonide kõrval on olulisim see, et kiitev inimene ise on õnnelik isend, kes oskab märgata teisi enda ümber. Ta märkab kiitmisväärset ja oskab toetada seda nii teistes kui iseendas. Ta ei lase oma lähedastel muutuda iseenesestmõistetavaks osaks selles kirevas maailmas.
Oma kaaslaste iseenesestmõistetavalt võtmine on üks kurjemini kättemaksvaid tegevusi maailmas üldse. Siis, kui neid lähedasi meie kõrval enam pole, on hilja mõelda, mida kõike oleks tulnud neile öelda. Siis ei ole sõnadel enam tähtsust.
Head sõnad ei maksa midagi, aga tähendavad ometi nii palju. Seda tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada. Ja ümbritsevatele midagi ilusat öelda.

Mõtteavaldus ilmub homses Ajalehes.

Murelikult

Elu pillab muret.

Eile sain teada ühest jubedast avariist. Mille olemasolu mulle ilmselt pole kohale jõudnud. Tõrjun sellest mõtlemist - põhjustele ja muule seonduvale endast eemale. Veel rohkem loodan ma, et suudan hoiduda mõtlemast, mis oleks võinud juhtuda.
Ma ei tea, kas see tõrjumine on hea.
Kergemaks teeb olukorra see, et lähedane inimene pääses vaid põrutustega.
Maanteedel valitsevate teeoludega on ilmselt iga õnnelikult läbitud kilomeeter taeva kingitus.
Segased ja masendavad tunded.

Täna kohtasin naisterahvast, kellega töö tõttu oleme ikka trehvanud ja mõned ühised asjadki teinud. Umbes kolmveerand aastat polnud näinud. Sügisel sattus ta sõeluuringuga mammograafiasse ja juba nädal pärast esmast uuringut lõigati talt pool rinda. Ühes vähiga.
Praegu teeb ta läbi keemiaravi.
Ta oli päris otsa jäänud. Kuid temast õhkus mingit seletamatut leppimist olukorraga.
Mina nutsin pärast meie kohtumist.
Kahetsen, et talle lahkudes midagi ilusat kaasa ei öelnud.
Aga ma ei osanud.

Kui pettumused on ainukesed...

See nädal on olnud väga vastuoluline. Ühest küljest leidsin lõppenud reisilt endale juurde mitmeid häid tuttavaid ning seni tuttavatega saime suuremateks sõpradeks ning oleme kõik peesitanud siin mõnusate reisimuljete paistel.

Teisalt on see nädal toonud kaks päris valusat pettumust. Nädala alguses ma mõtlesin küll, et vähemalt üks neist mind ei puuduta, kuid kui tegu on ikkagi millegi väga hästi toimiva täiesti ootamatu lagunemisega, siis puudutab ikka küll.

Teine asi tabas mind täna. Täiesti ootamatud ja mõttetud pisivaled võivad teha oi-kui-haiget. Kui nende pisivalede taga on inimene, kellest sa hoolid.
Ja praegu tabas mind selle kahe asja pärast kurbus.

Aga noh, küll see üle läheb.
Sest maailmas on ilusamaid asju rohkem. Ja ilmselt on ka sellised pettumused tarvilikud millekski. Kasvõi selleks, et ise kunagi teisiti käituda.

Praegu ümisen aga Dagö laulu:


"Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.

Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista
kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea.."

Ja mõtlen, et küll Moskvas on praegu tore. Peaks sellise kokkutuleku ka meie kandis korraldama.

Taevasoojus

Naljakas on mõelda, et mõnda taevatähte vaadates võib sedasama samal ajal teha ka mõni teine inimene kümnete, sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Tähed on täiesti kindlalt pilkude kohtumiskoht.
Ja üks soe pilk aitab paljust üle.
Seepärast tuleb taevasse vaadata vaid soojade ja heade mõtetega.

Vähem mõttetuid piiranguid!

Selle aasta Eestimaa Uhkuse galal märkis Koit Toome (ei ole minu lemmiklaulja) pimedale tudengile Mari-Liis Tähele auhinnaskulptuuri üle andes: "Sa oled eeskujuks meile paljudele, kes oma suutmatust midagi teha sageli väljamõeldud takistustega põhjendavad."
Kes vähegi mõelda viitsib või tegusate nägemispuudega inimestega kokku on puutunud, mõistavad, et selles lauses on oi-kui-palju tõtt!
Kummaline, aga viimastel päevadel olen ma kogenud, et inimestel on ikka väga-väga palju ise endale seatud mõttetuid takistusi ja piiranguid. Mõnes mõttes ma mõistan neid, sest vahel, kui ma midagi teha ei viitsi, sean neid endale ka ise. Teinekord on tagantjärgi lausa piinlik mõelda, kui totraid põhjendusi ma endale mõne asja mitte-tegemiseks lausun. Aga õnneks ei tee ma seda sageli.
Kuid ma ei mõista üldse inimesi, kes päevast-päeva ja kuust-kuusse vinguvad, kuidas neid kuhugi ei kutsuda ja midagi põnevat ei toimu, kuid kellel ometi on iga uue võimaluse saabudes tagataskust mõni enda kodust-mitte-välja-minemise mugavust vabandav "põhjus".
Nii ei maksa imestada, kui ühel hetkel istudki kodus ja keegi sind kuhugi ei kutsu.
Ma loodan kogu südamest, et iseendale seatud mõttetuid piiranguid jääb meil kõigil uuel aastal vähemaks ning et me saame lasta end uutel võimalustel kanda.
Sest mitte miski ei takista meid arenemast rohkem, kui iseenda seatud piirangud.

Talvised hullud liiklusolud

Viimastel päevadel ei ole ma siia üleliia sageli kirjutanud. Põhjuseks tõik, et olen üsna rööpast väljas olnud. Jõulud möödusid imeliselt, maal. Aga jõulu teisel pühal, äsja Kärevere sillalt üle jõudnuna muutus kõik.
Nimelt oli jõulu teine püha ju päris tuisune ja lumine. Sestap polnud ka maanteeolud kõige paremad, kuigi Tallinn-Tartu maantee oli siiski üsna korralik.
Kärevere sillalt üle jõunduna kaldus aga meie ees sõitnud auto äkitse vastassuunavööndisse. Nagu sõidaks porilombist ümber. Ma jõudsin veel mõelda midagi sellist segast, et näe, Emajõgi ajab üle ja teel on ka kohe suurvesi. (Ilma igasuguse loogikata mõte). Ja valmistusin vaatama Emajõe luha poole, kuid eessõitev auto tõmbas õnneks endale kogu mu tähelepanu.
Sest selle äkilise siia-sinna sõiduga kaotas auto juhitavuse ja tegi paar tiiru ümber enda ning maandus õudse pauguga vastassuunavööndis vastu teist autot. See teine auto läks paraku päris katki ja hakkas omakorda tiirlema - väga napilt meie auto nina eest mööda.
Õnneks maandusid mõlemad avariisse sattunud autod lumehanges neljal rattal ja õnneks ei saanud ükski inimene viga.
Aga minu šokk oli nii suur, et pärast avariipaigalt lahkumist ma peaaegu kogu ülejäänud tee autos nutsin ja järgnevad kolm ööd ei saanud ka õieti magada.
Ikka päris jube on mõelda, kuidas kõik võib muutuda. Pisikeste sekundite jooksul. Ja sa ise ei saa selle vastu mitte midagi teha.
Õnneks vähemalt lapsed tegelesid autos parasjagu oma asjadega ja väga seda kõike pealt ei näinud. Ja võtavad asja sellevõrra ka kergemini.
Kuna minu veendumuse kohaselt on hirmudega võitlemiseks kõige parem viis neile vastu astuda, siis olen loomulikult taas maanteel sõitnud. Üle-üleeile Peedule headele inimestele külla, üleeile Tallinnasse ja eile sealt tagasi koju.
Eile oli ilm kahjuks taas hull. Kui üks pereliige poleks pidanud ööseks tööle minema, oleks ilmselt tagasi keeranud. Aga mõte, et ta peab tööle minema ja homme ei pruugi parem olla, hoidsid teel.
Ja muidu ei olnudki hullu, vaid Kükital keeras üks loll meile ette. Õnneks sain pidama. Pärast oli veidi aega ikka päris paha, kuid kohustus sõidule keskenduda viis selle tunde.
Ja tegelikult on maanteel liikluskultuur palju paremaks läinud. Ausalt. Kui eile peaaegu nähtamatutes oludes autorong Laevalt Kärevereni 50km/h veeres, oli ainult üks kiirustav möödasõitja. Kuid muidugi, ei saa salata - liikluses piisabki hulleima juhtumiseks ühest lollist.
Annaks taevas, et mina nendega uuel aastal eriti kokku ei puutuks.
Sest praegu läheb ilmselt ikka tükk aega, kui ma ilma igasuguse hirmuta kuhugi teele asun.
Pinge suurust ja selle mõju mulle ilmestab seegi, et eile uinusin ma kell 9 õhtul, kogu oma riietes. Ja ärkasin alles hommikul... Õnneks puhanuna.
Ehk uus aasta tuleb parem, ka liikluses.

Aga kui armastus...

Kui armastus on illusioon ja tundub ilus vaid senikaua, kuniks ajus jätkub energiat selle pildi maalimiseks või hoidmiseks, siis võib ju kõik ollagi meie ettekujutus?

Aga kui armastus on olemas ja kõik muu on olemas, siis kaob armastus koos kõigega ja on ikkagi kaduv?

Roy Strider, Minu Mongoolia

(soovitan lugeda. olen poole peal, kuid raamatu ilust puudutatud)

Valguse võidukäik algab

Üldiselt ei ole ma pimeduse üle halaja. Aga eelmise nädala keskpaigas, see on juba üle seitsme päeva tagasi, tundsin ma, et seda halli on minu jaoks liiga palju. Hommikul silmi lahti teha ei taha, sest aknatagune valgus ei rõõmusta. Õigupoolest seda valgust seal ju peaaegu nagu polegi.
Aga - olles pidanud eile korraks kesklinnas käima, nägin ma sellist pilti:



Ja tuju läks kohe rõõmsamaks! Sest, kuigi ööd on veel pikad-pikad, algab just nüüd valguse võidukäik. Ja kui veel eile oli ülejäänud linn valdavalt pimeduses, siis homsest muutub kõik.
Mulle meeldib see, mis ees :)

Igatsen talve!

Vaatasin telekast suusatamist. Ja selline igatsus tuli talve ja suusatamise ja kelgutamise järele, et... Igatahes tundsin üle pika aja kadedust nende inimeste peale, kes tänast MK etappi pealt vaatasid :)
Aga vast ei ole tali enam kaugel. Taeva ei jää ta vanarahva arvates ju mingil juhul.
Ja Otepää MK etapp toimub ju ka sel hooajal, kuigi mõned aastad on seal asi talispordist kaugel olnud, pigem on tegu olnud veesuusatamisega... Aga seda tunnet, mida tunned seal tribüünil omadele ja oma lemmikutele kaasa elades, saab tunda ainult seal :)

Õnne suhtelisusest ajanappuses

Mõtlesin siin ükspäev, et tegelikult olen ma õnnelik inimene. Sest niikaua, kuniks mul jagub tervet talupojamõistust, olen ma maailmaga rahu sõlminud ja saan aru, et ainult mina ise olen oma elu peremees ja õnne sepp.
Aga teinekord saab sellest tervest talupojamõistusest võitu meeletu igatsus ning need küljed, mis mu elus hästi ei ole, tunduvad eriti nurgelised.
Ja isegi kui ma tean, mis aitaks, ei ole mul veel julgust midagi ette võtta. Sest liiga tihti on elu näidanud - võib ju januneda millegi järele, kuid selle kätte saades võib rõõmu asemel tunda hoopis meeletut valu. Ja õrna naisena ma seda kardan. Ma julgen seda tunnistada.
Kuigi ka siin võiksin tugineda isiklikule kogemusele ja meenutada neid kordi, mil risk end ära tasus. Sest tegelikult on mul elus ju vedanud. Aga küllap see ettevaatlikkus tuleb lihtsalt aastatega. Järjest rohkem hakkab tunduma, et aega ei ole enam nii palju, et end mõttetustele ja valule raisata.
Liiatigi - nii nagu aeg viib valu, viib ta tibusammul tegelikult ka janu. Vist.
Sest kõik möödub kunagi. Ja aega tundub nappivat alati.
Püüan ses väheseski õnne hoida.

Muutuste aeg

Minu elus on olnud mitmeid perioode, kus tuleb ümber vaadata inimesi ja suhteid enda ümber. See teeb mõnikord kurvaks, teisalt on see ju arusaadav. Kogu elu on liikumises, miks peaksid siis kõik inimesed jääma elu lõpuni samaks ja suhtlema ühtede-samade tüüpidega. Ka mina ise kasvan, läbi nende kõikide toredate suhete ja inimeste kaudu, kellega elutee mind kokku on viinud.
Kui ma siin vaid pahandasin asjade üle, mis mind kurvaks ja teinekord ka kirglikult marru ajasid, siis nüüd on kindel - muutuste aeg on käes.
Aga ikkagi on kuskil südamepõhjas kurb. Ja pisikene üksindus. Sest seekord on muutumas suhted, mis on minu jaoks mänginud suurt ja tähtsat rolli. Või veelgi enam - ilma nendeta poleks mul vahepeal olnud üldse võimalik ellu jääda.
Ja kindel on see, et kes on tõeline sõber, jääb alati sinu kõrvale. Ning hääbunud suhted teevad ruumi uutele ja elu edasiviivatele, mis on just sellele eluperioodil sulle vajalikud. Nii ma usun.

Armastus päästab ka ilmvõimatust

Minu telefonis on mõned sõnumid, mida ma kustutada ei raatsi. Ühe sellise sain vähem kui kuu aja eest Kristinilt. Hilisel õhtul ütles ta mulle: "KÕIGE tähtsam elus on õppida armastama. Elu armastuseta on väärtusetu!:-)"

Kohtusin Kristiniga esimest korda umbes aasta eest, enne seda olin temast lugenud vaid ajalehtedest. Vahepeal põrkusime niisama tänaval, kuid pikemaks jutuajamiseks andis põhjuse tema lugu, mille ta kirjutas raamatuks.



"Süda Itaaliast" on raamat, mis on mulle viimasel ajal eriti hinge läinud. Kuigi olin Kristini looga kursis - nii teiste vahendusel kui otseallikaga suheldes - andis see raamat tema uskumatule loole hoopis inimlikumad mõõtmed. Lugu, kus inimene saab uue elu siirdatud südamega, on eriline ja aukartustäratav.
Kõik need ausalt kirja pandud suhted, kannatused, hirmud, rõõmud ja läbielatu panid mind lugedes mitu korda pisaraid valama. Kuid - veetsin selle raamatuga ühe laupäeva - haarav lugemine oli see vaatamata tekkinud tunnetele ning enne viimase leheküljeni jõudmist seda käest panna ei saanud.
Kristin on raamatus esitanud vägagi detailselt oma haigusega seonduva loo, kuid selle kõrval saab osa nii eestlaste kui itaallaste olemusest, saab võrrelda nende kahe maa kultuuri ja meditsiinisüsteemi. Kõik need teemad on omavahel päris meisterlikult läbi põimitud.

Mind isiklikult puudutas väga ka raamatusse talletatud naise lugu, tema keerulised suhted abikaasaga ning eneseleidmine.
Ühesõnaga - minu jaoks oli see raamat tõepoolest (nagu lubas kiri tagakaanel) aus pilguheit iseendasse ja küsimine elu mõtte järele.
Mina sain Kristinilt ja tema kirjutatud raamatust jõudu, et uskudes, lootes ja armastades võib üle saada ka ilmvõimatuna näivatest probleemidest. Praeguseks olen aru saanud, et Kristini lool on ka minu kasvamises oma osa. Ma tunnen nii.

Kuid ühtlasi toitis tema lugu minu sügavat veendumust, et tegelikult on meis kõigis oma lugu peidus. Lugu, mis võib kedagi puudutada, lugu, mis võib kellelegi jõudu anda. Oskaks vaid selle nupu üles leida, mis loo meie seest valla päästaks.

Ning ma hoian pöialt, et Kristinil läheb hästi ja ta leiab elust just selle, mida kõige rohkem ihkab.

Kristini ja tema raamatu sündimise loost on tartlastel aga võimalik osa saada teisipäeval, 10. novembril kell 14 Rahva Raamatu kaupluses toimuval esitlusel.

Ohh, ja tahtsin siia juurde panna ka paari katkendit raamatust, kuid avastasin, et raamat on ununud pealinna... Ehk siis teine kord.

Kuid püüan siia edaspidigi kirja panna lugusid ja inimesi, mis mind on puudutanud. Väikesed puudutused teevadki meist ju selle, kelleks me saanud oleme.

Lumememmepäev

Täna on olnud üks mõnusalt rahulik, kuid tegemisi täis päev. Ja justkui omamoodi rännak kümne aasta tagusesse aega. Sellesse aega, mil minu enda lapsed olid veel kahe aastased.

Nimelt, kuna mu sõpradel oli täna üks kurb sündmus ja nad ei tahtnud sinna oma põnne kaasa võtta, veetsin ma päeva koos kaheaastaste kaksikutega.

Ja see oli üks ütlemata rahulik ja tasakaalukas olemine. Vaatamata kõigele sellele, mida arvatakse tavaliselt olukorrast, kui kaksikud majas peaksid juhtuma olema.
Mängisime autodega, heegeldasime päkapikke, söime, laulsime, jalutasime õues, ehitasime lumememmesid (tänavused esimesed!) ja plärtsutasime porilompides. Ja nalja sai seejuures päris palju ja kõigil oli hea olla. Paar korda võttis ka naha märjaks (näiteks, kui õueminekuks kõik vormi said), kuid see just oligi see, mida ma kümme aastat tagasi olin kogenud.

Ja lahe on see, et mitte ühtegi nutuvõru kellegi suu ümber päeva jooksul ei olnud. Ning kui päeva teisel poolel I. koju naasis, pugesid lapsed mulle sülle ja põrnitsesid teda võõristavalt :)

Minu enda kaksikud veetsid hommikupooliku kodus, kuid siis evakueerisid (no kaheaastased on ju kohutavalt ohtlikud tegelased, kelle eest tuleb igaks juhuks jalga lasta) end koos oma sõbraga kinno ja siis sõbra juurde lauamänge mängima.

Mulle endale oli see päev justkui puhkus. Ilma väikeste lasteta ikka askeldad siia sinna, teed arvuti taga ühte ja teist ja kogu aeg mõtled, mis nüüd veel peaks jõudma.
Aga täna - kõik askeldused said enne päeva ning terve laupäev oli nagu üks laupäev ikka peab olema. Ainult pannkooke ei küpsetanud :) Aga see vist ongi rohkem pühapäevane tegevus. Ja mis kõige olulisem - õues sai jalutada. Olen ise oma jalutamissoolika hooletusse jätnud, kuid täna oli ütlemata värskendav naabertänavatel väikeseid tiire teha ja silmata, mis muutunud on. Ühtteist uut leidsin, võrreldes oma viimase jalutuskäiguga. Mis jääb - paraku, oh paraku - kevadesse. Kuid ma vabandan end muidugi välja sellega, et kuigi ma siin kodu ümber pole jalutanud, olen ma seda vahepeal ohtralt teinud maal, metsas, pealinnas ja mõnedes teisteski kaunites linnades.

Ning pisikeste sõprade lahkumine on südamesse jätnud sellise magusa igatsuse... Küll ükskord see aeg ka tuleb!

Ainult see elu

Hingata sinu suu läbi,
elada sinu silamade süvas,
põimuda soon-soonelt,
olla koos,
sest aega on nii vähe meie jaoks.
Ainult see elu.
Ainult see elu.
(Eeva Park)

Inimese elu...

... on tõepoolest võrreldav ühe kastepiiskades pärlendava hommiku või kuumal suvepäeval jahedust pakkuva tuuleiiliga. Mõnikord on see pikem, mõnikord lühem. Ilmselt kestab see täpselt niikaua, et ära on antud kogu armastus, tehtud on kõik teod. Kuigi mahajääjaile tundub see ehk teisiti.
Annaks taevas meile kõigile pikalt aega armastada ja lähedasi hoida!

Maailma lõpus on kohvik...

Kas see, kui aasta napi esimese kümne kuu jooksul puudutab sind südamepõhjani nelja hea inimese üle vikerkaaresilla minek, on hea või halb? Kas seda on vähe või palju? Kas see tähendab, et vanadus hakkab saabuma ja selliste asjadega tuleb paratamatult leppida? Kas häid inimesi tabanud tõbedega peab leppima ja kas seda saab teha?
Jälle nii palju küsimusi.
Sest lahkus üks hea inimene, kes on minu ellu - nii isiklikus kui erialases plaanis - andnud tohutut palju. Tema ärakuulamisoskus, sihikindlus, konkreetsus ja raskete aegadega toimetulekuoskus on need, mis on mind ikka imetlema pandud. Ta on inimene, kellele elu veeretas õnne kõrval ette ka nii palju mureorge, et sellele ainuüksi mõeldes hakkas kõrvalseisjal kõhe. Aga ta ei kurtnud. Eriti. Vaid lähedasemad teadsid, milles on point.
Kuid kõige selle kõrval suutis ta peaaegu alati särada (ta oli inimene, ta teadis, et igal inimesel on õigus ka kehvematele päevadele), üle kõige armastas ta pidudel tantsida ja laulda.
Loodetavasti see lubatud kohvik seal maailmalõpus pakub talle nüüd helgemaid hetki ja päikeselist rõõmu. Ja et me kunagi siis tõesti seal kohtume.
Pärast laupäevast ärasaatmist.