Vanadest meestest, vol.2

Selle eaka taadiga kohtumine tegi mulle väga palju rõõmu. Ja pani mõtlema elu üle.
Sellel taadil on 102-aastasena elujõudu ja tegemist rohkem, kui pooltel kuuekümnestel. Ilmselt rohkem kui paljudel kolmekümnestelgi :)
Tema mõte ja jutt voolavad selgelt ja ladusalt, ainult kõrvakuulmine on veidi kõvem. Aga mitte väga.
Tema tegemistest võiks kuulata tunde, sest detailide ja olukordade kirjeldamisoskus on kadestamist väärt. (Näide: "Ja siis ligines mulle keegi selja tagant ja pani oma käe minu pahemale õlale. Tahtsin tõusta, kuid ta ütles: "Istu, istu.") Tema jutte kuulates õnnestub kuulajal mõelda end aega, mis paljudele tundub dinosauruste kanti jäävat - kahekümnendatesse-kolmekümnendatesse. Ta mäletab papa Tõnissoni ennast :) - mina olen Tõnissonist lugenud vaid raamatutest.
Tema päevad on tegemisi täis, eriti siis, kui on kütteperiood. Siis on vaja ju tuba soojaks saada. Muul ajal loeb ta palju (ajalehte ja raamatuidki) ja suhtleb. Ja püüab ise hakkama saada. Ja muide, ajalehte loeb ta vähemalt kaks tundi. Aga selle ajaga jõuab ta vaid pealkirjad ja sisututvustused läbi töötada. Terve lehe läbilugemiseks tuleks võtta päev. Kellel seda aega aga niipalju on?
Selline elujõus taat peaks olema eeskujuks kõigile noortele. Ja ilmselt on siin võlusõnaks aktiivne elu ja pidev vaimu teritamine. Olen juba ammu saanud erinevates projektides tegeledes aru, et eaka inimese elu kvaliteedi määrab see, kuidas ta on seda vananemist ette valmistanud: kas tal on hobisid, kas ta huvitub ümbritsevast ja millised on tema suhted.
Ja meenutas mulle minu enda küla taati. Kes paar päeva enne saja aastaseks saamist oli võtnud ette retke läbi lumetuisu nelja kilomeetri kaugusel asuvasse poodi. Et osta leiba ja piduliku õhtu puhul kaks õlut. Samal ajal poodi sattudes veensime teda emaga tükk aega auto peale tulema, mitte jala tagasi minema. Hiljem leidsime tagaistmelt ühe kahest ostetud õllest – see oli sinna poetatud tänutäheks.
Need taadid on andnud mulle teooriast saadud teadmistele elusa kinnituse.