Jõulukaartidest

Töö tõttu sattusin tänavu taas kokku ühe suure jõulukampaaniaga. Mis tekitab inimestes tundeid ja arvamusi, nagu näha Postimehe veebiküljelt.
Ma pean ütlema, et olles osapooltega vestelnud, ajas see kampaania korraldus minugi kurjaks - selle taga on ikka midagi väga valesti. Ja ma ei saa aru, kus see konks on. Aga igatahes on korraldajad millegagi vägagi mööda pannud, olgugi, et nad väidavad, et mujal maailmas on sellised asjad vägagi tavalised.
Eelkõige pahandavad mind kõiksugu segadused, mis selle kampaaniaga kaasas käivad: vassimine isikuandmetega (minul on tekkinud kahtlus, et kasutati eelmisel aastal saadud isikuandmeid selle vahega, et eesnimi jäeti ümbrikule trükkimata. Samas teavad kaardisaatjad täpselt, kellele nad selle ümbriku saatsid, sest selles on kiri: kui teie elukoht on muutunud, andke teada. Justkui tegeleks selle korraldusega keegi, kes lugeda ja kirjutada ei mõista!), viitenumbri segadused jms.
Ja kõige rohkem on mul kahju meie vaestes eesti kunstnikest, kes tegelikult on ühingu kaudu leidnud endale võimaluse eneseteostuseks! Sest sellise puudega, nagu on neil, on pea võimatu muud tööd reaalselt leida. Praegu jäävad nad aga ebakorrektsete kampaaniakorraldajate tõttu samuti halba valgusesse. Ma ei teagi, mis teha, et neid aidata saaks.
Idee õige doseeringu ja esitluse korral oleks aga igati plusspunkte väärt. Sain eelmine aasta minagi ühe oma nördinud töökaaslase käest need kaardid, tasusin nende eest ja saatsin laiali. Esimest korda üle aastate kasutasin valmis kaarte. Õnneks neidki vaid osa, sest õige jõulukaart tehakse ikka ise. Nagu ma olen teinud peaaegu terve oma elu.
Juba praegugi on kaardiidee kõrvadevahel küpsenud ja kuldse sädeleva liimi ostsin juba ka valmis.