sügisesed soovid

Vahepeal on tunne, et ei jaksa ja ei tahagi siia midagi kirja panna.

Sest SELLINE väsimus on.

Ei taha enam tormata - selleks kellaks sinna ja teiseks siia.
Tahaks, et tööl ei oleks selline tempo taga (jah, võibolla on J-l siiski õigus, et ehk saan ma siin midagi ise ette võtta?).
Tahaks, et teeniks nii palju, et ei peaks raha pärast pidevalt muretsema.
Tahaks, et ettevõetud asjad laabuvad kõigi osapoolte osalusel (mitte nii, et mina teen ja organiseerin ja siis kuskil keegi keerab midagi untsu ja kogu maailma negatiivsed tunded tulevad minu peale, kes ma nagunii olen selle untsu pärast õnnetu).
Tahaks, et inimesed ja ka mina ise tahaksid ja suudaksid paremini suhelda, et ei tekiks mõttetutest sõnadest mõttetuid pingeid.
Tahaks, et ma ei käiks mööda tänavat, pilk peas olevatest tihedatest mõtetest maas ja kulm kortsus.
Tahaks, et headust oleks inimeste sees rohkem.
Tahaks üldse, et asjad oleksid korras.
Tahaks, et ka mu lähedastel läheks hästi.
Tahaks lihtsalt, lihtsalt kuskile ära.
Tahaks lihtsalt olla.

Kuigi liigutavaid hetki on ju ka.

Näiteks TÜ 375 sünnipäev koos oma tõrvikurongkäiguga ja müsteeriumiga Toomel ning uute avatud ausammastega ja piduehteis linnaga (kuningannat ei õnnestunud mul siiski näha ja see on kurb).
Näiteks päikesekuld, mis täna hommikul minu teekonnal Võrru hakkas läbi pilvede tungima ja lõpuks hallist massist võitu sai.
Näiteks kuldkollased ja mesimagusad õunad, mis J aiast täna meile jõudsid.

Suudaks ma selliseid aga veel rohkem märgata!