Neljapäeva õhtul saime siis näituse avatud. Pauli näituse, mis sai ühe pildi järgi sümbolistliku pealkirja: Midagi on mägede taga.
Soe ja hingeline näitus sai. Ja pildid on superlahedad.
Aeg oli meile ka armuline, Paul saatis kõigile näituse avamisele tervitused.
Kauaks teda, siiski ei tea.
Ja see päev tervenisti oli väga raske. Hommikul oli ärgata raske, iga telefonihelin mõjus hirmutavalt ja üldse. Aga avamisüritus oli soe.
Mõned mõtted sellelt:
* Paul tegi neid akvarelle viimasel suvel suure pühendumusega. Praegu ta enam neid teha ei saa, nendeltki piltidelt on tema haigus juba tunda. Kasutage oma aega, sest keegi ei tea kunagi, kauaks seda antud on.
* Juba Pauli eelmisel näitusel lastekunstikoolis oli piltides tunda kohalolekut. Paul suudab maalida nii, et ta viib vaatajad pildil olevatesse kohtadesse. Ta on ka ise pilte maalides nendes kohtades. Ja nagu ta ise on öelnud: kunst algab seal, kus lõpevad sõnad.
Pauli pilte vaadates ei pea rääkima. Need räägivad iseenese eest.
Minge kuulake neid pilte Gildi galeriis kuni 14.detsembrini.
___________________________________________________________
* Ülemisel pildil galerist avakõne pidamas.
* Alumine minu lemmikpilt. "Vana mõisapark".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar