Kaks kultuurielamust

Kõik aias
Eile käisin teatris. Vaatamas etendust "Kõik aias". See tekitas vastakaid tundeid. Tükk rääkis tõsistest asjadest, kuid publik möirgas kohati piinlikult naerda.
Mõtlema pani ka. Raha ja selle väärtuse üle. Et kas ohtlik on pigem vähe raha või pigem palju. Ilmselt siiski mõlemas variandis.
Igatahes oli peategelane Jenny ilmekas näide sellest, kuidas malbest koduperenaisest saab võimaluste tekkides enesekindel naine. Sellest hinnast seal taga ma ei räägi muidugi. See on omaette teema. Aga nii on see ju ka tegelikkuses - võimalused, vabadus ja sõltumatus annavad tegelikult ka enesekindlusele palju kaasa. Mina ei saa vist kunagi enesekindlaks :)
Küll aga on mul üks tuttav daam, kellel on elus olnud oma tegemistes piisavalt õnne ning kes naudib oma vabadust täiel rinnal.
Aga etenduse tipp oli miljonär Jack, kes nautis küll oma vabadust ja kellel oli nii absurdselt hea süda, et ta ka veel pärast enda tapmist oma sõpradele head soovis... Tema juttu kuulates hakkas küll süda verd tilkuma, sest tegelikult ma usun, et headust on meie ümber rohkem, kui me seda näeme.
Ja samas oli selles etenduses ka ehteestlaslikku pürgimust naabrist paremaks olemise poole.
Ühesõnaga, oma absurdsuse, tõsiduse ja pisikese huumorigagi see etendus meeldis mulle. Nii sisu kui lavakujunduse poole pealt. Ja mulle tundub, et arvestades olemasolevat majandussituatsiooni, on see etendus ka igati päevakajaline. Sestap on äge, et saal oli välja müüdud ja publiku seas oli tähtsaid prominentegi.

Kuhu põgenevad hinged
Tütre eestvedamisel jõudsin pühapäeval kinno kaema viimati linastunud kodumaist filmi. Ja kui ma alguses olin skeptiline, on mul hea meel, et ma seda nägin. Ja tegelikult tahaksin teine kord veel näha, sest ma ei usu, et ma suutsin kõiki pisinüansse selle ühe korraga haarata.
Sest osatäitmised olid selles filmis vägevad - nii peaosalised tüdrukud Anni ja Maya kui ka Anni ema.
Ja kohati oli see film oma suhete, keerdkäikude ja nendest tuleneva lumepalliefektiga nii kohutav, et mul hakkas endal õudne. Ja ma sain kinnitust asjadele, mida ma emana kunagi teha ei tohi. Nende asjade pärast peaksid seda filmi vaatama kõik lapsevanemad. Siis on ehk meie ümber rohkem õnnelikke teismelisi.
S. leidis filmist endale omad pointid. Ja ilmselt leiavad ka temast mõni aasta vanemad. Sest see iseisvumine ja OMA otsimine ei ole ju ühe päeva teema. Ja erinevad tunded, sealhulgas ka salahirmud, on pärisosa ka õige pisikeste maailmas. Kahjuks.
Natuke meenutas see film mulle ühte teist. "Naerata ometi", mis sai valmis siis, kui mina olin umbes oma tütre vanune. See oli tegelikult sama õudne oma traagiliste osatäitmiste ja suhetega. Ja see film paneb mul veel praegugi judinad üle selja jooksma.
Nagu ka hingede film. Ja kui see DVD-l ilmub, loodan, et jõuluvana selle mu kingikotti poetab. Sest see oli võimas film.
Muide, olen lugenud ka selle filmi aineks olnud Aidi Valliku Anni raamatut. Ja natuke on kahju, et sellest pole väga palju filmi alles jäänud. Sest mulle meeldis ka see raamat väga. Aga loodetavasti annab see filmiloojaile ainest veelgi.