Lapsed on suured

Kui muidu aru ei saa, et lapsed on suureks kasvanud, tasub neid vaheajal paariks päevaks ära saata.

Ootamatult saad teada, et nüüd ongi see käes.
Kui bussi-rongijaamas ei tohi enam kallistada.

Hea, et veel lehvitadagi lubatakse :)

19,7 kilomeetrit kiirkõndi

Juba nädal aega on möödas suurepärasest ja meeleolukast admiral Pitka nimelisest matkast, kuid ma pole jõudnud sellest ridagi kirjutada. Ometi teen seda, sest nii mõnusat üritust pole tükk aega olnud (või noh... viimasel ajal on iga natukese aja tagant mõni tore üritus. Aga neid oskavad nautida ainult talvefriigid. See ma vist olen :)). Ja ajaloo tarvis on asjadega ikka nii, et parem hilja, kui mitte kunagi.

Aga tegelikult hakkasid möödunud nädalavahetuse mõnud pihta juba laupäeval, kui maale jõudes leidsin sealt eest ägeda vennapoja.



Siis ei jäänud muud üle, kui laps õue ajada ja hakata seal lumeonni ehitama. Meie onn (koobas) sai uhke - ühes elu- ja magamistoaga. Elutuppa mahtusime mõlemad koos ka ära, kuigi pildil ukerdab Marten seal üksi.

Pitka matka hommik ehk pühapäev siis algas muidugi uniselt. Sest juba mitu päeva polnud saanud hommikul kaua magada. Aga aknast välja vaadates tõusis parasjagu kauguses päike ja üleüldse tõotas ilusat ilma. Päikesetõus üle välja tegi isegi laste meeled rõõmsaks (kuigi tüdruklaps väidab alati, et tema vene keele klassis on ilusaim päikesetõus)ja nende ülessaamisega probleeme polnud. Ning isegi koduõuele kinni jäänud auto ei suutnud kellegi tuju rikkuda - kaevasime selle aga välja ja asusime Peetrisse teele. Sealt pidi minema transport Jalgsemale, matka alguspaika.

Peetrisse jõudes silmasime kirikuplatsil kaitseliidu autosid, mille kastid on inimeste vedamiseks kohandatud (ma tõesti ei mäleta, mis nende nimed on:)) ja laste näod tõmbusid otsekohe ülirõõmsaks - sellel hetkel said nad aru, et ees on äge seiklus. Ja tõesti, nende autode kastides meid matka alguspaika viidigi. Täitsa tore sõit oli, isegi külm ei hakanud. Kuid meiega ühte kasti jaganud noorte elevus ja jutud sellest, kuidas nad on end varasematel aastatel finišisse sundinud, erilist postiivsust küll algajates ei tekitanud. Lohutasin end vaid sellega, et minu teada see maa nüüd nii väga pikk ka ei ole. Vähemalt pool sellest maast on ju ka osa minu lapsepõlvemaast.

Jalgsema tervitas matkalisi aga meeletu uduga. Ilusa uduga, mille tagant paistis päike. Mis oli esialgu küll külmavõitu - Pitka mälestuskivi juures peetud avakõned panid nii mõnedki matkalised jalalt jalale tammuma ning külma kurtma. Õnneks ei mindud nendega ega pikale ja start anti enamvähem täpselt planeeritud ajal ehk kell 10. Ja kogu see mass - ajakirjandusest loetu põhjal umbes 400 inimest - pani sellise hooga ajama, et matka alguses hakkas mul lausa õudne. No ja mis õudne, umbes esimese kilomeetri läbimise järel oli nahk täiesti märg ja keel peaaegu vestil. Sõber P, kes matkal juba kolmandat aastat oli, küll lohutas, et see on alguse asi. Et pärast võetakse tempot maha. Aga no Järva-Jaanini, ehk umbes poole maani, oli tempo ikka korralik. Minu lapsed mõtlesid isegi korraks, et peaks bussi peale minema ja sellega finišisse sõitma. Kuid kultuurimaja ees ja sees oli võimalus puhkepausiks ning mõned lonksud teed ja kaasavõetud teraviljakukkel tegi tuju jälle heaks ja nii marssisime kõik uljalt edasi.
Järva-Jaanis hõikas vastupidamissoovid kaasa ka teeveerel lund lükanud külamees, kes nentis, et tema on matkaliste seas näinud rohkem naisi kui mehi. Et küllap naised siis on vastupidavamad. No vast siis on :)

No ja nii need matkalised siis kulgesid, mööda pisikesi künkaid ja kurve. Ilm oli ime-imeilus, päike paistis soojalt ja aegajalt visati riideid seljast vähemaks. Et need siis umbes seitse kilomeetrit enne lõppu toimunud tee- ja pirukapausil taas selga panna - ühe koha peal seistes hakkas kummaliselt külm.

Paar kilomeetrit hiljem hakkasid aga ilmnema raja esimesed raskuspunktid laste jaoks, kuid samuti staažikas matkaja, ülikooliaegne sõber T. veenis neid edasi sammuma - kui finišisse jõuad, olevat tunne ülihea. Kolm kilomeetrit enne lõppu oli poisslapsel kadunud igasugune huumorimeel ning kõik minu püüded teda rõõmustada libisesid hooga kraavi. Vähe sellest - ka endal oli päris suur väsimus sees ning talla all andis endast märku saabuv vill. Mis on muidugi paras inimesele, kellel on rumal komme oma suusapükste vooder talla alla venitada. Oleks ju võinud selle peale tulla, et pikal matkal nii ei saa.
Ja kui selles paigas oleks ümber kukkunud, poleks püsti enam saanud - edasi ajas meid puhas tahtejõud. Ja õnneks on matka teise poole rada mulle väga-väga tuttav, sestap ka teadmine, et edasi läheb veidi lihtsamaks.
Ning mis oli eriti tore - kuigi P. ütles, et usu, matka lõpuks on meil kõik räägitud ja viimase otsa sammume vaikides, nii see ei läinud. Juttu ja naeru jagus ikkagi lõpuni. Ma arvan, et see ongi see sõbra õla tunne, mis meid edasi vedas.

Ning umbes kilomeeter enne lõppu - kui kirikutorn juba õige suureks oli kasvanud - läks tuju juba isegi ülevaks ja - võibolla oli see illusioon - isegi samm veidi kiiremaks. Sest lõpp oli lähedal! Viskasime veel P-ga nalja, et 19,7 tundub kuidagi labane arv, et kõnniks ikka Peetri lõppu ja tagasi, saaks 20 km täis. Seekord siiski me ei hakanud originaalitsema :)Kuid nentisime rõõmsalt, et kuigi parasjagu olümpial olevad suusakuulsused ei tunneks meie läbitud vahemaa peale ilmselt midagi, saime meie ometi selle matkaga kätte tunde, mida nemad tunnevad pärast omi võistlusi.

Finišis pakutud hernesupp maitses aga ülihea ning lapsed särasid suurest rõõmust, et nad tõepoolest suutsid selle pika maa maha käia. Nende elevust toitsid vanaema ja isa imestavad arvamusavaldused, et nad tõepoolest said sellega hakkama.

Kuid arvestades asjaolu, et koos kahe peatuspausiga kujunes meie matkaajaks 3.52, teeksin ma küll ettepaneku matka ümber nimetada Pitka nimeliseks kiirkõnniks. Enne seda matka oli mul matkamisest sootuks teistsugune arusaam :)

Igatahes lahkusin sõprades kindla lubadusega tuleval aastal üritust korraldada. Ja vahepeal lisaks muudele kohtumistele midagi taolist veel ette võtta.

Aga jalad olid õhtuks ikka väga-väga läbi ja valusad. Liikusime lastega edasise õhtu nagu pingviinid, kergelt ühele-teisele poole kõikudes. Rääkimata sellest, et kui pidin autoga veel Tartusse sõitma, siis autosse istudes pidin vasaku jala sinna tõstma - jalas endas niipalju jõudu, et see oleks ise autosse tulnud, ei olnud.
Aga õnneks olen ma nii ise kui ühes lastega elu jooksul ikka rännanud - järgmisel päeval tuikasid jalad veel veidi ning ülejärgmiseks oli valu nagu peoga pühitud.


Ning mõnusale matkapäevale pani punkti imeline päikeseloojang, mille püüdsin pildile veidi enne Sargveret. Ja mis kõige toredam - nägu õhkas päikesest veel paar päeva pärast matkagi.

Sigrid sõbrapäev koos punaste südametega

Täna olid lapsed Kuutsemäel suusatamas. Ja nagu kiuste saabus just täna Sigridile pakiteade. Kuigi talle meeldib endal postkontoris käia, otsustasin selle ära tuua, et talle õhtul üllatus valmistada. Seda enam, et pakiteade tõi muheluse ka minu suule - üks väga-väga tuttav aadress vaatas sealt vastu.
Kui Sigrid õhtul koju jõudis, hakkas ta ilusat punast pakki avama. Ülejäänud pere ümber samuti näpud sügelemas. Ja pilt, mis talle avanes, oli järgmine:



Pakis oli imeilus pildiraam ja karbike, randmesoojendajad, šokolaad, tükike Cernitit, 2 tokki lõnga, südamekujuline seep ja armas kassidega kaart. Sigrid jäi pakiga väga rahule ja ütleb Mummule suure-suure aitäh! (Mummu pakid on meie peres ikka oodatud :)) Ja Sigridi pakki vaadates oli mul isegi veidi kahju, et selles vahetuses ei osalenud. Aga midagi pole teha - elu on täis valikuid...

Sigridi enda pakk jõudis ka kohale, minu süü läbi kahes osas. Kui Tulilind567 sisu avaldab, teeme ka siia täienduse.

10,4 sentimeetrit

Kas teie olete oma elus kunagi jääpurikat kasvatanud?
Mina täna proovisin selle järgi :) Koos pojaga. Ja tulemus on selline:



10,4 sentimeetri pikkune purikas.

Selgituseks, et meil siin kodus on tegevust küll ja ajaviiteks kodustes tingimustes purikaid ei kasvata. Ajaviiteks vaatame näiteks leevikesi, kes täna akna taga mõnusalt askeldasid ja värvipillerkaari pakkusid. Ja teeme palju muid toredaid asju.

Aga külmapealinnas Jõgeval toimus täna Jääpurika festival. Millega tähistati 70 aasta möödumist Eesti külmarekordist (-43,5 kraadi, brrrr!). Ja selle raames pakuti nii osalejaile kui pealtvaatajaile jää, vee ja tule möllu.

Purika kõrval ripub teine, eelnevalt valmis tehtud jurakas, mis tuli nööri küljest lahti sulatada. Meil see lõpuks ei õnnestunudki, sest nöör oli end purika sisse kavalalt krussi keeranud ning vesi ämbris muutus üha jääsulbisemaks. Katsu sa siis jääd jääga sulatada :) Kuid - kõige osavam sulatas jääpurika nööri küljest lahti 31 minutiga (siis oli ka mul veel lootust, et meie purikas sulab) ning võidupurika pikkuseks mõõdeti 17,8 sentimeetrit.

Kõige muu kõrval lasti õhku ka 30 tulega õhupalli ja see vaatepilt, kui nad taevalaotusse olid tõusnud, oli ikka väga-väga ilus.


Ja kuigi varbad ja sõrmed olid lõpuks päris külmad ning tagasiteel kippus soojas autos uni peale, oli süda sellest üritusest soe mis soe. Kõigil meie ekipaaži liikmeil.

Liiga täis ei maksa kellelgi kasvada...

Möödunud laupäeval käisin koos lastega kaemas Vanemuises novembri lõpus esietendunud tükki „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)

Peohõnguline päev

Nagu juba aastaid tavaks saanud, ei saanud ma ka sel aastal end eemale hoida Raekoja platsist, kus traditsiooniliselt kuusel tuled süüdati ja esimest adventi tähistati.
Vihma sadas veel pool tundi enne ürituse algust ladinal, kuid otsustasin, et see mind ei heiduta.
Ja ei kahetse - ilus oli. Midagi pole teha - kurgus kohe kisub karedaks, kui kogu see ilu lõkkele lööb. Tänavu on minu lemmik kahtlemata ka jõululodi, millel tulekardinad purjeks. Ühel päeval, kui seal on vähem inimesi, püüan selle oma seebikaga pildile ka saada.

Seejärel tuli kodus riideid triikida ja end Rahvusülikooli 90. aastapäevale pühendatud kontsertetendusele seada. Ma pole tükk aega nii toredat etendust näinud, kus kõrgetasemelised etteasted tõepoolest juhatavad läbi ühe tähtsa asutuse ajaloo. Mulle oli väga südamelähedane meie rektori kõnest koht, kui ta küsis, et kas 90. aastat tagasi oli ülikooli elus midagi teistmoodi. Ilmselt oli kõik suures osas sama. Selle vahega, et siis oli ülikool üks. Nüüd on ülikoole asutada lihtne, kinni panna aga keeruline.

No ja siis, pärast kogu seda ilu, saabusime koju. Ja siis, kell pool kümme õhtul selgus, et lastel on homme mõned jõulukaardid kooli kaasa vaja võtta. Ja mida tegi siis ema? Kraapis ajukäärude vahelt välja oma poole-tunni-kaardiideed ja lasi liimupulgal ning kääridel koos lastega välkuda. Ja tulemus pole vast paha.



Minu meelest hoopiski päris sobilik lõpp peohõngusele päevale:)

Lumememmepäev

Täna on olnud üks mõnusalt rahulik, kuid tegemisi täis päev. Ja justkui omamoodi rännak kümne aasta tagusesse aega. Sellesse aega, mil minu enda lapsed olid veel kahe aastased.

Nimelt, kuna mu sõpradel oli täna üks kurb sündmus ja nad ei tahtnud sinna oma põnne kaasa võtta, veetsin ma päeva koos kaheaastaste kaksikutega.

Ja see oli üks ütlemata rahulik ja tasakaalukas olemine. Vaatamata kõigele sellele, mida arvatakse tavaliselt olukorrast, kui kaksikud majas peaksid juhtuma olema.
Mängisime autodega, heegeldasime päkapikke, söime, laulsime, jalutasime õues, ehitasime lumememmesid (tänavused esimesed!) ja plärtsutasime porilompides. Ja nalja sai seejuures päris palju ja kõigil oli hea olla. Paar korda võttis ka naha märjaks (näiteks, kui õueminekuks kõik vormi said), kuid see just oligi see, mida ma kümme aastat tagasi olin kogenud.

Ja lahe on see, et mitte ühtegi nutuvõru kellegi suu ümber päeva jooksul ei olnud. Ning kui päeva teisel poolel I. koju naasis, pugesid lapsed mulle sülle ja põrnitsesid teda võõristavalt :)

Minu enda kaksikud veetsid hommikupooliku kodus, kuid siis evakueerisid (no kaheaastased on ju kohutavalt ohtlikud tegelased, kelle eest tuleb igaks juhuks jalga lasta) end koos oma sõbraga kinno ja siis sõbra juurde lauamänge mängima.

Mulle endale oli see päev justkui puhkus. Ilma väikeste lasteta ikka askeldad siia sinna, teed arvuti taga ühte ja teist ja kogu aeg mõtled, mis nüüd veel peaks jõudma.
Aga täna - kõik askeldused said enne päeva ning terve laupäev oli nagu üks laupäev ikka peab olema. Ainult pannkooke ei küpsetanud :) Aga see vist ongi rohkem pühapäevane tegevus. Ja mis kõige olulisem - õues sai jalutada. Olen ise oma jalutamissoolika hooletusse jätnud, kuid täna oli ütlemata värskendav naabertänavatel väikeseid tiire teha ja silmata, mis muutunud on. Ühtteist uut leidsin, võrreldes oma viimase jalutuskäiguga. Mis jääb - paraku, oh paraku - kevadesse. Kuid ma vabandan end muidugi välja sellega, et kuigi ma siin kodu ümber pole jalutanud, olen ma seda vahepeal ohtralt teinud maal, metsas, pealinnas ja mõnedes teisteski kaunites linnades.

Ning pisikeste sõprade lahkumine on südamesse jätnud sellise magusa igatsuse... Küll ükskord see aeg ka tuleb!

20.09.2009

Niinii, elulootust on. Täna küll heitlesin veel nõrkuse, nohu ja peavaluga, kuid enesetunne oli juba oluliselt parem. Ja siis muidugi oli vaja käia õues ja nautida ilma ja kuldset sügist.
Muuhulgas käisin lastega ka TÄPE-l, mis põnevuse kõrval pakkus minusugusele nõrganärvilisele memmele ka õudseid hetki. Nimelt keemiateater. No tegelikult oleks võinud minusugune, kes kardab aastavahetuse paiku ka mõnd ilutulestikku lubavat papptoru endaga kotis kaasas kanda, arvata, et see koht pole tema jaoks. Kuna tüdruklaps aga väga lunis, siis otsustasin minna. Aga. Paugud paukudeks, kuid faktid, et üks noormees-teadusteatri näitleja põletas seal oma näo (lahkus ka lavalt pärast seda, loodetavasti ei juhtunud kõige hullemat) ja mingi pauguga purunes ka etenduse läbiviijate alus nende endigi ehmatuseks arvukateks kildudeks ning purunes harjavarski, millega pauk esile kutsuti, ei teinud keemiat minu jaoks sõbralikumaks. Võivad ju korrutada igal sammul, et tuleb teada, kuidas ained reageerivad ja siis ei juhtu midagi. Mina ei taha sellist elu, kus väikseimgi liigutus võib osutuda saatuslikuks veaks. Eelmine aasta oli tüdruklapse sõnul üks tüüpidest ka Ja ma pole ka sugugi veendunud, et see teater seal ikka vaatajatele ohutu on. Ilmselt järgmine kord, kui mu tüdruklaps (poisslaps neid pauke ei armasta) sinna silmade särades taas tormab, palun tal helistada enne ja pärast ja ise närin vahepeal kodus küüsi.
Ma saan aru, et keemial on maailmas tähtis koht ning keemikuid on tarvis, kuid loodan väga, et minu lapsed seda eriala endale ei vali.

Pärast sellist läbielamist tuli lihtsalt minna botaanikaaeda oma tudisevate jalgadega sügist ilu nautima ja kellapeenart kaema, mille olemasolust ma olin juttude põhjal kuulnud. Oli äge küll. (Pilt sai küll pisut päikesevarjuline...)

Lisaks oli täna ühel mulle olulisel inimesel sünnipäev. Mõtlesin talle palju ja kuidagi kurb hakkas. Elu võib ikka vahel pagana kummaline ja keeruline olla. Või siis lihtsalt on tarvis vähem mõelda ja rohkem tegutseda. Seda ma ju viimasel ajal olengi teinud, nii enda petmiseks ja asjade unustamiseks...

Ja ilus kuupäev oli täna ka.

Käsi peseb kätt ehk mida sööb haige ema

Eile ärkasin sellise kurguvaluga, et ka rääkimine oli peaaegu võimatu. Ja enesetunne nii kehv-kehv. Lõunaks oli asi nii hull, et käisin läbi ka perearsti juurest - endal hakkas tekkima angiinihirm (kuigi mul neid ikka ammu pole olnud). Õnneks diagnoosis arst algusjärgus viiruse.

Koduteel põikasin läbi ka poest, et kui juba väljas olla, siis osta koju ka midagi lihtsasti söödavat kaasa. Ühtlasi oli retsepte silmates jäänud meelde üks pirnikook, mis nõudis enda sisse valgehallitusjuustu.

Ülal näha oleva, maailma kõige parema pirnikoogi, tegin nii.

Põhja valmistasin samasuguse nagu siin: segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Pirnid viilutasin ja laotasin koogile laiali. Pigem tihedalt kui hõredalt.

Täidiseks segasin köögikombaini blenderis (ilmselt saab ka saumikseriga, mul läks see aga hiljuti katki) 200 g lahjat kohupiima, 100 g hapukoort, 100 g tükeldatud valgehallitusjuustu, 1 muna ja 1,5 dl suhkrut ning valasin koogile. Kõige peale riputasin kaneeli. Ja siis küpsetasin 45 minutit 180 kraadi juures ja valmis ta oligi.

Siis oli jaks aga otsas ka. Koolist saabunud pirnikoogi peale rõõmustanud lastele teatasin, et kui nad hommikul valminud oasalatit ei taha, peavad olema võilevamasinas tehtud juustusaiade peal. Lisaks koogile.
Mõistagi nad rõõmustasid (soojad juustusaiad on nende lemmikud, kuri ema ei luba neid aga iga päev süüa) ja poeg valmistas vastutasuks ka oma haigele emakesele mõned imemaitsvad saiad.

Mis nii viga tõbine olla :)

Elust koos teismelistega ehk kuidas vanemad lapsi õpetavad ja vastupidi

Elu koos teismelistega on pakkunud rõõmu ja muret juba umbes aastajagu. Ja mis seal salata, ka hetki, kus ma olen mõelnud, et kaua see veel kestab. Ja kas ma vastu pean. Sest mina ise olen olnud selline väga leebe puberteet, kuid tundub, et mu tütreke on õpikunäidis. Aeg-ajalt.

Üks olulisemaid muutusi oli tänavu ka esimese koolipäeva tähistamine. Kui varem on meil olnud traditsioon kook-pildistamine fotograafi juures pidulikes riietes, siis tänavu jäi viimane ära. Vähemalt esialgu.
Asi hakkas kerima juba eelmisel päeval, kui mina elevalt sädistasin, et mis kooki me teeme ja üldse, milline järgmine päev võiks olla. Tütar vaatas mulle pika pilguga otsa ja küsis: "Kas see on sinu meelest mingisugune pidupäev, et meie kooli läheme?"
Selline küsimus lõi ju esmapilgul jalad alt.
Seletasin talle siis pointi (endapoolset) ja ta jäi minuga nõusse.
Tegelikult oli tema reageeringu põhjus see, et me sel suvel saime hästi palju ringi rännata. Ja lihtsalt olla ja nautida erilistele kohustustele ja kellaaegadele mõtlemata. See sobis nii lastele kui mulle :) (Ülalpool on teemakohane pilt Pirita rannast) Kooliajal seda endale aga enamasti lubada ei saa.
Aga 1. septembri hommikul seadis ta end ülisportlikus riietuses kooli poole. Pidime pika vaidluse (kohati teravaks kiskuva) maha pidama, miks ma teda sellises rõivastuses esimesel koolipäeval kooli ei luba. Lõpuks said siiski pidulikumad riided selga, millele katteks läks dressikas. Sest muud väidetavalt lihtsalt pole selga panna.
Koogi tõstsid nad ise koolist naastes lauale ja vitsutasid hea meelega ja olid eluga rahul.
Aga pildistama minek ei tulnud enam kõne alla. Tuleb lähiajal ette võtta.

Teine, veidi lustakam hetk, oli möödunud laupäeval, kui juhuslikult üle Emajõe ühte A-tähega algavasse lõbustusasutusse sattusin koos külalistega pealinnast. Mingi hetk laps helistas ja kuulis taustalt Enrique Iglesiase "Taking back my love". See tekitas temas tohutut rõõmu, mida ta ei jätnud väljendamata: "Jumal tänatud, ometi normaalne muusika, mitte mingi Anne Veski "Roosiaia kuninganna"!"
E.I. laulu pealkirja tean ma vaid tänu sellele, et see on lapse MP3-mängijas kuskil esikümne seas. Ja minu muusikamaitse on lapsele juba ammu meelehärmi teinud.
Ning mõistagi läksid nii minu kui mu külaliste suud kõrvuni, kui veidi hiljem saabus minu telefonile sõnum: "Kuna sa ei tantsinud Anne Veski "Roosiaia kuninganna" järgi, saad sa kingituseks tasuta Enrigue Iglesiase "Tired of being sorry", "Away", "Can you hear me", "Escape", "Addicted" ja ühe üllatusloo sõnad."
Öösel koju naastes ootasidki need mind laua peal. Järgmisel päeval kuulsin veel, kuidas ühes laulu kirjapanek oli hullult keeruline, sest seal esines u 30x järjest sõna away.

Siis ma vist sain aru, et küllap ma ka selle puberteedi üle elan. Kõik emad on ju elanud. Ja õpetama peavad nii emad lapsi kui vastupidi.

Robertist sai harilik päevakoer

Et puhkus on. Ja niipalju muljeid ja häid inimesi ja õhku. Ja arvutivabadust.
Nüüd paar päeva kodus ja tuleb ka oma muljeid talletada.

Üks emotsionaalsemaid hommikuid oli see, mil kahe lehe vahele nukkunud Robertist oli äkki saanud liblikas. Ühel hommikul, täpsemini 7. juuli hommikul, kui tegime ettevalmistusi huvisõiduks Läänemaale, leidsime kuivanud lehtedelt päris liblika.
"Looduse ime!" õhkas ämm.
Laps oli nii rõõmus, et ei suutnud suurt midagi kosta.
Siiski võttis ta riiulist raamatu ja tuvastas liblika olemuse.
Robert osutus Harilikuks päevakoeraks.
Päevade jooksul süüviti liblikate hingeellu veelgi, sest olukord, mil Robert päeval liikumatult lamas ja öösel mööda tuba ringi tuuseldama hakkas, oli enam kui murettekitav.
Ja mis selgus!
Harilik PÄEVAkoer on tegelikult sootuks ÖÖliblikas.
Üleeile kell 1.38 läks Robert teisel katsel oma liblikaasju ajama. Enne seda pelgas ta öid liiga külmaks ja keeldus toast lahkumast.
Loodetavasti oli tal meiega koos vähemalt põnev, sest ilmselgelt pole niipalju mööda Eestit rännanud ükski teine päevakoer.

Robert

Juba mõne nädala on minu tüdruklaps käinud ringi lootuses leida endale üks nunnu röövik. Eelmine aasta pidas ta neid ju lausa kahte, üks kadus ära, teisest koorus aga imeline liblikas (pilt temast on küll vaid ühes otsad andnud telefonis). Otsingud olid pinevad ja põnevad - näiteks sattus ta ehitamisel herilasepesa peale. Käisime mitu päeva jälgimas, kuidas usinad mittemesilinnukesed oma imelist maja ehitavad... (Õnneks kerkis see ühe põõsa otsa metsa serval)
Ja siis tuli röövik meie ellu hetkel, kui laps oli juba kaotanud lootuse. Kuid kakkudes maal vana müüri servalt jänestele rohtu ta Roberti leidis - pehme, karvase, musta ja nunnu. Selline oli esimene msnis edasi antud kirjeldus.
No ja nüüd on Robert rännanud endale ehitatud kodukeses juba 100 km lõuna poole. Ta on nõudlik tegelane - sööb vaid värskeid toominga- ja tammelehti ning joob värskeid kastepiisku. Ausõna - ta joob - ise nägin täna. Pistis oma pea vette ja tilk kadus hetkega.
Nädalavahetusel rändab Robert aga veel ka pealinna, et sealt siis oma kodukoha kaudu Tartusse tagasi jõuda. Eks paistab, kaua me tema pehmet ilu nautida saame ja milline iludus temast veel sirgub enne, kui ta oma liblikaelu elama lendab.

Kas Pipi on olemas?

Täna läksid lapsed Terevisioonis vaidlema teemal, kas Pipi on olemas ja kui on, kas ta siis on elus või surnud. No muidugi on Pipi olemas! Elab seal Segasumma Suvilas oma mõnusat elu ja kui ta just seal ei ole, siis otsib spunki või on sõitnud külla oma isale Kurrunurruvutisaarele. Vot!

Aga muidu on elu täis värve ja lõhnu. Mul on nii kahju, et lõhnu kuidagi piltidele talletada ei saa... Jalutan siis hoopis ohtralt tänavail, et järgmise kevadeni vastu pidada.

Märgid kooli algusest ja lõpust

Kui laps septembris hakkab minema kooli ja unustab koti koju, on see märk, et ta pole kooli veel sisse elanud. Kui ta 22. mail läheb kooli ja unustab koti koju, on see vist märk kooliväsimusest ja sellest, et varsti saab puhkusele.

"Ma vihkan klassikat!"

Vaatasin koos väikeste sugulastega telesaadet möödundkevadisest punklaulupeost. Näitasin korraks vilksatanud ennast ja rääkisin, et seal sai laulda ikka normaalseid laule, mitte ainult jänestest ja liblikatest. Lastele väga imponeeris see.
Kuniks kõlas Disko lugu, mille 6aastane vennatütar pooleni ära kuulas ja siis veendunult teatas: "Ma vihkan klassikat!"

Targad lapsed

Hea kolleeg parandas kodumajal korstent.
Tema pisike tütar lausus isa tegevust vaadates talle murelikult: "„Kui mingi õnnetus juhtub, ära, palun, minu peale maandu. Ja ära oksenda."
Pole midagi öelda.
Lapsed on targad.
Vähe on maailmas olukordi, kus selle lause järgimine kasuks ei tuleks.

Maalapse pragmaatiline meel

"Tädi Silja, kingi mulle sünnipäevaks Ninja-kostüüm ja ninjarelv!" hõiskab suvel seitsmeseks saav vennatütar. Minu õudust täis näo peale teatab ta, et tahab õppida ninja-trikke tegema, kuid ilma varustuseta pole see ju ometi võimalik. No loogiline! Ja hea tädi käest saab ikka küsida vahvaid asju.
Pool tundi munavärvimist hiljem ütleb ta, et tahaks endale hoopis ühte väikest armsat pruunikirju tibukest. "No aga see kasvab ju suureks ja mis sa siis temaga teed?" küsib eemalt vanaema, kellel on suvel taas õuel ette näha kümneid armsaid tibukesi ringi lippamas. Esimene kana istub juba tähtsa näoga pesal.
"Ära söön!" kõlab maalapse pragmaatiline, kuid väga rahulolev vastus.

2 in 1 pakivahetus: lihavõtted ja kevadine aed, vol 2

Ja täna sai Sigrid oma pikisilmi oodatud paki, millest vupsas välja kaks mõnusat rohekakirjut lõnga ning veidi villa viltimiseks, ning heegeldatud lilledega kaunistatud munavõttekorv (nagu Sigrid selle kohe ristis), milles oli sees palju vidinaid: lilleseemned, vildist tehtud kaunistused, lilledega kaunistatud näpitsad, paar heegeldatud lille, liblikad, seenekesed, munakujuline küünal ja šokolaadist jänes. Viimase sõi Sigrid suures elevuses muidugi hoobilt ära ja pildistamise vajadus meenus viimast tükki alla neelates...
Igatahes palub Sigrid öelda tänusõnad Mirjele Sauelt, vähemalt nii oli paki peal kirjas.

Ja kohale jõudsid ka meie pakid. Sigrid tegi paki seekord Mummule. Ta oli kohe rõõmus, et saab teha inimesele, kellele mina olen juba mitu korda teinud :)
Aga pakk ise oli selline (Mummu tehtud pilt):













Ja minul õnnestus teha seekord pakk Tulilinnule, see nägi välja selline:






Oli üks tore pakivahetus jälle :)!

Lapsed, täheteadus ja krokodill Gena

Nädalavahetusel võtsime lastega ette pika matka mööda Tartu tänavaid, muuhulgas külastasime ka Ahhaas jaapanlaste täheteatrit, mis oli väga kirgastav ja uhke kogemus - ikkagi 2,2 miljonit tähte korraga pea kohal!
Teel Lõunakeskusesse toimus arutelu minu kahe tupsu vahel, et mida see jaapanlaste täheteater ikka tähendab. Üks panustas tipptehnoloogiale (poiss) ja teine jaapani keelele. Tiba õigust oli mõlemal, sest ilma tipptehnoloogiata ei oleks selline etendus kõne alla tulnud. Ja enne etenduse algust nägi seinale projitseeritud arvutipildis ainult jaapani keelset teksti, samuti kõnelesid asjaosalised jaapani keeles - nende tekst tõlgiti eesti keelde.
Täna oli mul ühes kirjatöös koht, kus oleks tahtnud linnuteed kuidagi teisiti nimetada ja pakkusin, et kas tähekogum oleks õige. Küsisin nõu oma pojalt, kes vaatas mind pika pilguga ja kostis: "Emme, linnutee on galaktika ja meie ju elame selles!" Seepeale tegin oma kirjatöö täiega ringi.
:)





Ning viimasel päeval enne vaheaega oli koolis olnud krokodill Gena vaatamise tund, kus parimatele vaatajatele anti auhindu. Minu lapsed seda ei saanud, sest see tund oli nende jaoks ütlemata igav. Nad on lihtsalt ema pealekäimisel pidanud seda multikat kodus korduvalt ja korduvalt vaatama. Sigrid kostis lausa, et tal tikkus terve tunni uni peale. "Ja iga kord, kui mul silmad kinni vajusid, nägin unes ekraanil jooksvat pilti, sest see on mul ju peas," kostis ta. :)
Õpetajale nad ei julgenud seda ütlema hakata.
Aga Gena ja Potsataja fännid on nad küll, sest viimasel ajal rõõmustavad nad ainult nende üllatusmunade üle, kus just Gena ja Potsataja kujud sees. Kui need vahepeal otsa lõppesid, kahtlustasid nad mu sõbrannade karvast vandenõu kätt. Aga õnneks majanduskriis pole Genale ja Potsatajale veel liiga teinud ja üllatusmunad on taas müügil. Kiirustage, seltsimehed unetud!

Planetaariumi tähistaevast tegi pilti Aldo Luud, teine
Pilt on pärit siit.

Talispordine nädalavahetus

Talv on ikka sellepoolest lahe, et võimalusi lustida ja sportida ja neid kahte korraga teha jagub kuhjaga. Vaja vaid pealehakkamist!
Minu järeltulijad olid veidi valmistunud eilseks Tartu Maratoni lastesõiduks ja sinna usinalt kohale ka läksime. Poiss käisi õhtuti lausa pärast karatetrenni Tähtveres veel suusatamas.
Suur oli aga nende pettumus, kui suurematele mõeldud pikki radasid ei jõutud valmis teha ja nad mõlemad pidid piirduma 1,8 kilomeetriga. See on ju titekas! Teistega koos kuut kilomeetrit läbi pusida oleks olnud sootuks teine tera. Aga muidugi, misseals ikka - läbisid mõlemad selle lühema raja, said kaela medali ja olid rõõmsad peale selle.
Isegi nii rõõmsad ja energilised, et kohe maale jõudes tormasid nad taas välja - ja mitte seekord kohalikku rallit vaatama - vaid ikka sportima. Suusatama, kelgutama ja mitmevõistluseid korraldama.
Õigupoolest kulus eilne päev valdavalt raja sissetöötamiseks - lumelabidaga koorikult lahtist lund ära ja see rada siis kuivanud kõrtega ääristada.
Ja täna alles läks mitmevõistluseks lahti. Ja ikka selliseks, mis lastele rõõmu ja mängulusti pakub, suusatamise ja kelgutamise kõrval.
Pildil on algamas mitmevõistluse viimane ala - raja läbimine käputades.
Talv on ikka üks mõnus asi!