Elada, nagu muud polekski olemas...

Märtsi alguses käisin Ugalas vaatamas uhiuut etendust "Kollane nool", mis oma mõjususega võttis mind umbes nädalaks enda lummusesse. Sest küsimus: mismoodi elada, et meie maailmas mitte hulluks minna, mismoodi säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda õnne, on ikka mind aeg-ajalt painamas.

Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.

Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)

Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.

Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.

Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»

Kas kulgeda või olla õnnelik?

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

Seemneprintsiip

"...kui mina midagi kirjutan - noh laule või midagi - siis ma teen seda alati niisugusel seemneprintsiibil, et sealt seest oleks kunagi võimalik mingi ammune tore päev või tunne või hoopis mõni nägu välja joonistada. See on nagu seemnete tekitamine, mis on võimalik millalgi jälle kasvama panna või umbes nii..."

Selline mõte jäi paljude muure kõrval kõlama eile Draamafestivali raames nähtud etenduselt "Algus".

Kuid sellesama mõtte väljaütlemise järel sai selgeks minu tasapisi pähe tekkinud mõte, et olgugi sõnad aeg-ajalt mõttetud, ma vajan neid ka iseenda tarbeks. Justnimelt, et kunagi meenutada mõnda päeva või tunnet.

Ehk. Mulle tundub, et ma olen päriselt blogimaailmas tagasi.

Liiga täis ei maksa kellelgi kasvada...

Möödunud laupäeval käisin koos lastega kaemas Vanemuises novembri lõpus esietendunud tükki „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)