Puhanud tööinimese hädad

Täna läksin siis üle pika aja ja pärast maailma parimat puhkust tagasi tööle.
Mulle tundus hommikul ärgates, et öösel nägin unes Muhumaa prožektorina säranud kuud ja tundsin juustes isegi rahustavat tuulehoogu...
Aga ärkamine oli karm. Akna taga sadas paksu paduvihma. Küllap seepärast lükkus kell 7.40-ks plaanitud ärkamine tavapäraseks 8.55 ärkamiseks (koosolek algab 9.30).
Paduvihm tõi esmalt meeltesse paanika - ma ei saa minna ju oma päikeselise pika seelikuga, sest teel tööle haakub sellesse kogu Riiamäelt alla linna voolav vesi...
Seega - jalga oma suvega armsaks saanud teksapüksid, millel saab sääred lihtsalt üles keerata.
Tööle jõudsin õigeks ajaks. Aga - looduselaps, kes on suvi otsa käinud paljajalu või kandnud äärmiselt maalähedasi lötsakaid jalanõusid, sattus linnaplätudega hädasse. Või mis hädasse, otse villide keskele! Nimelt teel tööle suutsid jalanõud mu armsatele varvastele ridamisi tekitada vastikult valutavad villid. Kui tööruumes sai paterdada paljajalu, siis objektile ju nii ei suundu :) - villid süvenesid õhtuks ja teevad praegu juba parasjagu valu. Ei teagi, mis homme...