Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.
Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.
Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.
Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.
Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.
P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!
Kuvatud on postitused sildiga muusika minu elus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muusika minu elus. Kuva kõik postitused
pühapäev, november 20, 2011
neljapäev, november 17, 2011
Õrnade hetkede üminad
... Minu laul, minu lein, minu kastene hein, minu maa, minu muld, minu leidmata kuld
Minu valu, minu lumi ja talv, minu õnn ja mu rõõm, jaanitulede lõõm...
laupäev, oktoober 22, 2011
"All By Myself..."
Nendel päevadel, kui meeleolu on vastavuses ilmaga, võiks maailm tunduda ju erakordselt harmooniline.
Aga... tegelikkus on absoluutselt vastupidine.
Aga... tegelikkus on absoluutselt vastupidine.
laupäev, oktoober 15, 2011
Tunne
...õrnalt hingan, kuna tundub nagu poleks päris...
See laul lihtsalt lummab ja tõmbab endasse... Ja annab teadmise, et midagi ilusat on kuskil olemas...
See laul lihtsalt lummab ja tõmbab endasse... Ja annab teadmise, et midagi ilusat on kuskil olemas...
pühapäev, oktoober 09, 2011
laupäev, märts 26, 2011
Elada, nagu muud polekski olemas...
Märtsi alguses käisin Ugalas vaatamas uhiuut etendust "Kollane nool", mis oma mõjususega võttis mind umbes nädalaks enda lummusesse. Sest küsimus: mismoodi elada, et meie maailmas mitte hulluks minna, mismoodi säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda õnne, on ikka mind aeg-ajalt painamas.
Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.
Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)
Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.
Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.
Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»
Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.
Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)
Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.
Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.
Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»
pühapäev, jaanuar 30, 2011
Diagnoos: märgsilm
Täna on jälle see päev, kui ma ise ka ei usu, kui märja koha peal on mu silmad. Vaatad lastega tavalist perefilmi, poetad pisara. Vaatad suurematele mõeldud filmi, poetad pisara. Sahtlit koristades jääb pilk vana pildi peale, poetad pisara. No ja nüüd linkis hea sõber seda laulu - ja poetasin neli korda nii palju pisaraid kui päeva peale kokku.
Oeh.
Oeh.
laupäev, oktoober 23, 2010
Svjata Vatra viib fännid folkekspeditsioonile Karpaatidesse
„Ma pole terve elu jooksul ka vist nii palju korda saatnud, kui tänavu suvel,“ naeratab Ruslan Trochynskyi. Oktoobris CD, DVD ja dokumentaalfilmiga oma viieaastast sünnipäeva tähistava ansambli Svjata Vatra süda ja hing.
Lisaks CD ja DVD lindistamisele osales Ruslan Trochynskyi (33) nimelt koos bändiga Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil Läänemerel, lõpetas filmilooja Erik Norkroosiga koostöö oktoobris esitlusele tuleva dokumentaalfilmi „Püha tuli“ kallal ning hakkas õppima Mulgi muusiku rolli täna Ugalas esietenduvas lavastuses „Maakad“. Lisaks arvukalt kontserte nii Eestis kui välismaal ning lustakaid tegemisi koos oma abikaasa Terje ja kahe tütre Rute ning Kirkega.
„Ma kohe olen selline rahutu hing ja harjunud inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi istuda kodus, juua diivanil lösutades õlut ja vaadata jalgpalli. Kui jalgpall – siis parem juba ise väljakul palli taga ajades,“ ei tunne mees end vähimalgi määral väsinuna.
Nii ei kujutanud ta ka kuue aasta eest tänu armastusele Eestisse elama sattudes elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider. Viie aastaga on seesama bänd tulist folki mängides jõudnud suure osa eestlastest muusikasõprade südamesse. Nende „Kalyna“ on laul, mida laulab kontsertidel kaasa pea kogu publik.
Uuelt plaadilt saavad bändi vanad ja uued austajad kuulda vaid kaht uut lugu, Zilja Zeleneke ja Lety ptah, ülejäänud on paremik ansambli varem ilmunud kahelt plaadilt „Svjata Vatra“ ja „Kalyna“. „Uuel plaadil on meie kõige paremad lood tempokamad kui varasematel salvestustel ja jõuavad kuulajani just sellisena, nagu neid praegu kontsertidel mängitakse,“ selgitab Ruslan. Ka annab vanadele lugudele uut hõngu ja rütmipoolele jõulisust bändiga kaks aastat tagasi liitunud ukraina juurtega trummar Dmitri Dmitrenko.
Omamoodi maiuspalaks saab aga kindlasti plaadiga kaasasolev DVD, kus muusikasõbrad näevad ühe laulu esitamise jooksul bändi esinemas nii Viljandi Folgil kui Ukrainas, ja spontaanselt ümisemas ka bussis teel folkekspeditsioonile Ukrainasse.
Järgmist helikandjat ei maksa Ruslani sõnul Svjata Vatralt niipea oodata. „Viie aasta pärast ehk. Mõne loo sünd võtab pikalt aega ja kui mõned neist tulevadki kiirelt, siis selleks, et nad ka elama hakkaksid, peab neid kontsertidel palju läbi mängima,“ nendib Ruslan. Lisaks õpib bänd end tema sõnul läbi muusika tundma ja ainult nii on võimalik, et sünnib taas väga hea helikandja. Nagu seda on vastne „Zilja Zeleneke“.
___________________________________________________________________
Katkine tromboon ja varastatud trummid
Kaks aastat tagasi, veidi enne Svjata Vatra teise plaadi „Kalyna“ ilmumist, lõhuti Saksamaale esinema lennates pagasis Ruslan Trochynskyi tromboon. Tänavu, vahetult enne Riiga plaadi „Zilja Zeleneke“ lindistama sõitmist varastati trummar Dmitri Dmitrenko autost trummid. „Ilmselt varastaja polnud muusik, ta otsis lihtsalt midagi head. Mõned asjad sai Dima tagasi,“ meenutab Ruslan ja lausub, et kuigi Riias jäi tookord plaat salvestamata, ei kohku bändi liikmed tagasilöökidest.
„Mõnikord on uute asjade algatamiseks vaja vanast vabaneda. Tromboon oli mul viimane, mis alles ansambli Haydamaky aegadest. Dima elus oli ka palju muutusi,“ selgitab Ruslan, et kõikidel asjadel on elus oma energia ning seepärast nad tulevad ja lähevad täpselt omal ajal.
Svjata Vatra vastne plaat lindistati Tallinnas Eesti Raadio stuudios. Kolmepäevase live-sessiooni tulemuse on plaadile kinni püüdnud Alo Jaanivald, ilma kelle terava kõrva ja täpse käeta ei võeta ette ühtegi olulist esinemist alates selle aasta jaanuaris Hollandis Groningenis toimunud Showcase festivalist. Viimase lihvi andis plaadile lõunanaabrite menubändi BrainStorm helimees Talis Timrots.
Näitleb Ugala laval
Kuus aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyist on saanud meie oma ukraina mees Mulgimaal, kes oma kirglise hinge ja tulise lauluga on sulatanud palju südameid. Alates tänasest näeb Ruslani tema täies eheduses Ugala lavastuses „Maakad“, kus mehel on kanda Mulgi pillimehe roll.
Lavastaja Taago Tubin toob Rootsist pärit ja seal palju kiitvat tagasiside saanud „Maakates“ püünele väiksemale kogukonnale iseloomulikud suhtumised läbi hingemineva perekonnaloo. Ruslani sõnul näitab see tükk ilmekalt, kuidas inimesed ihkavad seda, mida neil pole. „See lavastus peaks panema inimesed mõtlema, et ükspuha, kus nad elavad või mida nad teevad, peavad nad seda nautima ja tundma, et see on tema koht. Ainult nii saab olla õnnelik,“ lausub Ruslan justkui oma elust rääkides.
Muide, kuigi Ruslan puhub laval ka trombooni, ei maksa lavalt oodata Svjata Vatra muusikat, kuid vihjeid ja üksikuid viisikatkeid kuuleb küll. Ja Ruslanil pole see etendus teatrilavale astuda esimene kord – ta on näitlejana üles astunud ka Ukrainas ning mänginud Ugala orkestris etenduses Merlyn.
Kuidas Svjata Vatra tormi üle elas
Svjata Vatra lõi suvel kaasa Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil, andes Läti, Gotlandi, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa sadamates kontserte ja lüües kaasa purjevarjuteatris.
Ventspilsi ja Gotlandi vahel tuli neil Emajõe lodja Jõmmu trümmis üle elada suur torm. „Istusime seal nagu lapsed hällis ja saime aru, miks lapsed hälli kiigutades kiiresti magama jäävad. See on lihtsalt nii hirmus tunne, et laps mõtleb ilmselt hällis, et parem ma juba ei karju, siis lõpetavad vanemad kiigutamise,“ naerab Ruslan Trochynskyi ja lisab peamise - kui reisid ühel laeval koos kahekümne inimesega kolm nädalat ja kõik on pärast veel edasigi sõbrad, võib seikluse kordaläinuks lugeda
Svjata Vatra
* Sündis 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt nii siin kui sealpool riigipiire. Ansamblis mängivad Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suits, Kalle Kindel, Dmitri Dmitrenko.
* Seni on bändil ilmunud kaks plaati – „Svjata Vatra" ja „Kalyna“. 20. oktoobril esitletakse Tallinnas kinos „Sõprus“ dokumentaalfilmi „Püha tuli“, sellele järgneb plaadiesitluskontsert VonKrahlis. 22. oktoobril saab sama programmi näha Viljandis Pärimusmuusika Aidas ja 23. oktoobril Tartu Genialistide klubis ning sügisel ka Riias, Liepajas, Helsingis ja Tamperes.
___________________________________________
Selle sissekande põhjuseks on ilmselgelt ka see, et pooleteise tunni eest naasin uue plaadi esitluskontserdilt, mis oli taas väga tuline ja vist isegi seniseid parimaid SV-l minu jaoks. Enne kontserti oli aga uhiuue dokumentaalfilmi "Püha tuli" esilinastus.
Selle filmi ainus miinus oli minu meelest, et kui sa bändi looga kursis pole, jääb taust arusaamatuks ja vast ka filmi kogu sisu ei jõua kohale. Kuid kultuuriekspeditsioon Karpaatidesse oli tõeliselt südantsoojendav, lummav, teele sundiv ja millegi eheda järgi igatsema panev. Ohhh, kuidas ma tahan mägedesse! Ja Käsmu!!!
Aga igatahes soovitan ma seda 56 minuti pikkust filmi vaatama minna, esialgu on teada, et oktoobri viimasel nädalal jookseb film kinos Sõprus. Ja kes tahab tausta teada, võib lugeda ka seda ja seda .
______________________________________________________________________________
Fotode autorid:
1. Aldo Luud. Selle foto pealkiri võiks minu meelest olla: Paigalseisu ei armasta.
2. Teet Malsroos.
3. Uhiuue CD/DVD esikaas
4. Foto teatri Ugala arhiivist.
neljapäev, jaanuar 28, 2010
Kui pettumused on ainukesed...
See nädal on olnud väga vastuoluline. Ühest küljest leidsin lõppenud reisilt endale juurde mitmeid häid tuttavaid ning seni tuttavatega saime suuremateks sõpradeks ning oleme kõik peesitanud siin mõnusate reisimuljete paistel.
Teisalt on see nädal toonud kaks päris valusat pettumust. Nädala alguses ma mõtlesin küll, et vähemalt üks neist mind ei puuduta, kuid kui tegu on ikkagi millegi väga hästi toimiva täiesti ootamatu lagunemisega, siis puudutab ikka küll.
Teine asi tabas mind täna. Täiesti ootamatud ja mõttetud pisivaled võivad teha oi-kui-haiget. Kui nende pisivalede taga on inimene, kellest sa hoolid.
Ja praegu tabas mind selle kahe asja pärast kurbus.
Aga noh, küll see üle läheb.
Sest maailmas on ilusamaid asju rohkem. Ja ilmselt on ka sellised pettumused tarvilikud millekski. Kasvõi selleks, et ise kunagi teisiti käituda.
Praegu ümisen aga Dagö laulu:
"Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.
Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista
kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea.."
Ja mõtlen, et küll Moskvas on praegu tore. Peaks sellise kokkutuleku ka meie kandis korraldama.
Teisalt on see nädal toonud kaks päris valusat pettumust. Nädala alguses ma mõtlesin küll, et vähemalt üks neist mind ei puuduta, kuid kui tegu on ikkagi millegi väga hästi toimiva täiesti ootamatu lagunemisega, siis puudutab ikka küll.
Teine asi tabas mind täna. Täiesti ootamatud ja mõttetud pisivaled võivad teha oi-kui-haiget. Kui nende pisivalede taga on inimene, kellest sa hoolid.
Ja praegu tabas mind selle kahe asja pärast kurbus.
Aga noh, küll see üle läheb.
Sest maailmas on ilusamaid asju rohkem. Ja ilmselt on ka sellised pettumused tarvilikud millekski. Kasvõi selleks, et ise kunagi teisiti käituda.
Praegu ümisen aga Dagö laulu:
"Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.
Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista
kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea.."
Ja mõtlen, et küll Moskvas on praegu tore. Peaks sellise kokkutuleku ka meie kandis korraldama.
kolmapäev, jaanuar 13, 2010
Liiga täis ei maksa kellelgi kasvada...
Möödunud laupäeval käisin koos lastega kaemas Vanemuises novembri lõpus esietendunud tükki „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)
kolmapäev, november 11, 2009
Minge kontserdile, palun!
Eile kuulsin, et Maarja küla toetuseks peetavale kontserdile "Kuula, palun!" 16. novembril Tallinnas Vene teatris on vabu pileteid saada veel liiga palju.
Palun minge kontserdile, kellel vähegi võimalust! Lisaks heale teole saate südantsoojendava elamuse. Selle aasta kontserdist (esimene toimus Tartus), saab lugeda siit ja siit.
Palun, minge kuulama!
Palun minge kontserdile, kellel vähegi võimalust! Lisaks heale teole saate südantsoojendava elamuse. Selle aasta kontserdist (esimene toimus Tartus), saab lugeda siit ja siit.
Palun, minge kuulama!
pühapäev, november 08, 2009
Kuula, palun!
"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles näitleja Alo Kurvits muuhulgas umbes nelja ja poole tunni eest, mil algas heategevuskontsert Maarja küla toetuseks. Kontsert, kus näitlejad esinevad tasuta ning kogu piletitulu läheb intellektipuudega noorte külaelu edendamiseks. See küla on üks väärt paik, kuid praegu selle väärtusi kirja panna ning sealseid toredaid inimesi kirjeldada läheks liialt pikaks. Küll ma võin aga rõõmuga tõdeda, et nii mõnedki kaaselanikud on minu head sõbrad. Ja külaelanike rõõmus meel ja kallistus annab jõudu ka siis, kui ülejäänud maailm tundub must ja morn.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.
reede, oktoober 23, 2009
Ood oktoobrile
Just sellised ööd mulle oktoobri juures meeldivad:
Ja kui sellele on eelnenud veel Vennaskonna kontsert - nii hea ja ruttu, justkui mingi pehme ja särava puudutusena möödunud - kuigi pelgalt Vennaskonna muusikat oli seal kaks tundi - polegi ju muud tahta :)
Ning pealegi ongi Vennaskond üks müstiline nähtus. Küsimusele, kas Vennaskond on olemas, leiab vastuse bändile nime andnud raamatust "1984" (Orwell):
"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."
Sest nii ju on. Just!
Ja kui sellele on eelnenud veel Vennaskonna kontsert - nii hea ja ruttu, justkui mingi pehme ja särava puudutusena möödunud - kuigi pelgalt Vennaskonna muusikat oli seal kaks tundi - polegi ju muud tahta :)
Ning pealegi ongi Vennaskond üks müstiline nähtus. Küsimusele, kas Vennaskond on olemas, leiab vastuse bändile nime andnud raamatust "1984" (Orwell):
"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."
Sest nii ju on. Just!
teisipäev, oktoober 06, 2009
Sõstrasilmalt
Pean endale siia talletama ka ühe ütlemata vahva K. sünnipäevapeo, mis nädalavahetusel aset leidis. Kuigi mõnusat looduskaunis kohas väljas olemise võimalust pakuti terveks nädalavahetuseks, läksin ma sinna üheks õhtuks. Lapsed, töö jms kohustused, mis mul ikka. Ses mõttes olen ma ikka üks igav naine, nagu ma mõnda aega tagasi kuulsin.
Aga see sünnipäevapidu oli tore. Oli loodust ja sauna (kuigi mina, suur saunasõber, sinna ei jõudnud. hoopis külmetasin teisel hommikul külma dušši all...), süldilauda ja laulu, pöörast tantsu (valdavalt koos ühe õppinud sõbraga, kes viimasel ajal pealinnas muudkui aga kaob paari tunni kaupa salapärastesse kohtadesse - pärast jälle selgub, et tal tantsukingad kotis ja tantsimast ta just tuli :D Meestel on ikka ses suhtes lihtsam, kuigi ta väidab mulle vastupidist.) ja mõnusat olesklemist ja äärmiselt totakat, kuid lõõgastavat juttu koos toredate sõpradega kõrvaltänavast ja kaugemalt. Aga ärge arvake, et seekord miskid valsid ja tšatšad kavas olid, ikka meeletu rokk ja roll näiteks Singer Vingeri ja teiste selliste hääduste saatel. Tõsi, vanameister Uno võimaldas mõned kiiremad foksisammud ka.
Aga mis kõige olulisem, see nädalavahetus tõi mulle tagasi tunde, et mind on ikka kellelegi vaja. Kohe päriselt. Ja see on ütlemata hea tunne.
Ning erinevate peetud võistluste raames mulle ootamatult sülle langenud Sõstrasilma tiitel paneb muhelema veel tänagi :)
Mul on oma sõpradega (ja nende sõpradega jne jne - sest normaalsed inimesed tõmbavad ligi ju teisi samasuguseid!) ikka vedanud!
Ahjaa, ja nädalavahetusest pärineb ka üks viimaste aegade parimaid tsitaate. Ütlejaks Mart Juur Postimehe lisas AK: "Täna ütled "kräpp", homme ütled "fakk", ülehomme "huinjaa", üleülehomme reedad kodumaa." Just nii see käib, seltsimehed. Aga teie küsite, miks uut keeleseadust üldse vaja on."
Jättes praegu selle tsiteeringu tagamaa lahkamata, sest eks seda ole tehtud juba küll ja küll, on see minu meelest päris lustakas ja leidlik mõte.
Aga see sünnipäevapidu oli tore. Oli loodust ja sauna (kuigi mina, suur saunasõber, sinna ei jõudnud. hoopis külmetasin teisel hommikul külma dušši all...), süldilauda ja laulu, pöörast tantsu (valdavalt koos ühe õppinud sõbraga, kes viimasel ajal pealinnas muudkui aga kaob paari tunni kaupa salapärastesse kohtadesse - pärast jälle selgub, et tal tantsukingad kotis ja tantsimast ta just tuli :D Meestel on ikka ses suhtes lihtsam, kuigi ta väidab mulle vastupidist.) ja mõnusat olesklemist ja äärmiselt totakat, kuid lõõgastavat juttu koos toredate sõpradega kõrvaltänavast ja kaugemalt. Aga ärge arvake, et seekord miskid valsid ja tšatšad kavas olid, ikka meeletu rokk ja roll näiteks Singer Vingeri ja teiste selliste hääduste saatel. Tõsi, vanameister Uno võimaldas mõned kiiremad foksisammud ka.
Aga mis kõige olulisem, see nädalavahetus tõi mulle tagasi tunde, et mind on ikka kellelegi vaja. Kohe päriselt. Ja see on ütlemata hea tunne.
Ning erinevate peetud võistluste raames mulle ootamatult sülle langenud Sõstrasilma tiitel paneb muhelema veel tänagi :)
Mul on oma sõpradega (ja nende sõpradega jne jne - sest normaalsed inimesed tõmbavad ligi ju teisi samasuguseid!) ikka vedanud!
Ahjaa, ja nädalavahetusest pärineb ka üks viimaste aegade parimaid tsitaate. Ütlejaks Mart Juur Postimehe lisas AK: "Täna ütled "kräpp", homme ütled "fakk", ülehomme "huinjaa", üleülehomme reedad kodumaa." Just nii see käib, seltsimehed. Aga teie küsite, miks uut keeleseadust üldse vaja on."
Jättes praegu selle tsiteeringu tagamaa lahkamata, sest eks seda ole tehtud juba küll ja küll, on see minu meelest päris lustakas ja leidlik mõte.
esmaspäev, september 21, 2009
Ssssssmilersisüdamevalu
Appi!!! Kõnnin mööda poodi, kuulen seda lugu ja saan sellise südamevalu, et seda ei saa sõnadesse panna...
Elu küll. Ma ütlen.
Elu küll. Ma ütlen.
esmaspäev, august 10, 2009
Festivalisuvi
Rabarock, Viljandi pärimusmuusika festival, Viru folk, Tartuff...
Suvi on tegemist täis, kuid millist tegemist!
Mulle meeldivad minu festivalid. Kuigi pärast nende lõppu oleks emotsioonidest justkui mitmepäevane pohmell (kuigi ma vist päris täpselt ei tea, mis see on. Kuid udusolek, pidev totakas naeratus näol ja puhanud aju võiks olla selle tundemärk?).
Nagu praegu Viru folgilt. Palju päikest, imelist muusikat, lummavat ja kõige tasasemat merd, mida ma elus näinud olen (üks püüe suveõhtu värve pildile püüda on siin juures), langevaid tähti ja sõpru ning nende ülinunnusid lapsi.
Ma loodan, et ma ükskord siia ka pikemalt oma muljeid kirja jõuan panna.
Praegu tuleb usinalt tööd teha, et õhtul saaks Raekoja platsi minna filme kaema. Järjekordne festival ju :)
kolmapäev, august 05, 2009
Ehk nüüd nii?
olles võtnud teatavaks
kõik selle, mis ei kõlba
mitte kuhugi
tohib võibolla lõpuks
või vahelduseks
ka natuke rõõmustada
heade asjade üle
(Katre Ligi)
Muusika hetkemeeleolu taustaks siit.
kõik selle, mis ei kõlba
mitte kuhugi
tohib võibolla lõpuks
või vahelduseks
ka natuke rõõmustada
heade asjade üle
(Katre Ligi)
Muusika hetkemeeleolu taustaks siit.
laupäev, juuli 25, 2009
Minge ja nautige ometi!
Et kes veel pole saanud arvuti tagant püsti - tehke seda homme. Minge Viljandisse folgile või vaatama Tartu laulupeomuuseumi parki etendust "Kolm põrsakest ja hea hunt". Mõlemad üritused on pakkunud nii palju elamusi, et kohati tundub, et neid on rohkem, kui minu sisse mahub.
:)
pühapäev, märts 08, 2009
Tee, film ja ööhakk
Mis sobib ühte küllaltki päikeselist nädalalõppu, mis paraku küll lõpeb valutava kurgu ja kehva enesetundega?
Tegelikult ma mõtlesin vahepeal välja, kust see nüüd siis tuli. Nimelt ikka see kevad. Siis tõmbad ju sooja päikese käes jopelukku rohkem lahti ja salli ei pane korralikult kaela ja üldse... Vana inimene juba, aga ei ole õppinud... Sest kevadetunde vastu ju ei saa:) - see paneb tegutsema omasoodu.
Aga kell saab kohe südaöö, lapsed magavad ja majal on silmad unised. Mina tegin endale suure tassi teed, panin sinna mett sisse ning telekasse jooksma "Love Actually" mida eile mõistagi polnud aega vaadata. Kevad oli ju õues ja päike ka.
Ma tean küll, et tõbised peaksid magama ja mitte mõtlema homsetele kohtumistele ja üldse, sest tervis tuleb just nii paremini, kuid kuidas ma siis magan, kui peas on mitmed mõtted ja homme saab alguse ka üks paar kuud kestev üritus, kus minu vastutusalas on ma-ei-teaveel mitu eelteismelist last, kellega maailmaasju veidi selgeks rääkida...
Tegelikult ma mõtlesin vahepeal välja, kust see nüüd siis tuli. Nimelt ikka see kevad. Siis tõmbad ju sooja päikese käes jopelukku rohkem lahti ja salli ei pane korralikult kaela ja üldse... Vana inimene juba, aga ei ole õppinud... Sest kevadetunde vastu ju ei saa:) - see paneb tegutsema omasoodu.
Aga kell saab kohe südaöö, lapsed magavad ja majal on silmad unised. Mina tegin endale suure tassi teed, panin sinna mett sisse ning telekasse jooksma "Love Actually" mida eile mõistagi polnud aega vaadata. Kevad oli ju õues ja päike ka.
Ma tean küll, et tõbised peaksid magama ja mitte mõtlema homsetele kohtumistele ja üldse, sest tervis tuleb just nii paremini, kuid kuidas ma siis magan, kui peas on mitmed mõtted ja homme saab alguse ka üks paar kuud kestev üritus, kus minu vastutusalas on ma-ei-teaveel mitu eelteismelist last, kellega maailmaasju veidi selgeks rääkida...
kolmapäev, märts 04, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)