neljapäev, september 28, 2006

Üksinduse aeg

Vat täna on see päev, kui ma tunnen end üksikult ja see pagana Moskva on nii kaugel. Lisaks ikka igasugused asjad, millega ma ise midagi peale hakata ei oska. Näiteks videomakki on suvel oma seaded sassi löönud ja mina teda küll õigeks panna ei oska, kuigi tegelikult ei ole ma ju tehnikaasjades päris saamatu. Isegi akutrellidest sain artikli kirjutatud ja täna käisin neid ise poodides asjatundliku näoga uurimas;) Aga ega ükski meesmüüja mu juurde abi ei julgenud ka pakkuma tulla.
Kui töölt koju jõudsin, magasin lihtsalt kaks tundi, sest tundsin, et ei jaksa enam. Lapsed saidki rahus oma raamatuid värvida - neid on tabanud kunstimaania. Ja mulle see tegelikult meeldib.
Aga oma plaadi sain täna kätte. Läksin sellele ise postkontorisse järgi. On hea plaat, ausalt on! Kuulan seda, lisaks olen hämmeldunud plaadi kaunist välimusest. Maara Vindi tagasihoidlikud kuid äärmiselt tundelised ja naiselikud illustratsioonid lisavad sellele plaadile ikka tüki ilusaid emotsioone.
Aga hommiku alustuseks helistasin ELSi - nemad ei tea seal midagi, miks mulle pakki ei toodud, et saatelehel on kõik kirjas. Ja läksin siis pakile järgi - polnud seal midagi kirjas, oli kirjas et koduvedu! No ma ei saa aru, kuidas nii saab! teenindaja lubab kliendile midagi ja ei tee seda ja samas on teenuse eest makstud.
Igatahes panin ma oma nördimuse teele ka Eesti Posti kommunikatsioonijuhile ja ilmselt sünnib sellest taaskordne nupuke tarbijaveergudesse.
Homme lähen maale. Seal on miljon tööd jälle, like always. Aga tegelikult olen ma hullult väsinud ja tahaks midagi hingele. Aga ma ei tea mida ja millal selleks võimalus võiks tulla.
Tegelikult ma tean, ma tahaks minna Tallinnasse, mis iseenesest pole tore koht, aga seal on palju toredaid kohti. Tahaks minna muuseumisse ja näitustele, käia tiir vanalinnas ja istuda õhtul koos sõpradega kõrtsis. Aga ma ei tea, millal ma seda saan...

kolmapäev, september 27, 2006

Masendav postisüsteem

Ma olen äärmiselt nördinud Eesti postisüsteemi üle!
Lugu järgmine - tellisin eile esimest korda endale interneti kaudu plaadi. selle Maarja ja Rannapi plaadi, mida Tartus enam saada pole. Tallinnas Laseringis oli. Sain õhtuks kirja - tore, saime Teie plaadi teele panna.
Täna hommikul helistab mulle meeshääl - meil on teile kiri, kas olete kodus. No muidugi ei ole ju, tööl olen. Tore, toome teile kirja pärast kella nelja. Et oleks kindlam, leppisime kokku, et toovad pärast viit. No ja nüüd ma siin istun, kell on 20.56 ja plaati mul pole. Kõik on tegemata - oli vaja veel laste multikas laenutusse tagasi viia ja muu ka - et olen vilets ootaja ei saa sel ajal midagi teha, sest kuklas on koguaeg teadmine - kohe tuleb plaat ja siis saan edasi askeldama minna. Ja ei ole saanud!
Ükski telefon ELSi tüüpidel ei vasta, interneti kohaselt on neil aega pakki kätte tuua kella üheksani. Ootan siis veel kolm minutit. Igatahes on olukord äärmiselt masendav ja järjekordne näide monopolismi kahjulikkusest.

esmaspäev, september 25, 2006

paranoiad

Viimastel päevadel olen langenud paranoiade küüsi.
Eile kaebas Sigrid, et on haige. Oli näost valgem kui lumi. Ja väga põdur. Ja millegipärats tekkis mul üle mitmete aegade hirm ja käisin teda öösel korduvalt kontrollimas - ons kõik korras ja kas ta ikka hingab. Pärast laste põetud rasket kopsupõletikku mõned aastad tagasi polegi ma seda teinud.
Täna ei saanud aga mingit elumärki Insult. Kui kella kaheksaks polnud ühtegi teadet tulnud, saatsin kordamööda paar sõnumit. Ja valmistusin internetist tema kaaslaste telefoninumbreid otsima. Endal silme ees pilt, kuidas mehed on sulgetud pimedasse keldrisse, nende vastas üle laua istuvad koledad vene mehed ja ainult lae alt ventilatsiooniluugist piilub pisike päikesekiir....
Uhhhhhh!
Ja selle kõige tipuks kogesin täna tunnet, kuidas inimesed oma sõnu söövad! Nimelt vestlesin eelmisel nädalal kolm päeva inimestega koolide turvameeste teemal ja sellest sündis tänasesse ajalehte artikkel. Ja siis, ole lahke - esitab linnaviletsus pressiteate, kuidas Tartu Postimees on eksitava asjaga hakkama saanud ja tegelikult pole plaanis koolide turvalisuse osas kokku hoida. No tule taevas appi! Pikapeale sain selgeks, et ilmselt on antud teema puhul linna jaoks tegu hella teemaga aga no ma ei tea...
Õnneks oli ka häid asju. Näitus E-Kunstisalongis on tõeliselt super. Luban, et kui olen miljonär, ostan endalegi mõned head kunstitööd. Mis paitavad toaseinal silma ja meelt.
Ja nädalavahetusel sai Eesti taas endale ühe hea presidendi. Häältelugemist jälgides närisin juba peaaegu oma kauneid küüsi - mis siis, et ma seda tegevust tegelikult kohutavalt vihkan. Aga ma NII tahtsin, et saaksime endale uue riigipea. Saimegi!

esmaspäev, september 18, 2006

Õppetunnid

No olgu see tänane päev mulle õppetunniks!
Et kui ikka terve pole, siis ei maksa tööle ronida - nagu igasuguste Murphy seaduste kohaselt pead sa siis tegema rohkemgi tööd kui muidu. Ühesõnaga _ tänane päev võttis päris läbi. Jääb üle vaid loota, et miski koleviirus selle läbi olemise peale tagasi ei taha tulla. Ja et jaks otsa ei saa.
Töölemineku põhiline põhjus on ju see, et sellel nädalal olen valvereporter - järgmised nädalavahetused on aga kooliga hõivatud ja siis oleks see palju keerulisem. Sest kui töölt puudumiseks on õigus võtta sinine leht, siis ülikoolist puudumiseks head võimalust polegi: võid küll haiguse pärast puududa, aga kui see puudutud kord oli just see üks, mis on lubatud, on edasi keeruline, kui näiteks laps haigeks jääb. Ja hinnaalandust ei tehta - loengutes liigutakse edasi mühisevate sammudega ja auk jääb sisse niiehknii. Õnneks ei ole mul loenguid enam palju, teisest küljest on see ka stiimul pingutamiseks - eriti loll oleks, kui enne lõppu jääks mingitel veidratel põhjustel midagi tegemata. Ja ei saaks õigel ajal lõpetada. Ja maksaks lõpetamiseks ülikoolile veel raha - 20 APx700. Kokku on see igatahes palju.
Täna on tegelikult huvitav päev. Kuigi päeval kingiti mulle kolm imeilusat gladiooli ja kodus on õilmitsemas veel üks kaunis sügisene lillekimp (Insule töö juurest), on juhe totaalselt koos. Kohe nii, et paneks silmad kinni ja ei teaks asjadest midagi.
Ja tundub, et lastel ka. Virin, tülin ja muu selline.
Aga silmi kinni veel ei saa - lastel vaja teha arvukad õppetunnid ja minul neid kontrollida.

laupäev, september 16, 2006

vähem nohu

Hommikul ärkasin rõõmsalt - tunne oli palju tervem ja ka nohu on oluliselt vähem. Või isegi peaaegu polegi:) Järjest rohkem on lootust, et esmaspäeval saab tööle.
Tervenemine oli isegi nii, et neljapäevane jõuetusetunne oli kadunud ja läksin kooli. Ja ei kahetse: oma ainet tundvate inimeste loengus on ikka hääd käia. Alustasime eakate hoolekandeasutuse personali koolitusprojekti ka, näis, kas see kuhugi üldse viib. Vähemalt saan oma kursusekaaslastele oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.
Ja kodune remont edeneb lausa võimsalt - täna peitsime värvipotid kappi (tõsi - kapist said eelnevalt kõik mu teadust täis paprid ja hobi korras kogutud nikerdamisvahendid välja tõstetud, lastetuppa karbi sisse) ja panime peaaegu tervele põrandale parketi ära! Oleks vist kõik pannud, aga mõned lauad jäid puudu - õnneks on see totter ehituspood paljude seast, mis Tartus olemas on, ka pühapäeval normaalselt avatud.
Ja muidugi ilma Insu terava mõistuse ja osavate käteta oleks see parkett panemata jäänudki, mina olin niisama moraalne tugi, sobitaja ja vahamäärija.
Aga seda kuidas toda põrandat ainult kuivalt hooldada, ei kujuta ma ette. põranda puhastamine käib ju ikka nii, et vesi ja lapp ja ämber...

neljapäev, september 14, 2006

Haige inimese teod

Nii, nüüd sain siin haige peaga hakkama ka sellega, et lõin päris oma blogi. See msn-space ajas kopsu üle maksa. Haigel inimesel niigi raske.
Aga nüüd on ikka olemas koht, kuhu vahest oma väljakippuv mõte kirja panna. Vat.
Ja nüüd olen siis mina senitundmatu viiruse küüsi langenud. Ma vist polegi oma elus varem tundnud seda tunnet, et oleks nagu kolm palavikku, aga tegelikult pole ühtegi. Ja jõudu pole olemas - misasi see üldse oli? Ehk ta tuleb vähemalt kunagi tagasi, siis kui nohu on kadunud ja enam voodis lebada ei jaksa. Praegu veel natuke jaksan, koos unega.
Loodetavasti vähemalt lapsed ei haigestu, pereisal läks võitlemiseks ligi nädal.
Muidu vaatan aknast välja ja imetlen seda sügispäikest, mis paistab ja paistab... tõenäoliselt on ta soe ka, aga olukorras, kus keha kordamööda higistab ja siis jälle külmavärinaid tunneb, ei saa seda soojust nagunii nautida.
Ühe naljaka asja olen ka avastanud. Nimelt ühel õhtul netist uurides, kas oleks mingit normaalset valikainet võtta, sattusin peale ainele: sotsiaalpedagoogilise nõustamise alused. Asi tundus huvitav kuni selle hetkeni, kus lugesin ühe loengu teemat: baasilised tunded ja nende vältimine. No tule taevas appi! Kas see on mingi eraldi nipp kooli tööle asuvatele inimestele? Kui jah, siis ma ei imesta, miks paljud asjad on seal nii nagu nad on.
Muidu on sellel nädalal olnud aga hulk kurbi tundeid.
Esmaspäevased filmid viie aasta tagusest katastroofist USAs olid äärmiselt dokumentaalsed ja väga palju emotsioone esilekiskuvad. Kuni selleni, et öö otsa nägin unes miskeid jaburdusi, nagu oleksin ise sündmuspaigas olnud.
Teine teema on sotsiaaltöötaja tulistamine Tallinnas, mis päädis kahjuks täna kannatanu surmaga. Ma ei saa kohe üldse aru, miks selleks, et midagi muutuks, peab keegi kannatama? Miks sotsiaaltöötajate elementaarse turvalisuse tagamiseks peab keegi neist surema? Olen ka ise töös klientidega, jah paraku, tunnistan seda, hirmu tundnud. Olen olnud keerulistes olukordades ja kuulnud lugusid veel keerulisematest olukordadest. Senini oleme neid meenutades asja naljaks visanud, aga kas nüüd enam seda suudame? Ja kui väärtustatud on sotsiaaltöötajad üldse? Palju küsimusi. Kas nüüd muutub midagi?