Nutupirukas, mis maitseb hää

Tegelikult on tegu siis sibulapirukaga. Kuid kuna selle valmistamine kokale ei ole sugugi lihtne (need kaks korda, mida ma teinud olen, olen löristanud ise nutta, samuti on muutunud kummaliselt härdaks kõrval hängivad lapsed), siis sai pirukas nimetatud nutupirukaks.

Põhja jaoks segasin omavahel kokku 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid ja veidi soola. Surusin taigna klaasvormi.

Piruka katteks koorisin viis suuremat sibulat ja praadisin need pannil klaasjaks. Siis panin need kaussi, tükeldasin juurde veidi suitsuvorsti (mina ostsin uhe 14 kroonise paki Snack-drive vorstikesi) ning segasin need ära paki 10% hapukoore ja ühe munaga. Maitsestasin seda segu soola ja pipraga.

Siis valasin segu vormi ja panin kogu kupatuse ahju. Umbes 30-45 minutit ta seal 180 kraadi juures küpses (et helepruuniks muutuks pealt). Ja valmis ja maitsev ta sai.

Mis on tore, et kindlasti on see nutu-sibulapirukas tervislik. Ja see maitseb ka sibulavihkajaist lastele. Ausalt!

Täidetud maitsev sügis

Septembrikuine "Eesti Naine" pakkus inspiratsiooni päris mitmes osas. Ka köögis - nimelt retsept "Täidetud sügis" pani kohe askeldama. Tulemus on selline:



Kui originaalretseptis sai valmis korralik ahjuroog koos kartulitega, siis mina pole seda teinud, lisaks kohandasin retsepti vastavalt sellele, mida parasjagu kodus oli. Aga täidetud paprikad ja tomatid olid imehead ja viisid kogu perel keele alla.

Nende valmistamiseks puhastasin paprikad seemnetest ning tomatitelt uuristasin välja sisu. Tomati sisu panin kaussi ja segasin selle hakklihaga (u 500 g), sellele lisasin veel ühe muna ja u 100 g keetmata riisi. Lisaks maitseks muskaatpähklit, soola ja pipart. Korralikult läbi segatud täidise toppisin paprikate-tomatite sisse ja ladusin köögiviljad oma ahjuvormi. Piserdasin need pealt õli, vee ja maitseaineseguga ja küpsetasin ahjus u 1,5 tundi. Tulemus on proovimist väärt - eriti sellise ilmaga nagu täna.

Maitsev ja lihtne purukook pidulauale ja argipäevaks

Ühelt kohtumiselt sain kaasa mõnusa ja lihtsa koogiidee. Küpsetasin seda kodus juba kohtumisõhtul ja lapsed limpsasid keelt. Kindlasti teen ma seda kooki veel, mõne teise moosi või marjadega - sel korral katsetasin oma õuna-piparmündimoosi.

Aga koogiretsept ise siis järgnev:

Vaja läheb: 2 pakki küpsiseid (200 g pakk, minul kulus tegelikult ära u 1,5 pakki. Aga lastega peredes pole see ju probleem, sest lapsed söövad meeleldi ülejäänud niisama ära:)), 2 pakki kohupiima, 2 muna, sügavkülmutatud marju või moosi, umbes kolmveerand pakki võid, 1 pakk juubelitordipulbrit.

Valmistamine: Lao küpsised ahjupannile. Sega omavahel muna ja kohupiim ning vala segu küpsistele. Laota kohupiimale ühtlase kihina laiali marjad või moos, vajadusel lisa sinna veidi suhkrut. Näpi tordipulber ja umbes kolmveerand pakki võid omavahel purutaoliseks massiks ning puista sellega kook üle. Küpseta 180kraadises ahjus umbes veerand tundi, kuniks kook on pealt ilus ja helepruun.

Suhkruga soovitaksin olla pigem tagasihoidlikum, sest juubeli tordipulbrist peale tehtav kate on ikka pigem magus, kui vastupidi.

Ja isa lemmikmarjade või -moosiga tehtuna passib see hästi ka isadepäevaks :)

Kuidas valmistada järvekarpe?

Pisike kirjeldus siin.

Foto: Aldo Luud

Leivalõhnaline sügis

Leiva küpsetamisega tegin tegelikult tutvust juba siin, minu juurekakk pärineb samuti pr Leida käest. Alguses tundus leiva küpsetamine mulle aga hirmus suur ettevõtmine. Tegin seda umbes korra kuus. Või isegi veidi harvemini.
Sellel sügisel on aga mindki tabanud tegelikult leivaküpsetamispuhang. Nädalas paar korda ikka küpsetan. Ja tuleb juba täitsa hästi välja, ainult selle kallal, kuidas päts vormist kätte saada nii, et kuskilt servast ei rebeneks, vajab veel harjutamist.
Äge on see, et iseküpsetatud leiba söövad lapsedki meelsamini kui poeleiba. Nende lemmikuks on mõistagi pähklite- ja rosinatega leib, mulle endale meeldib rohkem singitükikestega leib.

Ning lisaks kõigele ei saa miski selle vastu, kui praeahjust hakkab mööda maja hõljuma mõnus sooja leiva lõhn. See on parim :)

Kabatšokipirukas

Kabatšokihooajal on mulle meeldinud ikka kabatšokipirukat teha. Aga minu pere pole olnud sellest suurepärasest suutäiest kunagi vaimustuses, kuna algretsepti järgi koosneb see vaid köögiviljadest. Eile, oma haige ja väsinud peaga mõeldes, mida perele süüa teha, otsustasin pirukat tuunida.

Segasin ühtekokku suures kausis siis: 1 kg väikeseid kabatšokitükke (koorisin kabatšoki enne ära ka), 1 varsselleri, 1 sibula, 100 gr riivitud juustu, 1 topsi kodujuustu, 150 grammi tükeldatud sinki, 1 kl jahu, 5 muna. Maitsestasin soola ja killukese küüslaugupipraga.
Küpsetasin 180 kraadi juures u 45 minutit.

Ja tulemus? Pirukas kuulutati söödavaks ja maitsvaks ning pannitäiest hommikuks (mida tavaliselt on juhtunud) enam ei jätkunud. Tehke ka!

Käsi peseb kätt ehk mida sööb haige ema

Eile ärkasin sellise kurguvaluga, et ka rääkimine oli peaaegu võimatu. Ja enesetunne nii kehv-kehv. Lõunaks oli asi nii hull, et käisin läbi ka perearsti juurest - endal hakkas tekkima angiinihirm (kuigi mul neid ikka ammu pole olnud). Õnneks diagnoosis arst algusjärgus viiruse.

Koduteel põikasin läbi ka poest, et kui juba väljas olla, siis osta koju ka midagi lihtsasti söödavat kaasa. Ühtlasi oli retsepte silmates jäänud meelde üks pirnikook, mis nõudis enda sisse valgehallitusjuustu.

Ülal näha oleva, maailma kõige parema pirnikoogi, tegin nii.

Põhja valmistasin samasuguse nagu siin: segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Pirnid viilutasin ja laotasin koogile laiali. Pigem tihedalt kui hõredalt.

Täidiseks segasin köögikombaini blenderis (ilmselt saab ka saumikseriga, mul läks see aga hiljuti katki) 200 g lahjat kohupiima, 100 g hapukoort, 100 g tükeldatud valgehallitusjuustu, 1 muna ja 1,5 dl suhkrut ning valasin koogile. Kõige peale riputasin kaneeli. Ja siis küpsetasin 45 minutit 180 kraadi juures ja valmis ta oligi.

Siis oli jaks aga otsas ka. Koolist saabunud pirnikoogi peale rõõmustanud lastele teatasin, et kui nad hommikul valminud oasalatit ei taha, peavad olema võilevamasinas tehtud juustusaiade peal. Lisaks koogile.
Mõistagi nad rõõmustasid (soojad juustusaiad on nende lemmikud, kuri ema ei luba neid aga iga päev süüa) ja poeg valmistas vastutasuks ka oma haigele emakesele mõned imemaitsvad saiad.

Mis nii viga tõbine olla :)

Loominguline pirnikook

Juba paar päeva olen peas heietanud mõtet teha pirnikooki. Täna oli tunne, et nüüd. Kuna aga olemine on kehva (lastel on kool kaks nädalat vaid kestnud ja poeg on juba eelmise nädala neljapäevast tõbine, nüüd hakkas lisaks poolele klassile tõbi ka mulle külge :(), siis poodi minna ei jõudnud ning komponeerisin koogi kokku erinevatest retseptidest kodus olemasolevatest asjadest.

Põhjaks tegin oma ühe lemmikoogipõhja. Selleks segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Siis tükeldasin sellele koogipõhjale pirne nii et küll sai. Ja pirnidele puistasin kaneeli.

Eraldi kausis segasin 500 grammi 10% hapukoort, 3 muna, veidi suhkrut ja vanillisuhkrut ning valasin segu koogile. Küpsetasin ahjus 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Ja kuigi ma vahepeal olin mures, et erilist lõhna üle toa ei hõlju, sai kook imehea. Muidu selline mahe, kuid mingi rõõmus kaste lisab maitsemeelele ergutust. Mina kasutasin selleks aedmaasikamoosi vedelikku.

Laste sõnul võin ma nüüd kohvikusse tööle minna :)

Meelihellitavad kulinaarsed kogemused

Nädalavahetusel sain osa meelihellitavatest kulinaarsetest kogemustest.



Reedel käisime Tammuri talurestoranis. Imeline paik! Sõna otseses mõttes. Keset mägesid ja orge idülliline päikeseline koht. Lisaks meeldib mulle kogu selle ettevõtmise juures olev pisike kiiks, mis on välja toodud ka siin: kokapaberiteta mees peab menüüta restorani.
Peremehega rääkides sai iga sõnaga selgemaks tõik - südamega ja eelkõige enda jaoks tehes on asjal mõtet. Seda kinnitab ehk kõige selgemalt asjaolu, et tänavu leidis see paik endale väljateenitud koha Eesti restoranide TOP 50 kõrvuti Tallinna kesklinnas troonivate peenemast peenemate toidukohtadega. Jaahhhh, pealinnast väljaspool on ka elu. Ja milline elu!

Aga külaskäigu põhjus oli see, et peremees kutsus kaema, kuidas valmistada järvekarpe. Täpsemalt saab varsti lugeda Ajalehest, kui on ilmumas, panen siia ka lingi.
Esialgu tekitas mõte järvekarpe teha mitte kõige suuremat vaimustust. Lapsedki meenutasid mingit korda, kuidas ma olin karbi sisu üritanud kätte saada, kuid kuna vaatepilt kelleski vaimustust ei tekitanud, jäi söögivalmistamine sellest pooleli. Kalameeste foorumidki ei sisendanud erilist lootust.
Kuid - pärast Otepää külje all ära käimist olen ma veendunud, et juba sel nädalal lähen mõne järve äärde karpe korjama ja proovin neid ka ise valmistada. Sest nad on suurepärane kodune aseaine eksootilistele mereandidele. "Miks minna supermarketisse külmutatud rohekarpe ostma, kui saab pärast lapse kooliviimist järve äärest ise pool kotti karpe kaasa korjata," õhutas peremees. Ja ma olen temaga täitsa nõus, sest näiteks suvel maal viibides ei viitsi ma tihti poodi minna ja mõtlen mingi toidu õues/metsaservas saadaolevatest asjadest välja.

"Inimene on oma toitumises loominguline," kinnitas ka Vladislav Koržets, kelle seenesupi keetmist sattusin jälgima laupäeval Rõuge seenepäevadel.



Kuidas ta täpselt suppi keetis, saab lugeda siit. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma elus varem kännumampleid polnud proovinud, supi sees veel vähem, oli see üks äärmiselt hüva kõhutäis. Ja lõhn, see lõhn oli niivõrd hõrk ja peen, et seda ei saa sõnadesse üldse pannagi. Kahju, et supikeetja ise supist ilma jäi, mulle valas ta potist viimase tilga, mida oli lihtsam juua kui süüa :)

Seenepäevadel oli ka täiesti võimas seenenäitus ligi 230 seenega, elus esimest korda nägin ma seal sinist seent. Ning üht-teist maitsvat õnnestus proovida ka seenehoidiste konkursi raames lauale seatud purkidest, kuid need olid selleks ajaks, kui mina sinna nurka jõudsin, valdavalt juba tühjaks saanud :)

Seega - loovus tööle ja kööki!

Foto järvekarpidest klõpsas Aldo Luud ning seenepäevadelt Joosep Martinson.

Suve maitse

Mulle meeldivad praegused jäised ilmad. Aga mulle meeldib nendes ilmades ka suve meenutada. Näiteks sellesuvise lemmikkoogiga. Kuhu veel on panna külmikust oma väikeste kätega korjatud marju.
Proovige ka!
Taignaks läheb vaja: 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid, 0,5 dl suhkrut. Sellest tainas kokku keerata ning vooderdada sellega veidi kõrgemate äärtega vorm.
Sisuks on tarvis: 500 gr 10% hapukoort, 1 muna ja mõnusalt marju. See ära segada, taignakaussi valada ning 20-30 min 180 kraadi juurde ahju panna.

Lihtne, kiire ja maitseb hea :)

Kokanduskunstnik

Olen vist kokandusmuusa noolest tabatud. Tänane menüü tõi toidulauale täidetud kartuli singiga. Algne inspiratsioon tuli Pirita jõeäärsest toidukohast, kust ma selle soovitasin ka kolleegile.
Aga - kuigi ma toite pildistada ei oska, nägid need kartulid imehead välja ka kodus tehtuna ning maitsesid veel paremini.

Vaja läheb: 2 suurt kartulit (eelista sorte, mis kergesti ei laguneks), 100 g naturaalselt Merevaiku (sobib ka toorjuust), 10 g pestot, 60 g sinki.

Kõigepealt pesin kartulid ja keetsin need koorega pehmeks. Segasin kokku küll miski Sõpruse light juustu ja pesto ning puistasin sinna sisse ka veidi basiilikut. Siis keerasin kartuli fooliumisse, pealt jätsin muidugi lahti. Kartuli lõikasin nagu neljaks ja siis keskele panin täidise - alguses kokkusegatud mögin, siis singiviil ja selle keskele veel tükk juustu. Neljast 150 gr sulajuustust sain täidise 25 keskmisele kartulile.
Veidiks ahju, kuni juust mõnusalt sulas - ja - valmis!
Isegi poeg, kes muidu on suht närb ja valiv nokkija, kiitis kokakunsti.

Aga kes tahab asja originaalis näha, lugeda ja ehk ka tammelehe salatit juurde valmistada, kiigaku siia.

Vana kooli kook

Mõni postitus tagasi kiidetud Eesti Naises õpetas Maru tegema Aleksandri kooki. Ja lubas seejuures, et nii mahlast kooki pole varem maitsta saanud.
Minu mälu kaevas kohe välja tudengipõlve Aleksandri koogid, mida ikka Tartu poest ostetud sai. Ainult praeguseks on see ilus tudengipõlv kadunud ja poeletil leiduvad koogid kuivetunud ning ei maitse enam üldse nii hästi.
Sestap võtsin täna kätte ja küpsetasin seda magusat-magusat vana kooli kooki. Õigupoolest tegime seda tütrega koos - meil oli isegi tööjaotus. Mina tegin külmast võist toasooja või, tütar segas kokku taigna ja ülejäänd oli minu teha.


Igatahes Maru väljapakutud retsept on järgmine:

2 dl suhkrut, 200 gr võid, 1 muna, 5 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit
vahele: kreegimoosi
Katteks: 4 dl tuhksuhkrut, 2 spl vett (ära lisa kõike vett korraga, timmi parajalt)

Vahusta toasoe või suhkruga heledaks. Lisa muna ning järk-järgult küpsetuspulbriga segatud jahu. Rulli tainas küpsetuspaberile 5-8 mm paksuseks (suurus u 20-30cm).
Küpseta 175 kraadises ahjus 15 min. Lõika pind pooleks, määri ühele poole kreegimoos, tõsta teine pool kohe peale. Lõika ruudukesteks, lase jahtuda.
Lahusta tuhksuhkur vee ja sidrunimahlaga, määri kookidele ja lase jahtuda.

Mina lisasin tuhksuhkrule veidi rohkem vett kui siin ette nähtud, lisaks ka kakaod.

Ja tulemus - koos ema keedetud tikritarretisega - viib lausa keele alla.

Isegi kass kargas lõhna tundes kapile ja pistis tüki kooki pintslisse.

Sametine suvesupp

Tavaliselt ma külas olles retsepti ei küsi. Reedel aga küll, sest maitstud lillkapsa püreesupp oli nii hõrk, et seda ju peab ometi tihemini süüa saama.
Ja täna tegin seda suure lillkapsa sõbrana ka ise - supp valmis kiirelt ja sai veelgi maitsvam. Soovitan kõigile! Retsept on leitud kuskilt soomekeelselt kodukalt ja mina ise seda tõlkinud pole. Aga panen kirja endale üles täheldatud märkmed, mille järgi oma maitsva supi kokku keetsin.

Seega: SAMETINE LILLKAPSA-PÜREESUPP

Vaja:
Üks keskmine lillkapsapea (mina ostsin täna turutädilt poolekilose)
3 kartulit
kuni pool liitrit piima
tops maitsestamata toorjuustu (mina kasutasin Merevaiku)
natuke võid
soola-suhkrut
maitseks rohelist, röstitud päevalilleseemneid, kõrvale röstsaia

Valmistamine: Keeda kartul ja lillkapsas väheses soolvees pehmeks (u 20 min), lillkapsa võib kartulist pisut hiljem vette lisada. Lisa piim ja keeda kõik läbi, maitsesta soola ja veidikese suhkruga, lõpuks lisa toorjuust, kuid ära enam suppi keeda.
Püreeri supp ja kaunista.

Muide, on maitsev ka jahtununa!