Iga päevakesega samm...

...vanaduse poole.
Eelmise nädala lõpul tunnistasin end pärast mõningast enda ja teiste naistega arupidamist ametlikult neljakümnendaid käivaks võttes kasutusele vastava näokreemi.
Ehk püsin nii igavesti noor.
Milline vastuolu :)

Külluslik suvi

Mul on tunne, et ma hakkan ennast kordama, aga mulle meeldib meie Eestimaa ja suvi ja kõik mis sellega kaasas käib - kõik need värvid ja lõhnad ja ilu ja olemine. Ja vaikus. Või siis vastuoksa looduse helid - krabisev vihm telgikatusel, rukkirääk metsaserval põllul või järjest elavamalt oma viiuleid häälestavad ritsikad kõrge rohuga heinamaal.

Nagu igal suvel, nii ka sel, räägivad inimesed, mida tähendab puhkus nende jaoks ja kus nad seda veeta tahavad.

Mina tahangi nii - vaikselt värvide ja helide keskel. Koos armsate inimestega.

On see tasahilju hiiliv vanadus või eneses kohalejõudmine?

Märgid aegadest

Kumb on rohkem üle töötanud?

Kas mina, üritades mingi autopiloodi mõjul jaaniööl telgilt taskust võetud puldiga signalisatsiooni maha võtta või klienditeenindaja, kes mulle tillukest näomaski müües kolm korda küsib, ega ta maski kilekotti pea panema?

Rõõm Hispaania võidu üle

Mina olin eile väga rõõmus, et Hispaania poolfinaali 3:0 võitis!

Sattusin mängu alguses Võitjate pubisse, kust lahkusin mängu vaheajal - ilmselgelt olin seal üks kahest Hispaania poolehoidjast. Ja ei tundnud end seetõttu hästi, sest kui ma mängule kaasa elan, siis ikka kogu hingest.

Kuid kodus oli väike jalgpallihuviline ka just Hispaaniale pöialt hoidmas. Koguni nii, et istus teleka ees koos ülal nähtava sildiga.

:)

Lühima suveöö lummuses

Ma olen üks tõeliselt pikajuhtmeline kaelkirjak. Ilmselt on kõik inimesed oma jaanipäevamuljed juba kirja pannud, ainult mina unelen siin. Aga tegemisi oli ka pärast seda toredat ööd ja päeva kuhjaga ja nii see läkski.
Nüüd aga parandan oma vea. Sest mul oli elu üks parimaid jaanipäevi. Eelmine niisama tore oli siis, kui oma toonaste kolleegidega otsustasin Peipsi äärde sõita. Männi otsa ronimine, põlevad küünlad järvel ja lõputu jalutuskäik mööda pehmet liivaranda on need, mis mulle tollest ajast meenuvad. Vahepeal, enne ja pärast seda, olen ma kogu aeg veetnud jaani maal.



Aga seekord võtsin suuna heade rattamatkaliste viimase õhtu plaanide järgi hoopis Tõrvale ja Läti piirile. See telk muide oli minu ja mu laste Lätimaine kinnisvara jaaniööl. Kus ma pärast mõnusat lõkkeõhtut magasin vist selle aasta parima une.
Kui hästi vaadata, näeb kaugustest ka piiriposti.
Kogu see õhtu tuletas meelde, kui tore on telgiga looduses rännata, kui hästi maitsevad lõkkel keedetud kartulid või ja tilliga ning et kahvligagi saab borši süüa. Rääkimata naljadest stiilis käiks ka korra Lätis ära või et kes kõige rohkem kodaraid murrab, saab pikimad linad. Need teevad asjaosalistele ilmselt nalja veel pikka aega. Kahju vaid, et kõike seda kuidagi talletatud ei saanud.
Järgmisel päeval kolasin lastega veel jasmiinilõhnalises Tõrvas ringi, kus Tantsumäel õnnestus süüa nii maasikaid kui mustikaid.
Ja tõestatud sai ka see, et jaanipäeva imed on olemas - kogu päeva maale langenud paks paduvihm lakkas meie Tõrvasse jõudmise hetkeks ning taaskülastas meid alles järgmisel päeval.



Nüüd ma tean täpselt, mida ma sellel suvel korduvalt teen. Telgin, telgin ja veelkord telgin. Hoolimata porisevast pereliikmest. See, et ma ise koos lastega ja sõpradega seda naudin, on kõige olulisem. Suvi ju!

21. sajand koos piraatidega?

Eile saime teada, et piraadid röövisid Saksa perekonna.
Ning mai lõpus sattus piraatide kätte vangi ka üks eestlane.

Mina olen küll hämmeldunud. 21. sajand ja piraadid möllavad. Järjest rohkem, kusjuures, tundub. Sõber Kertsil oli aga hea meel, et piraadid ikka olemas on. Ainult see, et nad kasutavad mõõkade asemel automaate, on tüütu.

Ilmselt peaks koolitundidesse sisse viima ka teema, et mida siis ikkagi teha, kui piraatidega kokku satud. Ja täiskasvanuile korraldama täiendkursuseid.

Ma küll tahaks ühel sellisel osaleda.

Miks mulle meeldib pealinnas?

Möödunud nädalal sain kolm päeva veeta pealinnas. Teha tööd sealses kontoris ning uudistada kontorist väljapoole jäävat ka.

Ja naljakas on see, et on asju, millepärast mulle, maalapsele, suures pealinnas meeldib. Niisiis:

* sõbrad ja armsad inimesed. Neid on Tallinnasse viimasel ajal kolinud mitmeid, samuti olen saanud sealt endale uusi tuttavaid. Ja nii ma iga kord ikka püüan nendega ka kokku saada. Seekord käisime Kärdiga Woodstockis lõunal (kus nägin omakorda tuttavaid) ja Kertsiga merepäevadel hängimas. See oli tõeliselt lahe, mis siis, et ma pidin kolm korda auto alla jääma, oleksin vihmavarjuga inimesi torganud ja Kerts minuga ühtegi tantsutiiru ei teinud.
* kultuur. Seda on mujal ka, aga pealinnas on kultuuri, mida tahaks kogeda. Seekord sain mõnusa elamuse Hädaoru etenduselt ning Frank Sinatra galalt. Lisaks on seal ju näituseid, mis pealinnast väljapoole ei jõua ja üldse.
* raamatupoed. Tartusse tulevat ka varsti Rahva raamat, kuid Tallinna suured raamatupoed - Apollo Viru tänaval ning Rahva raamat Viru keskuses on mu lemmikud. Käin neis alati, kui vähegi mahti on. Jalutan, sirvin, vaatan ja enamasti ka ostan midagi. Tartu kaubamaja Apollos meeldib mulle ka käia, kuid see on selline pisike, armas ja kompaktne.
* meri. Sedagi on ka mujal Eestis, kuid viimasel ajal olen ma hakanud ka pealinna merd armastama. Lisaks Pirita merele on sealsel merel ka mitmeid teisi erinevaid ja armsaid nägusid. Mida mul annab veel avastada. Kuid need kõik annavad kordumatu vabaduse mõõtme.

Aga mis seal salata. Pealinn väsitas mu väga ära ka. Kohe nii, et olen kaks päeva järjest korralikult maganud. Ja maganud suve alguse maha. Aga mis sellest, suvi on ju tegelikult veel ees. Tasubki alguses jõudu koguda, et see lõpuni vastu pidada :)

Nüüd algab aga aasta lühimate ööde nautimine. Koos mõrkja karikakra- ja uimastava jasmiinilõhnaga, metsas laulvate lindude ja kastemärjase rohuga.

Ahjaa - Tallinn suutis seekord ka mu tuju parandada. Nimelt oli mul ühel päeval väga paha tuju. Pisarateni paha. Siis aga sattusin paplialleele, kus puud puistasid mind paplivatiga üle. Seda pehmust ja soojust oli mõnus püüda. Ja tujulegi mõjus see vaid positiivselt.

Tallinn hakkab must aru saama :)

Romantiline suvemüts

Pärast tihedaid tööpäevi tabas mind taas kihk midagi teha. Heegeldasin "Mütsiraamatu" juhendamisel ühe suvemütsikese.
Sellega läks aga selles mõttes kehvasti, et see on pisut napp nii minu pisikesele sõbrannale kui tütrekesele (kes, pealegi, eelistab veidi jõulisemaid värvitoone, võtangi tema soovid järgmisena käsile). Aga - ega üks romantiline mütsike saa ju omanikuta jääda.
Seega - kui keegi tunneb, et tema mõnele pisikesele tuttavale oleks just sellist peakatet suveks tarvis, siis võib mulle teate jätta siia kommentaaridesse.
Müts sobib peaümbermõõdule nr. 52.

Öö valge on õnn ...

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl, -
kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauguse rand -
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -
on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn --
veel kuskil on otsata hää -
kõik kordub, ons kordaja isegi uus,
see küsimus helises mõnegi suus -
las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguste rand -
ööl tuhat on paitavat kätt;
käi tasa ja laula nii üksinda teel,
et vabaneks kõigest kord kütkend meel --
ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm -
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl -
las särada õnnelik silm.

(Ernst Enno)

Vastust nõudvad küsimused :)

Väikekass vahendas mulle küsimused.
Mängu reegel järgmine:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Olin eelmisel päeval saanud matriklisse just aine „Töö perekonnaga“ arvestuse ja nautisin vaba suve koos oma 10 kuuste põngerjatega… Tõenäoliselt jalutasime tänavail, nautisime kevade viimaseid ilmu ja olime igati rõõmsad.
Elasime Veski tänaval EPA-klubi vastas ühes hoovis – Kassitoome oli poole minuti jalutuskäigu kaugusel. Täielik idüll!

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* kirjutada kaks artiklit
* alustada suvemütsikese heegeldamist oma pisikesele sõbrannale
* jätkata magistritöö kirjutamist
* oodata, kas üks unistus tänase või homse õhtuga seoses täitub vaatamata sellele, et elu loobib kaikaid täiega kodaratesse
* võtta vastu otsus, mis puudutab juuli viimast nädalavahetust – kas minna sinna või tänna 

3. Lemmiksnäkid?
Viimasel ajal õun. Ma ei saa hommikuid alustada ilma, et oleksin ühe õuna ära söönud.
Ja kui peale tuleb meeleheide, tõeliselt suur, siis haaran poeriiulilt šokolaadi.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Maksaks laenud ja püüaks midagi ette võtta elamispinnaga, mis kipub väikseks jääma. Ostaks uue madratsi. Ostaksin endale isikliku ratta. Reisiks koos lastega Taani või Norra. Ja ostaks mõned raamatud.

5. Kohad, kus oled elanud?
Helmes, Läänistes (neid kahte kohta ma ise väga palju ei mäleta), Jõgeval, Liivojal, Karedal, Paides, Tartus

Edasi loeksin meeleldi Ketlini, Sisaliku, Jaanika, Valgeseeliku ja Luize vastuseid...

Sirgejuukseline teisipäev

Eile käisin juuksuris. Üle aastate olen leidnud endale kausikujulisest kalurikülast juuksuri, kes mulle tõesti meeldib ja kelle juures ma käisin juba viiendat korda.
Ehtne tibijutt, kuid isiklik juuksur on naisele tähtis.
Küllap mina, täiesti taltsutamatute kiharatega inimene, seda juba tean.
Aastaid oli mul oma juuksur. Peaaegu oma küla tüdruk. Tartusse elama asudes ei pidanud ma paljuks 100 km kaugusele tema juurde iluprotseduuridele sõita, enamasti ühitasin need käigud maal käimisega. Aga siis kolis ta Tallinnasse ja asus tööle eliitsalongidesse, mille peale minu hammas enam ei hakanud.
Ja nii ma vahepeal käisin siia ja sinna, seda oma, kelle juures hinna ja kvaliteedi suhe oleks paigas, otsides.
Lõpuks leidsingi.
Aga. Minu juuksuril on minu meelest üks kiiks. Nimelt on vist tema eluülesanne lokkis juuste sirgeks kuivatamine. Ühe korra olen tal palunud oma juuksed lokki kuivatada, kuid siis oli juuksur NII õnnetu, et ma otsustasin: kui ma saan talle nii vähesega rõõmu pakkuda, siis tehku ta pealegi nagu tahab.
Nii ka eile. Täitsa naljakas soeng oli. Mõned, nagu näiteks J, kellega vahetult pärast juuksurit Tõnissoni platsil laenatud last kiigutasime, seda nägid ka.
Aga siis läks päev vihmaseks. Ja õhtul kell pool üheksa jõudsin koju täiesti lokkis juustega....
Loodusele ei maksa vastu astuda. See, kes on lokiliseks loodud, selleks ka jäägu.

Seda enam, kui lokiline oma alati segamini juukseid armastab.

Veel pungist

No ei saa üle ega ümber sellest...

L@ssie kirjutas nimelt nii ilusti, et: "Ja kes eelmise esmaspäeva hommikul tööle ilmus, pea kiilaks aetud ja silmis äraolev helk, siis teadke, et ta käis salaja nädalavahetusel Rakveres Pille - Riini laulmas."

Sest isegi nende silmist, kes Rakveres täitsa avalikult käisid, võib praegu veel helgivirvendusi leida...

Sõltuvus

Esmaspäevahommik ilma SMSita on kurb.

Ja terve päev on kohe sellise sinise alatooniga.

Melumeenutus

Täna näitas ETV siis pooleteisttunnist kokkuvõtet punklaulupeost.

Ma pean ütlema, et see tekitas ikka tundeid. Ilmselt ei mõista seda need, kes peol ise ei käinud. Ka täna kuulsin ütlust, et tegu oli suure stiilipeoga.
Eks niipalju kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi.
Aga see oli võimas ja tore pidu. Igas mõttes.
Ja väga lahe oli ennast telekast näha (mina olin see, kes osutas Saaremaalt peole tulnud sopran Ülle sukkadele). Ja oma koorikaaslasi. Kelledest oli ikka päris häid suur-plaan võtteid. Ja üldse näha mulle armsaid inimesi.

Elu uperpallid

Mõnikord juhtuvad head asjad nii ootamatult, et need viivad igasuguse reageerimisvõime. Rääkimata siis nende nautimisest.
Sest ootamatusest tekkinud emotsioonid viivad kogu jõu.
Aga hea oli ikkagi.

Nüüd õitsvad valged ristikheinad

Käisin täna lastega nende rannahooaega avamas. Pangodi järves. Päris mõnus oli jälle. Vesi ei olnud padusoe, just selline mõnus. Muidugi soojem, kui pühapäeval Peipsis. Või kolm nädalat tagasi samas.
Aga enne seda käisime metsas. Oma lemmikmatkarajal Elva jõe ääres. Mets lõhnab imeliselt - piibelehed lõpetavad õitsemist, ristikheinad on oma õite tipul ja üldse. See oli tore.
Ja pärast kolme klaasi veini peaaegu naabrinaise juures saan ma aru, kus on mu pea, hing ja süda tegelikult. Oeh.

Sassis pea

Et nii vist ongi:

Naine on vihmasadu
peegel
kõnelus katkenud juhtmega telefonis
Mees aga mees
on naise kadunud kamm

(Aime Hansen)

Maapealne paradiis on...

... rokenroll. Eksole.
Täna on esimene päev, kui ma pärast suurejoonelist punklaulupidu enamvähem mööda maapinda käin. Kolm päeva kulus pilvedelt alla jõudmiseks...

Aga ikkagi meenuvad väikesed killud: kuidas president Anarchy ajal püsti tõusis, kuidas tal olid jalas valged papud, kuidas kuu kadus ära ja päike hakkas juba tõusma, kuidas mõned käed lähevad öösel ikka väga külmaks ja muud sellised armsad.

Aga argipäev ajas mind täna pahaseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed üksteisesse lugupidamatult suhtuvad ja üksteise tegemisi maha teevad. Ja elavad end teiste peal välja. Ja mõtlevad endast ei tea mida ja räägivad oma sõpradest kummaliselt. Teistele oma sõpradele. Ma olin õhtuks väga väsinud. Ja kõige lõpuks solvusin ka, südamest. Seda pole juba ammu juhtunud.

Ilmselt pean elu kuidagi kergemalt suutma võtta. Aga täna ei suuda.

Tahan tagasi maapealset paradiisi!

Lähen magama ja ärgates hakkan seda taaslooma.

Seda enam, et järgmiseks nädalaks on mul kotis pilet Hädaoru etendusele. Ja täna helistas üks armas inimene ja kutsus veini jooma (mida ma ei saanud teha, sest Muumimammana oli mul parasjagu pooleli pirukategu). Ja Pokumaale saab lähipäevil minna. Ja Viljandi Folk hakkab ka terendama.

Appi, kaalun 210 kilo!!!!

Täna võtsime ette retke Ahhaa keskuse järjekordsele näitusele. Ja ei kahetsend sugugi - tegemist ja uudistamist jätkus seal kogu perele, lisaks võttis pallide korvi loopimine ja ratastooliralli vahepeal naha ikka täitsa märjaks. Lastel veel rohkemgi, sest sprinti ma oma veel lonkava jalaga targu proovima ei läinud.
Aga seda ma sain küll teada, et kui ma tahaksin väga kerge naine olla, siis peaksin minema elama Pluutole (ma tean küll, et teda enam planeediks ei loeta, aga mina ikka loen, sest kuidas ta vaeseke ikka nii elab) - seal kaaluksin ma vaid 5,5 kilo. Aga Jupiterile ei läheks vist eal, sest kes see ikka 210,7 kilo kaaluda tahab :)
Igatahes möödus näitusel kaks tundi lennates (nägime seal ka vahvaid sõpru) ja soovitan seda soojalt kõigile, kes sinna veel sattunud pole - avatud on Ahhaa-OOOOO vaid pühapäevani.

Kõrvalolev pilt näitab seda, kui palju on minu jalanumbril puudu numbrist 53. Päris lootustandev, eksole - mu suurima sõbra jalanõud on nr 48 ja neid olen vahest naljapärast proovinud. :)

Ühest minevikust ja mõnevõrra tulevikust

ÜKS MINEVIK; MIS MÕNEVÕRRA TEADA.
Üks tulevik, üks õige kauge kuma.
Üks aeg, mis piire võtab ümber seada -
ei olla saa vaid iseenda oma.

Üks olevik täis mineviku müra
ja hetked tulvil nukrat loobumist.
Kõik hilineb, vaid minek saabub vara.
Jääb õige väheks koosviibimist.

Üks minevik, mis mõnevõrra teada.
Üks tulevik, mis mõnevõtta tume.
Üks aeg, mis piire võtab ümber seada.
Ei muud. Ei midagi. Vaid pisut muutuv jume.
(Ott Arder)

Nii ongi.

Üks pall kõik

šveitsi ja türgi jalgpallurid võiksid pärast tänast mängu ümber kvalifitseeruda veepalluriteks. Praktika saavad nad ju kõva.

Punklaulupeo lingid

Kuutroll on kogunud kokku väärt lingid. Punklaulupeo kohta.

Punklaulupidu - parim

Nii, püüan nüüd tasapisi pilvedelt alla tulla ja taas igapäevategemistes usin olla.
Kuigi need päevad Rakveres olid sellised, mis olid justkui puhkus. Teine linn, armsad inimesed ja palju mõnusat tegemist. Sellisest reaalsusest argipäeva tagasi tulla on teinekord päris karm...

Aga. Meie pidu hakkas pihta juba tegelikult reedel, mil Tartust startis punkbuss. Milles oli nalja ja mõnusat olemist ning laulujoru vanade kassettide saatel. Veel enne Tartust väljajõudmist oleks võinud hakata filmima - sellest oleks saanud ühe laheda meeleoluka video.
Näiteks Timofei otsingud. Muidu ontlik seltskond Lodjakojas, siis aga saabub sinna kamp suvalisi tüüpe, kes hakkavad krt teab mida seinaäärtest otsima. Timofeid ei leidnudki.
Esimesel õhtul sai Rakveres ka linnapeal hängitud, lauldud nii koolimaja trepil kui linnasüdames ning hip-hopi peolgi käidud, sest paari koorikaaslase arvates on just Rakvere hip-hopi pealinn. Tantsulka, mis minu jaoks lõppes suht varakult - pool üks öösel - oli aga vahva. Mina aga tundsin äkki mingit seletamatut kurbust ja väsimust ning suundusin koolimaja keldrisse ööbima. Ööbimisest mõistagi väga palju välja ei tulnud, sest noorte rahutud hinged pani nad nihelema ja ringi käima. Ja see oli tegelikult tore. Ja hiljem sain ikkagi aru, et kurbus oli asjatu. Aga no kui naine tahab kurb olla, las ta siis on :)
Laupäeva hommikul suundusin aga juba kell 8 kohvi otsima ja mingist kaubanduskeskusest linna südamest seda ka leidsin. See oli meeldiv üllatus.
Ja siis algasid proovid, täis nalja ja naeru. Ja mõnusat olemist. Seda fiilingut, mis üle Rakvere vallimäe voogas, ei saa tegelikult sõnadesse panna. See püsis rongkäigus läbi linna marssides ja kestis kuni varaste hommikutundideni, mil peojärgselt afterpartylt ööbimispaiga poole lonkima hakkasime. Ja punksoeng oli peas mul endalgi :)
Pauerit oli kogu selles peos aga väga-väga palju ning paljud Rakveres kõlanud laulud sobiksid ka suure laulukaare alla laulmiseks.
Öösel oli aga taas tõeline filmi väärt olukord - kodanik MM, ühe Tartu tunnustatud bändi liige - korraldas seal ühele väikesest puust linnakeses asuvale kõrtsile pühendatud laulu kooslaulmise ning esines ise lauluga Pille. Koolimaja oli selleks hetkeks täis tegelikult juba magavaid inimesi, seega need meeleheitlikud hüüded võisid kuuljatele ja laulu sisu teadjaile ikka mõnusa muige näole tuua.
Minu jaoks tähendasid need päevad Rakveres ka palju sõpru, arvukalt uusi ja vanu tuttavaid ning ühte äärmiselt armast inimest. Ja õnneks tegelikult ju palju rohkem vaja polegi. Teinekord.
Ning FA liige olen sellest nädalavahetusest ka.
Pühapäeval õnnestus mul kahjuks trepist alla tõtates (põhjus jääb konfidentsiaalseks :)) jalg välja väänata ja see teeb valu senini. Aga tagasitee viis läbi Rannapungerjalt ning seal veedetud pärastlõuna oli ühtepidi armas punkt sellele peole, teisalt sobiv vahelõik ühele ja teisele elule.
See punklaulupidu on aga viimase aja üks parimaid mõtteid ja teoks tehtud ideid. Võib ju küll filosofeerida, kas see ikka oli punk, mis seal toimus, kuid mina arvan küll, et oli. Ja et need laulud - et mis punklaulud need. Aga need on ühed olulisemad laulud meie punkmuusikas, miks mitte neist siis alustada. Ja järgmistel aastatel suunduda järgmiste laulude juurde :) Mina küll tahaksin, et sellest peost saaks traditsioon.
Mina sain ka kinnituse asjale, et muidu pealtnäha korralike inimeste südames on olemas killuke mässumeelsust ning loovust. Iseasi, kui julgelt keegi seda välja näitab. Ja see andis mulle jõudu, sest mina olen vist ikka päris mässumeelne inimene.
Ja üheskoos lauldud Anarchyl on võimu. Mis näitab, et punk elab. Ja kandub edasi, sest ilmselt tänu sellele laulupeole jõudis pungi olemus ja punklaulude sisu kohale ka paljudele noortele.
Seetõttu meeldis mulle väga meie presidendi ütlemine, et üks kultuur elab, kui ta võtab endaga kaasa kõiki uusi suundi ja mõjutusi. Nii ju ongi. Nind need, kes seda pidu laulupidude narrimiseks pidasid, peaksid tegelikult häbenema.
Igatahes õnnestus see pidu tuhandeprotsendiliselt. Ja minul võttis ikka mitu korda hääle värisema ja silma läikima.
See läheb ilmselt veel hullemaks, kui eeloleval pühapäeval ETV pooleteisetunnist ülevaatesaadet näitab. Aga emotsioonidel on paraku inimese igapäevaelus oluline osa.
Pikk ja segane jutt. Aga lihtsamalt on see kõik kirjas ilmselt minu südames. Sõnadesse pole mul juba ammu lihtne midagi kirja panna :) (kuidas muud seletada asjaolu, kui mõne SMSi saatmine võtab mult tund aega).
Kuid teinekord ei olegi sõnu vaja.

Meie koori tegemistest näeb ka siit

Elu on punklill

Või siis punk ja lill üheskoos.
Ma nüüd natuke aega hõljun pilvedes. Kuhu ma sattusin punklaulupeol. Ja siis vast kriban midagi pikemat ka.

Käib töö ja vile koos

Kas töö, mille tegemise ajal on lauldud Jääääre ja Valgre laule, saab hästi tehtud?

Punk elu

Inimesed, minge rattaga sõitma!

Praegu on NIII ilusad ilmad, et autoga sõitmine on lausa patt.
Sest on päikest ja tuult ja pärnad tilguvad mett. Sellist aega enne järgmist aastat jälle ei tule!

Mina täna sõitsin, terve päeva. Kõigi tegemiste tegemiseks tegin linnale ikka tiiru kokkuvõtteks peale ka. Ja see oli NIIII hea!

Ja terve päeva ümisesin rattaga sõites: Päike tuleb välja ja valgeks saab maa, ajalehest kõike sa teada ei saa, kes valitseb maad, sa teada ei saa... Ja ma ei ole hulluks läinud, pigem on see selge märk sellest, et punklaulupidu on juba ülehomme ja sõnad hakkavad pähe saama.

Elagu punk elu!

Selle kevade raamat

Täna põikasin läbi Apollost ja silma hakkas uus kinkeraamat.
Autoriks Fred Jüssi.
Selle tagakaanel oli ilus mõte:
"Kevadel olin õnnelik ja olen tänaseni, sest kevadel on kõik nii lihtne."
Just see oligi minu lausetagavaras veel puudu.

Head päevateele

Heade inimestega juhtuvad head asjad nagunii varem või hiljem.
Ütles Wend hommiku alustuseks televusseris.
Ja mina sain sõnumi.
Hea.

Kadunud meestest

Olen terve nädalavahetuse mõelnud kirjutada siia midagi ka Juhan Viidingust. Sest möödunud nädalavahetusel räägiti temast palju. Aga aeg on voolanud omasoodu ja sobivat mõttehetke pole tekkinud.
Aga Juhan Viidingul on minu elus olnud kahtlemata tähtis roll. Nii ausat ja tundelist luulet, mis minuga on rääkinud, ei ole palju olemas.
Temaga seoses meenub üks äge õhtu, kui sügispäevade raames esines Tartus LA Doors. Enne seda kogunesime tollase kambaga meie Koidu tänava korterisse ja oli see nüüd G või P - kellelgi igatahes oli Viidingu luulekogu kaasas. Ja seda me siis deklameerisime veinijoomise kõrvale. Ja see oli ilus.
Neid luuletusi jagus veel ka külma sügisõhtusse, kui Ujula tänava spordihalli jalutasime.
Aga lisaks Juhan Viidingule on minu elus olnud tähtis roll veel mõnel kadunud suurmehel. Oma vanaisadest ma ei räägi. Nende mõlema matustel osalesin üsna noorena.
Näiteks Artur Alliksaarel, kelle avastasin enda jaoks ülikooliajal.
Ja siis Urmas Alender. Kes teadupoolest jäi Estoniale. Olin siis alustanud just oma töömehekarjääri ja mäletan, kuidas ühel varahommikul enne minu bussi peale minekut ema teatas, et mingi laev uppus ära. Tõeline traagika selgus alles tööle jõudes, kui raadiost iga nime püüdsime.
Urmas Alender jäi kahjuks ka selle mustema nimekirja sekka. Mälestasime teda ikka mõnedki aastad Koerus toimunud Holaööl. Ja laul "Teisel pool vett" toob mul senini pisara silma.
Ning Ott Arder. Tema luuletused on mind ka juba lapsest saati toetanud. Ja teevad seda praegugi.
Lisaks neile Paul Saar. Keda ma tundsin lähedalt ja kes oma päikeselisusega tegi nii mõnedki hetked valgemaks. Ja kes õpetas mulle, et teha tuleb seda va oma asja. Südamega.

Heade inimeste päevad vist ongi kahjuks loetud.
See peaks meile meelde tuletama, et iga hetk peab olema täisväärtuslik. Sest me ei tea kunagi, palju neid meile veel antud on.
Hoidkem neid.

Tore uudis

Veidi aja eest selgus, et Pangodi suvepäevad toimuvad ka tänavu.
See on viimase aja üks toredamaid uudiseid, sest terve aasta on elatud teadmises, et mullusuvine nädalavahetus tavapärases peatuspaigas jäi viimaseks.
Nüüd hakkan juba augustit ootama.
Aga enne on veel palju toredat, näiteks punklaulupidu eeloleval nädalavahetusel Rakveres.

Las naine nutab

Uhh, täna oli kõige sinisem esmaspäev minu elus.
Mis sai ilmselt alguse juba mingi paar kuud tagasi, kui igasugused segased asjad minu elus juhtuma hakkasid. Ühesõnaga olin juba ärgates emotsionaalselt ja muidu ka täitsa läbi. Hoolimata eilsest imelisest päevast maal ja idüllilistes paikades.
Hommikul läks vanaema operatsioonile. Ja ma olin selle pärast väga-väga mures. Ja pärast isaga kohtumist haigla juures suundusin, pea pakse mõtteid täis, alla linna (autoga, et vanaema pärast päevastatsionaaris tehtud oppi kohe koju viia). Ja unustasin end. Õuealal. Kus märk lubab sõita 20 km/h.
Ja politsei mõõtis Raekoja taga minu kiiruseks 42 (pluss-miinus kolm). Ja pidas mu kinni. Ja koostas protokolli. Ja määras trahvi. 600 krooni.
Ja ma sain tegelikult aru, et politseil oli õigus. Aga nende autos istudes vallandusid kõik minu emotsioonid, sest ma ei ole ju üldse nii tugev, kui pealtnäha paistab. Ja siis ma lihtsalt löristasin seal nutta kõik see veerand tundi, kui minu tausta kontrolliti ja mulle protokolli koostati.
Politseinikul hakkas vahepeal must isegi vist kahju, sest ta üritas mind lohutada. Aga ma ei tahtnud teda kuulda, teatasin talle vaid, et las ma nutan. Et ilmselt on seda nende autos varemgi juhtunud. Ta noogutas.
Ja selgitas, miks sellises kohas ikkagi autojuhte trahvima peab, on see, et kui keegi Rasputinist purjus peaga välja visatakse, saab ta ju nii viga. Kui sellel alal sõita lubatust kiiremini.
Mis võib olla õige. Aga mõjus sellises kohas väga kohatuna.
Ja eriti teravalt tajusin siis politseiautost enda autosse minnes seda, et õuealal liikudes mul tegelikult jalakäijana mingeid õigusi pole. Sest pidin täpselt 10 autot mööda laskma, et üle tee saaks minna. Aga neid tegelasi ei olnud ilmselt vaja korrale kutsuda.
Ja siis ma löristasin pärast suurest enesehaletsusest veel pool tundi. Ja edasine päev on möödunud nagu unenäos.
Aga et las naine siis nutab, kui tal seda vaja on. Sellistel nagu mina, seda ilmselt on.
Vanaemal läks vähemalt operatsioon hästi.
Ja ma üritan võtta kogu seda päeva kui märki, et nüüd peab midagi muutuma. Paremuse poole. Sest halvemaks enam ju minna ei saa.

Raamatutest

Väikekass tegi vahepeal laialt levinud raamatutesti.
Kuna ta lahkelt lubas, et tehku, kes varem teinud pole, siis teen nüüd. Kunagi hea vaadata.

Reeglid siis järgmised:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Tänasel päeval oli mul käeulatuses taas Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud".
Ja vastavad laused:

"Kui mu käsi liiga sundimatult üle su teravate tiivanukkide libiseb, hakkab mu peopesa veritsema. Ma tean neid liigse enesekindluse stigmasid. Haav, mis iial ei parane, kui ma võtan sind liiga enesestmõistetavalt."

Tehke naljapärast ka, sõbrad, kes varem veel teinud pole!

Tegelasi lapsepõlvevahtralt

"Noh, on ka seal keegi või?"





















"No on inimene, ikka passib!"

Ebavõrdne suhe