„Ma ei saa üldse aru, mis need inimesed siia nii vara tulevad,“ torises unine loodusgiid Aire Orula eile hommikul veidi pärast kella kuut Kärevere sillal. Kaks tundi hiljem oli selge – varahommikune lodjasõit Emajõe luhal on parim algus päevale.
Eilsest ootab nimelt lodi Jõmmu kõiki huvilisi Tallinn-Tartu maantee ääres. Kärevere silla alt algavad lodjasõidud lubavad osa saada järjekordsest looduse vägitükist – hiiglaslikust üleujutusest Emajõe luhtadel.
Aire Orulagi toriseb rohkem moepärast, kuigi hommikune ärkamine pole talle meeltmööda. Aga kogemustega lodjapootsman ning loodusgiid teab, et üleujutatud Emajõe luhad moodustavad Eesti ühe suurima ajutise veekogu. Ning et need kuuluvad Euroopa võimsaimate hulka ja vanajõgedest läbi põimituna moodustavad kalade ning lindude paradiisi.
„Kaotasite jõe ära?“Eriti aktiivne on liikumine linnuriigis hommikuse päikesetõusu ajal ning Orulagi jõuab veel enne seda, kui lodjasõiduhuvilised Tartust bussiga kohale jõuavad, näha lendamas haruldast jäälindu. „Ja päikesetõus – see oli võrratu!“
Lodjakapten Priit Jagomägi tutvustab varahommikuselt unistele loodushuvilistele lotja ja manitseb loodushuvilisi üle Emajõe viivate sildade all madalat profiili hoidma: „Vaadake, et sillaga vastu pead ei saa, lõhute veel silla ära.“
Emajõe veetase on väga kõrge, kuigi jääb teist aastat Kärevere kandis seilava lodjameeskonna hinnangul veel mullusele veetõusule alla. „Aga see tõuseb päevas kümnekonna sentimeetri jagu. Tõenäoliselt lööb mulluse rekordi üle,“ pakub Jagomägi.
Mullusest on lodjalastel meeles Emajõe luhal üle elatud torm. „Tuulistel päevadel keerab ka selle ajutise veekogu tormile. Lained olid ükskord ikka poole meetri kõrgused, kõigutas korralikult,“ meenutab Orula.
Loodusgiid räägib lodjasõidu kestel nii sellest, miks üleujutus tekib kui ka erinevatest lindudest, keda sõidu ajal näha ja kuulda saab.
Eile hommikul sai binokliga jälgida kaugel jääpangal tõenäoliselt mõnda raibet õgivat merikotkast. „Neil on tänavu hea aasta, paljud loomad ja kalad said hukka. Raiped sulavad praegu aegamisi välja,“ selgitab Orula.
„Sügavkülmutatud kala! Ja värske!“ torkab kapten vahele.
„Ja kui juhtute metsas kokku mustvalge pardiga, ei maksa arvata, et olete peast segi läinud. Sõtkad pesitsevadki puuõõnes,“ räägib loodusgiid eemal ujuvate lindude kohta.
Lodjameeskonna jutt ja omavaheline suhtlus on kaasahaarav ja vaimukas ning vaatamata varasele ärkamisele on uni juba esimese viie minutiga kui peoga pühitud.
„Sügavust on veel kaks meetrit,“ teatab junga Joonatan Kaivo giidi jutu vahele äkki.
„Kaotasite jõe ära või?“ küsib giid.
„Jõgi on olemas!“ kinnitab kapten. Mööda ääretult tasast veevälja, kus jõesängi on silmaga raske leida ka asjatundjail, aitab tal kurssi hoida kajalood ja kõik on kontrolli all.
Looduse hääled trassilt
Loodusgiidi küsimus on aga omal kohal, sest kuigi üle 1000 hektari suurune veeväli mõjub ahvatlevalt, keelab seadus luhtadel mootorsõidukitega liiklemise.
„Paneme nüüd mootori seisma, kuulame looduse hääli,“ teatab tüüripinni hoidev Priit Jagomägi äkki. „Tallinn-Tartu maantee on see, mida me kuuleme,“ torkab Orula talle.
Kuid – ka ilma suurema pingutuseta jõuab arvukate lindude laul lodja päikesetekile. Metsas sädistab metsvint, kaugel põristab rähn, üle jõe lendavad laukhaned, taamalt on kuulda luiki, vareseid, kajakaid, parte…
Maantee ei sega neist kedagi. Orula räägib, et Eesti parimad rohunepi vaatluskohad asuvad just sealsamas suure maantee ääres ja Emajõe luhtade linnuriiki hinnatakse üle kogu maailma. Rohuneppide haruldased pulmamängud meeldivad näiteks jaapanlastele, keda mais-juunis võib Emajõe luhal kohata bussitäite kaupa.
Kuid ka looduslodjasõit pakub vaatemängu ja seda viimase minutini – randudes saab vaadata, kuidas pootsman ja junga kinnitavad otsi kopra näritud võsatüügaste külge.
Kuigi Emajõe luhtadel ulbib veel sulavat jääd, on need tüükad ainus mälestus talve kõrgest lumetasemest, kus pika külma tõttu nälga jäänud koprad käisid toiduvarudele lisa hankimas.
Tänavuselt esimeselt lodjasõidult lahkuvad inimesedki on lõplikult talveunest ärganud ja teavad kindlalt – varahommikune lodjasõit on parim algus tööpäevale.
Lugu ilmus ka täna
ajalehes, täiesti teistsugusena. Sestap ma panen blogisse variandi, mis on minu oma. Ja kõigile lugejaile soovitan soojalt minna kolm korda päevas Käreverest väljuvatele lodjasõitudele, lisainfot saab
www.lodi.ee
