Täna sain järjekordse kurva uudise. Minu tütre klaveriõpetaja on otsustanud aasta koolist eemal olla. Mis iseenesest ei ole paha - õpetaja arengut silmas pidades on õppetööst vabad aastad, kui neid võimaldatakse, lausa teretulnud.
Aga Sigrid, kellel on olnud mitmeid kriise oma õpingutes ja kes on nendest üle saanud ka tänu imelisele õpetajale, muutus kurvaks. Loodame, et uus õpetaja suudab kurbuse pühkida ja innustada uutele võitudele.
Aga - see uudis ei oleks ming kurvastanud, kui ei oleks ridamisi neid varasemaid. Mis kõik on ühtepidi rõõmsad, kuid lastele jällegi mitte nii väga... Nimelt läheb ka nende maailma parim klassijuhataja peagi lapsepuhkusele (umbes kuu aja pärast) ja Siimu supertreener vähendas oma treeningukoormust ning asemele tuleb teine! Kui Siimu uus treener on otsapidi ka vana ja samuti lahe inimene, siis laste klassijuhataja lapsepuhkusele jäämise uudise järel nutsid mitmed lapsed õhtul kodus ja vanemadki muutusid üsnagi murelikuks. Sest laste esimene õpetaja on olnud selline, nagu üks ESIMENE ÕPETAJA olema peab. Seda ei saa mõne sõnaga kirjutadagi, seda peab tunnetama :)
Ilmselt ongi siis eesolev aasta see, mis valmistab lapsi ette suurekssaamiseks.
Aga veel enne seda üritame maha pidada ühe hilinenud sünnipäevapeo. Suvel sündinud laste traagika ju, tänavu proovime siis peo järelepidamist.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar