Otsisin nüüd arvutist üles ka käsikirja Karl Karlepist - leidsin ta samuti vaid toimetamata variandina ning lausa ilma pealkirjata. Tuleb vist keldrist 2009. aasta jaanuari "Tarkade klubi" välja kaevata... Igatahes head lugemist ja meenutamist - K.K. on mees, kellega seonduvalt on ilmselt igal eripedagoogil mingi emotsioon. Ka minul :) Sellest ka postituse pealkiri :)
„Mille alusel kuuluvad ühte rühma siga, koer, inimene ja karu?“ esitab Karl Karlep küsimuse ja lisab kohe, et imetaja on vale vastus, sest siis oleks selles nimistus ka jänes.
Õige vastus on see, et siga, koer, inimene ja karu on kõigesööjad. Nii lastele tihti koolis ka öeldakse, kuid seejuures jäetakse selgitamata, mida nad täpselt söövad.
„Lause, millest laps aru ei saa, ei anna tema teadmistele midagi juurde,“ viitab puudujääkidele Eesti koolide töös Eesti eripedagoogika üks rajajaid Karl Karlep (70).
Kumb võidab – kas loodus või õpetaja tegevus?
Justnimelt puudujääkidele, sest laste õpikute tekstid kipuvad olema sisult keerulised. Laps peaks lugema aga asjadest, mida ta on ise läbi elanud, näinud ja tajunud.
Ei kahtle ju keegi, et kõnel on lapse arengus oluline roll, kuid see ei saa eksisteerida ilma kogemusliku baasita. „On tehtud kindlaks, et omadussõnu kasutavad inimesed palju rohkem siis, kui nad oskavad üht või teist tunnust märgata. Vaimse alaarenguga lapsed kasutavad omadussõnu sestap vähem, sest nende taju ja kujutised on hägusad,“ räägib Karlep.
Vaimse alaarenguga lapsed on mehele pakkunud huvi sestsaati, kui ta üle neljakümne aasta tagasi neid õpetama hakkas. Tollal õnnestus mehel lastega hea klapp saada, kuid õpetada sai ta neid vaid kaks kuud – sõjaväeteenistus nõudis oma.
„Mäletan, et oli selline kerge lumega päev ning lapsed olid rahutuvõitu. Mõtlesime, et võtame nad söögivahetunniks paljajalu, et siis nad ei hakka õue mulle järele jooksma,“ meenutab mees.
Kui lapsed oma õpetajat aga lahkumas nägid, murdsid nad Karlepi sõnul koolimajast sõna otseses mõttes välja ja üle 70 lapse jooksis sõjaväkke suunduva noormehe autole järele.
„Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kes nad küll sellised on,“ lausub mees.
Hiljem on teda läbi aastate köitnud küsimus, kas peale jääb looduse „aps“ või haritud õpetaja tegevus.
Ja siin hakkabki Karlepis rääkima teadlane, kes aastatega on omandanud teadmise, et harilik õpetus ja kasvatus abikooli õpilasele ei sobi. „Ühiskonna suhtumine on tihti, et neid tuleks õpetada vähem ja aeglaselt. Ainult see on aga vale, lisaks tuleb ka sisuliselt ja metoodiliselt teisiti õpetada,“ tähendab ta.
Muidugi sõltub see olukorrast ja õpetaja võimetest, kuid suure tõenäosusega jääb ka abikooli lapsi õigesti õpetades peale just õpetaja.
Õppekavade looja
Pedagoogikakorüfee räägib murelikult sellest, et praegu rõhutatakse suurt integratsioonivajadust – ka abikooli õpilane peab saama õppida kodu lähedal. „Idee on hea, aga tegelikkuses on praegune integratsioon paljudel juhtudel kahjulik,“ püüab ta ikka ja jälle ka ametnikele selgeks teha.
Ta toob näite, et kui tavalisel lapsel kujuneb sisekõne välja umbes viie aastaselt, siis abikooli õpilane peab endale ütlema veel kolmandas klassiski: „Nüüd hakkan kirjutama.“ Ja alles siis asub seda tegema.
Nimelt hakkab lisaks mälule viieaastasel lapsel kujunema sisekõne. “Algul räägib laps valjult, häälega,” räägib Karlep. “Ajapikku häälega rääkimine väheneb, kuni lõpuks muutub sisemiseks kõneks.” Sellest ei tea õpetajad piisavalt, kuna nad ei saa küllaldaselt vajalikku õpet. Ning nii võib teadmatusest last õpetades talle pigem karuteene osutada.
Ning puudulik, arengutasemele mittevastav õpe algklassides on sageli õpiraskuste tekkimise põhjuseks, millest tulenevad omakorda käitumisprobleemid. Ning abikooli jõuab laps ikka, kuid alles kuuendas-seitsmendas klassis. „Siis on tal aga baasteadmised kujundamata ning temaga on koolis päris raske,“ nendib Karlep.
Vaimse alaarenguga laste kooliharidus on Karlepile eriliselt südamelähedane. Omal ajal Moskva Ülikoolist naastes sai just temast koos Vladimir Vääraneni, Eha Vihma ning mitmete õpilastega see, kes töötas välja õppekavad ning ka õppematerjalid Eesti abikoolidele.
Karlep on olnud koguni kahe abikooli aabitsa loomise juures ning hiljem kirjutanud kolm kõnetegevust ning emakeele abiõpet käsitlevat raamatut, mis on kõrgkoolides kasutusel õppematerjalidena.
Kumba on raskem kirjutada, kas aabitsat või kõrgkooliõpikut?
„Kas lihtsam on suurt puud saagida või võsa raiuda?“ küsib Karlep seepeale vastu.
Ta on tihti kohanud arvamust, et õpiku kirjutamine on käkitegu. Tegelikkuses pole see aga sugugi nii – mida nooremale lapsele seda kirjutada, seda täpsemalt peab teadma, et sobilik keeleõppe metoodika ei johtu üksnes pedagoogilisest praktikast ja oskuste õpetamisest, vaid ka keele iseärasuste mõistmisest.
Kirglik psühholingvistika huviline
„Eestis on ka aabitsate loomisel püütud eri maade metoodikaid üle võtta. Tegelikkuses seda teha ei saa, sest eesti keel oma vältesüsteemiga on vägagi iseäralik,“ selgitab Karlep.
Ta toob selgituseks, et Inglise ja Prantsuse aabitsad näiteks on koostatud terviksõna meetodil. Kuna sõnu kirjutatakse ja hääldatakse erinevalt, ei tea laps enne sõna lugemist selle korrektset hääldust ning sõna tulebki õppida tervikuna.
Eesti keele kirjapildis märgitakse tähtedega aga kõiki häälikuid ning laps võib sõna luua häälikuid hääldades ning neid tervikuks sünteesides.
Samuti on eesti keele õppes väga oluline koht kõnetaktil. „Eesti keeles sobib väikseimaks sünteesiüksuseks kõnetakt: ühik, mis koosneb ühest kuni kolmest silbist ja mida hääldades ei moondu välde, rõhk ja rütm,“ loetleb Karlep.
Eesti keelt terviksõna meetodil õppides tuleks pähe tuupida aga kõik käändevormid nii ainsuses kui mitmuses ja see tähendaks iga olemasoleva sõna puhul tervelt 28 vormi tuupimist.
Kuigi ka keeleõppe kohta on loodud anekdoote, üks neist räägib näiteks Lõuna-Eesti lapsest, kes aabitsast veerib tähthaaval n-u-g-a ja teatab siis võidukalt väits.
Keelest ja selle õpetamisest räägib Karlep kirglikult.Sestap räägib ta veel, et Eestis kiputakse sõnavara töös õpetama sõnastiku tähendust. Tegelikult on vaja kujundada aga teadmised mingist esemest, tegevusest jne. „Sõna kasutades aga rakendame hoopis selle pragmaatilist tähendust ehk sõna tähendust konkreetses situatsioonis,“ lausub ta. Näiteks toob ta sõna leib, mida sõnastikus kirjeldatakse kui juuretisest valmistatud taignast tehtud jahutoodet. Igapäevaselt seda sõna kasutades ei mõtle keegi nii keeruliselt, kuid ometi on selle sõna tarvitamiseks vajalik selle päritolu ja tähendust teada.
„Pragmaatiline tähendus on oluline just suhtlemise seisukohalt,“ kinnitab ta.
Karlep rõhutab, et lapse lugema õpetamine peab toetuma kolmele teadusele: keeleteadusele, psühholoogiale ja psühholingvistikale. „Viimane püüab seletada, mida me keelt kasutades teeme,” selgitab Karlep, kes ise suure suure psühholingvistikahuvilisena püüab seda igapäevaselt oma tegemistes ja tudengitele jagatavates teadmistes ka pedagoogikaga seostada . Ja avaldab kahetsust, et Eestis pole ühtki väljaõpetatud psühholingvisti.
Nagu juba korra mainitud, pole keeleõppes sugugi vähemtähtis see, kas lapsed oskavad lugedes asju ja sündmusi ette kujutada. Kuid juhtub sedagi, et ka tulevased õpetajad ei kujuta mõnikord endale konkreetselt ette, millest nad räägivad.
Karlep meenutab üht loengut, kus tulevane õpetaja esitas lause: Suvel mullatakse kartuleid.
„Palusin tal rääkida, mis siis suvel ikkagi tehakse. Ta ei teadnud. Auditooriumitäiest tudengitest oli vaid kaks näinud, et muldamise ajal sõidab põllul traktor. Kui õpetaja ei tea, millest ta räägib, ei saa ta ka lapsi vajalikul viisil õpetada!“ on mees veendunud.
Karlepit kuulates ei jää kahtlustki, et eripedagoogika on äärmiselt vajalik, kuigi veidi ehk alahinnatud eriala. Alahinnatud seetõttu, et üks eripedagoog võiks olemas olla igas koolis, tegelikkuses on koolis heal juhul olemas logopeed.
„Igal teadusharul on oma koht,“ lausub Karlep veendunult. Ning lausub eripedagoogika kaitseks, et statistika kohaselt vajab 16-17% lastest veidi teistsugust õpetust, kui vähegi tahta, et ka kõigist kasvaksid võimalikult iseseisvalt toimetulevad kodanikud. Ja just seda teistsugust õpetust eripedagoogid pakkuda suudavadki.
Kas hea eripedagoog peaks olema aga pigem teoreetik või praktik?
„Kas insener peab olema teadlane või praktik?“ küsib Karlep jälle vastu. Ja vastab ise: „Mõlemat peab olema.“
Karlepi sõnul öeldakse vahel mõne õpetaja kohta, et ta on hea pedagoog, kuigi teoreetilist baasi tal pole. „See on võimalik, kuid sellisel juhul õpetaja ei teadvusta, mida ta teeb. Tegevuse teadvustamiseks on vaja ka teoreetilist aluspõhja,“ on ta veendunud.
Karlep ise ammutab veel praegu, 70-aastasenagi teadmisi oma tohutust raamatukogust. „Viimastel aastatel võtan igal suvel ette raamatute ostmiseks reisi Peterburi. Mõtlen, et ostan mõne raamatu, kuid elu on näidanud, et tagasi jõuan ikka poolesaja teosega,“ naerab ta.
Peterburis käib pedagoogikakorüfee seepärast, et kuigi eestlased kipuvad ida poolt tulevat tõrjuma, on venelaste eripedagoogika ja psühholingvistika maailmatasemel ja sealt on meil palju õppida.
„Omal ajal oli sealse defektoloogia teadusliku instituudi looja Lev Võgotski ka tõrjutud,“ märgib Karlep. Nüüd peetakse Võgotskit Jean Piaget kõrval möödunud sajandi kuulsaimaks arengupsühholoogiks.
Karlep kahjatseb vaid selle üle, et praegused eripedagoogika tudengid ei saa Võgotski kirjapandust suuresti osa, sest enamus neist vene keelt lihtsalt ei oska. Karlep ise valdab seda perfektselt, kuid temal on veidi nirumad lood inglise keelega. Ja sellest on tal veidi kahju. Niisama nagu sellest, et ta omal ajal ülikooli matemaatikat õppima ei pääsenud. Ja siin ütlebki eesti keele õpetamise metoodika spetsialist Karlep kõige uskumatuma lause: „Ma ei pea ennast otseselt keeleinimeseks.“
See tähendab tema sõnul seda, et keele analüüsimisel keeleteaduse seisukohalt jääks ta hätta, kuid keele tarvitamisest teab ja oskab ta jälle väga palju rääkida.
Karlepi elu näitab ilmekalt, et õppida ja teadmisi omandada on võimalik, kui vähegi tahta. Et tema emal ei olnud Tõstamaalt pärit poissi majanduslike raskuste tõttu võimalik saata Pärnusse keskkooli, suunati ta õppima Haapsalu pedagoogilisse seminari, kus maksti riiklikku stipendiumi.
Nii saigi juba 17. aastasest noormehest pedagoog, olgugi, et ta õpetamisest varem tuhkagi ei teadnud.
Seda enam võib ta praegu uhkust tunda oma elutöö üle eripedagoogika vallas. Karlep on väga rahul, et üle Eesti tekib üha rohkem nõustamis- ja õpiabikeskuseid ning et õpetajate eripedagoogika alane täiendõpe on tasemel. Samuti rõõmustab teda see, et kuigi 90ndatel taheti uljalt erikoole ja – lasteaedu kaotada, on need tänaseni säilinud.
Ta ise unistab veel mõne raamatu kirjutamisest. Kui selleks tänaseni kestva õpetamise ja tudengite juhendamise kõrvalt aega üle jääb.
„Kas jõuan, ei tea. Inimese elu juba on selline naljakas, et kogud ja kogud neid teadmisi, lõpuks söövad ussikesed ikka kõik ära,“ kostab Karlep talle omase huumoriga.
TEISED KARLEPIST:
Viivi Neare
Tallinna Pedagoogilise seminari õppejõud: Õppisin Karlaga koos Moskvas. Karla oli väga eeskujulik, ta õppis hoolsalt ja innustas ka meid selleks. Oma innustamisega oli ta meile tollal tegelikult väga tüütu, sest ta utsitas meid alatasa takka. Ta ise oli maksimalist, õppis kõrgeimale stipendiumile ja tahtis, et meie ka seda teeksime, kuid meie ei viitsinud. Me tahtsime vallatusi ka teha, mitte nii nagu Karla, kes pidas pidu ainult siis, kui sess oli lõppenud.
Ülikooli ajal oli ta ka kange sportlane ning harrastas riistvõimlemist.
Ning ühes ühikas elades hakkas Karla silma sellega, et kui tal lasti poest midagi tuua, tõi ta kõik soovitu kasvõi suurema poeringi hinnaga. Ja kõike tõi ta täpselt, mitte umbes, nagu teised poisid. Seetõttu oli meile suureks üllatuseks, et ta ise hakkas gurmaanlikult süüa tegema alles pere kõrvalt.
Oleme senini head sõbrad ja kurdame vastastikku ikka, et tööd on palju ja me ei oska sellest ära öelda. Kuid sõbrad oleme rohkem inimestena, teaduse vallas mitte. Mina ei jaga tema vaimustust keele ja selle õpetamise metoodika vastu ning tema ei tundu hoolivat minu matemaatikast. Kuid elust, sõpradest ja loetud raamatutest jagub meil juttu alati pikalt.
Tuuli Cartmill (Kukemilk): Karl Karlep meenub kui õppejõud, kes kõik otse välja ütles. Kui ma oma esimese kursusetöö talle andsin, siis teatas ta mulle: ”Te pole ikka üldse aru saanud, millest te kirjutate..." Ja see oli tõsi, ma kirjutasin lihtsalt mingeid tsitaate kirjandusest maha mõistmata nende sisu.
Ühel eksamil teatas ta mulle aga jälle, et ma peaksin mehele minema. Siis mul oleks mees, kes mind tagant utsitaks ja mind tegutsema paneks. Kuigi see kõlab kummaliselt, oli tal jällegi õigus. Selle eksami sain ma viie.
Karl Karlep ütles ka alati, et tudengid võivad käia tema juures kodus eksameid tegemas. Ja kui ma siis ükskord läksin teise kursuse tudengina, siis käisin nagu kuutõbine ümber ta maja, sest ma jõudsin kohale varem ja olin ülinärvis. Sain paljude eripedagoogide hirmuks olnud Kõnetegevuse psühholoogia eksami suure surmaga tehtud, seejuures nutsin Karlepi pool mis kole. Tundus, et ta ise ka häbenes seda ja käis kogu aeg köögis, et minu nuttu ei näeks...
Samas kiitis ta väga mu diplomitööd ja ma tundsin, et ta suhtus minusse hästi. Oma juhendatavaid ta ikka hoidis.
Nüüd, täiskasvanuna, saan aru, et see kõik ongi lihtsalt tema stiil ja ta on tugev teoreetik. Paratamatult käib minust teda nähes väike võbin läbi, kui teda näen. Ja veel hullem, kui ma peaksin avalikult erialaselt esinema ja Karl Karlep oleks kuulajate seas, siis ma kardaks ikka väga, kuigi ma teaks oma asja sellisel juhul ilmselt hästi.
Jaan Kõrgesaar, Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja: Karlepi isikus võitis eripedagoogika ja kaotas ... matemaatika, mida ta ei pääsenud Tartu (Riiklikku) Ülikooli õppima, kuivõrd Haapsalu Õpetajate Seminari vastav aineprogramm ei käsitlenud kõiki neidsamu teemasid, mis keskkooliprogramm.
See tähendab, et ta pühendus teadusele ja metoodika-arendusele matemaatiku põhjalikkuse ja järjekindlusega, alustades esmastest ja seejärel kraadiõpingutest Moskvas. Selle kõrval nautimisväärselt põhjalik süvenemine Moskva võimu ja vaimu ning üldistesse lokaal- ja globaalteemadesse. Mälestusväärne ühisõpe oli meil omaaegse terminoloogiakomisjoni raames 1980. aastail.
Lisaks on ta gurmaanikalduvustega kokk ja kohvi-narkomaan, kogu hingest ei salli ta spikerdavaid tudengeid ja on kriitiline mistahes keskpärasuse ja lausa rumaluse suhtes.
Eha Vihm, pensionil kauaaegne Kroonuaia kooli õpetaja: Mina sain Karlepiga kokku noore pedagoogina, kui Kroonuaia kooli direktor Kilk, pidas mind olema väärilise vastase Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile. Enne Karlepiga kokkusaamist teatas Kilk veel, et nüüd ongi kõik. Et mind ootab kas suur kuulsus või surm. Nii karmi mehena tunti Karlepit.
Kuna mind aga asi huvitas ja ma ei olnud metoodika poolt ära rikutud, leidsime aga ruttu ühise keele. Temaga koos alustasime omal ajal abikooli õppematerjalide ja õppekavade loomist nullist, käisime suurt otsimise rada pidi. Karl on mees, kes elas tollal ainult tööst ja rakendas ka meid tegutsema.
Inimesena on Karl väga sõbralik, südamlik ja abivalmis, kuid teadlasena jätab ta karmi mulje ning eks see on ka põhjus, miks tudengid teda ikka kartnud on. Kohati muidugi tema nõudlikkus ületab ka mõne piiri, kuid ta pole kunagi pahatahtlik. Pigem on ta tõeline maksimalist, kes tahab, et õpetaja tuleks tulevikus koolis toime. Ta on ikka öelnud, et kui mõnda asja selgeks ei saa, jäägu ülikool parem lõpetamata.
Omal ajal tudengid kutsusid meid ikka papa ja mamma – tema oli karm papa ja mina siis tasandasin tema karmi teaduslikku joont südamlikkusega.
Mind köidab ka Karli suur lugemus, ta ju lausa elab raamatute sees. Tänu sellele olen aga ka mina ja paljud teised saanud osa hulgast erialasest kirjandusest.
Kuvatud on postitused sildiga ilmunud lood. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ilmunud lood. Kuva kõik postitused
esmaspäev, november 07, 2011
teisipäev, november 01, 2011
Elu on armastus
Leidsin arvutit koristades ühe igiammuse loo, mis ilmus ajalehes "Õpetajate leht". Aasta siis oli 2000... Lugu on inimesest, kes ei olnud minu õpetaja, kuid kes mulle ometi on elus ka üht-teist toredat andnud ja suhtub minussegi kui "oma lapsesse".
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.
Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.
Koolisõbralik kodu
Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.
“Andetu” praktik
Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."
Masside liigutaja
Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.
Armastus kasvatab
Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.
Õpilasi üle Eesti
Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm
Hea Vanapagan
“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.
Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.
Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.
Koolisõbralik kodu
Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.
“Andetu” praktik
Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."
Masside liigutaja
Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.
Armastus kasvatab
Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.
Õpilasi üle Eesti
Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm
Hea Vanapagan
“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.
Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”
reede, aprill 15, 2011
Suurvee ajal lodjaga Emajõel
„Ma ei saa üldse aru, mis need inimesed siia nii vara tulevad,“ torises unine loodusgiid Aire Orula eile hommikul veidi pärast kella kuut Kärevere sillal. Kaks tundi hiljem oli selge – varahommikune lodjasõit Emajõe luhal on parim algus päevale.
Eilsest ootab nimelt lodi Jõmmu kõiki huvilisi Tallinn-Tartu maantee ääres. Kärevere silla alt algavad lodjasõidud lubavad osa saada järjekordsest looduse vägitükist – hiiglaslikust üleujutusest Emajõe luhtadel.
Aire Orulagi toriseb rohkem moepärast, kuigi hommikune ärkamine pole talle meeltmööda. Aga kogemustega lodjapootsman ning loodusgiid teab, et üleujutatud Emajõe luhad moodustavad Eesti ühe suurima ajutise veekogu. Ning et need kuuluvad Euroopa võimsaimate hulka ja vanajõgedest läbi põimituna moodustavad kalade ning lindude paradiisi.
„Kaotasite jõe ära?“
Eriti aktiivne on liikumine linnuriigis hommikuse päikesetõusu ajal ning Orulagi jõuab veel enne seda, kui lodjasõiduhuvilised Tartust bussiga kohale jõuavad, näha lendamas haruldast jäälindu. „Ja päikesetõus – see oli võrratu!“
Lodjakapten Priit Jagomägi tutvustab varahommikuselt unistele loodushuvilistele lotja ja manitseb loodushuvilisi üle Emajõe viivate sildade all madalat profiili hoidma: „Vaadake, et sillaga vastu pead ei saa, lõhute veel silla ära.“
Emajõe veetase on väga kõrge, kuigi jääb teist aastat Kärevere kandis seilava lodjameeskonna hinnangul veel mullusele veetõusule alla. „Aga see tõuseb päevas kümnekonna sentimeetri jagu. Tõenäoliselt lööb mulluse rekordi üle,“ pakub Jagomägi.
Mullusest on lodjalastel meeles Emajõe luhal üle elatud torm. „Tuulistel päevadel keerab ka selle ajutise veekogu tormile. Lained olid ükskord ikka poole meetri kõrgused, kõigutas korralikult,“ meenutab Orula.
Loodusgiid räägib lodjasõidu kestel nii sellest, miks üleujutus tekib kui ka erinevatest lindudest, keda sõidu ajal näha ja kuulda saab.
Eile hommikul sai binokliga jälgida kaugel jääpangal tõenäoliselt mõnda raibet õgivat merikotkast. „Neil on tänavu hea aasta, paljud loomad ja kalad said hukka. Raiped sulavad praegu aegamisi välja,“ selgitab Orula.
„Sügavkülmutatud kala! Ja värske!“ torkab kapten vahele.
„Ja kui juhtute metsas kokku mustvalge pardiga, ei maksa arvata, et olete peast segi läinud. Sõtkad pesitsevadki puuõõnes,“ räägib loodusgiid eemal ujuvate lindude kohta.
Lodjameeskonna jutt ja omavaheline suhtlus on kaasahaarav ja vaimukas ning vaatamata varasele ärkamisele on uni juba esimese viie minutiga kui peoga pühitud.
„Sügavust on veel kaks meetrit,“ teatab junga Joonatan Kaivo giidi jutu vahele äkki.
„Kaotasite jõe ära või?“ küsib giid.
„Jõgi on olemas!“ kinnitab kapten. Mööda ääretult tasast veevälja, kus jõesängi on silmaga raske leida ka asjatundjail, aitab tal kurssi hoida kajalood ja kõik on kontrolli all.
Looduse hääled trassilt
Loodusgiidi küsimus on aga omal kohal, sest kuigi üle 1000 hektari suurune veeväli mõjub ahvatlevalt, keelab seadus luhtadel mootorsõidukitega liiklemise.
„Paneme nüüd mootori seisma, kuulame looduse hääli,“ teatab tüüripinni hoidev Priit Jagomägi äkki. „Tallinn-Tartu maantee on see, mida me kuuleme,“ torkab Orula talle.
Kuid – ka ilma suurema pingutuseta jõuab arvukate lindude laul lodja päikesetekile. Metsas sädistab metsvint, kaugel põristab rähn, üle jõe lendavad laukhaned, taamalt on kuulda luiki, vareseid, kajakaid, parte…
Maantee ei sega neist kedagi. Orula räägib, et Eesti parimad rohunepi vaatluskohad asuvad just sealsamas suure maantee ääres ja Emajõe luhtade linnuriiki hinnatakse üle kogu maailma. Rohuneppide haruldased pulmamängud meeldivad näiteks jaapanlastele, keda mais-juunis võib Emajõe luhal kohata bussitäite kaupa.
Kuid ka looduslodjasõit pakub vaatemängu ja seda viimase minutini – randudes saab vaadata, kuidas pootsman ja junga kinnitavad otsi kopra näritud võsatüügaste külge.
Kuigi Emajõe luhtadel ulbib veel sulavat jääd, on need tüükad ainus mälestus talve kõrgest lumetasemest, kus pika külma tõttu nälga jäänud koprad käisid toiduvarudele lisa hankimas.
Tänavuselt esimeselt lodjasõidult lahkuvad inimesedki on lõplikult talveunest ärganud ja teavad kindlalt – varahommikune lodjasõit on parim algus tööpäevale.
Lugu ilmus ka täna ajalehes, täiesti teistsugusena. Sestap ma panen blogisse variandi, mis on minu oma. Ja kõigile lugejaile soovitan soojalt minna kolm korda päevas Käreverest väljuvatele lodjasõitudele, lisainfot saab www.lodi.ee
Eilsest ootab nimelt lodi Jõmmu kõiki huvilisi Tallinn-Tartu maantee ääres. Kärevere silla alt algavad lodjasõidud lubavad osa saada järjekordsest looduse vägitükist – hiiglaslikust üleujutusest Emajõe luhtadel.
Aire Orulagi toriseb rohkem moepärast, kuigi hommikune ärkamine pole talle meeltmööda. Aga kogemustega lodjapootsman ning loodusgiid teab, et üleujutatud Emajõe luhad moodustavad Eesti ühe suurima ajutise veekogu. Ning et need kuuluvad Euroopa võimsaimate hulka ja vanajõgedest läbi põimituna moodustavad kalade ning lindude paradiisi.
„Kaotasite jõe ära?“
Eriti aktiivne on liikumine linnuriigis hommikuse päikesetõusu ajal ning Orulagi jõuab veel enne seda, kui lodjasõiduhuvilised Tartust bussiga kohale jõuavad, näha lendamas haruldast jäälindu. „Ja päikesetõus – see oli võrratu!“
Lodjakapten Priit Jagomägi tutvustab varahommikuselt unistele loodushuvilistele lotja ja manitseb loodushuvilisi üle Emajõe viivate sildade all madalat profiili hoidma: „Vaadake, et sillaga vastu pead ei saa, lõhute veel silla ära.“
Emajõe veetase on väga kõrge, kuigi jääb teist aastat Kärevere kandis seilava lodjameeskonna hinnangul veel mullusele veetõusule alla. „Aga see tõuseb päevas kümnekonna sentimeetri jagu. Tõenäoliselt lööb mulluse rekordi üle,“ pakub Jagomägi.
Mullusest on lodjalastel meeles Emajõe luhal üle elatud torm. „Tuulistel päevadel keerab ka selle ajutise veekogu tormile. Lained olid ükskord ikka poole meetri kõrgused, kõigutas korralikult,“ meenutab Orula.
Loodusgiid räägib lodjasõidu kestel nii sellest, miks üleujutus tekib kui ka erinevatest lindudest, keda sõidu ajal näha ja kuulda saab.
Eile hommikul sai binokliga jälgida kaugel jääpangal tõenäoliselt mõnda raibet õgivat merikotkast. „Neil on tänavu hea aasta, paljud loomad ja kalad said hukka. Raiped sulavad praegu aegamisi välja,“ selgitab Orula.
„Sügavkülmutatud kala! Ja värske!“ torkab kapten vahele.
„Ja kui juhtute metsas kokku mustvalge pardiga, ei maksa arvata, et olete peast segi läinud. Sõtkad pesitsevadki puuõõnes,“ räägib loodusgiid eemal ujuvate lindude kohta.
Lodjameeskonna jutt ja omavaheline suhtlus on kaasahaarav ja vaimukas ning vaatamata varasele ärkamisele on uni juba esimese viie minutiga kui peoga pühitud.
„Sügavust on veel kaks meetrit,“ teatab junga Joonatan Kaivo giidi jutu vahele äkki.
„Kaotasite jõe ära või?“ küsib giid.
„Jõgi on olemas!“ kinnitab kapten. Mööda ääretult tasast veevälja, kus jõesängi on silmaga raske leida ka asjatundjail, aitab tal kurssi hoida kajalood ja kõik on kontrolli all.
Looduse hääled trassilt
Loodusgiidi küsimus on aga omal kohal, sest kuigi üle 1000 hektari suurune veeväli mõjub ahvatlevalt, keelab seadus luhtadel mootorsõidukitega liiklemise.
„Paneme nüüd mootori seisma, kuulame looduse hääli,“ teatab tüüripinni hoidev Priit Jagomägi äkki. „Tallinn-Tartu maantee on see, mida me kuuleme,“ torkab Orula talle.
Kuid – ka ilma suurema pingutuseta jõuab arvukate lindude laul lodja päikesetekile. Metsas sädistab metsvint, kaugel põristab rähn, üle jõe lendavad laukhaned, taamalt on kuulda luiki, vareseid, kajakaid, parte…
Maantee ei sega neist kedagi. Orula räägib, et Eesti parimad rohunepi vaatluskohad asuvad just sealsamas suure maantee ääres ja Emajõe luhtade linnuriiki hinnatakse üle kogu maailma. Rohuneppide haruldased pulmamängud meeldivad näiteks jaapanlastele, keda mais-juunis võib Emajõe luhal kohata bussitäite kaupa.
Kuid ka looduslodjasõit pakub vaatemängu ja seda viimase minutini – randudes saab vaadata, kuidas pootsman ja junga kinnitavad otsi kopra näritud võsatüügaste külge.
Kuigi Emajõe luhtadel ulbib veel sulavat jääd, on need tüükad ainus mälestus talve kõrgest lumetasemest, kus pika külma tõttu nälga jäänud koprad käisid toiduvarudele lisa hankimas.
Tänavuselt esimeselt lodjasõidult lahkuvad inimesedki on lõplikult talveunest ärganud ja teavad kindlalt – varahommikune lodjasõit on parim algus tööpäevale.
Lugu ilmus ka täna ajalehes, täiesti teistsugusena. Sestap ma panen blogisse variandi, mis on minu oma. Ja kõigile lugejaile soovitan soojalt minna kolm korda päevas Käreverest väljuvatele lodjasõitudele, lisainfot saab www.lodi.ee
teisipäev, oktoober 26, 2010
Sinilind viib sihile
Justkui nägemispuudest oleks veel vähe, on Elli Ojakivi (47) pidanud rinda pistma ka ajukasvajaga. Ometi julgeb ta kinnitada: unistused on selleks, et täituda. Tuleb ainult tahta ja tasapisi tegutseda.
Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.
Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.
Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.
Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.
Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.
Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.
Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.
Kirjutamata testament
Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.
Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.
Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."
Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"
Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.
"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"
Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.
Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.
"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"
Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.
Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."
Puue: varjata või mitte?
Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.
Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.
Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.
Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."
Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."
Uus algus
Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."
Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.
Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.
Mehisuse supernäide
JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg
Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.
See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.
See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.
Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.
Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.
Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.
Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.
Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.
Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.
Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.
Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.
Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.
Kirjutamata testament
Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.
Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.
Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."
Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"
Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.
"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"
Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.
Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.
"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"
Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.
Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."
Puue: varjata või mitte?
Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.
Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.
Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.
Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."
Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."
Uus algus
Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."
Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.
Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.
Mehisuse supernäide
JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg
Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.
See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.
See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.
Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.
Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.
Tellimine:
Postitused (Atom)