Vanarahvas teab...

... et tõeliselt haiget suudavad teha vaid lähedased.

Kuid et nagu sellest veel vähe oleks - ilmselt ongi täna mingi eriline karmavõla tasumise päev.
Õigupoolest algas kõik juba eile. Ja päädis täna õhtul pisaratega.
Nii halvasti pole ma end oma praeguse töökarjääri jooksul veel tundnud. Ja tegelikult ei saanud ka probleem lahendatud. See on endiselt õhus.

Pärast tõelist zen-nädalavahetust on see kontrast eriti karm. Õnneks ma tean, et mul on "minu inimesed". Küll see mind jälle välja tõmbab.

Juba homme.

"All By Myself..."

Nendel päevadel, kui meeleolu on vastavuses ilmaga, võiks maailm tunduda ju erakordselt harmooniline.
Aga... tegelikkus on absoluutselt vastupidine.

Lihtsate asjade võlust

Mõnikord tundub, et lihtsad ja pisikesed asjad on kõige kättesaamatumad.

Ometi võiksid just need olla meie igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Kolisevad ämbrid

Millal üks toredas eas naisterahvas ometi õpib ja ei astu ämbrisse, mille kolin teda suisa paar nädalat saadab?

Igatahes kavatsen ma endale kuskile tätoveerida meeldetuletuse, et tuleb ikka 100 korda mõelda ja alles siis 1 kord otsustada, kellega ja mis asjus koostööd teha.

Jube nüri on, kui meeskonnatööst saab taaskord justkui sinu isiklik projekt, sest kokkulepped ei kehti... et aga mitte publiku ees narriks jääda, rügad mitu õhtut une ja teiste toredate asjade arvelt ja saad hakkama.

Saatanlik plekikolin kuskil kaugustes tegevusi saatmas.

Millega mõõta kurbust?

Mõnikord on kurbus nii suur, et ei aita isegi meeleheitlik värvilistes vahtralehtedes sahistamine.

Igatahes otsustasin tagasi pöörduda oma mulli, millest ühe suvise õhtu tagajärjel välja murdsin. On tasakaalukam. Ja ilmselt iseendale ka turvalisem.

Elu jubedaim pooltund

Möödus mul täna magnettomograafuuringus, mille käigus minu peast arvukalt pisikesi tarvilikke pilte tehti. Mida need täpselt näitavad, saan teada kahe nädala pärast. Aga seal masinas oli külm ja selline müra, et nüüd vaevlen ma külmetuses ja peavalus.
Õudne.

Aike

Kole on, kui pärast hommikust enam-vähem ärkamist keerab tervis äkki ära ja päev otsa on nii kirjeldamatult halb, nii halb... Oksendad ja lamad, lamad ja oksendad,.. Nii halb, et õhtul tuleb suurest halvast isegi enesehaletsusest nutt peale... Rääkimata sellest, et uni, mis minu teooria kohaselt on haigetele parim abimees, sellise halva peale lihtsalt ei tule...
Jääb loota, et hommikul on parem.

Keerake see kell tagasi!

Mina nii elada ei saa lihtsalt!
Kaks päeva olen armutult sisse maganud. Ärganud vana kella järgi õigel ajal.
Aga lapsed, lapsed jäävad ju nii kooli hiljaks.
Ja üldse.
Keeraks selle kella tagasi ja jätaks ta siis sinnapaika.

Appi!

Ma ei näe ühtegi enda 643 postitusest???
Miks?
Kas ma saan neid veel nägema???

Õhtul: Uhhh, saan. Vedas!

Vanasõnade paikapidavus

Enamasti tasub meeles pidada vanasõna: ütle kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa oled ise. Siis on võimalik vastavalt tegutseda ja hoiduda endale jama kaela tõmbamast. Eriti uute tuvuste puhul.
Ja üldse mulle tundub, et on parem, kui inimesi vähem usaldada. Vähemalt mitte oma kindlusse külla kutsuda.
Vainugi saavad inimesed õppetunde.

Ma lähen vist hulluks

Igasugustele muudele asjadele lisaks ütles täna ka auto üles. Lihtsalt lülitas end välja, hea et mul on reageerimisvõime olemas, suutsin ta veel teeäärde kuidagi manööverdada. Ja rohkem enam käima ei läinud. Ei aidanud ka appi kutsutud hea inimene ega arvukad telefonikõned.
Tegin oma elu jubedaima linnasõidu. Sleppis. Teeninduse ukse taha. Lõpuks olin endast nii väljas, et käte värina suutis peatada vaid rumm. Mitu suurt lonksu kanget ja vastikut rummi.
Aga mul on tunne, et ma ei jaksa enam igasuguste ootamatute muredega võidelda. Või siis ei anta kellelegi rohkem, kui ta kanda ei jõua?
Ma ei tea.
Ebaõiglane on see.
Tahaks päikesepaistet ja lilleaasa. Ehk on see tõesti märk, nagu L eile ütles, et ma pean oma elus tõsised muudatused ette võtma?
Ma ei tea.
Ma hakkan vist vaikselt hulluks minema.

Õudusunenägu

Ma pole ammu kogenud midagi nii jubedat kui täna öösel.
Nimelt hakkas õhtul vaikselt valutama pea ning minu lootus, et ehk see magades vaibub, ei pidanud paika. Kodus ei olnud ainsamatki valuvaigistit. Kõik oli otsas.
Ja need vähesed korrad, kui mul õnnestus suikuda, nägin ka unes, et pea valutab.
Ja eriti masendav on sellisel hommikul avastada, et sinu armas kodulähedane apteek, mis muidu avati kell 8 hommikul, on lihtsalt suletud. Jäädavalt.
Võib arvata, kui rõõmus ja tegus päev mul täna on.
Aga ma pingutan.

Nutt ja hala

Õhtust õhtusse on külm, öösel ei saa und ja hommikud on kõige selle tagajärjel olematud...
Ja ma pidin kassilt eemaldama puugi. Kuigi maalaps ja seetõttu oskan ja armastan teha linnainimese jaoks küllaltki kiiksuga tegemisi, näiteks lehmale sünnitusabi osutada, ei kuulu igasuguste putukatega tegelemine minu lemmiktegevuste hulka. Vhhh...

Õhtul: ja kõle tuul puhub seljast ja peast kõik, mis sinna topitud on ja ainsa rõõmuhetke tänaval pakub auto, mille igast vähe kehvemalt tihendatud praost kostus tänavale laul sellest, kuidas jõekäärus maas oli käterätik. See hetk tõi isegi veidi soojema tunde naha vahele.

Kriis

Igasugune. Totaalne. Isegi kirjutada enam ei jaksa.
Täna aheldasin end küll arvuti taha ja lubasin liikumisruumi toa piires, kuid vajalikud asjad ikka valmis ei saanud.
Mis küll aitaks?
Loodan väga, et mõne päeva pärast on olukord parem. Sest täna jõudis minuni mitu Sõnumit. Mis lähipäevil minu elu mõjutavad. Ehk positiivses suunas.

Silmad

Eelmisest nädalast saati teevad mulle häda mu silmad.
Ühe päeva andsin neile täitsa puhkust (ei lugemist, ei kirjutamist), siis oli nagu ok. Kahjuks aga ilma eelpoolnimetatud tegevusteta ei saa.
Silmad on punased, kriibivad ja kipitavad.
Tänasest võtsin kasutusse kunstpisarad - äkki on lihtsalt kuivad?
Aga väga ebamugav on.

Kurbus

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

(D. Kareva)

Ühe pisikese inimlapse elu jäi lühemaks, kui ta seda oleks pidanud. Ta tuli ja sai seda maailma näha vähem kui kuu. Siis otsustas ta liblikana minna.
Ja kuigi liblikate ilus elu kestab vaid päeva, jäävad nad meiega päevadeks.

Ka siis, kui kurbus lahtub.

Mida teha sisemusega?

Ma pean hakkama vist anonüümset blogi pidama või psühholoogi juures käima.
Liiga palju koguneb minu sisse asju, millest tahaks rääkida, aga valdavalt ei saa, sest maailm on kahjuks karm. Liiga palju valu muudab mind õnnetuks, rääkimine võib aidata aga asjades selgusele jõuda.
Ja tõenäoliselt leian ma igast päevast vabalt 7 ilusat ja head asja, kuid sügav sisemine kurbus ja igal sammul hinge haavavad tagasilöögid panevad mind valdavalt pugema oma kapi taha ja lihtsalt olema.
Leiaks kuskilt niidijupi, mida kerides ehk kuskile jõuaks.

Meeletu

Üldiselt olen ma viimasel ajal oma meelt hoidnud. Mõeldes igal päeval ilusatele asjadele, käies neid otsimas ja tehes neid ka ise. Aga täna oli see päev, kui ma olen taas täiesti meeletu.
Minu lemmikspordialaks saab meeleheide otsekohe siis, kui inimesed üksteist solvavad. Solvavalt. Ja kui nende tähelepanu sellele juhtida, jätkavad nad pärast mängu, nagu meeleheitlikke olukordi poleks olnud.

Ma ei tea, kui kaua ma jaksan.

Sest ma ju tean, et on olemas ka ilu. Peast saab küll kõik alguse ja sellega peaks kõik korras olema, kuid kui tegutsemiseks pole jaksu?

Ahh, ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea.

Trots

Tänasest otsustasin ma hakata neid vihmaseid ilmu trotsima ja panin selga suvekleidi. Ja teen seda nüüd tihti, sest ükskord peab see vihm aru saama, et meil on suvi.

Sõltuvus

Esmaspäevahommik ilma SMSita on kurb.

Ja terve päev on kohe sellise sinise alatooniga.