Täna J. juures diivanil vingudes sain aru, et vahel on nii, et mõnda muidu vahvat inimest saab korraga liiga palju. Kohe nii, et tekib mingisugune mürgituseelne seisund.
Ilmselt on asi selles, et liiga palju saab koos oldud sellega, keda igapäevaselt enda kõrvale elama ei valiks.
Väikese distantsiga on temaga aga väga vahva suhelda. Et siis lahkhelisid ei tekiks, tuleb suhtlemises vahet pidada.
Aga see on vist ka üks minu kiiksudest.
Ja on hea, et on inimesi, kellele saab sellistest mürgitustest rääkida. Vingudes, ilma vingumürgituseta.
Ja üldse on vahel nii, nagu me ka tõdesime, et vahel on väga vinguda vaja. Saad aru küll, et ving kuskile ei vii, aga samas on ving ka ainus, mida antud olukorras teha saab. Ja vahel on vinguda väga hea. Sest vingudes mürgitust enamasti ei teki. See tähendab - ise vingudes. Mõne teise inimese vingumist kuulates võib mürgitus aga liigagi ruttu tabada.
Et kas siis nii, et mis pole lubatud Jupiterile, on lubatud härjale? (Või mispidi see ütlemine meil käiski?)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar