Uhh. Leidsin raamatupoest Astridi pildid. See annab kogu lapsepõlvele ilusad raamid. Ja õigesti valitud raamid teadupoolest ainult kaunistavad kunstiteost :)
Et siis - kui keegi peaks tahtma mulle kunagi kingitust teha, siis Apollo kinkekaardid on abiks.
kolmapäev, jaanuar 31, 2007
teisipäev, jaanuar 30, 2007
Kae imesid
Leheneegri blogist leidsin uskumatu loo Mari-Liisist, kes on esmapilgul tavaline 23-aastane pealinna tüdruk. Hiljuti toimus tema elus aga ootamatu pööre. Vaadake ise seda imelugu . Ja neid on veel - siin on nad kõik reas.
See on peaaegu sama hea kui eilne Ärapanija :)
See on peaaegu sama hea kui eilne Ärapanija :)
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
Kitsest koos viiuli ja õngega
Üritustekeerises pole ma jõudnud ridagi kirja panna reedesest teatrietendusest. Mis oli väga hea ja hingeminev. Kivastik oli Elmar Kitse elust päris mõtlemapanevaid tahke etendusse köitnud. Lõpp kiskus veidi traagiliseks, kuid ilmselt see kunstniku elu selline juba kord ongi.
Eriti meeldis mulle see, et tegelikkuses oli Kits hell ja hea inimene. Kui ta oma linnupoegi ämbri sees kasvatas. Ja muidu ka. Laval ütles ta vähemalt Aleksander Eelmaa suu läbi: "Kõige thtsam on see, et kellelegi liiga ei tehtaks. Et külm ei teeks lilledele liiga. Et nälg ei teeks lindudele liiga ja et kala ei jääks õnge otsa. See on kõige tähtsam. Ma ei usu, et nii saab, aga ma vähemalt proovin."
Ja seda öelnuna lõikas ta õnge otsast konksu, et õngitsemisest täit rõõmu tunda...
Etenduses oli aga veel päris mõtlemapanevaid ütlemisi, mis sobituvad misiganes eluhetke. Näiteks: "Hull on see, et ma vananen esimest korda. Ja ma ei tea, kuidas see käib." - Mina ise olen oma elus küll kogenud hetki, kus oleks tahtnud mõelda just täpselt nii. Nüüd siis mõtlen.
Ja paljud kunstnikud peaksid meeles pidama seda elutarkust, et "maalijal pole noorusega midagi peale hakata. See tuleb lihtsalt vahele jätta. Kunstnik oskab maalida alles enne surma, siis pole aga enam aega. Saad töö selgeks ja siis sured lihtsalt ära."
Igatahes tekkis mul śenisest suurem huvi ka Kitse kohta lisa uurida. Sest seda ma olen kunsti ja kunstnikke tundvatelt inimestelt kuulnud, et tema naine olnud erakordselt armukade. Näiteks on olemas aktid, millel modelli ühte poolt on joonistanud Elmar, teist aga Linda. Seda selleks, et naine ei lubanud mehel modelliga kahekesi ühte tuppa jääda...
Etenduses oli Linda aga kuidagi eemalviibiv ja hoolimatu.
Ja vähemalt ühe korra ütles lava-Elmar lava-Lindale (Rita Raave) ka Rita:) Ma mõtlesin alguses, et ise kuulsin valesti, kuid see oli nii, sest J-gi pani seda tähele:)
Viinistus on see etendus aga kindlasti ehedam. Koos linnulaulu, tärkavate kullerkuppude, hirmutava külma tulemise hääle ja vuliseva veega.
Ükskord ma käin aga sealgi ära niikuinii.
Eriti meeldis mulle see, et tegelikkuses oli Kits hell ja hea inimene. Kui ta oma linnupoegi ämbri sees kasvatas. Ja muidu ka. Laval ütles ta vähemalt Aleksander Eelmaa suu läbi: "Kõige thtsam on see, et kellelegi liiga ei tehtaks. Et külm ei teeks lilledele liiga. Et nälg ei teeks lindudele liiga ja et kala ei jääks õnge otsa. See on kõige tähtsam. Ma ei usu, et nii saab, aga ma vähemalt proovin."
Ja seda öelnuna lõikas ta õnge otsast konksu, et õngitsemisest täit rõõmu tunda...
Etenduses oli aga veel päris mõtlemapanevaid ütlemisi, mis sobituvad misiganes eluhetke. Näiteks: "Hull on see, et ma vananen esimest korda. Ja ma ei tea, kuidas see käib." - Mina ise olen oma elus küll kogenud hetki, kus oleks tahtnud mõelda just täpselt nii. Nüüd siis mõtlen.
Ja paljud kunstnikud peaksid meeles pidama seda elutarkust, et "maalijal pole noorusega midagi peale hakata. See tuleb lihtsalt vahele jätta. Kunstnik oskab maalida alles enne surma, siis pole aga enam aega. Saad töö selgeks ja siis sured lihtsalt ära."
Igatahes tekkis mul śenisest suurem huvi ka Kitse kohta lisa uurida. Sest seda ma olen kunsti ja kunstnikke tundvatelt inimestelt kuulnud, et tema naine olnud erakordselt armukade. Näiteks on olemas aktid, millel modelli ühte poolt on joonistanud Elmar, teist aga Linda. Seda selleks, et naine ei lubanud mehel modelliga kahekesi ühte tuppa jääda...
Etenduses oli Linda aga kuidagi eemalviibiv ja hoolimatu.
Ja vähemalt ühe korra ütles lava-Elmar lava-Lindale (Rita Raave) ka Rita:) Ma mõtlesin alguses, et ise kuulsin valesti, kuid see oli nii, sest J-gi pani seda tähele:)
Viinistus on see etendus aga kindlasti ehedam. Koos linnulaulu, tärkavate kullerkuppude, hirmutava külma tulemise hääle ja vuliseva veega.
Ükskord ma käin aga sealgi ära niikuinii.
Väärt nädalavahetus
Sellel nädalavahetusel käisin siis esimest korda Otepääl MK etappi kaemas.
Oli ikka võimas üritus küll, need, kes seda nimetavad suusapeoks, ei pane mööda.
Laupäeval oli rahvast Otepääl muidugi palju, peaaegu terve tee õnnestus mul tasakaalukalt 70 km/h tunnis sõites mitmekilomeetilise rivi eesotsas sõita. Aga kohale jõudsid seevastu kõik tervelt ja murdmaasuusatamisest said emotsioone ka. Pidulikkus algas juba väravas, kus jagati lippe ja klõbisteid ja sokolaadi ja teed ja võibolla veel midagigi.
Pühapäevahommik oli seevastu alguses nagu selline õnnetu teise päeva hommik - inimesi oli vähe ja keegi midagi ei jaganud ja kõik oli kuidagi vaoshoitum. See kõik läks aga varsti üle, sest emotsioone oli pühapäeval vast rohkemgi, sest sprint on iseenesest ju oluliselt kiirem ja kirglikum ala. Eks ma isegi karjusin oma hääle veidi valusaks ja ühekorra, kui meie mees koos norrakaga kukerpalli viskas, ikka ropendasin ka kõva häälega. Selline võimalus läks käest!
Ja Siim, kes samuti oli üritusel esimest korda, oli sellest nii suures vaimustuses, et ma ei imesta, kui ta oma märkmikusse on juba järgmiste aastate kohtagi midagi kirja pannud. Kindel plaan sinna edaspidigi minna tekkis temalgi. Ja küll me teisedki kampa lööme, sest I. on seal käinud ju juba aastaid.
Ja kui ma loteriiga raha võidan, lähen ka kuskile kaugemale suusavõistlusi kaema. Emotsioon on seda väärt!
reede, jaanuar 26, 2007
Kes hommikuti jala käib, taramtamtamtamtaaaa
Tänane hommik algas kiirustamisega. Ja nagu ikka sellistel hommikutel, lipsas poja eest ka buss minema, millega ta trenni pidi jõudma.
Et aga pakane enam ei näpistanud - akna taga näitas vaid tühised 14 kraadi - poetasin suust, et läheks jala - Karlovast Lauluväljaku kanti siis. Ja ennäe, Siim, keda viimasel ajal olen hakanud mguavaks ja laisaks pidama, jäi rõõmuga nõusse.
Ja hakkasimegi minema. Sellise tempoka sammuga, sest õigeks ajaks oli ju vaja kohale jõuda.
Vahepeal ajasime palju juttu, nautisime lumevihma (see õrn lumi, mille tuul puude otsast maha puhub, kui oksad enam seda kanda ei jõua) ja rõõmustasime niisama.
Ja see kõik oli nii mõnus, et otsustasime hakata peaaegu alati seda tegema. Kolm korda nädalas siis. On mõlema tervisele kasulik ja hea tuju saab lisaks ju veel ka.
Aga muidugi leppisime ka selle kokku, et kui ikka vastikut vihma sajab või väga külm on, siis läheb laps ikka bussiga ja mina teises suunas tööle.
Täiesti kindel on aga see, et kes hommikuti jala käib, see asjatult ei longi!
Et aga pakane enam ei näpistanud - akna taga näitas vaid tühised 14 kraadi - poetasin suust, et läheks jala - Karlovast Lauluväljaku kanti siis. Ja ennäe, Siim, keda viimasel ajal olen hakanud mguavaks ja laisaks pidama, jäi rõõmuga nõusse.
Ja hakkasimegi minema. Sellise tempoka sammuga, sest õigeks ajaks oli ju vaja kohale jõuda.
Vahepeal ajasime palju juttu, nautisime lumevihma (see õrn lumi, mille tuul puude otsast maha puhub, kui oksad enam seda kanda ei jõua) ja rõõmustasime niisama.
Ja see kõik oli nii mõnus, et otsustasime hakata peaaegu alati seda tegema. Kolm korda nädalas siis. On mõlema tervisele kasulik ja hea tuju saab lisaks ju veel ka.
Aga muidugi leppisime ka selle kokku, et kui ikka vastikut vihma sajab või väga külm on, siis läheb laps ikka bussiga ja mina teises suunas tööle.
Täiesti kindel on aga see, et kes hommikuti jala käib, see asjatult ei longi!
neljapäev, jaanuar 25, 2007
kolmapäev, jaanuar 24, 2007
Enigma
Tänane kontsert vääris oma nime.
See oli nii paljutahuline ja mõtlemapanev. Ja ma pean ütlema, et helilooja nimega Edward Elgar, on täitsa kuulamist väärt. Mina, kellel muusikalist tausta väga pikki aastaid välja käia ei ole, hakkasin sellest mehest kohe täitsa pidama.
Aga - tegu oli ju ka tähtsa üritusega. Nimelt toimus Tõnu Kõrvitsa heliteose "Tuulde lauldud" maailma esiettekanne. Ma pean ütlema, et kuigi ma päris kindlasti pean rohkem mittekaasaegsest sümfooniast, oli Kõrvits kirjutanud äärmiselt põneva loo. Ta oli suutnud tuule kõik hääled kontserdisaali tuua - nii sahinat kui hirmuäratavat tormi. Enamasti jättis tuul selle teose järgi siiski meeldiva mulje. Lausa kohe ei usukski, et ta vahepeal nii palju pahandust teha suudab.
Maailma esiettekannet oleksin ma muidugi kuidagi teistmoodi ette kujutanud. Oleks oodanud lillekuhilaid ja kõnesid... Seda aga ei olnud. Hea, et heliloojagi tagasihoidlikul moel publikule kummardamas käis.
Kuid nalja sai kontserdil ka.
Nimelt nägin ma esimest korda seda, kuidas viiuldaja on oma pilliga hädas. Ma ei tea pillide hingeelust väga palju, kuid kunagi varem pole ma näinud seda, kuidas solist keset esinemist paaniliselt oma pilli häälestab. Korraks kerkis minus isegi paanikaosakond esile! Õnneks sai ta aga hakkama, kuigi viiulit pidi ta häälestama igal vahepausikesel.
Ja siis oli orkestris üks naljakas metsasarvemees, kes ka oma pilli pidi taltsutama. Nimelt võttis ta ikka päris palju kordi oma pilli küljest erinevaid juppe ja üritas nendest midagi välja raputada. Tahaks kohe teada, et millega ta seal nii hädas oli! Ja seda nii enne kui pärast vaheaega!
Aga esimene viiul on end juba päris mitu head aastat parandanud. Valgete sokkide asemel kannab ta nüüd musti. See sobib paremini. :)
See oli nii paljutahuline ja mõtlemapanev. Ja ma pean ütlema, et helilooja nimega Edward Elgar, on täitsa kuulamist väärt. Mina, kellel muusikalist tausta väga pikki aastaid välja käia ei ole, hakkasin sellest mehest kohe täitsa pidama.
Aga - tegu oli ju ka tähtsa üritusega. Nimelt toimus Tõnu Kõrvitsa heliteose "Tuulde lauldud" maailma esiettekanne. Ma pean ütlema, et kuigi ma päris kindlasti pean rohkem mittekaasaegsest sümfooniast, oli Kõrvits kirjutanud äärmiselt põneva loo. Ta oli suutnud tuule kõik hääled kontserdisaali tuua - nii sahinat kui hirmuäratavat tormi. Enamasti jättis tuul selle teose järgi siiski meeldiva mulje. Lausa kohe ei usukski, et ta vahepeal nii palju pahandust teha suudab.
Maailma esiettekannet oleksin ma muidugi kuidagi teistmoodi ette kujutanud. Oleks oodanud lillekuhilaid ja kõnesid... Seda aga ei olnud. Hea, et heliloojagi tagasihoidlikul moel publikule kummardamas käis.
Kuid nalja sai kontserdil ka.
Nimelt nägin ma esimest korda seda, kuidas viiuldaja on oma pilliga hädas. Ma ei tea pillide hingeelust väga palju, kuid kunagi varem pole ma näinud seda, kuidas solist keset esinemist paaniliselt oma pilli häälestab. Korraks kerkis minus isegi paanikaosakond esile! Õnneks sai ta aga hakkama, kuigi viiulit pidi ta häälestama igal vahepausikesel.
Ja siis oli orkestris üks naljakas metsasarvemees, kes ka oma pilli pidi taltsutama. Nimelt võttis ta ikka päris palju kordi oma pilli küljest erinevaid juppe ja üritas nendest midagi välja raputada. Tahaks kohe teada, et millega ta seal nii hädas oli! Ja seda nii enne kui pärast vaheaega!
Aga esimene viiul on end juba päris mitu head aastat parandanud. Valgete sokkide asemel kannab ta nüüd musti. See sobib paremini. :)
Muna
Kui lapsed täna kooli läksid, hiilisin mina radiaatori juurde nutsakut lahti harutama.
Seal sees olev muna oli mõnusalt soe ja raskegi (?!). Ei julgenud seda väga kõvasti raputada, kuid mädanemise tunnuseid esialgu ei täheldanud.
Pakkisin teise hellalt nutsakusse tagasi.
Seal sees olev muna oli mõnusalt soe ja raskegi (?!). Ei julgenud seda väga kõvasti raputada, kuid mädanemise tunnuseid esialgu ei täheldanud.
Pakkisin teise hellalt nutsakusse tagasi.
esmaspäev, jaanuar 22, 2007
Kas kääbikud on imetajad?
Minu lapsed on suured Tolkieni loomingu austajad. Loetud on raamatuid ja vaadatud filme.
Täna, umbes 1000ndendat korda miskit "Sõrmuste isanda" osa kaedes esitas Siim küsimuse: "Kas kääbikud on imetajad?"
Mina ja I. pakkusime, et on. On siis või?
Täna, umbes 1000ndendat korda miskit "Sõrmuste isanda" osa kaedes esitas Siim küsimuse: "Kas kääbikud on imetajad?"
Mina ja I. pakkusime, et on. On siis või?
Sündmusi täis nädal
Aga mina avastasin veidikese aja eest, et eelolev nädal tuleb paksult sündmusi täis.
Ńimelt on kolmapäevaks olemas pilet Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdile , reedeks on pilet teatrisse - ühe minu lemmikkunstniku elu-olu kaema ja laupäeval-pühapäeval tahaks minna sinna, kuhu paljud lähevad :)
Ja kindlasti juhtub vahepeal veel midagi.
Ja tööle tahaks tagasi minna ja täitsa terveks tahaks saada. Küll ma saan ka!
Ńimelt on kolmapäevaks olemas pilet Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdile , reedeks on pilet teatrisse - ühe minu lemmikkunstniku elu-olu kaema ja laupäeval-pühapäeval tahaks minna sinna, kuhu paljud lähevad :)
Ja kindlasti juhtub vahepeal veel midagi.
Ja tööle tahaks tagasi minna ja täitsa terveks tahaks saada. Küll ma saan ka!
Talv!
Kuni tänase hommikuni ei olnud ma talviseid autoomaniku rõõme kogenud.
Kogu see jää kraapimine akendelt on tänase hommiku kõrval ikka käkitegu!
Nimelt - astudes majast välja, et laps trenni viia, leidin ma auto poolemeetrise lumekihi alt. Eile mõtlesin küll korra, et läheks vaataks, mis auto seal teeb, kuid tervisele mõeldes otsustasin siiski tuppa jääda.
Ja kui auto saab pärast pooletunnist füüsilist tööd ise puhtaks, siis Tartu tänavate peale hammas ei hakka. See on ikka jube, mis nendel toimub pärast sellist suurt lumesadu. Ja samas ei oleks tohtinud talv jaanuaris ometi ootamatult tulla...
Aga muidu mulle talv meeldib. Kõik on nii valge ja selge, lisaks võimalus suusatada ja kelgutada (mis kõige rohkem pakub rõõmu mu lastele - nad eile tegid juba algust)!
Õhtul ei raatsinud isegi magama jääda, istusin aknal ja imetlesin valget õue :)
Ja lumelabida ostan täna minagi endale nagunii.
Kogu see jää kraapimine akendelt on tänase hommiku kõrval ikka käkitegu!
Nimelt - astudes majast välja, et laps trenni viia, leidin ma auto poolemeetrise lumekihi alt. Eile mõtlesin küll korra, et läheks vaataks, mis auto seal teeb, kuid tervisele mõeldes otsustasin siiski tuppa jääda.
Ja kui auto saab pärast pooletunnist füüsilist tööd ise puhtaks, siis Tartu tänavate peale hammas ei hakka. See on ikka jube, mis nendel toimub pärast sellist suurt lumesadu. Ja samas ei oleks tohtinud talv jaanuaris ometi ootamatult tulla...
Aga muidu mulle talv meeldib. Kõik on nii valge ja selge, lisaks võimalus suusatada ja kelgutada (mis kõige rohkem pakub rõõmu mu lastele - nad eile tegid juba algust)!
Õhtul ei raatsinud isegi magama jääda, istusin aknal ja imetlesin valget õue :)
Ja lumelabida ostan täna minagi endale nagunii.
pühapäev, jaanuar 21, 2007
Näpud sügelevad
Iga päevaga kogub taas hoogu tahtmine midagi ise teha. Tea, kas on lihtsalt aeg jälle niikaugel või andis sellele tõuke ka kohtumine kudumisklubiga .
Igatahes - lõpetan homme oma viimase võlas oleva koolitöö ära ja siis ilmselt jätkan ühe suvise kotikesega, mille heegeldamist juba mullu alustasin.
Igatahes - lõpetan homme oma viimase võlas oleva koolitöö ära ja siis ilmselt jätkan ühe suvise kotikesega, mille heegeldamist juba mullu alustasin.
laupäev, jaanuar 20, 2007
Elu või asi
Nii. Alates kolmapäevast olen haiguslehel. Ja eile elasin üle tõeliselt närvesööva päeva. Kusjuures - see ei ole veel lõppenud.
Mul on peaagu kaks nädalat püsinud lakkamatu palavik. Et asi kippus nagu järjest hullemaks, otsustasin kolmapäevast jääda koju, arstile sain aja reedeks, s.o. eilseks.
Eile arsti küsitles mind, nagu tavaliselt. Vereproovi ei teinud, sest "alles" novembris sai see tehtud. Uriiniproov näitas aga põletikku "kuskil" ja nii kirjutati raviks antibiootikumid soovitusega konsulteerida ka günekoloogiga - sest mine sa neid naiste asju tea.
Aga - edasi tahtis arst sinist lehte lõpetada. Ta ei öelnud seda küll välja, kuid see õhkus kogu tema olemisest, sest streik on õhus. Samas tõdes ta, et võiks kodus olla, kuniks tunne tugevamaks läheb.
Kuid - kella kolmeks pidi olema selge, mis saab. Sest perearstidele olla antud käsk lõpetada kõik haiguslehed, kui streik algab.
Täiesti uskumatu, eksole! Mina kõnnin jalul ja pealtnäha pole ka häda midagi - seega päris hinge vast ei heidaks, kui sellisena tööl peaks käima. Samas on aga palju hullemate tervisehädadega inimesi, kellele tööleminek võib tõelise põntsu panna!
Nii ma siis eile istusin ja ootasin uudiseid, algab see streik või mitte. Kuniks õhtul saabus teade: streik otsustatakse pühapäeval. No tere tali!
Mina isiklikult streiki ei poolda. Kui ma palka tõstaksin, siis veidi õdedel ja rohkem hooldajatel. Kuid - siis peaks palka tõstma ka kõigil teistel olulistel spetsialistidel. Lasteaiakasvatajatel, õpetajatel, sotsiaaltöötajatel... Ja kujutage nüüd ette, kui näiteks lasteaiakasvatajad hakkavad ühel päeval streikima - mida see toob kaasa kümnetele tuhandetele lapsevanematele!
Teine mure sai eile õnneks õnneliku lahenduse. Nimelt pakuti mulle esmalt günekoloogile aega 13.03 - so peaaegu kahe kuu pärast! Kui peaks mingi värk valesti olema, võib see kahe kuuga ju ikka vägagi parandamatuks muutuda!
Panin selle aja igaksjuhuks kinni, kuid kodust üritasin ka Toomele registreerida end interneti teel. Ja oh üllatust - helistatigi mulle umbes tunnike pärast registreerimissoovi lähetamist ja pakuti aega juba järgmiseks neljapäevaks! Ma olin tõesti väga rõõmus. :)
Nüüd pean ootama ilmselt siis aga homset. Et saada teada, mis värk selle streigiga on. Psühholoogiliselt pole see tõbisele, muide, sugugi meeldiv. Ja hoidku taevas, kui kellegiga streigi ajal midagi juhtuma peaks. Seepärast - hoidkem ennast!
Mul on peaagu kaks nädalat püsinud lakkamatu palavik. Et asi kippus nagu järjest hullemaks, otsustasin kolmapäevast jääda koju, arstile sain aja reedeks, s.o. eilseks.
Eile arsti küsitles mind, nagu tavaliselt. Vereproovi ei teinud, sest "alles" novembris sai see tehtud. Uriiniproov näitas aga põletikku "kuskil" ja nii kirjutati raviks antibiootikumid soovitusega konsulteerida ka günekoloogiga - sest mine sa neid naiste asju tea.
Aga - edasi tahtis arst sinist lehte lõpetada. Ta ei öelnud seda küll välja, kuid see õhkus kogu tema olemisest, sest streik on õhus. Samas tõdes ta, et võiks kodus olla, kuniks tunne tugevamaks läheb.
Kuid - kella kolmeks pidi olema selge, mis saab. Sest perearstidele olla antud käsk lõpetada kõik haiguslehed, kui streik algab.
Täiesti uskumatu, eksole! Mina kõnnin jalul ja pealtnäha pole ka häda midagi - seega päris hinge vast ei heidaks, kui sellisena tööl peaks käima. Samas on aga palju hullemate tervisehädadega inimesi, kellele tööleminek võib tõelise põntsu panna!
Nii ma siis eile istusin ja ootasin uudiseid, algab see streik või mitte. Kuniks õhtul saabus teade: streik otsustatakse pühapäeval. No tere tali!
Mina isiklikult streiki ei poolda. Kui ma palka tõstaksin, siis veidi õdedel ja rohkem hooldajatel. Kuid - siis peaks palka tõstma ka kõigil teistel olulistel spetsialistidel. Lasteaiakasvatajatel, õpetajatel, sotsiaaltöötajatel... Ja kujutage nüüd ette, kui näiteks lasteaiakasvatajad hakkavad ühel päeval streikima - mida see toob kaasa kümnetele tuhandetele lapsevanematele!
Teine mure sai eile õnneks õnneliku lahenduse. Nimelt pakuti mulle esmalt günekoloogile aega 13.03 - so peaaegu kahe kuu pärast! Kui peaks mingi värk valesti olema, võib see kahe kuuga ju ikka vägagi parandamatuks muutuda!
Panin selle aja igaksjuhuks kinni, kuid kodust üritasin ka Toomele registreerida end interneti teel. Ja oh üllatust - helistatigi mulle umbes tunnike pärast registreerimissoovi lähetamist ja pakuti aega juba järgmiseks neljapäevaks! Ma olin tõesti väga rõõmus. :)
Nüüd pean ootama ilmselt siis aga homset. Et saada teada, mis värk selle streigiga on. Psühholoogiliselt pole see tõbisele, muide, sugugi meeldiv. Ja hoidku taevas, kui kellegiga streigi ajal midagi juhtuma peaks. Seepärast - hoidkem ennast!
esmaspäev, jaanuar 15, 2007
Katse
See, kes arvab, et tegu on miski suvalise nutsakuga radiaatori peal, eksib.
Tegelikult sai selle nutsaku lugu alguse siis, kui eile maalt linna hakkasime sõitma. Ema käis enne lehvitamist veel laudast läbi ja leidis pesast värskeltmunetud muna.
Pakkus seda siis lahkelt minu pojale, kes otse loomulikult oli nõus muna endaga Tartusse tooma, lubades õrna asja seejuures hellalt hoida.
Umbes Põltsamaa kandis hakkas ta aga mõlgutama mõtteid, kas inimesel on võimalik munast tibu välja haududa. Selgitasin talle, niipalju kui seda minu kui maalapse teadmistes oli.
Hetk hiljem võttis ta vastu otsuse: teeme katse. Proovime, kas saame sellest munast tibu välja haududa.
Nii et - saage tuttavaks - see nutsak on meie peres vähemalt järgmised 21 päeva (niikaua pidi kestma kanade haudeperiood). Selle nutsaku (mis koosneb mütsidest ja sallidest) sees on siis muna.
Kui sellest munast tuleb tibu, saab maa kanapere endale uue liikme. Sellise nunnu, keda hellitada ja peost sööta - nagu mõnede kanadega meil ka varem on olnud. Ainult selle vahega, et eelmised tibud pole enda "hautud".
Kui sellest munast ei tule tibu, loetakse katse ilmselt umbes 42 päeva pärast, kui tuba on täitnud hingemattev mädamunahais, luhtunuks.
Ja kui kellelgi on häid mõtteid ja soovitusi munade haudumise teemadel, on need teretulnud :)
P.S. Täna öösel, keset magusamat und, ma äkki ärkasin. Sest meeltes kangastus vaatepilt, kuidas ma oma suhteliselt tõsiselt ja konservatiivselt ülemuselt lähen vaba päeva küsima. Tuues vajalikkuse põhjenduseks asjaolu, et homme peaks tibu kooruma...
neljapäev, jaanuar 11, 2007
Helkurkepikõnd
Tartu politsei on ilmselt tänase päeva termini autor: täna toimub Tartus helkurkepikõnd.
Et lennuka fantaasia omanikud oma pead asjata ei vaevaks, lisan siia ka pressiteate, asi iseenesest ju vajalik. :)
Et lennuka fantaasia omanikud oma pead asjata ei vaevaks, lisan siia ka pressiteate, asi iseenesest ju vajalik. :)
Lõuna Politsei Spordiklubi korraldab helkurkepikõnni
Neljapäeval, 11.detsembril korraldavad Lõuna Politsei Spordiklubi ja Tartu politseitöötajad helkurvestidega kepikõnni, et tõmmata inimeste tähelepanu helkurite vajadusele.
Lõuna politseiprefekti Aivar Otsalti sõnul on ühelt poolt ühise kõnni eesmärk sportlik ajaviide, teisalt aga vajadus tõmmata inimeste tähelepanu helkurite kasutamise
vajadusele. "Tahame oma kõnniga propageerida maksimaalse kvaliteediga
helkurvarustuse kasutamist pimedal ajal," ütles Aivar Otsalt.
Esimesel korral läbitakse viie kilomeetri pikkune distants mööda Tartu-Valga maanteed Külitsest kuni Lõuna prefektuuri peamajani Tartus Riia tänaval. Kõnd toimub kella 16-17 vahel, kui maanteeliikluses on tipptund. Osalejate varustuseks on kepid, helkurvestid ja helkurid.
Kokku tuleb helkurkepikõnnile üle 50 Tartu politseitöötaja.
Neljapäeval, 11.detsembril korraldavad Lõuna Politsei Spordiklubi ja Tartu politseitöötajad helkurvestidega kepikõnni, et tõmmata inimeste tähelepanu helkurite vajadusele.
Lõuna politseiprefekti Aivar Otsalti sõnul on ühelt poolt ühise kõnni eesmärk sportlik ajaviide, teisalt aga vajadus tõmmata inimeste tähelepanu helkurite kasutamise
vajadusele. "Tahame oma kõnniga propageerida maksimaalse kvaliteediga
helkurvarustuse kasutamist pimedal ajal," ütles Aivar Otsalt.
Esimesel korral läbitakse viie kilomeetri pikkune distants mööda Tartu-Valga maanteed Külitsest kuni Lõuna prefektuuri peamajani Tartus Riia tänaval. Kõnd toimub kella 16-17 vahel, kui maanteeliikluses on tipptund. Osalejate varustuseks on kepid, helkurvestid ja helkurid.
kolmapäev, jaanuar 10, 2007
Öö hääled hirmutasid
Täna tundsin ma vist esimest korda elus, mida tähendab magamata öö. Selline, kus sa lihtsalt und oodates vähkred voodis ja magama jääda ei saa. Kusjuures üldiselt on mul ju hea ja sügav uni, võiksin näiteks vabalt mingitel magamise meistrivõistlustel osaleda.
Aga. Loodusjõudude vastu ei saa. Hirmus oli kuulata akna taga keerutavat tuult ja tema pilli järgi tantsivaid puid. Aknaplekid kolisesid neile oma kumedat rütmi.
Ja toaski ei saanud ju sellise möllu peale vaikseks jääda - uksed, va sindrinahad, tahtsid taustaks nagiseda.
Kokku oli see tasase öö kohta aga nii suur müra, et mina magada ei saanud. Kuulatasin vaid neid pisut hirmutavaid hääli. Väsimus oli aga suur, isegi mõtted ei käinud peas ringi. Nelja paiku tõusin isegi oma sooja teki alt üles ja kontrollisin, ega lapsed kassi sisse-välja lastes pole aknaid lahti unustanud. Ei olnud.
Seega sai täna öösel kinnitust üks minu hirme. Nimelt hirm mõnede ettearvamatute loodusjõudude ees.
Lisaks suurele tuulele ei meeldi mulle äike.
Mäletan senini ühte augustikuud, mil olin maal. Siis oli õhus erakordselt palju äikeseid. Üks koledam kui teine - minu kodukandis on palju kohti, mis piksele meeldivad ja sestap ta seal ringi kondab.
Suutsin end lõpuks öödeks lülitada autopiloodi peale - nii kui kõuekõminat lähenemas kuulsin, voodist tõusin ja vajalikud toimingud sooritasin (uksed-aknad kinni, elekter välja, antenn ka - mõnel pool räägitakse, et see pole vajalik, kuid meie teeme seda harjumusest ikka).
Ühel sellisel ööl käis ka meie majas kohutav plaks. Ja elamine oli väävlihaisu täis. Jooksime tiiru ümber maja ja ronisime pööningulegi - kahjustusi ei tuvastanud. Aga hirmus oli ikkagi.
Ja siis on telkida väga hirmus, kui äike peaks tulema. Ja telgis on hirmus magada, kui õues on suur tuul. Ükskord Vormsil, kadakate vahel, tundus telgis magades, et õues on burgaa. Tegelikult oli keskmisest veidi tuulisem ilm.
Aga hoolimata sellest elaksin ma suurema osa aastast kuskil looduses. Seal, kus lõhnab mändide ja sambla järele. Ja hommikuse päikesetõusu ja kastepiiskade järele. Seal saab ju paljajalu ringi tatsata ja lihtsalt olla :)
Täna rääkisin oma öisest murest ka sõpradele.
Üks arvas, et ma peaksin kooli tööle minema. Et siis on öine sügav uni garanteeritud. Mina teda muidugi ei usu.
Teine arvas, et mulle tuleks shokiteraapiat teha. Et mind tuleks tema kodulähedasse metsatukka ööseks puu külge kinni siduda ja sinna silmad kinni üksi jätta. Et siis ma alles tunneksin, mida tähendab hirmus. Tõsi, oma fantaasialennu lõpuks tunnistas ta, et see on liialt ohtlik. On vist küll.
Täna peaks aga parem öö tulema. Vist. Kuigi - proovisin juba uinuda, kuid miskipärast ei saanud. Üle väsinud?
Aga. Loodusjõudude vastu ei saa. Hirmus oli kuulata akna taga keerutavat tuult ja tema pilli järgi tantsivaid puid. Aknaplekid kolisesid neile oma kumedat rütmi.
Ja toaski ei saanud ju sellise möllu peale vaikseks jääda - uksed, va sindrinahad, tahtsid taustaks nagiseda.
Kokku oli see tasase öö kohta aga nii suur müra, et mina magada ei saanud. Kuulatasin vaid neid pisut hirmutavaid hääli. Väsimus oli aga suur, isegi mõtted ei käinud peas ringi. Nelja paiku tõusin isegi oma sooja teki alt üles ja kontrollisin, ega lapsed kassi sisse-välja lastes pole aknaid lahti unustanud. Ei olnud.
Seega sai täna öösel kinnitust üks minu hirme. Nimelt hirm mõnede ettearvamatute loodusjõudude ees.
Lisaks suurele tuulele ei meeldi mulle äike.
Mäletan senini ühte augustikuud, mil olin maal. Siis oli õhus erakordselt palju äikeseid. Üks koledam kui teine - minu kodukandis on palju kohti, mis piksele meeldivad ja sestap ta seal ringi kondab.
Suutsin end lõpuks öödeks lülitada autopiloodi peale - nii kui kõuekõminat lähenemas kuulsin, voodist tõusin ja vajalikud toimingud sooritasin (uksed-aknad kinni, elekter välja, antenn ka - mõnel pool räägitakse, et see pole vajalik, kuid meie teeme seda harjumusest ikka).
Ühel sellisel ööl käis ka meie majas kohutav plaks. Ja elamine oli väävlihaisu täis. Jooksime tiiru ümber maja ja ronisime pööningulegi - kahjustusi ei tuvastanud. Aga hirmus oli ikkagi.
Ja siis on telkida väga hirmus, kui äike peaks tulema. Ja telgis on hirmus magada, kui õues on suur tuul. Ükskord Vormsil, kadakate vahel, tundus telgis magades, et õues on burgaa. Tegelikult oli keskmisest veidi tuulisem ilm.
Aga hoolimata sellest elaksin ma suurema osa aastast kuskil looduses. Seal, kus lõhnab mändide ja sambla järele. Ja hommikuse päikesetõusu ja kastepiiskade järele. Seal saab ju paljajalu ringi tatsata ja lihtsalt olla :)
Täna rääkisin oma öisest murest ka sõpradele.
Üks arvas, et ma peaksin kooli tööle minema. Et siis on öine sügav uni garanteeritud. Mina teda muidugi ei usu.
Teine arvas, et mulle tuleks shokiteraapiat teha. Et mind tuleks tema kodulähedasse metsatukka ööseks puu külge kinni siduda ja sinna silmad kinni üksi jätta. Et siis ma alles tunneksin, mida tähendab hirmus. Tõsi, oma fantaasialennu lõpuks tunnistas ta, et see on liialt ohtlik. On vist küll.
Täna peaks aga parem öö tulema. Vist. Kuigi - proovisin juba uinuda, kuid miskipärast ei saanud. Üle väsinud?
Nõrkused
Eile mõtlesin, et pean end oma nõrkustest hakkama välja kasvatama.
Kuigi veel üleeile andsin sellele järele ja ostsin midagi salapärast :)
Paar plaati ja raamatuid olen ka viimasel ajal muretsenud.
Kuid, täna aega parajaks tehes viisid sammud nagu iseenesest raamatupoodi ja leidsin selle - MIKS need va raamatud ikka nii kallid peavad olema. Nüüd jään ilmselt kaupluse vahel töllerdama seni, kuni ta lõpuks ära ostan.
Paljude nõrkustega inimese elu on keeruline. Ausõna. Sest raamatuid ja muusikakogumikke on veel, mida oleks hädasti endale vaja :) Nende salapäraste asjadega otsustasin, et selleks korraks on ühelpool.
Kuigi veel üleeile andsin sellele järele ja ostsin midagi salapärast :)
Paar plaati ja raamatuid olen ka viimasel ajal muretsenud.
Kuid, täna aega parajaks tehes viisid sammud nagu iseenesest raamatupoodi ja leidsin selle - MIKS need va raamatud ikka nii kallid peavad olema. Nüüd jään ilmselt kaupluse vahel töllerdama seni, kuni ta lõpuks ära ostan.
Paljude nõrkustega inimese elu on keeruline. Ausõna. Sest raamatuid ja muusikakogumikke on veel, mida oleks hädasti endale vaja :) Nende salapäraste asjadega otsustasin, et selleks korraks on ühelpool.
teisipäev, jaanuar 09, 2007
Valimised müügiks
Täna pahandasin kohe südamest. Siis, kui sain teada, et minu piirkonna valimisjaoskond on füüsikahoonest kolitud kaubamaja III korrusele.
Esimene mõte: No tule taevas appi!
Teine mõte: Kellele see nüüd siis kasulik on?
Kolmas mõte: Kahju selle piirkonna vanainimestest. Kui seni nägi valimispäeva ennelõunal pidulikult rõivastatud prouasid-härrasid käevangus valimispunkti poole jalutamas, siis kas nad nüüd ikka saavad (ja jõuavad) seda? Esiteks on nende teekond tunduvalt pikem, teiseks võin kihla vedada, et enamus pole neist kaubamajas kunagi käinudki. Ja hirm tundmatu ees on üks hirmutav asi. Ja kui veel arvestada tõsiasja, et kaubamajas pole treppi, kus inimese moodi käia (on eskalaator, mis viletsa kõndimise ja tasakaaluga inimestele pole sobivaim liikumisvahend, ja on lift, mis tõenäoliselt pärast III korruse nuppu vajutades sõidab hoopis alumisse parkimismajja ja ajab eakad inimesed endast välja), on kõik hirmud koos.
Neljas mõte: Senini on lapsed meiega koos valimas käinud - see toiming on olnud nende jaoks salapärane ja põnev, valimiste ja selle ümber toimuva üle arutleme siis veel tükk aega. Ja see arutelu on mõnus, sest lastel on huvitavad mõttekäigud. Nüüd saab valimistest aga poeskäik nagu iga teinegi.
brrrrrr....
Esimene mõte: No tule taevas appi!
Teine mõte: Kellele see nüüd siis kasulik on?
Kolmas mõte: Kahju selle piirkonna vanainimestest. Kui seni nägi valimispäeva ennelõunal pidulikult rõivastatud prouasid-härrasid käevangus valimispunkti poole jalutamas, siis kas nad nüüd ikka saavad (ja jõuavad) seda? Esiteks on nende teekond tunduvalt pikem, teiseks võin kihla vedada, et enamus pole neist kaubamajas kunagi käinudki. Ja hirm tundmatu ees on üks hirmutav asi. Ja kui veel arvestada tõsiasja, et kaubamajas pole treppi, kus inimese moodi käia (on eskalaator, mis viletsa kõndimise ja tasakaaluga inimestele pole sobivaim liikumisvahend, ja on lift, mis tõenäoliselt pärast III korruse nuppu vajutades sõidab hoopis alumisse parkimismajja ja ajab eakad inimesed endast välja), on kõik hirmud koos.
Neljas mõte: Senini on lapsed meiega koos valimas käinud - see toiming on olnud nende jaoks salapärane ja põnev, valimiste ja selle ümber toimuva üle arutleme siis veel tükk aega. Ja see arutelu on mõnus, sest lastel on huvitavad mõttekäigud. Nüüd saab valimistest aga poeskäik nagu iga teinegi.
brrrrrr....
pühapäev, jaanuar 07, 2007
Elu laste meeltes
Lahe on see, et igapäevaelu sunnib lapsi ikka ja jälle küsimusi esitama, ka tungib see mis kole nende omavahelistesse mängudesse.
Eile vaatasid nad koos isaga miskit filmi kosmonautidest ja siis esines üks neist mõttekäiguga: "Aga kui kosmonaut peaks kaaluta olekus oksendama, siis jääb see okse ju ka õhku hõljuma..." Teine vastas kohe rõõmsalt, et mõtle, ta võib ju midagi hullemat ka teha. Ja nalja kui palju.
Täna mängisid nad keskaega, kus oli parasjagu käsil valitseja valimine. Kumbki esines mulle oma paberile hoolikalt kirja pandud kõnega:
Siim: Meie elu on halb, olen seda omal nahal kogenud. Kui mind valite, siis luban teile, et ma kogun vähem makse, et te hakkate saama raha. Ma luban teile paremat elu.
Sigrid: Mina luban, et minu valitsemisajal on parem elu, on parem palk, on rikkam riik ja tööta ei ole keegi, kes tööl tahaks käja. Meie elu on halb ja ma luban seda parandada. (Kirjaviis muutmata)
I. arvas muidugi, et lapsed on teatava kolepoliitiku mõju alla langenud, kes tegeleb puhta populismiga - tema jutt jääb meelde ka neile, kes sellest suurt ei mõika.
Aga - üleeile oli Sigrid suurpäev. Koos isaga külastasid nad ühte kosmeetikasalongi ja nüüd ilutsevad tema ilusates kõrvades punased kõrvarõngad. :)
________________
Update:
õhtul leidsin ühelt paberilt veel reklaamikillu, autoriks Sigrid:
Kolemutantjänesed on tüütud, sellepärast ära ela enam maamajas, võta kodulaenu Drackonpangast.
Eile vaatasid nad koos isaga miskit filmi kosmonautidest ja siis esines üks neist mõttekäiguga: "Aga kui kosmonaut peaks kaaluta olekus oksendama, siis jääb see okse ju ka õhku hõljuma..." Teine vastas kohe rõõmsalt, et mõtle, ta võib ju midagi hullemat ka teha. Ja nalja kui palju.
Täna mängisid nad keskaega, kus oli parasjagu käsil valitseja valimine. Kumbki esines mulle oma paberile hoolikalt kirja pandud kõnega:
Siim: Meie elu on halb, olen seda omal nahal kogenud. Kui mind valite, siis luban teile, et ma kogun vähem makse, et te hakkate saama raha. Ma luban teile paremat elu.
Sigrid: Mina luban, et minu valitsemisajal on parem elu, on parem palk, on rikkam riik ja tööta ei ole keegi, kes tööl tahaks käja. Meie elu on halb ja ma luban seda parandada. (Kirjaviis muutmata)
I. arvas muidugi, et lapsed on teatava kolepoliitiku mõju alla langenud, kes tegeleb puhta populismiga - tema jutt jääb meelde ka neile, kes sellest suurt ei mõika.
Aga - üleeile oli Sigrid suurpäev. Koos isaga külastasid nad ühte kosmeetikasalongi ja nüüd ilutsevad tema ilusates kõrvades punased kõrvarõngad. :)
________________
Update:
õhtul leidsin ühelt paberilt veel reklaamikillu, autoriks Sigrid:
Kolemutantjänesed on tüütud, sellepärast ära ela enam maamajas, võta kodulaenu Drackonpangast.
Kaisukaru Berliini
Eile oli TV3 uudisteis vapustav uudis.
Nimelt on ühed nupuvennad asunud pakkuma kaisukarudele reisi pakkumise teenust, reis viib tõsi küll, esialgu vaid Berliini. Maksad summa ära (sakslastel oli see summa väiksem, ülejäänud eurooplased peavad olenevalt asukohast ikka tuhandetes kroonides raha välja käima) ja lähetad oma kaisuka reisile - suhtlema teiste kaisukarudega ja ilma vaatama.
Reisil olemise ajal saadab ta omanikule postkaardi ja suveniire, koju naastes on tal kaasas pildialbum külastatud paikade meenutuseks ja tunnistus, et ta Berliinis tõepoolest viibis.
Pole midagi öelda, nupukate päralt on maailm.
Nimelt on ühed nupuvennad asunud pakkuma kaisukarudele reisi pakkumise teenust, reis viib tõsi küll, esialgu vaid Berliini. Maksad summa ära (sakslastel oli see summa väiksem, ülejäänud eurooplased peavad olenevalt asukohast ikka tuhandetes kroonides raha välja käima) ja lähetad oma kaisuka reisile - suhtlema teiste kaisukarudega ja ilma vaatama.
Reisil olemise ajal saadab ta omanikule postkaardi ja suveniire, koju naastes on tal kaasas pildialbum külastatud paikade meenutuseks ja tunnistus, et ta Berliinis tõepoolest viibis.
Pole midagi öelda, nupukate päralt on maailm.
Selgrootus
Kuigi talve selgroog peaks murduma nädala pärast, piilub täna hommikul pilvede tagant päike ja tihasedki siutsuvad ootusärevalt... Mis seal imestada, kui pungad tahavad puudel puhkeda ning lilledki ei malda tavapäraseid kalendrikuid oodata.
Tänavusel talvel vist selgroogu polnudki...
Tänavusel talvel vist selgroogu polnudki...
reede, jaanuar 05, 2007
Kingad
Enne jõule rääkisin ma kõigile, kuidas seda imeasja pole veel olnud, et detsembri lõpus käin kingadega tänaval.
Täna jõudsin taas selle tõdemuseni - pole veel olnud, et keset jaanuari kõnnin ma kingadega tänaval.
Tõttöelda pole ma korralikke "selle-ilma-saapaid" leidnudki ja tea kas ongi enam mõtet. Talvesaapad konutavad kapis.
Homme lähen koos lastega jalutama. Jälle vist kingades...
Täna jõudsin taas selle tõdemuseni - pole veel olnud, et keset jaanuari kõnnin ma kingadega tänaval.
Tõttöelda pole ma korralikke "selle-ilma-saapaid" leidnudki ja tea kas ongi enam mõtet. Talvesaapad konutavad kapis.
Homme lähen koos lastega jalutama. Jälle vist kingades...
kolmapäev, jaanuar 03, 2007
Kastanid ja maailma parimad kindad
Elu õpetab ikka iga päev.
Oma kolmekümneaastase elukogemuse juures polnud ma kuni eelmise aasta viimase päevani proovinud mitte ühtegi kastanit.
Tartu kaubandusvõrgus lastele eakohast shampust (ma tean küll, et see esimene on üks teine täht, aga blogi ei lase seda kirja panna, salvestab sissekande tähe tegemise asemel hoopis ära...) otsides sattusin Hyperrimi puuviljariiulis kastanite peale ja spontaanse inimesena otsustasin kohe, et teen neid näärilauale söögiks.
Koju jõudes urgitsesime ühe kastani koore seest välja - oli hea küll. Aga minu ajukäärude vahele oli talletunud teave, et eriti head on kastanid röstitult ja et kõige paremini maitsevad need sütel röstituina. Ja et kastanid on valmis siis, kui nad koore seest lahti löövad.
Et süsi polnud võtta, panin need hoopis oma elektriahju. Mõne aja pärast neid kaema minnes oli pann täitsa niiske. Śegasin neid ja toppisin tagasi. Nii veel ükskord.
Umbes paarikümne minuti pärast hakkasid kastanid aga ahjus lõhkema. Eestlase aruga otsustasin, et ehk see ongi koore seest lahti löömine.
Tõstsin panni kapiservale - ja kastanid lõhkesid edasi!!! Paanikaosakond, eksole! Lisaks oli kööginurk peenikest pläga täis. Ründasin käterätiga panni ja tõstsin kastanid põrandale jahtuma. Haavata keegi õnneks ei saanud... :)
Usutavasti proovin neid mõne aja pärast aga taas teha (kõik kogemused ja soovitused on teretulnud), sest maitsvad olid nad küll.
Eile aga - kullakallis jõulumees oli sokutanud mulle ühe paki sisse imelised roosad fliiskindad autosse kasutamiseks! Kust see jõuluvana küll teab, mis on lastele hea:) - nimelt olen ma viimasel ajal käinud käsi külmetades mööda linna, sest ühed kindad mul on - need ununevad aga pärast aknakraapimist ikka autosse... Eile päevalgi kirusin end ja valmistusin juba poodi kindaid ostma minema, kuid juhuslik kohtumine E.-ga peletas need mõtted. Ja nüüd ongi mul head kindad ja käed loodetavasti edaspidi soojad!
Oma kolmekümneaastase elukogemuse juures polnud ma kuni eelmise aasta viimase päevani proovinud mitte ühtegi kastanit.
Tartu kaubandusvõrgus lastele eakohast shampust (ma tean küll, et see esimene on üks teine täht, aga blogi ei lase seda kirja panna, salvestab sissekande tähe tegemise asemel hoopis ära...) otsides sattusin Hyperrimi puuviljariiulis kastanite peale ja spontaanse inimesena otsustasin kohe, et teen neid näärilauale söögiks.
Koju jõudes urgitsesime ühe kastani koore seest välja - oli hea küll. Aga minu ajukäärude vahele oli talletunud teave, et eriti head on kastanid röstitult ja et kõige paremini maitsevad need sütel röstituina. Ja et kastanid on valmis siis, kui nad koore seest lahti löövad.
Et süsi polnud võtta, panin need hoopis oma elektriahju. Mõne aja pärast neid kaema minnes oli pann täitsa niiske. Śegasin neid ja toppisin tagasi. Nii veel ükskord.
Umbes paarikümne minuti pärast hakkasid kastanid aga ahjus lõhkema. Eestlase aruga otsustasin, et ehk see ongi koore seest lahti löömine.
Tõstsin panni kapiservale - ja kastanid lõhkesid edasi!!! Paanikaosakond, eksole! Lisaks oli kööginurk peenikest pläga täis. Ründasin käterätiga panni ja tõstsin kastanid põrandale jahtuma. Haavata keegi õnneks ei saanud... :)
Usutavasti proovin neid mõne aja pärast aga taas teha (kõik kogemused ja soovitused on teretulnud), sest maitsvad olid nad küll.
Eile aga - kullakallis jõulumees oli sokutanud mulle ühe paki sisse imelised roosad fliiskindad autosse kasutamiseks! Kust see jõuluvana küll teab, mis on lastele hea:) - nimelt olen ma viimasel ajal käinud käsi külmetades mööda linna, sest ühed kindad mul on - need ununevad aga pärast aknakraapimist ikka autosse... Eile päevalgi kirusin end ja valmistusin juba poodi kindaid ostma minema, kuid juhuslik kohtumine E.-ga peletas need mõtted. Ja nüüd ongi mul head kindad ja käed loodetavasti edaspidi soojad!
esmaspäev, jaanuar 01, 2007
Lihtne ilu ju võlubki
Teiste raamatute seas tõi jõuluvana mulle ka "Peegeldused".
See raamat on midagi väga imelist, sest Ingmar teab, et võluvaim on lihtne ilu. Ja ta oskab seda ka edasi anda.
Igatahes olen nüüd veetnud mitmeid hetki hella ilu silmitsedes. Ja tundnud rõõmu sellest, et Ingmar mindki kunagi ammu ilu hindama suunas. Üks minu elu ilusamaid märtsipäevi on kindlasti olnud see, mil sõitsime tollal veel peremehetut Esna mõisa kaema. Päike, kaelani hanged, tilkuvad purikad, vana maja lõhn ja iidsete puude hääl... Ja see tilluke piknik matkamattidel lumehanges kuuma köömneteed rüübates päikese kevadekuulutuste saatel...
Naljakas, aga see kõik meenus mulle täna telekast "Meeletut" vaadates. Mmmmm, ausalt, õnneks on vähe vaja. Seda vähest tuleb vaid märgata. Ja sellesse uskuda.
See raamat on midagi väga imelist, sest Ingmar teab, et võluvaim on lihtne ilu. Ja ta oskab seda ka edasi anda.
Igatahes olen nüüd veetnud mitmeid hetki hella ilu silmitsedes. Ja tundnud rõõmu sellest, et Ingmar mindki kunagi ammu ilu hindama suunas. Üks minu elu ilusamaid märtsipäevi on kindlasti olnud see, mil sõitsime tollal veel peremehetut Esna mõisa kaema. Päike, kaelani hanged, tilkuvad purikad, vana maja lõhn ja iidsete puude hääl... Ja see tilluke piknik matkamattidel lumehanges kuuma köömneteed rüübates päikese kevadekuulutuste saatel...
Naljakas, aga see kõik meenus mulle täna telekast "Meeletut" vaadates. Mmmmm, ausalt, õnneks on vähe vaja. Seda vähest tuleb vaid märgata. Ja sellesse uskuda.
Tellimine:
Postitused (Atom)