Suveraamatutest

Sellel suvel oli mul raamatute lugemisega kehvad lood.

Lugesin mõned kohustuslikud erialased asjad, kuid ilukirjandus pakkus valdavalt vaid pettumust. Ja nii ei tahtnudki kohe uuega alustada... sest muusika ja teater kõnetasid mind oluliselt rohkem.

Kuid - augusti keskpaigas võtsin taas julguse kokku ning alustasin riiulile jõudnud Rosie Alisoni "Mõte sinust".

See raamat tegi tasa kõik eelmised pettumused ning haaras mind kohe esimesest reast. Veelgi enam, esimene lõik oli nii mõjus, et lugesin seda korduvalt ja korduvalt...

Read, mis mind puudutasid ja minu hingepõhja ladestunud asju välja kaevasid, kõlasid nii:

"On kummaline, et kõigist neist inimestest, keda me elu jooksul kohtame, leiame end äkki ainult ühe võimusest. Kord tema nägu näinud, seab end sisse kestev, talumatu, igas närvilõpmes kiirgav südamevalu, millele keegi pole välja suutnud mõelda ravi. Kogu selle maailma imepärasus võtab kuju ainult ühes inimeses ja seejärel ei ole enam mingit tagasiteed. Sedasorti armastus ei saa otsa, vähemalt mitte enne surma."

See kõik on pagana õige.

Ja raamat ise oli hea. Kohati ootamatu. Aga ilus.

Küllap raamatutega on mul nüüd nagu etendustega, et loed ja näed ning heade asjade vahele peab tulema ka mõni tõrvatilk. Et oskaks tulevat hääd rohkem nautida.

Suhted kui kummipaelad

Suhted on nagu kummipaelad, mille puhul väike pinge on lubatav, isegi soovitatav, kui kaks otsa tihedalt kokku jäävad. Kui see on liiga lõtv, laguneb kõik laiali, nagu need abielud, kus inimesed ütlevad, et nad ei tülitse kunagi, ja mis siis üleöö lahustuvad eimillekski, isegi mitte vastastikuseks süüdistamiseks. Liiga palju pinget, ja see katkeb. Kogu asi on tasakaalus. Häda on selles, et tavaliselt ei saa sa enne tasakaalu kaotamist mingit eelhoiatust.

Fiona Neill "Noore ema pihtimused"

Rõõm viib edasi

Lõpetasin eile J. Powelli raamatu "Julie&Julia" lugemise. Selle lõpuosas oli lõik:

"Julia õpetas mulle, mida on vaja oma raja leidmiseks maailmas. See polnud üldse see, mis mina arvasin. Mina arvasin, et kõik on kinni - ma ei teagi - usalduses või tahtes või vedamises. Need on midugi head omadused, selles pole küsimustki. Kuid on veel midagi, millest kõik need teised asjad välja kasvavad.
See on rõõm."

Ka mina olen veendunud, et rõõm tegemistest on edasiviiv jõud. Kui sa ei armasta oma tööd, oma tegevusi, oled kurb ja õnnetu. Mina olen suure osa oma eluga jõudnud rõõmuni. Mis võiks olla veel parem, eksole!

Pildil on päikeseloojang Kakerdaja rabajärvel, novembrilõpune rabamatk seal oli puhas rõõm nii mulle kui pojale. Kindlasti oli oma osa selles suurepärastel matkajuhtidel!

Kuidas kasvatada lapsi?

Eelmisel aastal lugesin palju, lisaks ka selliseid palju laineid löönud toredusi nagu Jesper Juuli "Sinu tark laps" ja Michael Winterhoffi "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?".

Ma pean ütlema, et olen selliste raamatute osas sageli päris skeptiline. Aga need kaks raamatut andsid mõtteainet, samuti sain seletuse ja raamid minu peas keerelnud mitmetele mõtetele. Seega soovitan soojalt :)

Neljapäeval käis Jesper Juul Tallinnas. Kahjuks ei õnnestunud mul endal tema loengule minna, kuid meeldetuletuseks endale ERR vahendusel kaks olulist mõtet:

"Kõige parem, mida üks lapsevanem oma laste heaks teha saab, on mitte takistada nende arengut terveteks ja elurõõmsateks inimesteks kasvamisel. "Ma võin teile garanteerida, et kui te loobute laste kasvatamisest viisakateks ja hoolivateks inimesteks, siis nad kasvavad nendeks, hoolimata sellest, et te pole seda neile peale surunud," toonitas Juul."

""Vanemad on väga enesekesksed. Neile meeldib olla populaarne ning nende armastus on seeläbi kaotanud oma soojuse. Seetõttu ei ole nendes perekondades tegelikku armastust ning nendest peredest tulevad väikesed türannid." See tõttu on Juuli sõnul kõige alus armastuse praktiseerimine perekonnas. Tunnet, et kedagi armastatakse tuleb väljendada ka tegudes."Fakt, et ma armastan oma naist, ei oma mingit tähtsust minu naise jaoks enne, kui ma pole oma armastust armastavaks käitumiseks," toob Juul näite elust enesest."

Aga kui armastus...

Kui armastus on illusioon ja tundub ilus vaid senikaua, kuniks ajus jätkub energiat selle pildi maalimiseks või hoidmiseks, siis võib ju kõik ollagi meie ettekujutus?

Aga kui armastus on olemas ja kõik muu on olemas, siis kaob armastus koos kõigega ja on ikkagi kaduv?

Roy Strider, Minu Mongoolia

(soovitan lugeda. olen poole peal, kuid raamatu ilust puudutatud)

Armastus päästab ka ilmvõimatust

Minu telefonis on mõned sõnumid, mida ma kustutada ei raatsi. Ühe sellise sain vähem kui kuu aja eest Kristinilt. Hilisel õhtul ütles ta mulle: "KÕIGE tähtsam elus on õppida armastama. Elu armastuseta on väärtusetu!:-)"

Kohtusin Kristiniga esimest korda umbes aasta eest, enne seda olin temast lugenud vaid ajalehtedest. Vahepeal põrkusime niisama tänaval, kuid pikemaks jutuajamiseks andis põhjuse tema lugu, mille ta kirjutas raamatuks.



"Süda Itaaliast" on raamat, mis on mulle viimasel ajal eriti hinge läinud. Kuigi olin Kristini looga kursis - nii teiste vahendusel kui otseallikaga suheldes - andis see raamat tema uskumatule loole hoopis inimlikumad mõõtmed. Lugu, kus inimene saab uue elu siirdatud südamega, on eriline ja aukartustäratav.
Kõik need ausalt kirja pandud suhted, kannatused, hirmud, rõõmud ja läbielatu panid mind lugedes mitu korda pisaraid valama. Kuid - veetsin selle raamatuga ühe laupäeva - haarav lugemine oli see vaatamata tekkinud tunnetele ning enne viimase leheküljeni jõudmist seda käest panna ei saanud.
Kristin on raamatus esitanud vägagi detailselt oma haigusega seonduva loo, kuid selle kõrval saab osa nii eestlaste kui itaallaste olemusest, saab võrrelda nende kahe maa kultuuri ja meditsiinisüsteemi. Kõik need teemad on omavahel päris meisterlikult läbi põimitud.

Mind isiklikult puudutas väga ka raamatusse talletatud naise lugu, tema keerulised suhted abikaasaga ning eneseleidmine.
Ühesõnaga - minu jaoks oli see raamat tõepoolest (nagu lubas kiri tagakaanel) aus pilguheit iseendasse ja küsimine elu mõtte järele.
Mina sain Kristinilt ja tema kirjutatud raamatust jõudu, et uskudes, lootes ja armastades võib üle saada ka ilmvõimatuna näivatest probleemidest. Praeguseks olen aru saanud, et Kristini lool on ka minu kasvamises oma osa. Ma tunnen nii.

Kuid ühtlasi toitis tema lugu minu sügavat veendumust, et tegelikult on meis kõigis oma lugu peidus. Lugu, mis võib kedagi puudutada, lugu, mis võib kellelegi jõudu anda. Oskaks vaid selle nupu üles leida, mis loo meie seest valla päästaks.

Ning ma hoian pöialt, et Kristinil läheb hästi ja ta leiab elust just selle, mida kõige rohkem ihkab.

Kristini ja tema raamatu sündimise loost on tartlastel aga võimalik osa saada teisipäeval, 10. novembril kell 14 Rahva Raamatu kaupluses toimuval esitlusel.

Ohh, ja tahtsin siia juurde panna ka paari katkendit raamatust, kuid avastasin, et raamat on ununud pealinna... Ehk siis teine kord.

Kuid püüan siia edaspidigi kirja panna lugusid ja inimesi, mis mind on puudutanud. Väikesed puudutused teevadki meist ju selle, kelleks me saanud oleme.

Kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks...

Viimase paari nädala jooksul olen jaksanud lugeda päris mitut raamatut, mis on mind sügavalt puudutanud. Üks neist oli Varraku ajaviitesarjas ilmunud Santa Montefiore "Prantsuse aednik".

Tõsiselt tundeline, nauditav ja haarav lugemine (ning südamesse pugev, ma ikka pühkisin päris mitu korda silmanurgast pisara) ühe neljakümnendatesse jõudnud naise jaoks. Selles romaanis oli kõike, mis ühe naise ellu kuulub (kui mitte päris kõigi naiste, siis suure osa ellu neist küll) - pereelu ja lapsi, ootamatut kirge ja valikuid armastuse ja kohustuste vahel. Üks peategelasest mees ei olnud mitte vaid osavate kätega aednik, vaid lisaks ka tõeline meister külvama inimsüdametesse imesid. Ja andma edasi lihtsaid, inimlikke ja äärmiselt olulisi elutarkusi.

Ja ma usun raamatu kandvat ideed: kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks.

Üle pika aja pidin tegema ka enda jaoks väljakirjutusi. Panen mõned ka siia kirja. Et oleks veel üks võimalus lihtsaid asju endale meelde tuletada.

* Tegelikult peitub ilu kõiges, tuleb see vaid üles leida.

* Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele. /.../ Armastuses või võluväes ei ole midagi üleloomulikku, lihtsalt meis endis pole piisavalt uljust või eneseusku.

* /../ Sellega on samamoodi nagu päikeseloojanguga. Midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida, aga läinud ta ongi. Või nagu vikerkaarega, mida võib armastada kaugusest, aga mida on võimatu… /.../

* Abieluga tuleb vaeva näha. Kui tekivad praod, võivad need edasi mõraneda. Pragusid ei tohi tekkida.

* Mõnikord võib suur armastus lämmatada. Ega armastuses midagi paha pole, aga meil kõigil on veidi vabadust vaja. Suhted on ju ikka siis paremad, kui kahe inimese vahel on ka hingamisruumi.

* Armastamiseks on nii palju erinevaid võimalusi ja nii palju erinevaid varjundeid ja värve.