Viimastel päevadel ei ole ma siia üleliia sageli kirjutanud. Põhjuseks tõik, et olen üsna rööpast väljas olnud. Jõulud möödusid imeliselt, maal. Aga jõulu teisel pühal, äsja Kärevere sillalt üle jõudnuna muutus kõik.
Nimelt oli jõulu teine püha ju päris tuisune ja lumine. Sestap polnud ka maanteeolud kõige paremad, kuigi Tallinn-Tartu maantee oli siiski üsna korralik.
Kärevere sillalt üle jõunduna kaldus aga meie ees sõitnud auto äkitse vastassuunavööndisse. Nagu sõidaks porilombist ümber. Ma jõudsin veel mõelda midagi sellist segast, et näe, Emajõgi ajab üle ja teel on ka kohe suurvesi. (Ilma igasuguse loogikata mõte). Ja valmistusin vaatama Emajõe luha poole, kuid eessõitev auto tõmbas õnneks endale kogu mu tähelepanu.
Sest selle äkilise siia-sinna sõiduga kaotas auto juhitavuse ja tegi paar tiiru ümber enda ning maandus õudse pauguga vastassuunavööndis vastu teist autot. See teine auto läks paraku päris katki ja hakkas omakorda tiirlema - väga napilt meie auto nina eest mööda.
Õnneks maandusid mõlemad avariisse sattunud autod lumehanges neljal rattal ja õnneks ei saanud ükski inimene viga.
Aga minu šokk oli nii suur, et pärast avariipaigalt lahkumist ma peaaegu kogu ülejäänud tee autos nutsin ja järgnevad kolm ööd ei saanud ka õieti magada.
Ikka päris jube on mõelda, kuidas kõik võib muutuda. Pisikeste sekundite jooksul. Ja sa ise ei saa selle vastu mitte midagi teha.
Õnneks vähemalt lapsed tegelesid autos parasjagu oma asjadega ja väga seda kõike pealt ei näinud. Ja võtavad asja sellevõrra ka kergemini.
Kuna minu veendumuse kohaselt on hirmudega võitlemiseks kõige parem viis neile vastu astuda, siis olen loomulikult taas maanteel sõitnud. Üle-üleeile Peedule headele inimestele külla, üleeile Tallinnasse ja eile sealt tagasi koju.
Eile oli ilm kahjuks taas hull. Kui üks pereliige poleks pidanud ööseks tööle minema, oleks ilmselt tagasi keeranud. Aga mõte, et ta peab tööle minema ja homme ei pruugi parem olla, hoidsid teel.
Ja muidu ei olnudki hullu, vaid Kükital keeras üks loll meile ette. Õnneks sain pidama. Pärast oli veidi aega ikka päris paha, kuid kohustus sõidule keskenduda viis selle tunde.
Ja tegelikult on maanteel liikluskultuur palju paremaks läinud. Ausalt. Kui eile peaaegu nähtamatutes oludes autorong Laevalt Kärevereni 50km/h veeres, oli ainult üks kiirustav möödasõitja. Kuid muidugi, ei saa salata - liikluses piisabki hulleima juhtumiseks ühest lollist.
Annaks taevas, et mina nendega uuel aastal eriti kokku ei puutuks.
Sest praegu läheb ilmselt ikka tükk aega, kui ma ilma igasuguse hirmuta kuhugi teele asun.
Pinge suurust ja selle mõju mulle ilmestab seegi, et eile uinusin ma kell 9 õhtul, kogu oma riietes. Ja ärkasin alles hommikul... Õnneks puhanuna.
Ehk uus aasta tuleb parem, ka liikluses.
neljapäev, detsember 31, 2009
kolmapäev, detsember 23, 2009
kolmapäev, detsember 16, 2009
Aga kui armastus...
Kui armastus on illusioon ja tundub ilus vaid senikaua, kuniks ajus jätkub energiat selle pildi maalimiseks või hoidmiseks, siis võib ju kõik ollagi meie ettekujutus?
Aga kui armastus on olemas ja kõik muu on olemas, siis kaob armastus koos kõigega ja on ikkagi kaduv?
Roy Strider, Minu Mongoolia
(soovitan lugeda. olen poole peal, kuid raamatu ilust puudutatud)
Aga kui armastus on olemas ja kõik muu on olemas, siis kaob armastus koos kõigega ja on ikkagi kaduv?
Roy Strider, Minu Mongoolia
(soovitan lugeda. olen poole peal, kuid raamatu ilust puudutatud)
teisipäev, detsember 15, 2009
Ärkvelpüsimise kiituseks
„Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles illusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust.”
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu
pühapäev, detsember 13, 2009
Jõuluvahetuspakk, vol 2
Nagu meil juba traditsiooniks saanud, osaleb ka näputööhuvilisest Sigrid pakivahetuse projektides. Tema sai seekord paki Porhoselt.
Pakis oli nimeplaadi tegemise komplekt, kaardimäng, isetehtud piparkoogid, värvimuutev ingel ja kaart. Värvimuutev ingel on saanud meie kõigi lemmikuks ning kaardimäng on samuti juba käiku läinud.
Sigrid saadab Porthosele tervitused ja tänab toreda paki eest!
Sigridi enda lähetatud pakk on aga - täiesti uskumatu - lähetatud Tartust 09.12 ja jõudnud Tallinnasse 11.12. Ehk mina ise olen jõudnud selles ajavahemikus pool Eestit läbi sõita, erinevates kohtades ööbida ja täna pealinna kaudu ka koju sõita, kuid pakk on Tartust Tallinnasse teel olnud kaks päeva! Loodetavasti näidati talle vähemalt teeäärseid vaatamisväärsuseid ja viidi näiteks Adavere tuulikusse vahepeal puhkama. Ja loodetavasti saab pakisaaja selle uue nädala alguses ikka kätte ka.
Kurb on see, et seekord ei teinud me ise oma pakkidest pilti ei minu ega Sigridi pakist. Mina tegin paki Bettyle. Lisaks muude jõuluvidinate seas oli seal üks päkapikupesakond. Vähemalt osast sellest seltskonnast on mul pilt olemas.
Ilusat kolmandat adventi kõigile!
Pakis oli nimeplaadi tegemise komplekt, kaardimäng, isetehtud piparkoogid, värvimuutev ingel ja kaart. Värvimuutev ingel on saanud meie kõigi lemmikuks ning kaardimäng on samuti juba käiku läinud.
Sigrid saadab Porthosele tervitused ja tänab toreda paki eest!
Sigridi enda lähetatud pakk on aga - täiesti uskumatu - lähetatud Tartust 09.12 ja jõudnud Tallinnasse 11.12. Ehk mina ise olen jõudnud selles ajavahemikus pool Eestit läbi sõita, erinevates kohtades ööbida ja täna pealinna kaudu ka koju sõita, kuid pakk on Tartust Tallinnasse teel olnud kaks päeva! Loodetavasti näidati talle vähemalt teeäärseid vaatamisväärsuseid ja viidi näiteks Adavere tuulikusse vahepeal puhkama. Ja loodetavasti saab pakisaaja selle uue nädala alguses ikka kätte ka.
Kurb on see, et seekord ei teinud me ise oma pakkidest pilti ei minu ega Sigridi pakist. Mina tegin paki Bettyle. Lisaks muude jõuluvidinate seas oli seal üks päkapikupesakond. Vähemalt osast sellest seltskonnast on mul pilt olemas.
Ilusat kolmandat adventi kõigile!
kolmapäev, detsember 09, 2009
Jõulud-jõulud-jõulud!
Jõuludeni on veel veidi aega, kuid minul on tunne, nagu nad oleksid käes. Iga päev toob midagi head :)
Üleeile sain ma Kullakeste Jõulupakivahetuse kaudu paki. Lihtsalt keset päeva helises uksekell ja üks naine teatas, et tal on Siljale pakk edasi anda.
Aga milline pakk see oli!
Ainuüksi selle välimus pani ahhetama :)
Ja sisu oli ka ülimegaäge!
Minu lemmik on mõistagi langenud ingel Mary koos tema langemise looga (kas peaks selle ka siia kirja panema?) ja taskusse peidetud raha juurdenõidumise õpetusega :) Kaunistatud purgiga teele pandud kaneel kulub meil marjaks ära ja ingverist teeme ka ilmtingimata midagi head. Vast isegi proovime neid retsepte, mis pakki kaasa olid pandud. Ning piparkoogid on juba otsas :) (nagu näha pildilt - pildi tegemise ajaks oli neid juba ohtralt vähenenud...) Ja Sigridile oli pakis sir B.F.Punni poolt soovilinnuke, mille tiivataskust leidsime kõrvarõngad. Kogu see kraam oli enne punase sisse pakkimist pandud jõulupaberiga kaunistatud karpi.
Suur-suur aitäh, Della! See pakk oli nii armas, et veel praegugi muhelen sellele mõeldes ja ingel Mary on kodus aukohal. Kui hästi läheb, võib teda juba laupäevases ajalehes kohata tegelikult :) Ja tikitud kaardikest võibolla ka:)
Veelkord, suur-suur aitäh! Ja Sigridi poolt ka!
Mina viisin täna paki Bettyle töö juurde. Betty oli üllatunud, loodetavasti jäi rahule ka :)
Ja mis kõige lahedam - ma pean kohe siia kirja panema - täna võitsin ma suusareisi! Ja kuna kamp sõpru oli suusatama minemas, mina rahalistel kaalutlustel mitte, siis nüüd ma saan ikkagi minna ja mida minut edasi, seda rohkem elevil ma olen. Mulle nii meeldib jõuluaeg!!!
Pildid on veidi kehvad, kuid parem, kui päris ilma:)
Üleeile sain ma Kullakeste Jõulupakivahetuse kaudu paki. Lihtsalt keset päeva helises uksekell ja üks naine teatas, et tal on Siljale pakk edasi anda.
Aga milline pakk see oli!
Ainuüksi selle välimus pani ahhetama :)
Ja sisu oli ka ülimegaäge!
Minu lemmik on mõistagi langenud ingel Mary koos tema langemise looga (kas peaks selle ka siia kirja panema?) ja taskusse peidetud raha juurdenõidumise õpetusega :) Kaunistatud purgiga teele pandud kaneel kulub meil marjaks ära ja ingverist teeme ka ilmtingimata midagi head. Vast isegi proovime neid retsepte, mis pakki kaasa olid pandud. Ning piparkoogid on juba otsas :) (nagu näha pildilt - pildi tegemise ajaks oli neid juba ohtralt vähenenud...) Ja Sigridile oli pakis sir B.F.Punni poolt soovilinnuke, mille tiivataskust leidsime kõrvarõngad. Kogu see kraam oli enne punase sisse pakkimist pandud jõulupaberiga kaunistatud karpi.
Suur-suur aitäh, Della! See pakk oli nii armas, et veel praegugi muhelen sellele mõeldes ja ingel Mary on kodus aukohal. Kui hästi läheb, võib teda juba laupäevases ajalehes kohata tegelikult :) Ja tikitud kaardikest võibolla ka:)
Veelkord, suur-suur aitäh! Ja Sigridi poolt ka!
Mina viisin täna paki Bettyle töö juurde. Betty oli üllatunud, loodetavasti jäi rahule ka :)
Ja mis kõige lahedam - ma pean kohe siia kirja panema - täna võitsin ma suusareisi! Ja kuna kamp sõpru oli suusatama minemas, mina rahalistel kaalutlustel mitte, siis nüüd ma saan ikkagi minna ja mida minut edasi, seda rohkem elevil ma olen. Mulle nii meeldib jõuluaeg!!!
Pildid on veidi kehvad, kuid parem, kui päris ilma:)
esmaspäev, detsember 07, 2009
Jõulukuine vetemöll
Praegu oleks õues nagu kevad, ohkas nädalavahetusel mu poeg. Ja tõsi ta on - veed voolavad, oras haljendab ja mõnel pool õitsevad isegi sinililled. Oh neid looduse kapriise küll!
Vetemöll on tabatud Palamusel.
Aga õnneks ei peta need märgid meid, sest kevadel on õhk oluliselt klaarim. Vaade Kuremaalt - täiesti sügistalvise õhuga.
Aga vaatamata hallile mulle meeldib minu maa.
Vetemöll on tabatud Palamusel.
Aga õnneks ei peta need märgid meid, sest kevadel on õhk oluliselt klaarim. Vaade Kuremaalt - täiesti sügistalvise õhuga.
Aga vaatamata hallile mulle meeldib minu maa.
pühapäev, detsember 06, 2009
Teine jõulu ootamise püha
Hääd soovid teiseks jõulu ootamise pühaks Tartust - heade mõtete ja tulede linnast:)
kolmapäev, detsember 02, 2009
Jõulusall purgis. Vol. 1
Nii. Mina sain juba esmaspäeval kullakeste pakivahetuse raames kätte oma "Jõulusall purgis" nimelise pakivahetuse.
Rõõm oli suur, kui postiljon ulatas mulle juba väga-väga tuntud aadressilt paki. :)
Et aga ühel vahepealsel päeval polnud kodus fotokat ja teisel käisin ma üle - hmmm - 13 aasta TÜ aastapäevaballil - ei jõudnud varem postitamiseni.
Liitrise korralikult kinni teibitud apelsini-virskikunektari pakist vupsas ükshaaval välja toredaid asju.
Minu lemmikvärvides sall (ma olen punasehaige :)), mooniõit meenutav pross, ingliga küünal, pisike klaasist kuuseke, kaart, vilditud ingel, voolimismass (see jäi kahjuks pildilt välja, laps oli selle hetkeks omastanud ja nii see ununes) ja šokolaad.
Uskumatu, et ühe liitri sisse nii palju vidinaid mahub :)
Minu lemmik sellest pakist on imearmas ingel.
Suur-suur aitäh, Sulle, Mummu, selle toreda paki eest!
Minu enda pakike veel valmib, kuid loodan viimasel postituspäeval ikka posti saada.
Rõõm oli suur, kui postiljon ulatas mulle juba väga-väga tuntud aadressilt paki. :)
Et aga ühel vahepealsel päeval polnud kodus fotokat ja teisel käisin ma üle - hmmm - 13 aasta TÜ aastapäevaballil - ei jõudnud varem postitamiseni.
Liitrise korralikult kinni teibitud apelsini-virskikunektari pakist vupsas ükshaaval välja toredaid asju.
Minu lemmikvärvides sall (ma olen punasehaige :)), mooniõit meenutav pross, ingliga küünal, pisike klaasist kuuseke, kaart, vilditud ingel, voolimismass (see jäi kahjuks pildilt välja, laps oli selle hetkeks omastanud ja nii see ununes) ja šokolaad.
Uskumatu, et ühe liitri sisse nii palju vidinaid mahub :)
Minu lemmik sellest pakist on imearmas ingel.
Suur-suur aitäh, Sulle, Mummu, selle toreda paki eest!
Minu enda pakike veel valmib, kuid loodan viimasel postituspäeval ikka posti saada.
pühapäev, november 29, 2009
Peohõnguline päev
Nagu juba aastaid tavaks saanud, ei saanud ma ka sel aastal end eemale hoida Raekoja platsist, kus traditsiooniliselt kuusel tuled süüdati ja esimest adventi tähistati.
Vihma sadas veel pool tundi enne ürituse algust ladinal, kuid otsustasin, et see mind ei heiduta.
Ja ei kahetse - ilus oli. Midagi pole teha - kurgus kohe kisub karedaks, kui kogu see ilu lõkkele lööb. Tänavu on minu lemmik kahtlemata ka jõululodi, millel tulekardinad purjeks. Ühel päeval, kui seal on vähem inimesi, püüan selle oma seebikaga pildile ka saada.
Seejärel tuli kodus riideid triikida ja end Rahvusülikooli 90. aastapäevale pühendatud kontsertetendusele seada. Ma pole tükk aega nii toredat etendust näinud, kus kõrgetasemelised etteasted tõepoolest juhatavad läbi ühe tähtsa asutuse ajaloo. Mulle oli väga südamelähedane meie rektori kõnest koht, kui ta küsis, et kas 90. aastat tagasi oli ülikooli elus midagi teistmoodi. Ilmselt oli kõik suures osas sama. Selle vahega, et siis oli ülikool üks. Nüüd on ülikoole asutada lihtne, kinni panna aga keeruline.
No ja siis, pärast kogu seda ilu, saabusime koju. Ja siis, kell pool kümme õhtul selgus, et lastel on homme mõned jõulukaardid kooli kaasa vaja võtta. Ja mida tegi siis ema? Kraapis ajukäärude vahelt välja oma poole-tunni-kaardiideed ja lasi liimupulgal ning kääridel koos lastega välkuda. Ja tulemus pole vast paha.
Minu meelest hoopiski päris sobilik lõpp peohõngusele päevale:)
Vihma sadas veel pool tundi enne ürituse algust ladinal, kuid otsustasin, et see mind ei heiduta.
Ja ei kahetse - ilus oli. Midagi pole teha - kurgus kohe kisub karedaks, kui kogu see ilu lõkkele lööb. Tänavu on minu lemmik kahtlemata ka jõululodi, millel tulekardinad purjeks. Ühel päeval, kui seal on vähem inimesi, püüan selle oma seebikaga pildile ka saada.
Seejärel tuli kodus riideid triikida ja end Rahvusülikooli 90. aastapäevale pühendatud kontsertetendusele seada. Ma pole tükk aega nii toredat etendust näinud, kus kõrgetasemelised etteasted tõepoolest juhatavad läbi ühe tähtsa asutuse ajaloo. Mulle oli väga südamelähedane meie rektori kõnest koht, kui ta küsis, et kas 90. aastat tagasi oli ülikooli elus midagi teistmoodi. Ilmselt oli kõik suures osas sama. Selle vahega, et siis oli ülikool üks. Nüüd on ülikoole asutada lihtne, kinni panna aga keeruline.
No ja siis, pärast kogu seda ilu, saabusime koju. Ja siis, kell pool kümme õhtul selgus, et lastel on homme mõned jõulukaardid kooli kaasa vaja võtta. Ja mida tegi siis ema? Kraapis ajukäärude vahelt välja oma poole-tunni-kaardiideed ja lasi liimupulgal ning kääridel koos lastega välkuda. Ja tulemus pole vast paha.
Minu meelest hoopiski päris sobilik lõpp peohõngusele päevale:)
laupäev, november 28, 2009
Valguse võidukäik algab
Üldiselt ei ole ma pimeduse üle halaja. Aga eelmise nädala keskpaigas, see on juba üle seitsme päeva tagasi, tundsin ma, et seda halli on minu jaoks liiga palju. Hommikul silmi lahti teha ei taha, sest aknatagune valgus ei rõõmusta. Õigupoolest seda valgust seal ju peaaegu nagu polegi.
Aga - olles pidanud eile korraks kesklinnas käima, nägin ma sellist pilti:
Ja tuju läks kohe rõõmsamaks! Sest, kuigi ööd on veel pikad-pikad, algab just nüüd valguse võidukäik. Ja kui veel eile oli ülejäänud linn valdavalt pimeduses, siis homsest muutub kõik.
Mulle meeldib see, mis ees :)
Aga - olles pidanud eile korraks kesklinnas käima, nägin ma sellist pilti:
Ja tuju läks kohe rõõmsamaks! Sest, kuigi ööd on veel pikad-pikad, algab just nüüd valguse võidukäik. Ja kui veel eile oli ülejäänud linn valdavalt pimeduses, siis homsest muutub kõik.
Mulle meeldib see, mis ees :)
pühapäev, november 22, 2009
Proua doktor
Homsest saab meil majas olema üks doktor.
Naljakas, et minul ei tohiks ju mingit ärevust olla.
Aga juba eilsest tegelikult on, päris suur.
Ehk on asi keeletoimetamises :)
Aga jah.
Tähtis asi ikka.
Naljakas, et minul ei tohiks ju mingit ärevust olla.
Aga juba eilsest tegelikult on, päris suur.
Ehk on asi keeletoimetamises :)
Aga jah.
Tähtis asi ikka.
laupäev, november 21, 2009
Igatsen talve!
Vaatasin telekast suusatamist. Ja selline igatsus tuli talve ja suusatamise ja kelgutamise järele, et... Igatahes tundsin üle pika aja kadedust nende inimeste peale, kes tänast MK etappi pealt vaatasid :)
Aga vast ei ole tali enam kaugel. Taeva ei jää ta vanarahva arvates ju mingil juhul.
Ja Otepää MK etapp toimub ju ka sel hooajal, kuigi mõned aastad on seal asi talispordist kaugel olnud, pigem on tegu olnud veesuusatamisega... Aga seda tunnet, mida tunned seal tribüünil omadele ja oma lemmikutele kaasa elades, saab tunda ainult seal :)
Aga vast ei ole tali enam kaugel. Taeva ei jää ta vanarahva arvates ju mingil juhul.
Ja Otepää MK etapp toimub ju ka sel hooajal, kuigi mõned aastad on seal asi talispordist kaugel olnud, pigem on tegu olnud veesuusatamisega... Aga seda tunnet, mida tunned seal tribüünil omadele ja oma lemmikutele kaasa elades, saab tunda ainult seal :)
neljapäev, november 12, 2009
Õnne suhtelisusest ajanappuses
Mõtlesin siin ükspäev, et tegelikult olen ma õnnelik inimene. Sest niikaua, kuniks mul jagub tervet talupojamõistust, olen ma maailmaga rahu sõlminud ja saan aru, et ainult mina ise olen oma elu peremees ja õnne sepp.
Aga teinekord saab sellest tervest talupojamõistusest võitu meeletu igatsus ning need küljed, mis mu elus hästi ei ole, tunduvad eriti nurgelised.
Ja isegi kui ma tean, mis aitaks, ei ole mul veel julgust midagi ette võtta. Sest liiga tihti on elu näidanud - võib ju januneda millegi järele, kuid selle kätte saades võib rõõmu asemel tunda hoopis meeletut valu. Ja õrna naisena ma seda kardan. Ma julgen seda tunnistada.
Kuigi ka siin võiksin tugineda isiklikule kogemusele ja meenutada neid kordi, mil risk end ära tasus. Sest tegelikult on mul elus ju vedanud. Aga küllap see ettevaatlikkus tuleb lihtsalt aastatega. Järjest rohkem hakkab tunduma, et aega ei ole enam nii palju, et end mõttetustele ja valule raisata.
Liiatigi - nii nagu aeg viib valu, viib ta tibusammul tegelikult ka janu. Vist.
Sest kõik möödub kunagi. Ja aega tundub nappivat alati.
Püüan ses väheseski õnne hoida.
Aga teinekord saab sellest tervest talupojamõistusest võitu meeletu igatsus ning need küljed, mis mu elus hästi ei ole, tunduvad eriti nurgelised.
Ja isegi kui ma tean, mis aitaks, ei ole mul veel julgust midagi ette võtta. Sest liiga tihti on elu näidanud - võib ju januneda millegi järele, kuid selle kätte saades võib rõõmu asemel tunda hoopis meeletut valu. Ja õrna naisena ma seda kardan. Ma julgen seda tunnistada.
Kuigi ka siin võiksin tugineda isiklikule kogemusele ja meenutada neid kordi, mil risk end ära tasus. Sest tegelikult on mul elus ju vedanud. Aga küllap see ettevaatlikkus tuleb lihtsalt aastatega. Järjest rohkem hakkab tunduma, et aega ei ole enam nii palju, et end mõttetustele ja valule raisata.
Liiatigi - nii nagu aeg viib valu, viib ta tibusammul tegelikult ka janu. Vist.
Sest kõik möödub kunagi. Ja aega tundub nappivat alati.
Püüan ses väheseski õnne hoida.
kolmapäev, november 11, 2009
Minge kontserdile, palun!
Eile kuulsin, et Maarja küla toetuseks peetavale kontserdile "Kuula, palun!" 16. novembril Tallinnas Vene teatris on vabu pileteid saada veel liiga palju.
Palun minge kontserdile, kellel vähegi võimalust! Lisaks heale teole saate südantsoojendava elamuse. Selle aasta kontserdist (esimene toimus Tartus), saab lugeda siit ja siit.
Palun, minge kuulama!
Palun minge kontserdile, kellel vähegi võimalust! Lisaks heale teole saate südantsoojendava elamuse. Selle aasta kontserdist (esimene toimus Tartus), saab lugeda siit ja siit.
Palun, minge kuulama!
teisipäev, november 10, 2009
Muutuste aeg
Minu elus on olnud mitmeid perioode, kus tuleb ümber vaadata inimesi ja suhteid enda ümber. See teeb mõnikord kurvaks, teisalt on see ju arusaadav. Kogu elu on liikumises, miks peaksid siis kõik inimesed jääma elu lõpuni samaks ja suhtlema ühtede-samade tüüpidega. Ka mina ise kasvan, läbi nende kõikide toredate suhete ja inimeste kaudu, kellega elutee mind kokku on viinud.
Kui ma siin vaid pahandasin asjade üle, mis mind kurvaks ja teinekord ka kirglikult marru ajasid, siis nüüd on kindel - muutuste aeg on käes.
Aga ikkagi on kuskil südamepõhjas kurb. Ja pisikene üksindus. Sest seekord on muutumas suhted, mis on minu jaoks mänginud suurt ja tähtsat rolli. Või veelgi enam - ilma nendeta poleks mul vahepeal olnud üldse võimalik ellu jääda.
Ja kindel on see, et kes on tõeline sõber, jääb alati sinu kõrvale. Ning hääbunud suhted teevad ruumi uutele ja elu edasiviivatele, mis on just sellele eluperioodil sulle vajalikud. Nii ma usun.
Kui ma siin vaid pahandasin asjade üle, mis mind kurvaks ja teinekord ka kirglikult marru ajasid, siis nüüd on kindel - muutuste aeg on käes.
Aga ikkagi on kuskil südamepõhjas kurb. Ja pisikene üksindus. Sest seekord on muutumas suhted, mis on minu jaoks mänginud suurt ja tähtsat rolli. Või veelgi enam - ilma nendeta poleks mul vahepeal olnud üldse võimalik ellu jääda.
Ja kindel on see, et kes on tõeline sõber, jääb alati sinu kõrvale. Ning hääbunud suhted teevad ruumi uutele ja elu edasiviivatele, mis on just sellele eluperioodil sulle vajalikud. Nii ma usun.
esmaspäev, november 09, 2009
Armastus päästab ka ilmvõimatust
Minu telefonis on mõned sõnumid, mida ma kustutada ei raatsi. Ühe sellise sain vähem kui kuu aja eest Kristinilt. Hilisel õhtul ütles ta mulle: "KÕIGE tähtsam elus on õppida armastama. Elu armastuseta on väärtusetu!:-)"
Kohtusin Kristiniga esimest korda umbes aasta eest, enne seda olin temast lugenud vaid ajalehtedest. Vahepeal põrkusime niisama tänaval, kuid pikemaks jutuajamiseks andis põhjuse tema lugu, mille ta kirjutas raamatuks.
"Süda Itaaliast" on raamat, mis on mulle viimasel ajal eriti hinge läinud. Kuigi olin Kristini looga kursis - nii teiste vahendusel kui otseallikaga suheldes - andis see raamat tema uskumatule loole hoopis inimlikumad mõõtmed. Lugu, kus inimene saab uue elu siirdatud südamega, on eriline ja aukartustäratav.
Kõik need ausalt kirja pandud suhted, kannatused, hirmud, rõõmud ja läbielatu panid mind lugedes mitu korda pisaraid valama. Kuid - veetsin selle raamatuga ühe laupäeva - haarav lugemine oli see vaatamata tekkinud tunnetele ning enne viimase leheküljeni jõudmist seda käest panna ei saanud.
Kristin on raamatus esitanud vägagi detailselt oma haigusega seonduva loo, kuid selle kõrval saab osa nii eestlaste kui itaallaste olemusest, saab võrrelda nende kahe maa kultuuri ja meditsiinisüsteemi. Kõik need teemad on omavahel päris meisterlikult läbi põimitud.
Mind isiklikult puudutas väga ka raamatusse talletatud naise lugu, tema keerulised suhted abikaasaga ning eneseleidmine.
Ühesõnaga - minu jaoks oli see raamat tõepoolest (nagu lubas kiri tagakaanel) aus pilguheit iseendasse ja küsimine elu mõtte järele.
Mina sain Kristinilt ja tema kirjutatud raamatust jõudu, et uskudes, lootes ja armastades võib üle saada ka ilmvõimatuna näivatest probleemidest. Praeguseks olen aru saanud, et Kristini lool on ka minu kasvamises oma osa. Ma tunnen nii.
Kuid ühtlasi toitis tema lugu minu sügavat veendumust, et tegelikult on meis kõigis oma lugu peidus. Lugu, mis võib kedagi puudutada, lugu, mis võib kellelegi jõudu anda. Oskaks vaid selle nupu üles leida, mis loo meie seest valla päästaks.
Ning ma hoian pöialt, et Kristinil läheb hästi ja ta leiab elust just selle, mida kõige rohkem ihkab.
Kristini ja tema raamatu sündimise loost on tartlastel aga võimalik osa saada teisipäeval, 10. novembril kell 14 Rahva Raamatu kaupluses toimuval esitlusel.
Ohh, ja tahtsin siia juurde panna ka paari katkendit raamatust, kuid avastasin, et raamat on ununud pealinna... Ehk siis teine kord.
Kuid püüan siia edaspidigi kirja panna lugusid ja inimesi, mis mind on puudutanud. Väikesed puudutused teevadki meist ju selle, kelleks me saanud oleme.
Kohtusin Kristiniga esimest korda umbes aasta eest, enne seda olin temast lugenud vaid ajalehtedest. Vahepeal põrkusime niisama tänaval, kuid pikemaks jutuajamiseks andis põhjuse tema lugu, mille ta kirjutas raamatuks.
"Süda Itaaliast" on raamat, mis on mulle viimasel ajal eriti hinge läinud. Kuigi olin Kristini looga kursis - nii teiste vahendusel kui otseallikaga suheldes - andis see raamat tema uskumatule loole hoopis inimlikumad mõõtmed. Lugu, kus inimene saab uue elu siirdatud südamega, on eriline ja aukartustäratav.
Kõik need ausalt kirja pandud suhted, kannatused, hirmud, rõõmud ja läbielatu panid mind lugedes mitu korda pisaraid valama. Kuid - veetsin selle raamatuga ühe laupäeva - haarav lugemine oli see vaatamata tekkinud tunnetele ning enne viimase leheküljeni jõudmist seda käest panna ei saanud.
Kristin on raamatus esitanud vägagi detailselt oma haigusega seonduva loo, kuid selle kõrval saab osa nii eestlaste kui itaallaste olemusest, saab võrrelda nende kahe maa kultuuri ja meditsiinisüsteemi. Kõik need teemad on omavahel päris meisterlikult läbi põimitud.
Mind isiklikult puudutas väga ka raamatusse talletatud naise lugu, tema keerulised suhted abikaasaga ning eneseleidmine.
Ühesõnaga - minu jaoks oli see raamat tõepoolest (nagu lubas kiri tagakaanel) aus pilguheit iseendasse ja küsimine elu mõtte järele.
Mina sain Kristinilt ja tema kirjutatud raamatust jõudu, et uskudes, lootes ja armastades võib üle saada ka ilmvõimatuna näivatest probleemidest. Praeguseks olen aru saanud, et Kristini lool on ka minu kasvamises oma osa. Ma tunnen nii.
Kuid ühtlasi toitis tema lugu minu sügavat veendumust, et tegelikult on meis kõigis oma lugu peidus. Lugu, mis võib kedagi puudutada, lugu, mis võib kellelegi jõudu anda. Oskaks vaid selle nupu üles leida, mis loo meie seest valla päästaks.
Ning ma hoian pöialt, et Kristinil läheb hästi ja ta leiab elust just selle, mida kõige rohkem ihkab.
Kristini ja tema raamatu sündimise loost on tartlastel aga võimalik osa saada teisipäeval, 10. novembril kell 14 Rahva Raamatu kaupluses toimuval esitlusel.
Ohh, ja tahtsin siia juurde panna ka paari katkendit raamatust, kuid avastasin, et raamat on ununud pealinna... Ehk siis teine kord.
Kuid püüan siia edaspidigi kirja panna lugusid ja inimesi, mis mind on puudutanud. Väikesed puudutused teevadki meist ju selle, kelleks me saanud oleme.
pühapäev, november 08, 2009
Kuula, palun!
"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles näitleja Alo Kurvits muuhulgas umbes nelja ja poole tunni eest, mil algas heategevuskontsert Maarja küla toetuseks. Kontsert, kus näitlejad esinevad tasuta ning kogu piletitulu läheb intellektipuudega noorte külaelu edendamiseks. See küla on üks väärt paik, kuid praegu selle väärtusi kirja panna ning sealseid toredaid inimesi kirjeldada läheks liialt pikaks. Küll ma võin aga rõõmuga tõdeda, et nii mõnedki kaaselanikud on minu head sõbrad. Ja külaelanike rõõmus meel ja kallistus annab jõudu ka siis, kui ülejäänud maailm tundub must ja morn.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.
laupäev, november 07, 2009
Maitsev ja lihtne purukook pidulauale ja argipäevaks
Ühelt kohtumiselt sain kaasa mõnusa ja lihtsa koogiidee. Küpsetasin seda kodus juba kohtumisõhtul ja lapsed limpsasid keelt. Kindlasti teen ma seda kooki veel, mõne teise moosi või marjadega - sel korral katsetasin oma õuna-piparmündimoosi.
Aga koogiretsept ise siis järgnev:
Vaja läheb: 2 pakki küpsiseid (200 g pakk, minul kulus tegelikult ära u 1,5 pakki. Aga lastega peredes pole see ju probleem, sest lapsed söövad meeleldi ülejäänud niisama ära:)), 2 pakki kohupiima, 2 muna, sügavkülmutatud marju või moosi, umbes kolmveerand pakki võid, 1 pakk juubelitordipulbrit.
Valmistamine: Lao küpsised ahjupannile. Sega omavahel muna ja kohupiim ning vala segu küpsistele. Laota kohupiimale ühtlase kihina laiali marjad või moos, vajadusel lisa sinna veidi suhkrut. Näpi tordipulber ja umbes kolmveerand pakki võid omavahel purutaoliseks massiks ning puista sellega kook üle. Küpseta 180kraadises ahjus umbes veerand tundi, kuniks kook on pealt ilus ja helepruun.
Suhkruga soovitaksin olla pigem tagasihoidlikum, sest juubeli tordipulbrist peale tehtav kate on ikka pigem magus, kui vastupidi.
Ja isa lemmikmarjade või -moosiga tehtuna passib see hästi ka isadepäevaks :)
Lumememmepäev
Täna on olnud üks mõnusalt rahulik, kuid tegemisi täis päev. Ja justkui omamoodi rännak kümne aasta tagusesse aega. Sellesse aega, mil minu enda lapsed olid veel kahe aastased.
Nimelt, kuna mu sõpradel oli täna üks kurb sündmus ja nad ei tahtnud sinna oma põnne kaasa võtta, veetsin ma päeva koos kaheaastaste kaksikutega.
Ja see oli üks ütlemata rahulik ja tasakaalukas olemine. Vaatamata kõigele sellele, mida arvatakse tavaliselt olukorrast, kui kaksikud majas peaksid juhtuma olema.
Mängisime autodega, heegeldasime päkapikke, söime, laulsime, jalutasime õues, ehitasime lumememmesid (tänavused esimesed!) ja plärtsutasime porilompides. Ja nalja sai seejuures päris palju ja kõigil oli hea olla. Paar korda võttis ka naha märjaks (näiteks, kui õueminekuks kõik vormi said), kuid see just oligi see, mida ma kümme aastat tagasi olin kogenud.
Ja lahe on see, et mitte ühtegi nutuvõru kellegi suu ümber päeva jooksul ei olnud. Ning kui päeva teisel poolel I. koju naasis, pugesid lapsed mulle sülle ja põrnitsesid teda võõristavalt :)
Minu enda kaksikud veetsid hommikupooliku kodus, kuid siis evakueerisid (no kaheaastased on ju kohutavalt ohtlikud tegelased, kelle eest tuleb igaks juhuks jalga lasta) end koos oma sõbraga kinno ja siis sõbra juurde lauamänge mängima.
Mulle endale oli see päev justkui puhkus. Ilma väikeste lasteta ikka askeldad siia sinna, teed arvuti taga ühte ja teist ja kogu aeg mõtled, mis nüüd veel peaks jõudma.
Aga täna - kõik askeldused said enne päeva ning terve laupäev oli nagu üks laupäev ikka peab olema. Ainult pannkooke ei küpsetanud :) Aga see vist ongi rohkem pühapäevane tegevus. Ja mis kõige olulisem - õues sai jalutada. Olen ise oma jalutamissoolika hooletusse jätnud, kuid täna oli ütlemata värskendav naabertänavatel väikeseid tiire teha ja silmata, mis muutunud on. Ühtteist uut leidsin, võrreldes oma viimase jalutuskäiguga. Mis jääb - paraku, oh paraku - kevadesse. Kuid ma vabandan end muidugi välja sellega, et kuigi ma siin kodu ümber pole jalutanud, olen ma seda vahepeal ohtralt teinud maal, metsas, pealinnas ja mõnedes teisteski kaunites linnades.
Ning pisikeste sõprade lahkumine on südamesse jätnud sellise magusa igatsuse... Küll ükskord see aeg ka tuleb!
pühapäev, november 01, 2009
Hingede aja ilusad sõnad
Laupäeva esimestel öötundidel oli südamlik taaskohtumine juba veidi ülemeelikuks ja ülevoolavaks muutunud sõpradega. Aga ma ei tea, mis vingerpussi need tähed mängisid, igatahes pole ma ammu kuulnud nii palju häid sõnu kui siis. Ja sünnipäev polnud üldse minul :D
Igatahes olen ma rahul, et mind nähakse armsa ja elusa inimesena. (Pisinüanssidesse ei lasku ;))
Ja täna ütles üks armas endine kolleeg üht mu lugu kommenteerides: "Sa ei tee suuri sõnu ja retoorikat, sa... lihtsalt ütled. Nagu naabritüdruk, kes valutab südant kassipoja haige käpa pärast."
Loomulikult poetasin väikese heldimuspisara.
Vanadus vist :D
Igatahes olen ma rahul, et mind nähakse armsa ja elusa inimesena. (Pisinüanssidesse ei lasku ;))
Ja täna ütles üks armas endine kolleeg üht mu lugu kommenteerides: "Sa ei tee suuri sõnu ja retoorikat, sa... lihtsalt ütled. Nagu naabritüdruk, kes valutab südant kassipoja haige käpa pärast."
Loomulikult poetasin väikese heldimuspisara.
Vanadus vist :D
kolmapäev, oktoober 28, 2009
Roosiline kee
Ammu pole midagi väikest nikerdanud, üleeile õhtul oli aga vaja üks kingitus teha. Muidugi läksid mõtted kohe pärlite peale. Ja valmis sai selline asi:
teisipäev, oktoober 27, 2009
Elevus
Läbi nädala on saatnud mind suur elevus.
Täna sain ühe toreda ajakirjandusauhinna.
Neljapäeval saan elus esimest korda koos lastega Heureka keskusesse ning õhtul lendan otse Brüsselisse. Ühele konverentsile.
Elu on põnev.
Täna sain ühe toreda ajakirjandusauhinna.
Neljapäeval saan elus esimest korda koos lastega Heureka keskusesse ning õhtul lendan otse Brüsselisse. Ühele konverentsile.
Elu on põnev.
reede, oktoober 23, 2009
Ood oktoobrile
Just sellised ööd mulle oktoobri juures meeldivad:
Ja kui sellele on eelnenud veel Vennaskonna kontsert - nii hea ja ruttu, justkui mingi pehme ja särava puudutusena möödunud - kuigi pelgalt Vennaskonna muusikat oli seal kaks tundi - polegi ju muud tahta :)
Ning pealegi ongi Vennaskond üks müstiline nähtus. Küsimusele, kas Vennaskond on olemas, leiab vastuse bändile nime andnud raamatust "1984" (Orwell):
"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."
Sest nii ju on. Just!
Ja kui sellele on eelnenud veel Vennaskonna kontsert - nii hea ja ruttu, justkui mingi pehme ja särava puudutusena möödunud - kuigi pelgalt Vennaskonna muusikat oli seal kaks tundi - polegi ju muud tahta :)
Ning pealegi ongi Vennaskond üks müstiline nähtus. Küsimusele, kas Vennaskond on olemas, leiab vastuse bändile nime andnud raamatust "1984" (Orwell):
"Seda, Winston, ei saa te iial teada. Isegi kui me teid lõpuks lahti laseksime ja te elaksite üheksakümne aastaseks, ei saaks te iial teada, kas vastus sellele küsimusele on "ei" või "jaa". See jääb teile lahendamatuks mõistatuseks, niikaua kui te elate."
Sest nii ju on. Just!
kolmapäev, oktoober 21, 2009
Kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks...
Viimase paari nädala jooksul olen jaksanud lugeda päris mitut raamatut, mis on mind sügavalt puudutanud. Üks neist oli Varraku ajaviitesarjas ilmunud Santa Montefiore "Prantsuse aednik".
Tõsiselt tundeline, nauditav ja haarav lugemine (ning südamesse pugev, ma ikka pühkisin päris mitu korda silmanurgast pisara) ühe neljakümnendatesse jõudnud naise jaoks. Selles romaanis oli kõike, mis ühe naise ellu kuulub (kui mitte päris kõigi naiste, siis suure osa ellu neist küll) - pereelu ja lapsi, ootamatut kirge ja valikuid armastuse ja kohustuste vahel. Üks peategelasest mees ei olnud mitte vaid osavate kätega aednik, vaid lisaks ka tõeline meister külvama inimsüdametesse imesid. Ja andma edasi lihtsaid, inimlikke ja äärmiselt olulisi elutarkusi.
Ja ma usun raamatu kandvat ideed: kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks.
Üle pika aja pidin tegema ka enda jaoks väljakirjutusi. Panen mõned ka siia kirja. Et oleks veel üks võimalus lihtsaid asju endale meelde tuletada.
* Tegelikult peitub ilu kõiges, tuleb see vaid üles leida.
* Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele. /.../ Armastuses või võluväes ei ole midagi üleloomulikku, lihtsalt meis endis pole piisavalt uljust või eneseusku.
* /../ Sellega on samamoodi nagu päikeseloojanguga. Midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida, aga läinud ta ongi. Või nagu vikerkaarega, mida võib armastada kaugusest, aga mida on võimatu… /.../
* Abieluga tuleb vaeva näha. Kui tekivad praod, võivad need edasi mõraneda. Pragusid ei tohi tekkida.
* Mõnikord võib suur armastus lämmatada. Ega armastuses midagi paha pole, aga meil kõigil on veidi vabadust vaja. Suhted on ju ikka siis paremad, kui kahe inimese vahel on ka hingamisruumi.
* Armastamiseks on nii palju erinevaid võimalusi ja nii palju erinevaid varjundeid ja värve.
Tõsiselt tundeline, nauditav ja haarav lugemine (ning südamesse pugev, ma ikka pühkisin päris mitu korda silmanurgast pisara) ühe neljakümnendatesse jõudnud naise jaoks. Selles romaanis oli kõike, mis ühe naise ellu kuulub (kui mitte päris kõigi naiste, siis suure osa ellu neist küll) - pereelu ja lapsi, ootamatut kirge ja valikuid armastuse ja kohustuste vahel. Üks peategelasest mees ei olnud mitte vaid osavate kätega aednik, vaid lisaks ka tõeline meister külvama inimsüdametesse imesid. Ja andma edasi lihtsaid, inimlikke ja äärmiselt olulisi elutarkusi.
Ja ma usun raamatu kandvat ideed: kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks.
Üle pika aja pidin tegema ka enda jaoks väljakirjutusi. Panen mõned ka siia kirja. Et oleks veel üks võimalus lihtsaid asju endale meelde tuletada.
* Tegelikult peitub ilu kõiges, tuleb see vaid üles leida.
* Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele. /.../ Armastuses või võluväes ei ole midagi üleloomulikku, lihtsalt meis endis pole piisavalt uljust või eneseusku.
* /../ Sellega on samamoodi nagu päikeseloojanguga. Midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida, aga läinud ta ongi. Või nagu vikerkaarega, mida võib armastada kaugusest, aga mida on võimatu… /.../
* Abieluga tuleb vaeva näha. Kui tekivad praod, võivad need edasi mõraneda. Pragusid ei tohi tekkida.
* Mõnikord võib suur armastus lämmatada. Ega armastuses midagi paha pole, aga meil kõigil on veidi vabadust vaja. Suhted on ju ikka siis paremad, kui kahe inimese vahel on ka hingamisruumi.
* Armastamiseks on nii palju erinevaid võimalusi ja nii palju erinevaid varjundeid ja värve.
teisipäev, oktoober 20, 2009
R-kioski huumor
Täna sattusin R-kioskisse.
Kui müüja minu ees olevale kahele ostjale uut müügilolevat nätsu pakkus, tundus see alguses veider.
Siis nägin leti kohalt silti: "Siin on meie uus näts. Kui müüja unustas sulle seda pakkuda, küsi endale tasuta pakk."
See tundus nii jabur, et ma hakkasin peaaegu laginal naerma.
Müüja (nägupidi tuttav, tegu minu kodulähedase R-kioskiga)vaatas minu naeru ja küsis, et noh, kas te siis ei taha nätsu või.
Kuna lapsed on hoogsad nätsutajad, hakkas mul tast kahju ja ostsin ühe paki.
"Teie naerate, aga mul on suu juba väsinud," püüdis ta mu lõbusust jahutada.
Lohutasin teda, et mõistan teda igati. Ja pean seda väga omapäraseks müügitehnikaks.
Küsisin ka, et mis siis müüjast saab, kui ta unustab nätsu pakkuda.
Pidi mingi omalaadne võistlus olema: kes kõige rohkem nätsupakke tasuta annab, läheb halba kirja. Ja tont teab, mis nende halbadega siis juhtub.
Mul oli müüjast kahju. Ausalt.
Aga naljakas on veel senimaani,
Kui müüja minu ees olevale kahele ostjale uut müügilolevat nätsu pakkus, tundus see alguses veider.
Siis nägin leti kohalt silti: "Siin on meie uus näts. Kui müüja unustas sulle seda pakkuda, küsi endale tasuta pakk."
See tundus nii jabur, et ma hakkasin peaaegu laginal naerma.
Müüja (nägupidi tuttav, tegu minu kodulähedase R-kioskiga)vaatas minu naeru ja küsis, et noh, kas te siis ei taha nätsu või.
Kuna lapsed on hoogsad nätsutajad, hakkas mul tast kahju ja ostsin ühe paki.
"Teie naerate, aga mul on suu juba väsinud," püüdis ta mu lõbusust jahutada.
Lohutasin teda, et mõistan teda igati. Ja pean seda väga omapäraseks müügitehnikaks.
Küsisin ka, et mis siis müüjast saab, kui ta unustab nätsu pakkuda.
Pidi mingi omalaadne võistlus olema: kes kõige rohkem nätsupakke tasuta annab, läheb halba kirja. Ja tont teab, mis nende halbadega siis juhtub.
Mul oli müüjast kahju. Ausalt.
Aga naljakas on veel senimaani,
esmaspäev, oktoober 19, 2009
Raamatujahi soojus
Täna oli vaja paari konkreetset raamatut.
Lutsu raamatukogus läks süda soojaks, sest käsitööraamatute riiuli kõrvale oli pandud korv lõngadega ja vardad. Soovitusega muster kohe järgi proovida.
Ning üle Rahva raamatu kõlasid sellised mahedad rumbahelid, et tahtmine tantsida on senini sees.
Lutsu raamatukogus läks süda soojaks, sest käsitööraamatute riiuli kõrvale oli pandud korv lõngadega ja vardad. Soovitusega muster kohe järgi proovida.
Ning üle Rahva raamatu kõlasid sellised mahedad rumbahelid, et tahtmine tantsida on senini sees.
laupäev, oktoober 17, 2009
Ainult see elu
Hingata sinu suu läbi,
elada sinu silamade süvas,
põimuda soon-soonelt,
olla koos,
sest aega on nii vähe meie jaoks.
Ainult see elu.
Ainult see elu.
(Eeva Park)
elada sinu silamade süvas,
põimuda soon-soonelt,
olla koos,
sest aega on nii vähe meie jaoks.
Ainult see elu.
Ainult see elu.
(Eeva Park)
Loov naine
Vahel ma üllatan ennast ise ka. Näiteks eile, kui tekkis suurepärane idee hakata skulptuure moodustama.
Mäng oli küll üürike ja ilmseltgelt peletas mõned külalised, kuid I ja minu Vabadussammas (see Ameerika oma), Russalka, Suudlevad tudengid, Viljandi linnapea koer, Peterson, Hurt jt skulptuurid tulid meil ikka hästi välja :)
Usutavasti peakski selle võtma seltskonnaõhtute mängude rubriiki igasuguste aliaste, sõnamängude ja muude kõrvale.
Mäng oli küll üürike ja ilmseltgelt peletas mõned külalised, kuid I ja minu Vabadussammas (see Ameerika oma), Russalka, Suudlevad tudengid, Viljandi linnapea koer, Peterson, Hurt jt skulptuurid tulid meil ikka hästi välja :)
Usutavasti peakski selle võtma seltskonnaõhtute mängude rubriiki igasuguste aliaste, sõnamängude ja muude kõrvale.
kolmapäev, oktoober 14, 2009
Sügise võlumaa
Õues möllab sügistorm, enamus inimesi putkab selliste ilmadega tuppa peitu. Mina aga vedasin teist aastat järjest just ühel külmal õhtul oma lapsed lodjale, et kuulda tarkusi taevatähtedest ja teha tiir öisel jõel. Eile liitusid meiega I ja H ka.
Ja kuigi aeg-ajalt sadas vihma ja vahepeal midagi jäisematki, vahepeal oli tuul nii kibe, et põsed hakkasid lausa valutama, nägime üksikutest pilveaukudest ka mõndasid tähti (näiteks Kassiopeiat) ja vähemalt mina tundsin, et elu on ikka üks pagana mõnus asi. Ning kaugelt pärast südaööd joodud tass kuuma teed soojendas ihuliikmed üles ja uni oli nii hea, nii hea.
Ning täna õhtul lõpeb navigatsioonihooaeg. Lemmikbändide kontserdiga - seega, kampsun selga ja sügistuulte kätte!
Aga heast fotoaparaadist tunnen ühe rohkem puudust. Tuleks see vikingloto võit ometi...
pühapäev, oktoober 11, 2009
Talvehõnguline päev
Tänane hommik algas nii:
Ma ise olin saabunud härmatise ilust nii lummatud, et termomeetrit ei sattunud vaatama, kuid paari kilomeetri kauguselt kirja pandud info räägib viiest külmakraadist.
Mis võib olla tõsi, sest juba paar tundi enne südaööd hakkasid jalatallad saunalavalt õue tormates külmetama, taevas oli selge-selge ning õues seisnud auto aknadki oli seks ajaks muutunud läbipaistmatuks.
Hommikuks olid lisaks mõnusalt mõrudad pihlakad pugenud lehtede varju, ilmselt lootuses leida sooja.
Ja haned pidid nägema tüki vaeva, et jää alt janukustutuseks vee kätgte saaks.
Ja päeva teiseks pooleks, mil olin naasnud Tartusse, hakkas õhk lõhnama lume järgi.
Talv pole enam kaugel.
Ma ise olin saabunud härmatise ilust nii lummatud, et termomeetrit ei sattunud vaatama, kuid paari kilomeetri kauguselt kirja pandud info räägib viiest külmakraadist.
Mis võib olla tõsi, sest juba paar tundi enne südaööd hakkasid jalatallad saunalavalt õue tormates külmetama, taevas oli selge-selge ning õues seisnud auto aknadki oli seks ajaks muutunud läbipaistmatuks.
Hommikuks olid lisaks mõnusalt mõrudad pihlakad pugenud lehtede varju, ilmselt lootuses leida sooja.
Ja haned pidid nägema tüki vaeva, et jää alt janukustutuseks vee kätgte saaks.
Ja päeva teiseks pooleks, mil olin naasnud Tartusse, hakkas õhk lõhnama lume järgi.
Talv pole enam kaugel.
laupäev, oktoober 10, 2009
Inimese elu...
... on tõepoolest võrreldav ühe kastepiiskades pärlendava hommiku või kuumal suvepäeval jahedust pakkuva tuuleiiliga. Mõnikord on see pikem, mõnikord lühem. Ilmselt kestab see täpselt niikaua, et ära on antud kogu armastus, tehtud on kõik teod. Kuigi mahajääjaile tundub see ehk teisiti.
Annaks taevas meile kõigile pikalt aega armastada ja lähedasi hoida!
Annaks taevas meile kõigile pikalt aega armastada ja lähedasi hoida!
neljapäev, oktoober 08, 2009
Neljas päev kammimata peaga
Aeg-ajalt otsin artikleid, kus räägitakse lokkis juuste hooldamisest. Reedel tegin ülipüüdliku ja -osava juuksuri käe all läbi taas kuuma kääri lõikuse ja olen soenguga üsna rahul. Kui need juuksed ainult veel kasvada ka tahaks :)
Aga üsna põnev lähenemine tundus minu jaoks see, et juukseid üldse ei kammita. Jah, mis seal salata, näiteks niiskete juuste kammimine ju venitab neid ja üldse.
Kuid minu jaoks, kellel kamm alati kadunud on, tundus see põnev väljakutse.
Ja täna läheb neljas päev kammimata peaga. Ning ma pean ütlema, et väljanägemisel pole tegelikult mingit vahet, sest ühel lokkpeal on juuksed ju nagunii kogu aeg sassis.
Ühesõnaga, vaatan nüüd, kaua mul meeles püsib juukseid mitte kammida ja kaua pea kriitikat kannatab. Sisemaal on see ilmselgelt lihtne, kui mere äärde peaks sattuma, ei tea mis saab. Ühesõnaga - põnev, põnev :)
Aga üsna põnev lähenemine tundus minu jaoks see, et juukseid üldse ei kammita. Jah, mis seal salata, näiteks niiskete juuste kammimine ju venitab neid ja üldse.
Kuid minu jaoks, kellel kamm alati kadunud on, tundus see põnev väljakutse.
Ja täna läheb neljas päev kammimata peaga. Ning ma pean ütlema, et väljanägemisel pole tegelikult mingit vahet, sest ühel lokkpeal on juuksed ju nagunii kogu aeg sassis.
Ühesõnaga, vaatan nüüd, kaua mul meeles püsib juukseid mitte kammida ja kaua pea kriitikat kannatab. Sisemaal on see ilmselgelt lihtne, kui mere äärde peaks sattuma, ei tea mis saab. Ühesõnaga - põnev, põnev :)
kolmapäev, oktoober 07, 2009
Kuidas ja millal mehega rääkida?
60-ndatel välja antud (põhiliselt naistele) koduse majapidamise kohta õpetuslik raamat soovitab: enne kui proovite mehega rääkida, söötke ta kõht täis
Siit leidsin paar katkendit:
”…Te peate meeles pidama, et mehe töölt saabumise ajaks tuleb ette valmistuda iga päev. Valmistage ette lapsed, peske nad puhtaks, kammige ja riietage nad puhastesse, pidulikesse rõivastesse. Lapsed peavad rivistuma ja tervitama isa, kui ta siseneb uksest. Selleks puhuks pange ise ette puhas põll ja üritage ennast kaunistada — näiteks siduge juustesse pael.
Mehega vestlusse ärge laskuge, teadke, et ta on väga väsinud ja et tal on vaja iga päev minna tööle teie nimel — vaikides söötke ta kõht täis ja alles siis, kui ta on lehe läbi lugenud, võite proovida temaga rääkida.”
Raamatus on ka osa “Soovitused meestele”:
“Peale suguakti oma naisega te peate tal lubama minna vannituppa, kuid järgi minna ei ole vaja. Laske tal olla omaette. Võibolla ta tahab nutta.”
:)
Siit leidsin paar katkendit:
”…Te peate meeles pidama, et mehe töölt saabumise ajaks tuleb ette valmistuda iga päev. Valmistage ette lapsed, peske nad puhtaks, kammige ja riietage nad puhastesse, pidulikesse rõivastesse. Lapsed peavad rivistuma ja tervitama isa, kui ta siseneb uksest. Selleks puhuks pange ise ette puhas põll ja üritage ennast kaunistada — näiteks siduge juustesse pael.
Mehega vestlusse ärge laskuge, teadke, et ta on väga väsinud ja et tal on vaja iga päev minna tööle teie nimel — vaikides söötke ta kõht täis ja alles siis, kui ta on lehe läbi lugenud, võite proovida temaga rääkida.”
Raamatus on ka osa “Soovitused meestele”:
“Peale suguakti oma naisega te peate tal lubama minna vannituppa, kuid järgi minna ei ole vaja. Laske tal olla omaette. Võibolla ta tahab nutta.”
:)
teisipäev, oktoober 06, 2009
Sõstrasilmalt
Pean endale siia talletama ka ühe ütlemata vahva K. sünnipäevapeo, mis nädalavahetusel aset leidis. Kuigi mõnusat looduskaunis kohas väljas olemise võimalust pakuti terveks nädalavahetuseks, läksin ma sinna üheks õhtuks. Lapsed, töö jms kohustused, mis mul ikka. Ses mõttes olen ma ikka üks igav naine, nagu ma mõnda aega tagasi kuulsin.
Aga see sünnipäevapidu oli tore. Oli loodust ja sauna (kuigi mina, suur saunasõber, sinna ei jõudnud. hoopis külmetasin teisel hommikul külma dušši all...), süldilauda ja laulu, pöörast tantsu (valdavalt koos ühe õppinud sõbraga, kes viimasel ajal pealinnas muudkui aga kaob paari tunni kaupa salapärastesse kohtadesse - pärast jälle selgub, et tal tantsukingad kotis ja tantsimast ta just tuli :D Meestel on ikka ses suhtes lihtsam, kuigi ta väidab mulle vastupidist.) ja mõnusat olesklemist ja äärmiselt totakat, kuid lõõgastavat juttu koos toredate sõpradega kõrvaltänavast ja kaugemalt. Aga ärge arvake, et seekord miskid valsid ja tšatšad kavas olid, ikka meeletu rokk ja roll näiteks Singer Vingeri ja teiste selliste hääduste saatel. Tõsi, vanameister Uno võimaldas mõned kiiremad foksisammud ka.
Aga mis kõige olulisem, see nädalavahetus tõi mulle tagasi tunde, et mind on ikka kellelegi vaja. Kohe päriselt. Ja see on ütlemata hea tunne.
Ning erinevate peetud võistluste raames mulle ootamatult sülle langenud Sõstrasilma tiitel paneb muhelema veel tänagi :)
Mul on oma sõpradega (ja nende sõpradega jne jne - sest normaalsed inimesed tõmbavad ligi ju teisi samasuguseid!) ikka vedanud!
Ahjaa, ja nädalavahetusest pärineb ka üks viimaste aegade parimaid tsitaate. Ütlejaks Mart Juur Postimehe lisas AK: "Täna ütled "kräpp", homme ütled "fakk", ülehomme "huinjaa", üleülehomme reedad kodumaa." Just nii see käib, seltsimehed. Aga teie küsite, miks uut keeleseadust üldse vaja on."
Jättes praegu selle tsiteeringu tagamaa lahkamata, sest eks seda ole tehtud juba küll ja küll, on see minu meelest päris lustakas ja leidlik mõte.
Aga see sünnipäevapidu oli tore. Oli loodust ja sauna (kuigi mina, suur saunasõber, sinna ei jõudnud. hoopis külmetasin teisel hommikul külma dušši all...), süldilauda ja laulu, pöörast tantsu (valdavalt koos ühe õppinud sõbraga, kes viimasel ajal pealinnas muudkui aga kaob paari tunni kaupa salapärastesse kohtadesse - pärast jälle selgub, et tal tantsukingad kotis ja tantsimast ta just tuli :D Meestel on ikka ses suhtes lihtsam, kuigi ta väidab mulle vastupidist.) ja mõnusat olesklemist ja äärmiselt totakat, kuid lõõgastavat juttu koos toredate sõpradega kõrvaltänavast ja kaugemalt. Aga ärge arvake, et seekord miskid valsid ja tšatšad kavas olid, ikka meeletu rokk ja roll näiteks Singer Vingeri ja teiste selliste hääduste saatel. Tõsi, vanameister Uno võimaldas mõned kiiremad foksisammud ka.
Aga mis kõige olulisem, see nädalavahetus tõi mulle tagasi tunde, et mind on ikka kellelegi vaja. Kohe päriselt. Ja see on ütlemata hea tunne.
Ning erinevate peetud võistluste raames mulle ootamatult sülle langenud Sõstrasilma tiitel paneb muhelema veel tänagi :)
Mul on oma sõpradega (ja nende sõpradega jne jne - sest normaalsed inimesed tõmbavad ligi ju teisi samasuguseid!) ikka vedanud!
Ahjaa, ja nädalavahetusest pärineb ka üks viimaste aegade parimaid tsitaate. Ütlejaks Mart Juur Postimehe lisas AK: "Täna ütled "kräpp", homme ütled "fakk", ülehomme "huinjaa", üleülehomme reedad kodumaa." Just nii see käib, seltsimehed. Aga teie küsite, miks uut keeleseadust üldse vaja on."
Jättes praegu selle tsiteeringu tagamaa lahkamata, sest eks seda ole tehtud juba küll ja küll, on see minu meelest päris lustakas ja leidlik mõte.
Sügispakike käes!
Pärast pikka ootamist jõudis kuldse sügispaki vahetuse pakike lõpuks ka minuni :) Plaanisin pärast teate saamist kohe teise linna otsa kandekeskusesse tormata, kuid vahepeal tuli üks tööülesanne ja nii pidin mitu tundi praadima ... Aga asi oli seda väärt!
Ja lahe on see, et Sigridi pakki otsustasime mitte posti panna, kuna Della aadressiks oli märgitud Tartu aadress ning nagu ma kirjutasin Sigridile saadetud paki postituse juures, liiguvad linnasiseselt pakid ebamõistlikult kaua ja nende kohaletoimetamiseks kulub liiga palju resurssi (igasugust!) ning seetõttu otsustasime Dellale paki otse koju viia. Pärast mõnda ponnistust ja ootamist see eile õnnestus (kohtusin küll Della tütrega) ja täna sain paki samast perest - nii lahe :)
Pakike oli selline tõeliselt minusuguse õrna naise hingele.
Kuldsed küünlad sügisvalgust peletama, pisike lepatriinude ja kassidega nukipadjake (ma veel mõtlen, kas hakkan teda nõeltega torkima või leian talle ehk mõne muu kasutusala), kannatuslille-nõuapähklipuu vannisool (mul endal isiklikku vanni pole, kuid mul on mõned tuttavad vannid ja selle soola lõhn on nii hurmav ja ahvatlev, et proovin selle juba varsti ära), Toffife-kommid, kaunis tekstiiliga kaetud märkmik (ausalt, suure kirjainimesena tekkis mul otsekohe tahtmine sinna midagi kirjutada. Aga esialgu tundub, et ükski mõte pole nii ilus, et seda sinna kirja panna raatsiks. Aga küll need sobivad mõtted ka tulevad :)), isetehtud kotike, mille sisuks olid imelised pärlid ise traadile lükkimiseks ning valmis kõrvarõngad, kaardike ja
heegeldatud lehekujulised laudlinikud. Punased, muidugi :)
Aitäh, Della, selle imearmsa paki eest!
Maailma lõpus on kohvik...
Kas see, kui aasta napi esimese kümne kuu jooksul puudutab sind südamepõhjani nelja hea inimese üle vikerkaaresilla minek, on hea või halb? Kas seda on vähe või palju? Kas see tähendab, et vanadus hakkab saabuma ja selliste asjadega tuleb paratamatult leppida? Kas häid inimesi tabanud tõbedega peab leppima ja kas seda saab teha?
Jälle nii palju küsimusi.
Sest lahkus üks hea inimene, kes on minu ellu - nii isiklikus kui erialases plaanis - andnud tohutut palju. Tema ärakuulamisoskus, sihikindlus, konkreetsus ja raskete aegadega toimetulekuoskus on need, mis on mind ikka imetlema pandud. Ta on inimene, kellele elu veeretas õnne kõrval ette ka nii palju mureorge, et sellele ainuüksi mõeldes hakkas kõrvalseisjal kõhe. Aga ta ei kurtnud. Eriti. Vaid lähedasemad teadsid, milles on point.
Kuid kõige selle kõrval suutis ta peaaegu alati särada (ta oli inimene, ta teadis, et igal inimesel on õigus ka kehvematele päevadele), üle kõige armastas ta pidudel tantsida ja laulda.
Loodetavasti see lubatud kohvik seal maailmalõpus pakub talle nüüd helgemaid hetki ja päikeselist rõõmu. Ja et me kunagi siis tõesti seal kohtume.
Pärast laupäevast ärasaatmist.
Jälle nii palju küsimusi.
Sest lahkus üks hea inimene, kes on minu ellu - nii isiklikus kui erialases plaanis - andnud tohutut palju. Tema ärakuulamisoskus, sihikindlus, konkreetsus ja raskete aegadega toimetulekuoskus on need, mis on mind ikka imetlema pandud. Ta on inimene, kellele elu veeretas õnne kõrval ette ka nii palju mureorge, et sellele ainuüksi mõeldes hakkas kõrvalseisjal kõhe. Aga ta ei kurtnud. Eriti. Vaid lähedasemad teadsid, milles on point.
Kuid kõige selle kõrval suutis ta peaaegu alati särada (ta oli inimene, ta teadis, et igal inimesel on õigus ka kehvematele päevadele), üle kõige armastas ta pidudel tantsida ja laulda.
Loodetavasti see lubatud kohvik seal maailmalõpus pakub talle nüüd helgemaid hetki ja päikeselist rõõmu. Ja et me kunagi siis tõesti seal kohtume.
Pärast laupäevast ärasaatmist.
neljapäev, oktoober 01, 2009
Pealinnamõtted
Sattusin täna hommikul pealinna tipptundi. Tööle jõudmiseks sõitsin Piritalt kesklinnani 20 km/h. Päris ootamatu ja huvitav kogemus maalapsele. Aga teist korda väga ei tahaks samas olukorras olla. Seega - pool üheksa ei maksa sõitma hakata.
Kohtasin tänaval vana koolivenda. Oli must mõned aastad ees. Rääkisime elust ja olemisest. Ja lahkusime sõpradena. Aga mis ta nimi on :)? (Tuleb õhtul kodus albumeid sirvima hakata...)
Ja muidu on hästi. Imeliste inimestega kohtumise järel käid lihtsalt nende lummuselooriga kaetuna ringi...
Kohtasin tänaval vana koolivenda. Oli must mõned aastad ees. Rääkisime elust ja olemisest. Ja lahkusime sõpradena. Aga mis ta nimi on :)? (Tuleb õhtul kodus albumeid sirvima hakata...)
Ja muidu on hästi. Imeliste inimestega kohtumise järel käid lihtsalt nende lummuselooriga kaetuna ringi...
kolmapäev, september 30, 2009
esmaspäev, september 28, 2009
Sügisetüdruk
Üks tüdruk tümedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta seisab valguse ees,
sa mööda temast ei saa.
Ei läbi, ei ümber, ei üle.
See süda tüdruku sees,
see sügisepilgaris põleb
su enese südames.
Sest valust, sest elavast süüst
(Sa vabised!) valla ei saa.
Tükk tüdruku sügiserüüst
su silmad seob iluga.
Ja huulile tulevad sõnad,
mis saavad su saatuseks.
Sääl sulavad luuleks su uned,
sääl luulega elu on üks.
Üks tüdruk tumedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta süda on valguse sees,
su südamevaluks ta saab.
(D.Kareva)
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta seisab valguse ees,
sa mööda temast ei saa.
Ei läbi, ei ümber, ei üle.
See süda tüdruku sees,
see sügisepilgaris põleb
su enese südames.
Sest valust, sest elavast süüst
(Sa vabised!) valla ei saa.
Tükk tüdruku sügiserüüst
su silmad seob iluga.
Ja huulile tulevad sõnad,
mis saavad su saatuseks.
Sääl sulavad luuleks su uned,
sääl luulega elu on üks.
Üks tüdruk tumedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta süda on valguse sees,
su südamevaluks ta saab.
(D.Kareva)
pühapäev, september 27, 2009
Mere kaks nägu
Meri hää sõbra aia taga Kaberneemes 10.02.2009
ja 26.09.2009
Täitsa erinevad värvid - täitsa erinev nägu.
Seejuures veebruaris oli ilm nii soe, et kõrvalasuva külalistemaja terrassil avasime välikohvikuhooaja - lapsed sooja ahjuõuna ja jäätisega ning mina päikesepaistel mõnuledes lattet limpsides. Nüüd, septembri lõpus, sikutasin oma salli tihedamalt ümber kaela ja unistasin soojast lõkkest... Mis mõned tunnid tagasi mere ääres kustus.
Jah. Elasime suve üle, elame ka talve...
ja 26.09.2009
Täitsa erinevad värvid - täitsa erinev nägu.
Seejuures veebruaris oli ilm nii soe, et kõrvalasuva külalistemaja terrassil avasime välikohvikuhooaja - lapsed sooja ahjuõuna ja jäätisega ning mina päikesepaistel mõnuledes lattet limpsides. Nüüd, septembri lõpus, sikutasin oma salli tihedamalt ümber kaela ja unistasin soojast lõkkest... Mis mõned tunnid tagasi mere ääres kustus.
Jah. Elasime suve üle, elame ka talve...
Teraapilised pihuloomad
Käsitööprojektidest keskendusin vahepeal Kuldse sügispaki vahetusele. Sain endale paraja pähkli - ülesande teha pakk Vikile, kes oskab teha palju imelisi asju. Aga kuidagi hakkas hargnema ning pakki sai isetehtuna suur rätt Vikile, kindad peatselt sündivale ilmakodanikule ning kaks pihulooma. Viki postitust asja kohta näeb siit.
Kuid lisaksin oma pihuloomade pildid ka siia. Ma tõesti nautisin nende tegemist ja plaanin neid veel teha. Nende pisikeste tegelaste meisterdamine oli lisaks kõigele muule ka tõsiselt teraapiline tegevus!
Kiil
Kala
Kuid lisaksin oma pihuloomade pildid ka siia. Ma tõesti nautisin nende tegemist ja plaanin neid veel teha. Nende pisikeste tegelaste meisterdamine oli lisaks kõigele muule ka tõsiselt teraapiline tegevus!
Kiil
Kala
teisipäev, september 22, 2009
Sügis
Pühendatud vähem kui kahe tunni pärast, kell 0.18 algavale sügisele. Tänane ilm juba rääkis tema saabumisest... ja pea see kõik ei ole nii nagu allolevas Ellen Niidu luuletuses...
Sügisesadude
hallusse kadudes
suvi läks kaugete küngaste taha.
Sõnatu murega
loodus jäi surema.
Mets oma rüü poetas ohates maha.
Taevas on tinane,
ududevinane.
Tuule käes põlvili painduvad palud.
Hõõgub mu akna all
mullale lähedal
viimane lill nagu lahkumisvalu.
Sügisesadude
hallusse kadudes
suvi läks kaugete küngaste taha.
Sõnatu murega
loodus jäi surema.
Mets oma rüü poetas ohates maha.
Taevas on tinane,
ududevinane.
Tuule käes põlvili painduvad palud.
Hõõgub mu akna all
mullale lähedal
viimane lill nagu lahkumisvalu.
esmaspäev, september 21, 2009
Ssssssmilersisüdamevalu
Appi!!! Kõnnin mööda poodi, kuulen seda lugu ja saan sellise südamevalu, et seda ei saa sõnadesse panna...
Elu küll. Ma ütlen.
Elu küll. Ma ütlen.
pühapäev, september 20, 2009
20.09.2009
Niinii, elulootust on. Täna küll heitlesin veel nõrkuse, nohu ja peavaluga, kuid enesetunne oli juba oluliselt parem. Ja siis muidugi oli vaja käia õues ja nautida ilma ja kuldset sügist.
Muuhulgas käisin lastega ka TÄPE-l, mis põnevuse kõrval pakkus minusugusele nõrganärvilisele memmele ka õudseid hetki. Nimelt keemiateater. No tegelikult oleks võinud minusugune, kes kardab aastavahetuse paiku ka mõnd ilutulestikku lubavat papptoru endaga kotis kaasas kanda, arvata, et see koht pole tema jaoks. Kuna tüdruklaps aga väga lunis, siis otsustasin minna. Aga. Paugud paukudeks, kuid faktid, et üks noormees-teadusteatri näitleja põletas seal oma näo (lahkus ka lavalt pärast seda, loodetavasti ei juhtunud kõige hullemat) ja mingi pauguga purunes ka etenduse läbiviijate alus nende endigi ehmatuseks arvukateks kildudeks ning purunes harjavarski, millega pauk esile kutsuti, ei teinud keemiat minu jaoks sõbralikumaks. Võivad ju korrutada igal sammul, et tuleb teada, kuidas ained reageerivad ja siis ei juhtu midagi. Mina ei taha sellist elu, kus väikseimgi liigutus võib osutuda saatuslikuks veaks. Eelmine aasta oli tüdruklapse sõnul üks tüüpidest ka Ja ma pole ka sugugi veendunud, et see teater seal ikka vaatajatele ohutu on. Ilmselt järgmine kord, kui mu tüdruklaps (poisslaps neid pauke ei armasta) sinna silmade särades taas tormab, palun tal helistada enne ja pärast ja ise närin vahepeal kodus küüsi.
Ma saan aru, et keemial on maailmas tähtis koht ning keemikuid on tarvis, kuid loodan väga, et minu lapsed seda eriala endale ei vali.
Pärast sellist läbielamist tuli lihtsalt minna botaanikaaeda oma tudisevate jalgadega sügist ilu nautima ja kellapeenart kaema, mille olemasolust ma olin juttude põhjal kuulnud. Oli äge küll. (Pilt sai küll pisut päikesevarjuline...)
Lisaks oli täna ühel mulle olulisel inimesel sünnipäev. Mõtlesin talle palju ja kuidagi kurb hakkas. Elu võib ikka vahel pagana kummaline ja keeruline olla. Või siis lihtsalt on tarvis vähem mõelda ja rohkem tegutseda. Seda ma ju viimasel ajal olengi teinud, nii enda petmiseks ja asjade unustamiseks...
Ja ilus kuupäev oli täna ka.
laupäev, september 19, 2009
Ma suudan ehitada roboteid!
Kehva tervise tõttu jäi mul elus esimest korda minemata täna lastega Rattarallile (õnneks on nad nii suured, et saavad juba ka ise hakkama) ning ka TÄPE-le. Kui esimene on olnud enamasti selline tüütu kohustus sadade sebivate jõnglaste seas oma lapsi turvata ja külmetada (emadel on ju teinekord ka tüütuid kohustusi), siis TÄPE on tegelikult üks ütlemata vahva üritus. Õnneks kestab ka homme, ehk saab siis läbi põigata, elan ju peaaegu seal kõrval. Paugutamist kostus täna igatahes tuppagi :)
Kuid hommikul ärgates nõrkuse, pea- ja kaela(!)valuga, oli selge, et täna ma majast üldse ei välju. Hommikupoole askeldasin kodus suurte nõrkushoogudega võistu (keetsin piparmündihõhngulist õunamoosi näiteks), siis läks pilt tasku ja tuli lihtsalt magada.
Üles ärgates oli tunne tugevam ja saabusid ka teadusest pungil lapsed. Olles kaasa ostnud hambaharja roboti valmistamise komplekti, mis koosnes hambaharjast, punasest ja sinisest traadist, patareist ja telefoni vibromootorist:).
Valmistamisjuhend oli küll ka Täpe kodukal olemas, kuid lapsed jäid valmistamisega jänni. Ülejäänud pereliikmed ei söandanud ka nii peent tööd ette võtta ja mis mul siis muud üle jäigi, kui hakata nokitsema.
Kuid - tunnike pusimist ja saingi valmis pesueht töötava hambaharjaroboti!
selline kobakas ja kohmakas ta ju on, kuid ega elu esimene robot ei saagi ju miski klanitud tegelane olla.
Kui ma vaid oskaks, siis paneks siia klipi ka ringisebivast robotist. Sest tegelikult võiks sellest edasi arendada mingi suurema harjaga roboti, kes põranda küürimisega tegeleks vms. No öelge veel, et naised pole osavad!
Ja enesetunne läks pärast sellist positiivset kogemust ka tüki tugevamaks, ausalt :)
Olgu see sissekanne ka tõestuseks, et ma käsitööd kokanduse vastu pole vahetanud :) Ikka mõlemad on mu päevades olemas, aga käsitöös on viimasel ajal sellised salajasemad projektid käsil, mida praegu siin ju näidata ei saa.
Kuid hommikul ärgates nõrkuse, pea- ja kaela(!)valuga, oli selge, et täna ma majast üldse ei välju. Hommikupoole askeldasin kodus suurte nõrkushoogudega võistu (keetsin piparmündihõhngulist õunamoosi näiteks), siis läks pilt tasku ja tuli lihtsalt magada.
Üles ärgates oli tunne tugevam ja saabusid ka teadusest pungil lapsed. Olles kaasa ostnud hambaharja roboti valmistamise komplekti, mis koosnes hambaharjast, punasest ja sinisest traadist, patareist ja telefoni vibromootorist:).
Valmistamisjuhend oli küll ka Täpe kodukal olemas, kuid lapsed jäid valmistamisega jänni. Ülejäänud pereliikmed ei söandanud ka nii peent tööd ette võtta ja mis mul siis muud üle jäigi, kui hakata nokitsema.
Kuid - tunnike pusimist ja saingi valmis pesueht töötava hambaharjaroboti!
selline kobakas ja kohmakas ta ju on, kuid ega elu esimene robot ei saagi ju miski klanitud tegelane olla.
Kui ma vaid oskaks, siis paneks siia klipi ka ringisebivast robotist. Sest tegelikult võiks sellest edasi arendada mingi suurema harjaga roboti, kes põranda küürimisega tegeleks vms. No öelge veel, et naised pole osavad!
Ja enesetunne läks pärast sellist positiivset kogemust ka tüki tugevamaks, ausalt :)
Olgu see sissekanne ka tõestuseks, et ma käsitööd kokanduse vastu pole vahetanud :) Ikka mõlemad on mu päevades olemas, aga käsitöös on viimasel ajal sellised salajasemad projektid käsil, mida praegu siin ju näidata ei saa.
Leivalõhnaline sügis
Leiva küpsetamisega tegin tegelikult tutvust juba siin, minu juurekakk pärineb samuti pr Leida käest. Alguses tundus leiva küpsetamine mulle aga hirmus suur ettevõtmine. Tegin seda umbes korra kuus. Või isegi veidi harvemini.
Sellel sügisel on aga mindki tabanud tegelikult leivaküpsetamispuhang. Nädalas paar korda ikka küpsetan. Ja tuleb juba täitsa hästi välja, ainult selle kallal, kuidas päts vormist kätte saada nii, et kuskilt servast ei rebeneks, vajab veel harjutamist.
Äge on see, et iseküpsetatud leiba söövad lapsedki meelsamini kui poeleiba. Nende lemmikuks on mõistagi pähklite- ja rosinatega leib, mulle endale meeldib rohkem singitükikestega leib.
Ning lisaks kõigele ei saa miski selle vastu, kui praeahjust hakkab mööda maja hõljuma mõnus sooja leiva lõhn. See on parim :)
Kabatšokipirukas
Kabatšokihooajal on mulle meeldinud ikka kabatšokipirukat teha. Aga minu pere pole olnud sellest suurepärasest suutäiest kunagi vaimustuses, kuna algretsepti järgi koosneb see vaid köögiviljadest. Eile, oma haige ja väsinud peaga mõeldes, mida perele süüa teha, otsustasin pirukat tuunida.
Segasin ühtekokku suures kausis siis: 1 kg väikeseid kabatšokitükke (koorisin kabatšoki enne ära ka), 1 varsselleri, 1 sibula, 100 gr riivitud juustu, 1 topsi kodujuustu, 150 grammi tükeldatud sinki, 1 kl jahu, 5 muna. Maitsestasin soola ja killukese küüslaugupipraga.
Küpsetasin 180 kraadi juures u 45 minutit.
Ja tulemus? Pirukas kuulutati söödavaks ja maitsvaks ning pannitäiest hommikuks (mida tavaliselt on juhtunud) enam ei jätkunud. Tehke ka!
reede, september 18, 2009
neljapäev, september 17, 2009
Käsi peseb kätt ehk mida sööb haige ema
Eile ärkasin sellise kurguvaluga, et ka rääkimine oli peaaegu võimatu. Ja enesetunne nii kehv-kehv. Lõunaks oli asi nii hull, et käisin läbi ka perearsti juurest - endal hakkas tekkima angiinihirm (kuigi mul neid ikka ammu pole olnud). Õnneks diagnoosis arst algusjärgus viiruse.
Koduteel põikasin läbi ka poest, et kui juba väljas olla, siis osta koju ka midagi lihtsasti söödavat kaasa. Ühtlasi oli retsepte silmates jäänud meelde üks pirnikook, mis nõudis enda sisse valgehallitusjuustu.
Ülal näha oleva, maailma kõige parema pirnikoogi, tegin nii.
Põhja valmistasin samasuguse nagu siin: segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.
Pirnid viilutasin ja laotasin koogile laiali. Pigem tihedalt kui hõredalt.
Täidiseks segasin köögikombaini blenderis (ilmselt saab ka saumikseriga, mul läks see aga hiljuti katki) 200 g lahjat kohupiima, 100 g hapukoort, 100 g tükeldatud valgehallitusjuustu, 1 muna ja 1,5 dl suhkrut ning valasin koogile. Kõige peale riputasin kaneeli. Ja siis küpsetasin 45 minutit 180 kraadi juures ja valmis ta oligi.
Siis oli jaks aga otsas ka. Koolist saabunud pirnikoogi peale rõõmustanud lastele teatasin, et kui nad hommikul valminud oasalatit ei taha, peavad olema võilevamasinas tehtud juustusaiade peal. Lisaks koogile.
Mõistagi nad rõõmustasid (soojad juustusaiad on nende lemmikud, kuri ema ei luba neid aga iga päev süüa) ja poeg valmistas vastutasuks ka oma haigele emakesele mõned imemaitsvad saiad.
Mis nii viga tõbine olla :)
teisipäev, september 15, 2009
Loominguline pirnikook
Juba paar päeva olen peas heietanud mõtet teha pirnikooki. Täna oli tunne, et nüüd. Kuna aga olemine on kehva (lastel on kool kaks nädalat vaid kestnud ja poeg on juba eelmise nädala neljapäevast tõbine, nüüd hakkas lisaks poolele klassile tõbi ka mulle külge :(), siis poodi minna ei jõudnud ning komponeerisin koogi kokku erinevatest retseptidest kodus olemasolevatest asjadest.
Põhjaks tegin oma ühe lemmikoogipõhja. Selleks segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.
Siis tükeldasin sellele koogipõhjale pirne nii et küll sai. Ja pirnidele puistasin kaneeli.
Eraldi kausis segasin 500 grammi 10% hapukoort, 3 muna, veidi suhkrut ja vanillisuhkrut ning valasin segu koogile. Küpsetasin ahjus 180 kraadi juures umbes 40 minutit.
Ja kuigi ma vahepeal olin mures, et erilist lõhna üle toa ei hõlju, sai kook imehea. Muidu selline mahe, kuid mingi rõõmus kaste lisab maitsemeelele ergutust. Mina kasutasin selleks aedmaasikamoosi vedelikku.
Laste sõnul võin ma nüüd kohvikusse tööle minna :)
Elust koos teismelistega ehk kuidas vanemad lapsi õpetavad ja vastupidi
Elu koos teismelistega on pakkunud rõõmu ja muret juba umbes aastajagu. Ja mis seal salata, ka hetki, kus ma olen mõelnud, et kaua see veel kestab. Ja kas ma vastu pean. Sest mina ise olen olnud selline väga leebe puberteet, kuid tundub, et mu tütreke on õpikunäidis. Aeg-ajalt.
Üks olulisemaid muutusi oli tänavu ka esimese koolipäeva tähistamine. Kui varem on meil olnud traditsioon kook-pildistamine fotograafi juures pidulikes riietes, siis tänavu jäi viimane ära. Vähemalt esialgu.
Asi hakkas kerima juba eelmisel päeval, kui mina elevalt sädistasin, et mis kooki me teeme ja üldse, milline järgmine päev võiks olla. Tütar vaatas mulle pika pilguga otsa ja küsis: "Kas see on sinu meelest mingisugune pidupäev, et meie kooli läheme?"
Selline küsimus lõi ju esmapilgul jalad alt.
Seletasin talle siis pointi (endapoolset) ja ta jäi minuga nõusse.
Tegelikult oli tema reageeringu põhjus see, et me sel suvel saime hästi palju ringi rännata. Ja lihtsalt olla ja nautida erilistele kohustustele ja kellaaegadele mõtlemata. See sobis nii lastele kui mulle :) (Ülalpool on teemakohane pilt Pirita rannast) Kooliajal seda endale aga enamasti lubada ei saa.
Aga 1. septembri hommikul seadis ta end ülisportlikus riietuses kooli poole. Pidime pika vaidluse (kohati teravaks kiskuva) maha pidama, miks ma teda sellises rõivastuses esimesel koolipäeval kooli ei luba. Lõpuks said siiski pidulikumad riided selga, millele katteks läks dressikas. Sest muud väidetavalt lihtsalt pole selga panna.
Koogi tõstsid nad ise koolist naastes lauale ja vitsutasid hea meelega ja olid eluga rahul.
Aga pildistama minek ei tulnud enam kõne alla. Tuleb lähiajal ette võtta.
Teine, veidi lustakam hetk, oli möödunud laupäeval, kui juhuslikult üle Emajõe ühte A-tähega algavasse lõbustusasutusse sattusin koos külalistega pealinnast. Mingi hetk laps helistas ja kuulis taustalt Enrique Iglesiase "Taking back my love". See tekitas temas tohutut rõõmu, mida ta ei jätnud väljendamata: "Jumal tänatud, ometi normaalne muusika, mitte mingi Anne Veski "Roosiaia kuninganna"!"
E.I. laulu pealkirja tean ma vaid tänu sellele, et see on lapse MP3-mängijas kuskil esikümne seas. Ja minu muusikamaitse on lapsele juba ammu meelehärmi teinud.
Ning mõistagi läksid nii minu kui mu külaliste suud kõrvuni, kui veidi hiljem saabus minu telefonile sõnum: "Kuna sa ei tantsinud Anne Veski "Roosiaia kuninganna" järgi, saad sa kingituseks tasuta Enrigue Iglesiase "Tired of being sorry", "Away", "Can you hear me", "Escape", "Addicted" ja ühe üllatusloo sõnad."
Öösel koju naastes ootasidki need mind laua peal. Järgmisel päeval kuulsin veel, kuidas ühes laulu kirjapanek oli hullult keeruline, sest seal esines u 30x järjest sõna away.
Siis ma vist sain aru, et küllap ma ka selle puberteedi üle elan. Kõik emad on ju elanud. Ja õpetama peavad nii emad lapsi kui vastupidi.
esmaspäev, september 14, 2009
Meelihellitavad kulinaarsed kogemused
Nädalavahetusel sain osa meelihellitavatest kulinaarsetest kogemustest.
Reedel käisime Tammuri talurestoranis. Imeline paik! Sõna otseses mõttes. Keset mägesid ja orge idülliline päikeseline koht. Lisaks meeldib mulle kogu selle ettevõtmise juures olev pisike kiiks, mis on välja toodud ka siin: kokapaberiteta mees peab menüüta restorani.
Peremehega rääkides sai iga sõnaga selgemaks tõik - südamega ja eelkõige enda jaoks tehes on asjal mõtet. Seda kinnitab ehk kõige selgemalt asjaolu, et tänavu leidis see paik endale väljateenitud koha Eesti restoranide TOP 50 kõrvuti Tallinna kesklinnas troonivate peenemast peenemate toidukohtadega. Jaahhhh, pealinnast väljaspool on ka elu. Ja milline elu!
Aga külaskäigu põhjus oli see, et peremees kutsus kaema, kuidas valmistada järvekarpe. Täpsemalt saab varsti lugeda Ajalehest, kui on ilmumas, panen siia ka lingi.
Esialgu tekitas mõte järvekarpe teha mitte kõige suuremat vaimustust. Lapsedki meenutasid mingit korda, kuidas ma olin karbi sisu üritanud kätte saada, kuid kuna vaatepilt kelleski vaimustust ei tekitanud, jäi söögivalmistamine sellest pooleli. Kalameeste foorumidki ei sisendanud erilist lootust.
Kuid - pärast Otepää külje all ära käimist olen ma veendunud, et juba sel nädalal lähen mõne järve äärde karpe korjama ja proovin neid ka ise valmistada. Sest nad on suurepärane kodune aseaine eksootilistele mereandidele. "Miks minna supermarketisse külmutatud rohekarpe ostma, kui saab pärast lapse kooliviimist järve äärest ise pool kotti karpe kaasa korjata," õhutas peremees. Ja ma olen temaga täitsa nõus, sest näiteks suvel maal viibides ei viitsi ma tihti poodi minna ja mõtlen mingi toidu õues/metsaservas saadaolevatest asjadest välja.
"Inimene on oma toitumises loominguline," kinnitas ka Vladislav Koržets, kelle seenesupi keetmist sattusin jälgima laupäeval Rõuge seenepäevadel.
Kuidas ta täpselt suppi keetis, saab lugeda siit. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma elus varem kännumampleid polnud proovinud, supi sees veel vähem, oli see üks äärmiselt hüva kõhutäis. Ja lõhn, see lõhn oli niivõrd hõrk ja peen, et seda ei saa sõnadesse üldse pannagi. Kahju, et supikeetja ise supist ilma jäi, mulle valas ta potist viimase tilga, mida oli lihtsam juua kui süüa :)
Seenepäevadel oli ka täiesti võimas seenenäitus ligi 230 seenega, elus esimest korda nägin ma seal sinist seent. Ning üht-teist maitsvat õnnestus proovida ka seenehoidiste konkursi raames lauale seatud purkidest, kuid need olid selleks ajaks, kui mina sinna nurka jõudsin, valdavalt juba tühjaks saanud :)
Seega - loovus tööle ja kööki!
Foto järvekarpidest klõpsas Aldo Luud ning seenepäevadelt Joosep Martinson.
Reedel käisime Tammuri talurestoranis. Imeline paik! Sõna otseses mõttes. Keset mägesid ja orge idülliline päikeseline koht. Lisaks meeldib mulle kogu selle ettevõtmise juures olev pisike kiiks, mis on välja toodud ka siin: kokapaberiteta mees peab menüüta restorani.
Peremehega rääkides sai iga sõnaga selgemaks tõik - südamega ja eelkõige enda jaoks tehes on asjal mõtet. Seda kinnitab ehk kõige selgemalt asjaolu, et tänavu leidis see paik endale väljateenitud koha Eesti restoranide TOP 50 kõrvuti Tallinna kesklinnas troonivate peenemast peenemate toidukohtadega. Jaahhhh, pealinnast väljaspool on ka elu. Ja milline elu!
Aga külaskäigu põhjus oli see, et peremees kutsus kaema, kuidas valmistada järvekarpe. Täpsemalt saab varsti lugeda Ajalehest, kui on ilmumas, panen siia ka lingi.
Esialgu tekitas mõte järvekarpe teha mitte kõige suuremat vaimustust. Lapsedki meenutasid mingit korda, kuidas ma olin karbi sisu üritanud kätte saada, kuid kuna vaatepilt kelleski vaimustust ei tekitanud, jäi söögivalmistamine sellest pooleli. Kalameeste foorumidki ei sisendanud erilist lootust.
Kuid - pärast Otepää külje all ära käimist olen ma veendunud, et juba sel nädalal lähen mõne järve äärde karpe korjama ja proovin neid ka ise valmistada. Sest nad on suurepärane kodune aseaine eksootilistele mereandidele. "Miks minna supermarketisse külmutatud rohekarpe ostma, kui saab pärast lapse kooliviimist järve äärest ise pool kotti karpe kaasa korjata," õhutas peremees. Ja ma olen temaga täitsa nõus, sest näiteks suvel maal viibides ei viitsi ma tihti poodi minna ja mõtlen mingi toidu õues/metsaservas saadaolevatest asjadest välja.
"Inimene on oma toitumises loominguline," kinnitas ka Vladislav Koržets, kelle seenesupi keetmist sattusin jälgima laupäeval Rõuge seenepäevadel.
Kuidas ta täpselt suppi keetis, saab lugeda siit. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma elus varem kännumampleid polnud proovinud, supi sees veel vähem, oli see üks äärmiselt hüva kõhutäis. Ja lõhn, see lõhn oli niivõrd hõrk ja peen, et seda ei saa sõnadesse üldse pannagi. Kahju, et supikeetja ise supist ilma jäi, mulle valas ta potist viimase tilga, mida oli lihtsam juua kui süüa :)
Seenepäevadel oli ka täiesti võimas seenenäitus ligi 230 seenega, elus esimest korda nägin ma seal sinist seent. Ning üht-teist maitsvat õnnestus proovida ka seenehoidiste konkursi raames lauale seatud purkidest, kuid need olid selleks ajaks, kui mina sinna nurka jõudsin, valdavalt juba tühjaks saanud :)
Seega - loovus tööle ja kööki!
Foto järvekarpidest klõpsas Aldo Luud ning seenepäevadelt Joosep Martinson.
teisipäev, september 08, 2009
Ümbervaatamise aeg
Viimased nädal aega olen oma sügaval südames olnud üsna kurb. Ja jõudnud tõdemuseni, et ilmselt on taas aeg hakata ümber vaatama, kes on mu sõber ja kes niisama isehakanu.
Keda saab usaldada ja keda mitte.
Igatahes on kindel see, et ma ei viitsi suhelda inimestega, kes teevad lakkamatult nägusid, lisavad oma lihtsatele lausetele all ja tagamõtteid. Inimese iseolemine ja siirus köidavad mind palju rohkem.
Samuti on kurb, kui sõber on olemas ainult siis, kui kõik on halvasti. Või teine äärmus - kui kõik on hästi. Oma 33. eluaasta juures tean ma, et kunagi ei saa kellelgi olla kõik väga hästi või siis väga halvasti. Ja et kui on käes see vastasperiood, tuleb oma sõpru tõrjuda.
Ning mis kõige olulisem - ükski inimene pole täiuslik. Pidev parim olla tahtmine ning esirinnas pürgimine on päriselt ka väsitavad. Ärgem piinakem ennast!
Valikuline kuulamisoskus on ka see, mis mind marru ajab. Enda meelest oled kõik selgeks rääkinud, kuid asja juurde asudes selgub, et vastaspool mäletab vaid endale kasulikku. Enda meelest olen ma inimene, kes aitab ja toetab hea meelega. Kuniks ma ei tunne, et mind ära kasutatakse. Aga seda viimast olen ma viimasel ajal tihti tundnud.
Ning ambitsioonikus on tore asi, kuniks sellega oma sõpradele/lähimatele kolleegidele liiga ei tee.
Nii palju asju, mille pärast kurb olla.
Pole ma ju ka ise mingi ingel ning teinud asju ühel või teisel viisil, mille üle ma tagantjärgi uhkust ei tunne. Aga ma olen õppinud.
Ja olen õppinud ka seda, et aegajalt tuleb oma lähimat tutvusringkonda ringi vaadata. Ja enda sisse vaadata.
Järjest rohkem hakkab mu peas kujunema mõte, et mul on vaja oma talu paksu metsa sees, kus vaikselt oma asja ajada. Omi asju ajada. Oma inimestega.
Ja kui hästi järele mõelda, on minu asju ja minu inimesi tegelikult päris palju :)
Jahh. Headel mõtetel on alati ilusad silmad.
Keda saab usaldada ja keda mitte.
Igatahes on kindel see, et ma ei viitsi suhelda inimestega, kes teevad lakkamatult nägusid, lisavad oma lihtsatele lausetele all ja tagamõtteid. Inimese iseolemine ja siirus köidavad mind palju rohkem.
Samuti on kurb, kui sõber on olemas ainult siis, kui kõik on halvasti. Või teine äärmus - kui kõik on hästi. Oma 33. eluaasta juures tean ma, et kunagi ei saa kellelgi olla kõik väga hästi või siis väga halvasti. Ja et kui on käes see vastasperiood, tuleb oma sõpru tõrjuda.
Ning mis kõige olulisem - ükski inimene pole täiuslik. Pidev parim olla tahtmine ning esirinnas pürgimine on päriselt ka väsitavad. Ärgem piinakem ennast!
Valikuline kuulamisoskus on ka see, mis mind marru ajab. Enda meelest oled kõik selgeks rääkinud, kuid asja juurde asudes selgub, et vastaspool mäletab vaid endale kasulikku. Enda meelest olen ma inimene, kes aitab ja toetab hea meelega. Kuniks ma ei tunne, et mind ära kasutatakse. Aga seda viimast olen ma viimasel ajal tihti tundnud.
Ning ambitsioonikus on tore asi, kuniks sellega oma sõpradele/lähimatele kolleegidele liiga ei tee.
Nii palju asju, mille pärast kurb olla.
Pole ma ju ka ise mingi ingel ning teinud asju ühel või teisel viisil, mille üle ma tagantjärgi uhkust ei tunne. Aga ma olen õppinud.
Ja olen õppinud ka seda, et aegajalt tuleb oma lähimat tutvusringkonda ringi vaadata. Ja enda sisse vaadata.
Järjest rohkem hakkab mu peas kujunema mõte, et mul on vaja oma talu paksu metsa sees, kus vaikselt oma asja ajada. Omi asju ajada. Oma inimestega.
Ja kui hästi järele mõelda, on minu asju ja minu inimesi tegelikult päris palju :)
Jahh. Headel mõtetel on alati ilusad silmad.
kolmapäev, august 26, 2009
Oooooo! Huulepulk, mis viib peki!
USAs müüakse alates sellest aastast huulepalsamit, mis väidetavalt sisaldab söögiisu pärssivaid aineid ja kiirendab ainevahetust.
Sadakond krooni maksva huulepalsami Fat Burner looja dr. Allan Kurtz väidab, et imevidina kasutajatel on kehakaal langenud 3-5 kilo. "See töötab söögiisu pärssides," kinnitab dr. Kurtz Daily Mailile. "Mu kabinetis on alati küpsiseid ja kooke, aga kui ma seda palsamit kasutan, kaob isu kohemaid."
Dr. Kurtz kinnitab, et söögiisu aitab maha suruda huulepalsamis sisalduv hoodia-nimelise taime ekstrakt. Ainevahetust aitavat kiirendada rohelise tee ekstrakt, rasvade põletamist ergutab ja energiat annab kroompikolinaat.
Briti ülekaalulisusspetsialist Tam Fry möönab, et nii hoodia kui ka roheline tee on teaduslikes uurimustes aidanud kaalukaotusele kaasa. Ent ta kahtleb sügavalt, kas huulevõides sisalduvad minikogused võluaineid võivad kehakaalu drastiliselt vähendada.
"Mingeid imevigureid pole vaja," ütleb Fry. "Ainus võimalus pikaajaliseks kaalukaotuseks on kanda hoolt, et tarbiksite vähem kaloreid, kui ära kuultate."
Uudis siit.
Ma tean ju küll seda, mis Fry ütleb, kuid ikkagi oleks üks selline huulepulk abiks ;)
Ning see oleks justkui loogiline jätk sellele õhtule.
Aga jah, leiutajad, mina unistan veel ka ühest kasulikust küünelakist - et värvin aga küüned punaseks ja pekk ning tselluliit kaovad kui imeväel...
Sadakond krooni maksva huulepalsami Fat Burner looja dr. Allan Kurtz väidab, et imevidina kasutajatel on kehakaal langenud 3-5 kilo. "See töötab söögiisu pärssides," kinnitab dr. Kurtz Daily Mailile. "Mu kabinetis on alati küpsiseid ja kooke, aga kui ma seda palsamit kasutan, kaob isu kohemaid."
Dr. Kurtz kinnitab, et söögiisu aitab maha suruda huulepalsamis sisalduv hoodia-nimelise taime ekstrakt. Ainevahetust aitavat kiirendada rohelise tee ekstrakt, rasvade põletamist ergutab ja energiat annab kroompikolinaat.
Briti ülekaalulisusspetsialist Tam Fry möönab, et nii hoodia kui ka roheline tee on teaduslikes uurimustes aidanud kaalukaotusele kaasa. Ent ta kahtleb sügavalt, kas huulevõides sisalduvad minikogused võluaineid võivad kehakaalu drastiliselt vähendada.
"Mingeid imevigureid pole vaja," ütleb Fry. "Ainus võimalus pikaajaliseks kaalukaotuseks on kanda hoolt, et tarbiksite vähem kaloreid, kui ära kuultate."
Uudis siit.
Ma tean ju küll seda, mis Fry ütleb, kuid ikkagi oleks üks selline huulepulk abiks ;)
Ning see oleks justkui loogiline jätk sellele õhtule.
Aga jah, leiutajad, mina unistan veel ka ühest kasulikust küünelakist - et värvin aga küüned punaseks ja pekk ning tselluliit kaovad kui imeväel...
Vajan puhkust
Enne suvist puhkust rääkisid puhkamise vajadusest märgid, et Anu kirjapandust jõllitasin tükk aega oma töökoha pilti ja mõtlesin, et kus ma seda küll näinud olen. Lõpuks mõtlesin välja.
Teine märk oli see, et telefoniga rääkides otsisin paaniliselt taga oma telefoni - kallasin koti kaks korda lauale kummuli, ise lapsele kirudes, et kohe hakkan tulema, kui telefoni üles leian. Siis jõudis kohale, et ma ju räägin sellega parasjagu...
Nüüd olen lihtsalt väsinud.
Õnneks ülehomme puhuvad tänu inspiratsioonipuhangule ka teisemad tuuled ja siis jääb paar päeva ka lamamiseks, sõpradega kohtumiseks, Põhjaranniku imetlemiseks ja viimaste tähiste augustiõhtute nautimiseks.
Enne kui lapsed kooli lähevad.
Aga tööd ma selle pisikese puhkuse ajal ei tee.
Luban.
Endale eelkõige.
Pagan. Inspiratsioonist pole midagi kasu, kui laste passid on lootusetult aegunud. No ma ütlen!
Teine märk oli see, et telefoniga rääkides otsisin paaniliselt taga oma telefoni - kallasin koti kaks korda lauale kummuli, ise lapsele kirudes, et kohe hakkan tulema, kui telefoni üles leian. Siis jõudis kohale, et ma ju räägin sellega parasjagu...
Nüüd olen lihtsalt väsinud.
Õnneks ülehomme puhuvad tänu inspiratsioonipuhangule ka teisemad tuuled ja siis jääb paar päeva ka lamamiseks, sõpradega kohtumiseks, Põhjaranniku imetlemiseks ja viimaste tähiste augustiõhtute nautimiseks.
Enne kui lapsed kooli lähevad.
Aga tööd ma selle pisikese puhkuse ajal ei tee.
Luban.
Endale eelkõige.
Pagan. Inspiratsioonist pole midagi kasu, kui laste passid on lootusetult aegunud. No ma ütlen!
teisipäev, august 25, 2009
Kohtumine
Kohtuvad hämaras toas
selgus ja salapära.
Õieleht lehe haaval
armastus annab end ära.
Doris Kareva
esmaspäev, august 24, 2009
Elu jubedaim pooltund
Möödus mul täna magnettomograafuuringus, mille käigus minu peast arvukalt pisikesi tarvilikke pilte tehti. Mida need täpselt näitavad, saan teada kahe nädala pärast. Aga seal masinas oli külm ja selline müra, et nüüd vaevlen ma külmetuses ja peavalus.
Õudne.
Õudne.
neljapäev, august 20, 2009
Augusti õhtuvärvid
Ohh kuidas ma armastan neid augustiõhtuid!
Neid, mille iga õhtu värvid on eelnevast täiesti erinevad.
Neid, mille värve ei saa päeval ette aimata. Värvide nägemiseks peab õhtul ise hakkaja olema.
Kui ma kunagi kunstnikuks hakkan, siis just augustis.
Sest augustiõhtute värvid on parimad.
Ülalpool olevad värvid tabasin Räpina ja Tartu vahel. Need aga augusti teisel nädalavahetusel Käsmus.
kolmapäev, august 19, 2009
Suvemälestustega kaelakee
Eelmisel nädalal jäi "Helmesehete entsüklopeediat" sirvides silma üks imeline kee. Ja tekkis tahtmine midagi sarnast teha.
Aga ohh häda - Roosi käsitööäris on lõpumüük ja helmevalik seal imeliselt väike.
Pärast pooletunnist karpides sobramist leidsin siiski keetäie helmeid ning selline see tulemus on. Keskmise osa punusin heegellõngast Anchor.
Ja ausalt - minu jaoks sai sellesse keesse iga mu sellesuvine helge mälestushetk. Selline kuldne ta ju valdavalt oligi.
Järgmisel suvel püüan igalt oma käigult midagi ühe kee jaoks kaasa tuua.
Foto: Aldo Luud
Kivist uksepidurid
Suvel sattus mulle kätte Varraku väljaantud kopsakas raamat "Tänapäeva käsitöö. Tekstiilid". Ja kuigi selles esitletud 75 käsitöökavandi seas on palju põnevat, köitis juba esimesel sirvimisel minu tähelepanu kivist uksepidur. Ilmselt on see piisavalt kiiksuga, lihtne ja praktiline ning lastesõbralik peale selle.
Nii läksingi Meriväljal resideerudes mere äärde ja tassisin sealt ära kaks sobivat kivi. Ja asusin viltima.
Oranži kivikesega läks lihtsalt - see oli minu käte jaoks viltimiseks sobiva suurusega. Sini-punase kiviga oli keerulisem, sest see oli kogukam ja kohati nõudis kätelihastelt ikka tugevat pingutust. Aga hakkama sain :)
Ja mulle endale tulemus väga meeldib, need ilmusid ka 8. augusti Õhtulehe nipivoldikus (reklaam-reklaam: eeloleval laupäeval ilmub viimane käsitööteemaline, seekord ehetele ja pärlitele pühendatud).
Raamatus on kirjas, et see tarviline ese meenutab dinosauruse muna. Mu poeg on sellega nõus, et vähemalt see sinipunane seda meenutab.
Ning kindlasti soovitan raamatut neile, kes on huvitet kudumisest, heegeldamisest, lapitöödest, viltimisest ja kangakudumisest.
Fotod: Mati Hiis
teisipäev, august 18, 2009
Unuvate õhtute laul
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.
Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.
/A.Alliksaar/
esmaspäev, august 17, 2009
reede, august 14, 2009
T-särgi taaskasutus
Ühe tööprojekti raames oli vaja välja pakkuda taaskasutusnippe. T-särk on kõige lihtsam ja kättesaadavam, sestap tegin suure panuse sellele. Ja tulemus oli vähemalt mu enda meelest hea.
Et olin just laste väikesed särgid ära visanud, võtsin ette käigu kaltsukasse. Ja sain kõik piltidel "enne" näha olevad särgid ühtekokku 12.50 krooni eest.
Seksikas särk
See vast on kõige lihtsam ja tavalisem idee. Aga särk sai kelmikas ja Kertsile on see ka broneeritud. Kuniks siis kokku saame :)
Mu tüdruklapsele meeldis see ka, kuid kiri teismelise maailmavaatega hästi lihtsalt ei passi.
Lustakad alukad
Nende tegemiseks sain inspiratsiooni Kuduvalt Koeraomanikult. Alguses tuli T-särk, siis sobiv pitsiriba... Mu tüdruklaps vaatas mind küll kui hullu, kui ma alukaid traageldasin, kuid tulemusega jäi ta väga rahule. Ja ütles, et kannaks neid isegi. Seni hoian neid muidugi kiivalt enda kapis... :)
T-Kott
Selle idee leidsin portaalist Bioneer. Ja oma uue värvilise kotiga olen juba korra poes käinud :)
Riidest kotte pole ühes majapidamises ilmselt kunagi liiga palju.
Fotod: Aldo Luud (T-särgid enne) ja Mati Hiis (T-särgid pärast tuunimist)
Et olin just laste väikesed särgid ära visanud, võtsin ette käigu kaltsukasse. Ja sain kõik piltidel "enne" näha olevad särgid ühtekokku 12.50 krooni eest.
Seksikas särk
See vast on kõige lihtsam ja tavalisem idee. Aga särk sai kelmikas ja Kertsile on see ka broneeritud. Kuniks siis kokku saame :)
Mu tüdruklapsele meeldis see ka, kuid kiri teismelise maailmavaatega hästi lihtsalt ei passi.
Lustakad alukad
Nende tegemiseks sain inspiratsiooni Kuduvalt Koeraomanikult. Alguses tuli T-särk, siis sobiv pitsiriba... Mu tüdruklaps vaatas mind küll kui hullu, kui ma alukaid traageldasin, kuid tulemusega jäi ta väga rahule. Ja ütles, et kannaks neid isegi. Seni hoian neid muidugi kiivalt enda kapis... :)
T-Kott
Selle idee leidsin portaalist Bioneer. Ja oma uue värvilise kotiga olen juba korra poes käinud :)
Riidest kotte pole ühes majapidamises ilmselt kunagi liiga palju.
Fotod: Aldo Luud (T-särgid enne) ja Mati Hiis (T-särgid pärast tuunimist)
Tellimine:
Postitused (Atom)