Sõstrasilmalt

Pean endale siia talletama ka ühe ütlemata vahva K. sünnipäevapeo, mis nädalavahetusel aset leidis. Kuigi mõnusat looduskaunis kohas väljas olemise võimalust pakuti terveks nädalavahetuseks, läksin ma sinna üheks õhtuks. Lapsed, töö jms kohustused, mis mul ikka. Ses mõttes olen ma ikka üks igav naine, nagu ma mõnda aega tagasi kuulsin.
Aga see sünnipäevapidu oli tore. Oli loodust ja sauna (kuigi mina, suur saunasõber, sinna ei jõudnud. hoopis külmetasin teisel hommikul külma dušši all...), süldilauda ja laulu, pöörast tantsu (valdavalt koos ühe õppinud sõbraga, kes viimasel ajal pealinnas muudkui aga kaob paari tunni kaupa salapärastesse kohtadesse - pärast jälle selgub, et tal tantsukingad kotis ja tantsimast ta just tuli :D Meestel on ikka ses suhtes lihtsam, kuigi ta väidab mulle vastupidist.) ja mõnusat olesklemist ja äärmiselt totakat, kuid lõõgastavat juttu koos toredate sõpradega kõrvaltänavast ja kaugemalt. Aga ärge arvake, et seekord miskid valsid ja tšatšad kavas olid, ikka meeletu rokk ja roll näiteks Singer Vingeri ja teiste selliste hääduste saatel. Tõsi, vanameister Uno võimaldas mõned kiiremad foksisammud ka.
Aga mis kõige olulisem, see nädalavahetus tõi mulle tagasi tunde, et mind on ikka kellelegi vaja. Kohe päriselt. Ja see on ütlemata hea tunne.
Ning erinevate peetud võistluste raames mulle ootamatult sülle langenud Sõstrasilma tiitel paneb muhelema veel tänagi :)
Mul on oma sõpradega (ja nende sõpradega jne jne - sest normaalsed inimesed tõmbavad ligi ju teisi samasuguseid!) ikka vedanud!

Ahjaa, ja nädalavahetusest pärineb ka üks viimaste aegade parimaid tsitaate. Ütlejaks Mart Juur Postimehe lisas AK: "Täna ütled "kräpp", homme ütled "fakk", ülehomme "huinjaa", üleülehomme reedad kodumaa." Just nii see käib, seltsimehed. Aga teie küsite, miks uut keeleseadust üldse vaja on."

Jättes praegu selle tsiteeringu tagamaa lahkamata, sest eks seda ole tehtud juba küll ja küll, on see minu meelest päris lustakas ja leidlik mõte.