Sügisesadude
hallusse kadudes
suvi läks kaugete küngaste taha.
Sõnatu murega
loodus jäi surema.
Mets oma rüü poetas ohates maha.
Taevas on tinane,
ududevinane.
Tuule käes põlvili painduvad palud.
Hõõgub mu akna all
mullale lähedal
viimane lill nagu lahkumisvalu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar