Täna on olnud üks mõnusalt rahulik, kuid tegemisi täis päev. Ja justkui omamoodi rännak kümne aasta tagusesse aega. Sellesse aega, mil minu enda lapsed olid veel kahe aastased.
Nimelt, kuna mu sõpradel oli täna üks kurb sündmus ja nad ei tahtnud sinna oma põnne kaasa võtta, veetsin ma päeva koos kaheaastaste kaksikutega.
Ja see oli üks ütlemata rahulik ja tasakaalukas olemine. Vaatamata kõigele sellele, mida arvatakse tavaliselt olukorrast, kui kaksikud majas peaksid juhtuma olema.
Mängisime autodega, heegeldasime päkapikke, söime, laulsime, jalutasime õues, ehitasime lumememmesid (tänavused esimesed!) ja plärtsutasime porilompides. Ja nalja sai seejuures päris palju ja kõigil oli hea olla. Paar korda võttis ka naha märjaks (näiteks, kui õueminekuks kõik vormi said), kuid see just oligi see, mida ma kümme aastat tagasi olin kogenud.
Ja lahe on see, et mitte ühtegi nutuvõru kellegi suu ümber päeva jooksul ei olnud. Ning kui päeva teisel poolel I. koju naasis, pugesid lapsed mulle sülle ja põrnitsesid teda võõristavalt :)
Minu enda kaksikud veetsid hommikupooliku kodus, kuid siis evakueerisid (no kaheaastased on ju kohutavalt ohtlikud tegelased, kelle eest tuleb igaks juhuks jalga lasta) end koos oma sõbraga kinno ja siis sõbra juurde lauamänge mängima.
Mulle endale oli see päev justkui puhkus. Ilma väikeste lasteta ikka askeldad siia sinna, teed arvuti taga ühte ja teist ja kogu aeg mõtled, mis nüüd veel peaks jõudma.
Aga täna - kõik askeldused said enne päeva ning terve laupäev oli nagu üks laupäev ikka peab olema. Ainult pannkooke ei küpsetanud :) Aga see vist ongi rohkem pühapäevane tegevus. Ja mis kõige olulisem - õues sai jalutada. Olen ise oma jalutamissoolika hooletusse jätnud, kuid täna oli ütlemata värskendav naabertänavatel väikeseid tiire teha ja silmata, mis muutunud on. Ühtteist uut leidsin, võrreldes oma viimase jalutuskäiguga. Mis jääb - paraku, oh paraku - kevadesse. Kuid ma vabandan end muidugi välja sellega, et kuigi ma siin kodu ümber pole jalutanud, olen ma seda vahepeal ohtralt teinud maal, metsas, pealinnas ja mõnedes teisteski kaunites linnades.
Ning pisikeste sõprade lahkumine on südamesse jätnud sellise magusa igatsuse... Küll ükskord see aeg ka tuleb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar