Mõtlesin siin ükspäev, et tegelikult olen ma õnnelik inimene. Sest niikaua, kuniks mul jagub tervet talupojamõistust, olen ma maailmaga rahu sõlminud ja saan aru, et ainult mina ise olen oma elu peremees ja õnne sepp.
Aga teinekord saab sellest tervest talupojamõistusest võitu meeletu igatsus ning need küljed, mis mu elus hästi ei ole, tunduvad eriti nurgelised.
Ja isegi kui ma tean, mis aitaks, ei ole mul veel julgust midagi ette võtta. Sest liiga tihti on elu näidanud - võib ju januneda millegi järele, kuid selle kätte saades võib rõõmu asemel tunda hoopis meeletut valu. Ja õrna naisena ma seda kardan. Ma julgen seda tunnistada.
Kuigi ka siin võiksin tugineda isiklikule kogemusele ja meenutada neid kordi, mil risk end ära tasus. Sest tegelikult on mul elus ju vedanud. Aga küllap see ettevaatlikkus tuleb lihtsalt aastatega. Järjest rohkem hakkab tunduma, et aega ei ole enam nii palju, et end mõttetustele ja valule raisata.
Liiatigi - nii nagu aeg viib valu, viib ta tibusammul tegelikult ka janu. Vist.
Sest kõik möödub kunagi. Ja aega tundub nappivat alati.
Püüan ses väheseski õnne hoida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar