Elust koos teismelistega ehk kuidas vanemad lapsi õpetavad ja vastupidi

Elu koos teismelistega on pakkunud rõõmu ja muret juba umbes aastajagu. Ja mis seal salata, ka hetki, kus ma olen mõelnud, et kaua see veel kestab. Ja kas ma vastu pean. Sest mina ise olen olnud selline väga leebe puberteet, kuid tundub, et mu tütreke on õpikunäidis. Aeg-ajalt.

Üks olulisemaid muutusi oli tänavu ka esimese koolipäeva tähistamine. Kui varem on meil olnud traditsioon kook-pildistamine fotograafi juures pidulikes riietes, siis tänavu jäi viimane ära. Vähemalt esialgu.
Asi hakkas kerima juba eelmisel päeval, kui mina elevalt sädistasin, et mis kooki me teeme ja üldse, milline järgmine päev võiks olla. Tütar vaatas mulle pika pilguga otsa ja küsis: "Kas see on sinu meelest mingisugune pidupäev, et meie kooli läheme?"
Selline küsimus lõi ju esmapilgul jalad alt.
Seletasin talle siis pointi (endapoolset) ja ta jäi minuga nõusse.
Tegelikult oli tema reageeringu põhjus see, et me sel suvel saime hästi palju ringi rännata. Ja lihtsalt olla ja nautida erilistele kohustustele ja kellaaegadele mõtlemata. See sobis nii lastele kui mulle :) (Ülalpool on teemakohane pilt Pirita rannast) Kooliajal seda endale aga enamasti lubada ei saa.
Aga 1. septembri hommikul seadis ta end ülisportlikus riietuses kooli poole. Pidime pika vaidluse (kohati teravaks kiskuva) maha pidama, miks ma teda sellises rõivastuses esimesel koolipäeval kooli ei luba. Lõpuks said siiski pidulikumad riided selga, millele katteks läks dressikas. Sest muud väidetavalt lihtsalt pole selga panna.
Koogi tõstsid nad ise koolist naastes lauale ja vitsutasid hea meelega ja olid eluga rahul.
Aga pildistama minek ei tulnud enam kõne alla. Tuleb lähiajal ette võtta.

Teine, veidi lustakam hetk, oli möödunud laupäeval, kui juhuslikult üle Emajõe ühte A-tähega algavasse lõbustusasutusse sattusin koos külalistega pealinnast. Mingi hetk laps helistas ja kuulis taustalt Enrique Iglesiase "Taking back my love". See tekitas temas tohutut rõõmu, mida ta ei jätnud väljendamata: "Jumal tänatud, ometi normaalne muusika, mitte mingi Anne Veski "Roosiaia kuninganna"!"
E.I. laulu pealkirja tean ma vaid tänu sellele, et see on lapse MP3-mängijas kuskil esikümne seas. Ja minu muusikamaitse on lapsele juba ammu meelehärmi teinud.
Ning mõistagi läksid nii minu kui mu külaliste suud kõrvuni, kui veidi hiljem saabus minu telefonile sõnum: "Kuna sa ei tantsinud Anne Veski "Roosiaia kuninganna" järgi, saad sa kingituseks tasuta Enrigue Iglesiase "Tired of being sorry", "Away", "Can you hear me", "Escape", "Addicted" ja ühe üllatusloo sõnad."
Öösel koju naastes ootasidki need mind laua peal. Järgmisel päeval kuulsin veel, kuidas ühes laulu kirjapanek oli hullult keeruline, sest seal esines u 30x järjest sõna away.

Siis ma vist sain aru, et küllap ma ka selle puberteedi üle elan. Kõik emad on ju elanud. Ja õpetama peavad nii emad lapsi kui vastupidi.