Enne suvist puhkust rääkisid puhkamise vajadusest märgid, et Anu kirjapandust jõllitasin tükk aega oma töökoha pilti ja mõtlesin, et kus ma seda küll näinud olen. Lõpuks mõtlesin välja.
Teine märk oli see, et telefoniga rääkides otsisin paaniliselt taga oma telefoni - kallasin koti kaks korda lauale kummuli, ise lapsele kirudes, et kohe hakkan tulema, kui telefoni üles leian. Siis jõudis kohale, et ma ju räägin sellega parasjagu...
Nüüd olen lihtsalt väsinud.
Õnneks ülehomme puhuvad tänu inspiratsioonipuhangule ka teisemad tuuled ja siis jääb paar päeva ka lamamiseks, sõpradega kohtumiseks, Põhjaranniku imetlemiseks ja viimaste tähiste augustiõhtute nautimiseks.
Enne kui lapsed kooli lähevad.
Aga tööd ma selle pisikese puhkuse ajal ei tee.
Luban.
Endale eelkõige.
Pagan. Inspiratsioonist pole midagi kasu, kui laste passid on lootusetult aegunud. No ma ütlen!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar