Peohõnguline päev

Nagu juba aastaid tavaks saanud, ei saanud ma ka sel aastal end eemale hoida Raekoja platsist, kus traditsiooniliselt kuusel tuled süüdati ja esimest adventi tähistati.
Vihma sadas veel pool tundi enne ürituse algust ladinal, kuid otsustasin, et see mind ei heiduta.
Ja ei kahetse - ilus oli. Midagi pole teha - kurgus kohe kisub karedaks, kui kogu see ilu lõkkele lööb. Tänavu on minu lemmik kahtlemata ka jõululodi, millel tulekardinad purjeks. Ühel päeval, kui seal on vähem inimesi, püüan selle oma seebikaga pildile ka saada.

Seejärel tuli kodus riideid triikida ja end Rahvusülikooli 90. aastapäevale pühendatud kontsertetendusele seada. Ma pole tükk aega nii toredat etendust näinud, kus kõrgetasemelised etteasted tõepoolest juhatavad läbi ühe tähtsa asutuse ajaloo. Mulle oli väga südamelähedane meie rektori kõnest koht, kui ta küsis, et kas 90. aastat tagasi oli ülikooli elus midagi teistmoodi. Ilmselt oli kõik suures osas sama. Selle vahega, et siis oli ülikool üks. Nüüd on ülikoole asutada lihtne, kinni panna aga keeruline.

No ja siis, pärast kogu seda ilu, saabusime koju. Ja siis, kell pool kümme õhtul selgus, et lastel on homme mõned jõulukaardid kooli kaasa vaja võtta. Ja mida tegi siis ema? Kraapis ajukäärude vahelt välja oma poole-tunni-kaardiideed ja lasi liimupulgal ning kääridel koos lastega välkuda. Ja tulemus pole vast paha.



Minu meelest hoopiski päris sobilik lõpp peohõngusele päevale:)