Kas see, kui aasta napi esimese kümne kuu jooksul puudutab sind südamepõhjani nelja hea inimese üle vikerkaaresilla minek, on hea või halb? Kas seda on vähe või palju? Kas see tähendab, et vanadus hakkab saabuma ja selliste asjadega tuleb paratamatult leppida? Kas häid inimesi tabanud tõbedega peab leppima ja kas seda saab teha?
Jälle nii palju küsimusi.
Sest lahkus üks hea inimene, kes on minu ellu - nii isiklikus kui erialases plaanis - andnud tohutut palju. Tema ärakuulamisoskus, sihikindlus, konkreetsus ja raskete aegadega toimetulekuoskus on need, mis on mind ikka imetlema pandud. Ta on inimene, kellele elu veeretas õnne kõrval ette ka nii palju mureorge, et sellele ainuüksi mõeldes hakkas kõrvalseisjal kõhe. Aga ta ei kurtnud. Eriti. Vaid lähedasemad teadsid, milles on point.
Kuid kõige selle kõrval suutis ta peaaegu alati särada (ta oli inimene, ta teadis, et igal inimesel on õigus ka kehvematele päevadele), üle kõige armastas ta pidudel tantsida ja laulda.
Loodetavasti see lubatud kohvik seal maailmalõpus pakub talle nüüd helgemaid hetki ja päikeselist rõõmu. Ja et me kunagi siis tõesti seal kohtume.
Pärast laupäevast ärasaatmist.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Kui kellegist nii ilusti räägitakse siis elab ta meie südametes veel väga kaua ...
Postita kommentaar