Reedel käisime Tammuri talurestoranis. Imeline paik! Sõna otseses mõttes. Keset mägesid ja orge idülliline päikeseline koht. Lisaks meeldib mulle kogu selle ettevõtmise juures olev pisike kiiks, mis on välja toodud ka siin: kokapaberiteta mees peab menüüta restorani.
Peremehega rääkides sai iga sõnaga selgemaks tõik - südamega ja eelkõige enda jaoks tehes on asjal mõtet. Seda kinnitab ehk kõige selgemalt asjaolu, et tänavu leidis see paik endale väljateenitud koha Eesti restoranide TOP 50 kõrvuti Tallinna kesklinnas troonivate peenemast peenemate toidukohtadega. Jaahhhh, pealinnast väljaspool on ka elu. Ja milline elu!
Aga külaskäigu põhjus oli see, et peremees kutsus kaema, kuidas valmistada järvekarpe. Täpsemalt saab varsti lugeda Ajalehest, kui on ilmumas, panen siia ka lingi.
Esialgu tekitas mõte järvekarpe teha mitte kõige suuremat vaimustust. Lapsedki meenutasid mingit korda, kuidas ma olin karbi sisu üritanud kätte saada, kuid kuna vaatepilt kelleski vaimustust ei tekitanud, jäi söögivalmistamine sellest pooleli. Kalameeste foorumidki ei sisendanud erilist lootust.
Kuid - pärast Otepää külje all ära käimist olen ma veendunud, et juba sel nädalal lähen mõne järve äärde karpe korjama ja proovin neid ka ise valmistada. Sest nad on suurepärane kodune aseaine eksootilistele mereandidele. "Miks minna supermarketisse külmutatud rohekarpe ostma, kui saab pärast lapse kooliviimist järve äärest ise pool kotti karpe kaasa korjata," õhutas peremees. Ja ma olen temaga täitsa nõus, sest näiteks suvel maal viibides ei viitsi ma tihti poodi minna ja mõtlen mingi toidu õues/metsaservas saadaolevatest asjadest välja.
"Inimene on oma toitumises loominguline," kinnitas ka Vladislav Koržets, kelle seenesupi keetmist sattusin jälgima laupäeval Rõuge seenepäevadel.
Kuidas ta täpselt suppi keetis, saab lugeda siit. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma elus varem kännumampleid polnud proovinud, supi sees veel vähem, oli see üks äärmiselt hüva kõhutäis. Ja lõhn, see lõhn oli niivõrd hõrk ja peen, et seda ei saa sõnadesse üldse pannagi. Kahju, et supikeetja ise supist ilma jäi, mulle valas ta potist viimase tilga, mida oli lihtsam juua kui süüa :)
Seenepäevadel oli ka täiesti võimas seenenäitus ligi 230 seenega, elus esimest korda nägin ma seal sinist seent. Ning üht-teist maitsvat õnnestus proovida ka seenehoidiste konkursi raames lauale seatud purkidest, kuid need olid selleks ajaks, kui mina sinna nurka jõudsin, valdavalt juba tühjaks saanud :)
Seega - loovus tööle ja kööki!
Foto järvekarpidest klõpsas Aldo Luud ning seenepäevadelt Joosep Martinson.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar